57 TREENING: 32,7 KM VÄSIMUSEGA VÕIDELDES

Ma kindlasti ei olnud tänaseks õhtuks kõige kirkam kriit karbis. Nii on igal nädalalõpul kui mul on Terevisiooninädala lõpp. Väsinud või nii, aga sellegipoolest oli kange tahtmine ratast sõitma minna - seda enam et mu maantepüss sai taas valmis pärast väikest intsidenti Pronksi-Raua tänava nurgal - kus kui ma ei eksi oli mul lähem kokkupuude asfaldiga :). Ning selle käigus deformeerus üks rattapedaal ning üks kingaklots.

Nii, aga siis tänasest trennist. Peale tööd käisime Trincuga läbi Pesakonna näituse avamiselt - Pesakond on see koomiks kus on hunt, siil, karu ja muud toredad tegeleased. Seejärel Piritalt Hawaii rattaparandusest, kus ma sain oma maanteratta tagasi. Kiire riietevahetus, pulsikell peale ja viuhh uuesti Pirita poole. Täpsemalt nn. Lillepi ringile. Ma usun et Priit või keegi seletas küll, miks sel ringil selline ring on, aga ma unustasin selle juba ära - nii et kui mäletate ja viitsite, siis palun pange kommentaaridesse siia, hea meelde tuletada. Aga Lillepi ringi uhasin veidi kauem kui tund. See on 2 km ring väga hea asfaldiga Maarjamäe ja Pirita Selveri vahel. Igal juhul on seal hea algajal harjutada, harjuda käike vahetama, takistusi vältima ja neid neetud rattakinga liigutusi õigel ajal sooritama, et mitte jälle külgepidi kukkuda kui asi peaks kriitiliseks minema.

Pool tundi sõitsin ükspäini, siis liitus minuga hr. Salumäe, kes tuli kusagilt Maardust või tont teab kust pikemalt treeningult. Keskmine kiirus 23 km/h, tippkiirus 50,8 km/h, treeningu kogukestvus 1 tund ja 20 minutit. Nüüd olen kodus ja oi kui hea on olla! Mõnusat neljapäevaõhtut kõigile ja ärge siis homme hommikul meeltesegaduses tööle minge. Vaba päev on :)

56 TREENING: RASKE UJUMINE

Kas teil on vahel olnud selline tunne - alustades mingit tegevust, et see, mida te teete, läheb pekki. Või isegi kui mitte pekki, siis see tegevus ise on väga vaevaline. Minuga juhtus täna nii ujulas. Mitte ükski harjutus - ei vee peal ega vee all - ei tulnud välja nii nagu ma tahtsin. Sealjuures üritasin kõigest hingest kõike teha õigesti. Jälle kippusin vänderdama, ei suutnud korralikult ventileerida ("ventileerimine" - väga sügav välja hingamine ning kiire, konkreetne sisse hingamine). Siiski juhtus trennis midagi toredat ka. Ajasin paar sõna juttu dr Mihkel Mardna ja ujuja Ken Tomsoniga. Ken isegi arvas, et ma vahepeal ei vänderdanud, kuid üldiselt peaksin rohkem oma keha jälgima. Siinkohal on mul kahju, et Ken ei näinud minu eelmist ujumistreeningut, kus ujusin kilomeetri järjest (mis mul enda meelest tuli päris kenasti välja). Tänane pikim järjest ujutud distants oli 500m. Selle läbimiseks kulutasin 15 minutit. Hea uudis on see, et kui suudan 1,9km ujuda sama kiiresti (so kulutades poole km peale 15minutit), mahun ma ujumisele seatud ajapiirangu sisse. :)

55 TREENING: KÄISIN ÜLE KUUDI ÄRA

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et sain eile maanteratta. Ilusa. Väga väga ilusa koos pedaalide ja uute rattakingade ja kõige muuga. Kiiver oli juba enne. Ning loomulikult läksin ma kohe sõitma. Kui baigiga oli lahe sõita, siis maanterattaga on umbes selline tunne, nagu Sul oleks siis kui istud UFO rooli. St natukene on hirmus, aga samas on tohutult põnev ja kift. Karbonkahvliga alumiiniumraam on kerge, oi kui kerge. Allatuult tuleb 50km/h kätte suhteliselt lihtsalt. Tuul kohiseb kõrvus, silmad jooksevad vett. Keps natukene väriseb ka all, aga üldiselt tunned ennast rattaseljas õnneliku ja natuke uhkena ka.

Sõitsime Priiduga 2 tundi. Priit näeb välja selline:



Natukene võtab maanterattaga harjumist see tunnetuse saamine. Ei ole nii, et hüppad kohe püsti ratta seljas ja hakkad andma. Tuleb harjutada. Samuti võtab aega rattakingadega sõitma õppimine. St seda, et kui enne võisid suvalisel ajal jala maha panna kui mõni oht või äärekivi on. Siis rattakingaga tuleb teha iseloomulik kand väljapoole liigutus, et jalga kätte saada. See liigutus tuli mul esimesel tunnil ja viiekümnel minutil ka kenasti välja. Seda seni kuni jõudsin Pronksi Raua ristile. Seal see liigutus enam välja ei tulnud. Esimene kord suutsin jääda püsti, kuid rapsides ja kiirelt jalga maha pannes purunes üks kinga alune klots:



Jõudsin peaaegu üle tee. Hakkasin trotuaariäärest üles tõmbama ennast ja siis see juhtuski. Ei saanud jalga lahti - st õige liigutus ei tulnud meelde. Ja olin kenasti pikali asfaldil. Selle tulemuseks oli mõrane pedaal. Mõrane pedaal näeb välja selline:





Valus eriti ei olnud kusagil, käe nats hõõrus vastu asfalti ära, aga see selleks. Seega esimese treeningu kaotused on 1 rattakinga alune klots. Ja 1 pedaal. Üldiselt see muidugi distsiplineerib, sest kui nii jätkata, siis läheb see ühel hetkel kalliks maksma. Aga see selleks. Minu esimese maanterattatreeningu emotsioonid on 10 pallisüsteemis 11s. Ja võib kindlalt väita, et sõit maanterattaga on üks mõnusamaid spordialasid mida ma tean. Kui mul poleks täna ettenähtud ujumist, siis ma läheks kohe jälle rattaga sõitma. Igal juhul ei morjendanud mind esimene kukkumine karvavõrdki. Kes ei kuku, see ei õpi. (Ainult rohkem väga ei tahaks kukkuda) :)

ÜHISTREENINGUD

9. mail, laupäeval on kõigil võimalik tulla trenni koos Ain-Alar Juhansoniga. Tegemist on jooksutreeninguga Pirita metsas, mille käigus Ain-Alar Juhanson annab head nõu kõigile kaasalööjatele. Jooksutreening algab kell 12.00 Pirita velotreki kõrval olevalt korvpalliplatsilt ning kulgeb Pirita metsa radadel, treening kestab 1 tund. Nii et paluks vaim valmis panna!

54 TREENING: MA EI VIITSI

Möödunud nädalavahetus sai kuulsaks sellepoolest, et ilm oli nii ilus nagu ei kunagi varem pole sel aastal veel olnud. Ja sooja ilma tõttu ma usun tekkis täielik treeningtahte kaos. Nii ma lükkasingi edasi oma jooksutreeningut, mis pühapäevale planeeritud oli. Kell oli juba 20:20 kui ma võtsin ise endal turjast kinni, tassisin ennast tahatuppa, panin selga jooksuriided, pulsi kella peale ning samamoodi turjast hoides lohistasin õue.

Nii mu treening algaski. Ja kulges väga rahulikult. Pulss pidi olema 120 ja 140 vahel, mis tähendas seda, et nii kui ta tõusis üle 140, pidin ma nii kaua kõndima, kuni ta 120 peale tagasi läks. Sellest johtuvalt oli vähemalt pool trennist kiirkõnd. Aga see selleks, nii pidigi olema.

Aga mida ma öelda, tahan selle Ma-ei-viitsiga. See situatsioon tuletas mulle meelde kooliaega. Ma nimelt valmistasin järgmise päeva koolitükkid ette alati kohe pärast kooli, ei lükkanud õppimist õhtusse, öösse või edasi. Vaid tegin asjad kohe ära. Nii tuleb teha ka tegelikult treeningutega, eriti siis kui on segavaid faktoreid, nagu soe ilm jne. Eriti kaval on treenida varahommikul, isegi enne hommikusööki. See tõstab toonust ja loob terveks päevaks hea meeleolu.

Kõige tähtsam on aga mitte murduda. Lihtne on leida erinevaid põhjuseid miks mitte trenni teha. Siin tulebki mängu tahtejõud. Tuleb ennast sundida ja asjad ära teha. Ei saa anda alla, ei saa teha endale järeleandmisi. Me ei peta kedagi teist peale iseenda. Ja ikka väga hea tunne on pärast, kui Sa suutsid. Iga inimene suudab!

53 TREENING: JOOK-JOOKS-JOOKS

Aarne Rannamäe ütles mulle ükspäev koridoris, et jooks on kõige alus. Õige ta vist on. Triatlonis on jooks ilmselgelt kõige raskem ala, vähemalt rasketele poistele. Mina olen raske poiss. Aga selleks, et jooksus paremaks saada tuleb teha ainult üht: palju joosta. Ei aita muud treeningud, ei aita keping, ega ratas ega ujumine. Aitab ainult jooksmine.

Kadrioru lossi juures pargis on üks vahva ring. Seda mööda ma täna jooksingi. Ain-Alar oli raja ääres ja filmis vaikselt, mida jooksin. Pärast esimest ringi tegime venitusharjutusi. Täpselt selliseid nagu kooliajal. Ning sääre ja põlvetõste jooksu, mis meenutas ka kangesti kooli kehka tundi. Siis jälle jooksin.

Pulss kipub mul jooksu ajal mitte üles minema, vaid üles lendama. Sellepärast tuleb väga tähelepanelikult jälgida. Järgmised jooksutreeningud saavadki olema täpselt pulsi kella järgi. Kui pulss tõuseb üle lubatud piiri, siis tuleb kiirkõndi teha. Kui pulss langeb, peab jälle jooksma. Lihtne tegelikult. Täpsed pulsivahemikud on üldiselt individuaalselt erinevad, aga alguses ei tohi jooksmisel üle 140 pulss minna. Rattaga võib lasta üldse 130ni, aga siis tuleb ka tagasi tõmmata. Vastasel juhul tehakse oma tervisele juba kurja. Ja seda me ei taha mitte mingil juhul.

Ahsoo ja veel - see on okei kui pärast esimesi jooksutreeninguid on jalad väsinud. Minul näiteks täna on. Täitsa väsinud. Ja sellepärast on mul homme ja ülehomme ka puhkepäevad treeningutest, sest 3 üsna intensiivset päeva on olnud järjest. Pühapäeval aga juba läheb taas rattaga sõitmiseks ja kui ma ei eksi, siis ma juba ootab seda tegelikult :), vaatamata väikesele lihaste tundlikkusele jalgades...

ET MISMOODI SIIS ON PÄRAST KOLME KUUD?

Kui keegi nüüd ootab, et ma olen kaotanud kaalus 10 kilo, muutunud hiigla tervislikuks ja enam liha ei söö, siis on see sissekanne muidugi pettumus, sest midagi sellist minuga treeningute käigus juhtunud pole. Aga mis siis on juhtunud ja mida ma olen võitnud sellest, et trenni teen?

- Minu eeskuju on järginud mitmed inimesed ning asunud ka trenne tegema - see on vast ehk kõige ägedam kogu selle Pühajärve triatloni projekti juures.
- Olen hakanud blogi pidama.
- Mitmed sõbrad, tuttavad ja päris võõrad inimesed innustavad ja hoiavad pöialt, kirjutavad meile ja kommentaare. Tunnen hästi palju innustamist ja sõbralikkust vahel täiesti võõrastelt inimestelt.
- Mu kehal on paljudes kohtades peki asemele tekkinud lihas. Kaal on peaaegu sama, mis ta oli treenigutega alustades.
- Olen saanud treeningute käigus tuttavaks päris mitmete toredate inimestega.
- Ujun oluliselt kiiremini ja suuremaid distantse kui 3 kuud tagasi. Eilse seisuga :) võin ujuda ühe kilomeetri järjest ilma puhkamata.
- Sõidan rattaga ning naudin seda. Siiani oli rattasport minust suure kaarega mööda läinud. Nüüd kardan, et olen saanud nakkuse, sest ootan pikisilmi juba oma maanteratast.
- Käin jooksmas, tean kuidas kasutada pulsikella, millises pulsivahemikus peaks treenima. Jooksen 5 korrusele ilma ähkimata või ka 7. korrusele või ka 6.dale.
- Kas tuju on parem või halvem, seda ma ei oska öelda, aga mulle näib, et tööjõudlus on tõusnud ja meeleolu samuti. Me ei räägi siin muidugi õhtutest pärast trenni kui ma olen mõistagi väsinud. Aga üldiselt.

Mõjusid on kahtlemata veel, aga need on need, mis kohe meelde tulid, siin tööpäeva lõpus.

IGAL JUHUL, KASUTAN VÕIMALUST JA ÜTLEN AITÄH KÕIGILE, KES ON HUVI TUNDNUD, KES ON INNUSTANUD, AIDANUD TREENIDA, TREENIVAD KOOS MINUGA, LOEVAD SEDA BLOGI, HOIAVAD PÖIALT VÕI ON NIISAMA ARMSAD INIMESED. ERILINE TÄNU KA AIN-ALARILE, PRIIDULE JA TRIINULE.

Aa, ja ärge palun ära ehmatage, ma treenin edasi - lihtsalt selline väike vahekokkuvõte ja tänu tundus siin paslik olevat. Õhtul kirjutan juba jooksmisest :)

52 TREENING: 1KM ENESEÜLETUST

Ujumisega on see asi, et vähe ujuda pole mõtet. Sellise tõdemuseni jõudsin täna Kalevis, kui ujuda oli vaja 1, 5 km. Olgu ette ära öeldud, et ujusin kõik nagu kord ja kohus kenasti ära, kuid mitte vastavalt plaanile vaid tegin väikese kõrvalekalde treeningharjutustest. Nimelt oli täna plaanis ujuda paar korda 400m, et harjutada pikemaid distantse järjest. Algselt ma mõtlesin et teen harjutusi 500m ulatuses ja siis proovin 300/300/400 meetrit teha. Aga mulle näis, et äkki ei peaks ujuma sellises järjekorras vaid kõigepealt proovima 400dat ning seejärel siis kaks kolmesajast otsa.
Igal juhul oli esimene 500 meetrit roppraske ja ma mõtlesin, et mingit 400dat ei tule siit parema tahtmise juures ka välja.

Aga tuli ikka küll. Nii kui pikema distantsi peale välja läksin asi paranes.
Ujusin 400 meetrit ära, millest kõige raskemad on tegelikult teise saja esimesed meetrid. Ja tabasin ennast mõttelt, et kui ma juba olen 400ni jõudnud, siis võiks proovida kohe pool kilti. Poole kildi peal mõtisklesin juba, et miks mitte siis lasta 600 ühe soojaga. Ja nii edasi. 900 m peal tundsin, et pool Pühajärve distantsist on ujutud küll, aga samas on 1 km nagu selline maagiline ja ilus number ning väänasin veel 100 m juurde. Seega oligi siis tänases trennis esimene kord, kus ujusin 1000 meetrit järjest. Kõlab natukene nagu Forrest Gump ja tema jooksmine, aga just nii oligi.

Tegelikult andis see tänane ujumistreening lootust, et 1, 9 km on täiesti võimalik korraga läbi ujuda. Ja muidugi andis see juurde enesekindlust ja usku. Homme ma teen väikeseid vahekokkuvõtteid triatlonitreeningutest ja ka muutustest, mis minuga selle käigus toimunud on. Seniks mõnusat õhtut ja unenäguderikast ööd.

51 TREENING: RATAS IDAS

Seekordne treening oli koos Priidu ja Oleviga ning kulgesime Tallinnast itta, läbi Viimsi Tammneemesse ja sealt Kelvingisse ja sealt edasi - siis läbi Rohuneeme ja Haabneeme juba tegelikult tagasi. Uskumatuid maju on Eestis ikka uskumatutes kohtades... Eriti jõhker oli minumeelest selline pilt mis avanes kahe õudse tööstushoone vahel. Keegi arendaja oli sinna ehitanud 2 ridaelamu moodi rohelist maja. Vaatega tööstushoonele, kahe tööstushoone vahele... Majad on valmis juba üle aasta, aga mitte keegi ei taha sinna elama minna. Ilmselt maksab üks boks ka miski vahva 2 miljonit või nii. Jube värk!

Aga treeningust ka, sõitsime 2 tundi ratast kokku. Pulss oli kusagil 140 peal keskmiselt, mis ma kardan on veidi palju. Ja kas asi oli selles et tööpäev oli seljataga või selles et ma kihutasin veidi kiiresti Pirtale, et kamraadidega kokku saada, aga treeningu lõpuks olin väsinud nagu süsi. Ma ei tea kui väsinud täpselt süsi on. Aga öeldakse, et olen täitsa süsi - see tähendab seda et oled nii otsas omadega, et ootad pikisilmi millal veered viimase meetri oma trennist. Eile nii oli. Aga sellelele vaatamata oli trenn äge. Endiselt on ratas mõnus ja ootab juba järgmist trenni. Kuigi, täna on hoopis ujumine. Sellest aga juba õhtul.

50 TREENING: KAHEKAS RATAST EHK 45 KM

Pühapäeva hommikul kell 9 ei liigu linnas palju inimesi. On mõned autod, mõned jalakäijad ja mõned ratturid. Täna hommikul olin mina üks neist rattureist. Plaan oli sõita peaeagu Suurupisse. Üsna ambitsioonikas plaan sealjuures ja et seekord saateautot ei olnud, siis ühtlasi ka tuli sõita tagasi.

Päris Suurupini ei jõudnudki, aga palju puudu ka ei jäänud. Igal juhul oli vahepeal väike põige ilusaid, ja mis seal salata ka koledaid, maju vaatama ning ühtlasi tutvumine Tallinna lähedaste elurajoonidega oli samuti kavas.

Keskmine kiirus oli 22 km/h, sõitsin baigiga, mis tähendab seda, et maanterattaga oleks u 10 km rohkem tulnud. Baik oli mäletatavasti maastikuratas. Kokku võttis treening aega 2 tundi (ratturite keeles, mida ma veel eriti hästi ei oska, tähendab kahekas kahte tundi ja kolmekas kolme tundi).

Aga mõnus on rattaga. Väga väga meeldiv on rattaga sõita. Eriti istub mulle kiire sõit. Kui oled soojalt riides ja natukene olled juba sõitnud, nii et lihas on soe ja puha. Ma ei ole veel kordagi maanterattaga sõitnud, aga see näib mulle veel eriti sünge riistapuu. Nii et saab näha mis sellest rattavaimustusest tuleb, aga praegu mulle tundub küll, et olulisem kui hea auto on tegelikult hea ratas :) Ning Tomm30 kahtlemata seda on!

49 TREENING: SEIKLUSED PIRITAL JALGRATTAGA

Päike säras taevas, ilm oli karge, aga mitte liiga külm. Must ratas sõitis kiiresti, käigud vahetusid sujuvalt vastavalt vajadusele, jalad hoidsid ühtlast rütmi ning kumm nurrus all. Umbes sellisena võiks kirjeldada tänast treeningut koos Ain-Alariga, mille me sooritasime Pirital. Priit ja Endel olid ka meiega, aga nad olid masinaga - mis tähendab seda, et trennitegijaid neist muidugi polnud. Ometi oli neil teine väga oluline roll - nad sõitsid meie kõrval nö saatemasinaga ning filmisid seda mismoodi meie liikusime. See on vajalik selleks, et Terevisiooni triatlonilõiku ilmestada 2 nädala pärast.

Aga treening iseenesest oli äge. Ma olen täiesti sillas sellest rattasõidust kui aus olla. Võistlusmoment on ka - nt kui pühapäevasõitjad väga rahulikult chillivad rattaga, mina trenni teen ja neist mööda kihutan, siis ma ei tea miks, aga mulle see tunne meeldib. Võimalik, et ujulas ma võin sellest unistama jäädagi, et kellestki kiiremini ujuda, siis ratas, mulle näib tuleb mul paremini välja. Ain-Alar Juhanson, mu treener, kipub olema muidugi ka maailma parim triatleedist rattur, aga ikkagi - ratta säherdune meeldimine tuli mulle üllatusena. Võibolla siin on ka väike osa Priidul, kes minu meelest on rattaga isegi veidi lähedasemas suhtes kui oleks normaalne, aga talle võib selle andeks anda, sest see on ka teatud mõttes ta töö. Aga see vend tõesti armastab rattaid.

Nii, aga reedel, homme hommikul kell 8:45 umbes on Terevisiooni saates triatloni lõik, kus me räägime ratta turvavarustusest. Ja isegi kui Sa mitte midagi muud ei kanna, kasuta, siis ma väga julgustaksin Sind kiivriga sõitma. Kiiver näeb muhe välja, aga tal on ka see hea omadus, et võib päästa Su elu siis, kui sa ei oska midagi kartagi...

48 TREENING: BAIGIGA RATTATEEL

Kõigepealt ma ütlen seda, et mul ei olnud kõige toredam päev täna. Esiteks oli hommikust saati mingil põhjusel kehv tuju, siis ma sain parkimistrahvi - oma lolluse tõttu ning vahetult enne treeningut ei olnud just eriti suur päikesepoiss ma.

Sellegi poolest, kuna Priidu ja Virgoga oli kokkulepitud treening, siis treening toimus nii nagu kokkulepitud ja mingeid allaandmisi üldiselt ei saa teha. Muidu pole mõtet endale eeesmärke seada. Nõnda ma siis lõpetasin varakult õhtusöögi armsate Rakverest külla tulnud sõprade ja kallimaga ning vahetasin riided rattariiete vastu, võtsin oma TOMM30ne (BIKE või baik või maastikuratas) ning siirdusin kokkulepitud kohtumispaika, ühe teatava Paldiski mnt. asuva autopesula juurde.

Seal kohtusin kahe üleni liibuvasse punasesse rattadressi riietatud kiivristatud dzhentelmaniga, kel olid maanterattad (need millega liigub kiiremini edasi). Treening algas, kulges piki rattateid kuni Kakumäeni, seal päris mereni - vaatasime looduskauneid vaateid, nagu n. väga veider klaasmaja jne. Igal juhul palusin ma mitu korda tempot aeglustada, sest 30ga ma ei suuda veel sõita poolteist tundi järgimööda eksole.

Virgo ja Priit kordamööda õpetasid mind, kuidas peab õigeid asendeid hoidma, kuidas põlved peavad otse käima ning kuidas käivad ratturite keelsed viipemärgid, kudias on mõistlik paigaldada sadulat, lenksu, mida jälgida, tuleb olla ettevaatlik kaasliiklejate suhtes, alati kanda kiivrit, kuidas sõita tuules jne jne. Pooled asjad ma mõistagi unustasin ära, sest seda oli lihtsalt ühe korra kohta liiga palju, aga isegi kui pool meelde jäi, siis on seda u poole rohkem kui ma seni teadsin.

Tagasitulles nägime ka ühte juhtunud õnnetust, mis oli päris valus vaadata. Väikesele poisile oli üks suurem rattaga poiss kogemata otsa sõitnud ning laps oli kukkunud ja tal jooksis kõrvast verd. Ma ei pannud kohe tähelegi seda õnnetust, aga Priit märkas, keeras kohe tagasi ning meie Virgoga tegime sama. Laps ootas vanaemaga kiirabi ning noormees kes õnnetult teele jooksnud lapsele oli ette jooksnud nuttis samuti. Lapsel oli selgelt valus ja rattaga vanemal poisil samuti, tal oli rohkem hingeliselt viga - sest see on kujuteldamatult halb tunne ilmselt, kellelegi otsa sõita, nii et keegi väga haiget saab. Pean möönma, et Priit oli väga tubli, rääkis haavata saanud väikemehega natukene juttu ja lohutas, samuti Virgo, kelle sõnul on see et kõrvast tuleb verd tegelikult head märk, sest vähemalt tuleb veri välja ning ei hüübi kusagil ajus vms paigas kus ta ei peaks hüübima. Kuivõrd me midagi otseselt teha rohkem ei saanud ning kaugelt oli märgata juba ka kiirabi, siis lahkusime. Ma väga loodan, et laps saab kenasti terveks, olgugi et tal on ilmselt veel veidi valus ning muhk otsa ees, siis ma usun ja hoian südamest pöialt, et kõik laabub. Ning peagi saab see väikemees taas joosta. Ja kogu see paha õnnetus muutub kaugeks ja uduseks mälestuseks, mis peagi kaob.

Küll aga näitab see kirjeldatud lugu seda, et rattateedel tuleb olla alati ettevaalik, eriti käib see ratturite kohta. Samadel teedel liigub ka inimesi, ja nõrgemal on alati õigus. Vähemalt ma sain aru, et selline on teataval määral ratturite aukoodeks. Ma pean silmas tõeliste ratturite nagu Virgo ja Priit on.

Igal juhul oli see emotsionaalne päev ja emotsionaalne sõit. Praegu, pärast sooja dushshi on surin kontides, koerad numistavad ja Trincu on muutnud kodu vahepeal lilleaiaks. Ma hakkan kohe parkimistrahvi maksma, aga sellele vaatamata on tuju parem ja homne võib vaikselt tulema hakata.

47 TREENING: UJUMINE

Teen täna lühidalt. Käisin ujumas. Midagi erilist ei juhtunud, vorm keskmine. Väike väsimus on. Lähen magama. Homme rattaga linnapeale pikemale ringile. Ei uju liiga palju. Jälgin treeningkava. Vaadake palun paremalt - link nädala treeningud võtab mu nädalased trennid kokku. Pühapäeval jooksin ka, aga see polnud mingi õige treening vaid soojendus pigem - ei pidanud õigeks seda trennina kirja panna. Muidu on kõik kenasti. Head ööd.

46 TREENING: TOMM30 IN ACTION

Nagu võibolla mõned ehk mäletavad, kinkisid sõbrad mulle ratta. Ja mitte lihtsalt ratta, vaid väga erilise ratta Tomm30-ne, mida rohkem maailmas pole. Siit siis pisike meenutus, kuidas ratas valmis sai...

Aga mitte seda ei tahtnud ma meelde tuletada. Asi siis selles et käisin esimest korda täna rattaga tõsisemalt trenni tegemas. Ja hea oli et võtsin sellise harjumise aja. Ratas on mul nagu tuline täkk, midagi pole öelda. Ning kui ratsu on tuline, siis tuleb temaga natukene harjuda, et tema saaks ka Sinuga harjuda, eksole. Nõnda me siis täna harjusimegi pikemalt. Sõitsin linnasiseseid tiire ja veidi suurema tiiru ka Kadriorus. Alguses oligi nõnda, et ma kohe eriti ei julenudki ratta seljas püsti tõusta. St tõusin küll, aga vähe harjumatu oli kogu see lugu ja mingit õiget tunnet nagu ka polnud. Siis ma sõitsin u pool tundi ja seejärel proovisin uuesti. Ja aitas. Olime väheke harjunud ja juba tuli see galopp vägagi vahvalt välja. Okei, esimene tiir ei tulnud üle tunni aja, pigem veidikene alla. Aga sellegi poolest. Iga asi tahab natukene harjuda ja järgmine tiir tuleb juba pikem. Lisaks sellele ma loodan, et Itaaliast naasevad ka Kiviküla kanged mehed Ain-Alar ja Priit ning siis saab juba nendega koos mõned uljamad poognad jalgrattastel võtta... Kaunist laupäeva!

45 TREENING: UJUMINE REEDE ÕHTUL

Pühade ajal tuleb ka ikkagi trenni teha, vähemasti nii mulle tundub. Eile õhtul oli distants samuti 1500 meetrit ja treening kulges suhteliselt kenasti. Endiselt ei ole päris korras mu hingamise asend - mis tähendab seda, et kiirus eriti suureks ei kasva, aga juba sinnapoole on. Eilses treeningus ma avastasin, et pikemad otsad tegelikult aitavad saavutada õiget asendit paremini kui lühikesed. Kui ujud 100 m kaupa, siis ei saagi seda korralikku tunnet kätte. 300 meetrit korraga ujudes, aga tekib õige rütm paremini ja mulle näis ka, et kiirus kasvas.

Oluline on ka jalgade töö. Jalgadega tuleb ikka korralikult töötada, mitte niisama neid liigutada, teatavasti paiknevad jalgades ka kõige suremad lihased ning sealt omakorda tuleb ka suurem kiirus ja parem veepeal püsimine.

Jube kompleksne värk on ikka see ujumine. Pole nii, et liigutad oma jalgu ja käsi ja mõtled et nüüd ujudki. Kohe kui natukene mõtestatumalt liigutad, on tulemused hoopis teised ja paremad. Nii et pole see sport midagi nii mehaaniline või füüsiline ala. Kui ikka pea ei tööta, siis pole treenimisest midagi kasu. Sport algab ajust! Ja sellise toreda mõtteteraga võikski seekord joone alla tõmmata!
________________________________________________________________________________________

44 TREENING: 1500 M INIMESELE MITTEOMASEL MOEL

Kas teadsite, et ujumine pole tegelikult inimesele loomuomane liikumine? No st seda, et see pole tavaline ja harjumuspärane liigutamine, vaid eriline ja ebatavaline. Igal juhul tänane treening oligi ujumine 1500 meetrit inimesele mitteharjumuspärasel moel elik ujudes. Õnneks oli minust 1 rada edasi taas Ken Tomson - mäletate küll, 2009 MMi medalimees, loodetavasti, kes andis head nõu ja treenis ennast. Mina samal ajal kuulasin head nõu ja treenisin ka ennast.

Muide, Ken soovitas et tasub endale vaadata need käe lestad - või mis iganes nende ujujate keelne sünonüüm on. Ja lestad ka - jalgade jaoks. Ja veel see punn, mis käib kahe jala vahele ja hoiab Sind veepeal. Need on head vahendid selleks, et ujumistreeningud elavdada ning ühtlasi harjuda veega. Lestad aitavad tegelikult hästi õige tunnetuse saavutamisele - siis see õige ujumise tunne jääb meelde ning pärast ilma lestadeta on seda hõlbus jätkata - samal ajal märkamatult tehniliselt õigesti ujudes...

Tegelikult oli tänane trenn ei lind ega loom. Ei läinud silmapaistvalt hästi ja eriti halvasti ka ei läinud. Pea valutas mul täna vähe pärast tööpäeva, aga ujumine on peavalu vastu tõesti nagu mingi imerohi, alati võtab peavalu ära. Nii ka täna. Nüüd olen juba kodus ja naudin taas õhtut. Triin lõikab muide praegu koertel küüsi - nii et loomad on nagu muster-koerad. Ei tee auh-auh, ei kakle omavahel - lihtsalt istuvad kõrvad ludus ja on korralikud. Päris ebatavaline seisund Jack Russelli terjeri jaoks.... :)

43 TREENING: SPINNINGU JA JOOKSU KOMBO

Kõigepealt on mul tekkinud mingi imelik uus sõna leksikasse, mis ma kahtlustan ei ole kohe mitte hea ja eestikeelne sõna. (käisin täna eesti keele seminaril ;)) Igaljuhul on selleks sõnaks kombo ja see tähendab mingit kahte omavahel ühendunud nähtust või tegevust.

Täna oli mul Spinningu ja jooksutrenni kombo. Kõigepealt käisin Kristjani UpHilli trennis MyFitnessis. Ning kuna ma jõudsin tegelikult u 15/20 min varem, siis väntasin juba Spinningus ratast veidi rohkem kui tavaliselt. Kokku tunnikese. Seejärel tõttasin lindi peale, kus saab sooritada jooksutreeningut sisetingimustes. 15 minti jooksin otsa, sest treenerite sõnul tuleb harjutada kohe pärast ratast jooksule ümberharjumist. Seda ma ka tegin ning tuleb kohe ausalt ära öelda, et 15 minutit on alustuseks enam kui küll, sest kui ma sealt lindi pealt maha tulin - ehk prantsatasin oleks õigem kirjeldus, siis oli tunda, et eriti rohkem poleks jaksanud täna ka. Huvitav kombo oli see igal juhul.

Aga raske oli ka. Jooks on ikka sigaraske pärast rattasõitu, mõelda vaid mis ta siis pärast ujumist veel on... Aga samas, ega midagi ületamatut ka ei ole kui ma nüüd tagantjärele mõtlen. Praegu kuulame Triinu ja koertega Händeli Veemuusikat ja lõõgastume maitsva ühepajatoidu järel, mis mind treeningust tulles nii armsalt üllatas.

42 TREENING: TARTU VESI

Treenisin pühapäeval ujumist Tartu veekeskuses. Tartu vesi on hoopis teistsugune kui Tallinnas. Kas parem? Ma ei tea, teistsugunue igal juhul. Naljakas värk - kui palju ujud, siis hakkad vahet tegema veel ja veel. Tundub iseenesest natukene nagu "kuuleks hääli" jutt, aga tegelikult pole. Ilmselt ongi veekoostis tiba erinev, kloori sisaldus ja kõik muu taoline.

Igal juhul treening läks kenasti ja eriti midagi märkimisväärset ei juhtunudki. Ujusin lestadega ka veidi, aga ainult 300 meetrit, sest liiga ära ei ole mõtet lestadega ujuda - Pühajärves pole lestadega midagi teha.... :)

41 TREENING: UJUMINE KOOS EESTI PARIMATEGA

Eile treenisin ma koos Ken Tomsoniga. Ta on üks eesti parimaid ujujaid ning juunis toimuvatel maailmameistrivõistlustel on temalt oodata medalit. Mina vähemasti usun et nii juhtub, sest viimastes treeningutes on Ken Tomson näidanud head minekut. Ma olen ise selle tunnistajaks olnud Kalevi ujulas, nii et uskuge mind, ta mitte ei uju, vaid mu meelest lendab vees. Ja kui mäletate, siis ma kunagi kirjutasin delfiinist... Mina hoian Tomsonile pöialt!

Et kuidas me koos treenisime? No ma natukene pingutasin üle pealkirjas - ses mõttes, et mina ikka treenisin omal rajal ja tema treenis koos Andresega kahel järgmisel. Aga meil oli vastastik-kasulik koostöö ses osas, et mina andsin neile stardikäsklusi - ja Ken Tomson aitas mind veidi nõuga, kuidas on kõige parem hoiduda vänderdamisest ja hoida keha sirge. Sellest oli palju abi. Üks asi on nõuanne kaldalt, teine asi on see - kui Sa näed ära oma vead vees. Ken oli nii kena ja näitas kuidas mina ujun - mis oli veider ja naljakas ning seejärel kuidas peab ujuma, mis oli üsna ilus ja ehk isegi veidi aristokraatlik.

Kummaline on see, et kui pole isegi pool nädalat ujumistrenni teinud, siis kohe annab tunda. Nii oli ka mul. Treeningu algus oli vaevaline ja rütm, mis eelmine kord ujudes kenasti kätte tuli - seekord see saabus alles pärast kilomeetrist ujumist. Aga õnneks siiski saabus. Väike nõks ka - kui ikka keha kipub raja vahel veidi vänderdama ja parem külg vette vajuma, siis tasub hingata veidi ette ja kõrvale - vaatad nagu ettepoole, mitte küljele. See pole küll 100 % õige asend, aga vähemasti kiirus säilub ja ei vaju külgepidi vee alla. Teised asjad, mille peale võiks mõelda on need, et kui tõmmet teha, siis tasub alguses mitte nii tugevalt tõmmata - vaid tunnetada vett käe all ning tõmbe lõpuossa tuleb suunata jõulisem lihaspingutus. Ja muidugi tasub meeles pidada, et see kujuteldav telg, mis kehast võiks läbi olla - see aitab ka säilitada sirget joont ja kiirust. 

Igal juhul, lähen ma täna jälle ujuma, seekord juba Tartu Aura veekeskusesse - sest ega ma ei saa siis taas kätte saanud rütmi ära kaotada. Vähemasti ma loodan, et ta tuli taas kätte...

PÜHAJÄRVE TRIATLONIST SOLIIDSEMALT

Mismoodi soliidsemalt triatlonist? Aga palun väga, valmis on Pühajärve triatloni veeb, mis minu meelest on tulnud väga ilus välja, aga Te võite lahkesti minu kommentaarides avaldada arvamust, kuidas meeldib. Ma kahtlustan, et selle taga on peamiselt Kristjan, aga ka Andre ja Ain-Alar ja ilmselt ka Priit ja veel mõned toredad inimesed, aga mulle vähemasti tundub üsna soliidne lehekülg. Kui tahate ennast seal ka võistlusele registreerida, siis on see mugavaks ja lihtsaks tehtud - nii et andke ainult tuld.

Pean ise ka ennast veel registreerima minema, aga see käib kähku. Täna hommikul oli ka valus käia, koeraga õues. Aga juba on parem - lihtsad ja mugavad papud on jalas - siis on hoopis teine asi. Kui täna peaks veel panema need pruunid kingad, mis Cannes'is olid, siis need tunduksid nagu Hispaania saapad, ma kardan :)

Aa, proovisin Cannes'is ka tigusid, mis on umbes sama odavad kui Caesari salat - ehk siis eelroa hinnaklass. Neid serveeritakse sellise aukudega panni peal koos ohtra või ja küüslaauguga. Maitsevad umbes nagu mingid meremolluskid, aga pole halvad. Konnakoibi ei proovinud. Hakkliha kaste ja kartul on ikkagi kõige paremad :)

VAIKUS

Mulle juba üks sõber kirjutas, et miks ma nii pikalt vaikinud oled? Põhjus on proosaline, olin lähetuses Cannes'is ja mõtlesin küll, et leian aega sealt kirjutada, aga tuhkagi. Tööga oli nii kiire, et lihtsalt ei olnud mahti muuks kui meilide sirvimiseks. Ja pean tunnistama, et vaatamata sellele, et mul olid kaasas tossud, pulsi kell, särk ja püksid trenni tegemiseks, ei teinud ma ka trenni. Ilm oli esiteks ilge - vihma EI sadanud pool päeva - muidu ainult kallas. Aga veidi halvem asi oli see, et kingad hakkasid päris pahasti jala peale ja nii ei tulnudki seekord jooksmisest midagi välja. Kaasas olid mul muidugi ainult ühed kingad. Pole viga - küll ma homme juba treenin taas. Ilmselt ujun, sest käia on natukene valus.

Aga muidu - mida ma Cannes'is tegin? Ma käisin teleturul mille nimi on MIPTV, kus kohtuvad televisiooni müüjad ja ostjad. Mina olen ostja, mis tähendab seda, et ostan ETV ja ETV2 jaoks filme, sarju, lastefilme ja vaatan ka uusi formaate. Hommikust õhtuni on kohtumised iga poole tunni tagant uus. Õhtul on kohtumised väiksemas ringis ja õhtusöögid jne. Peaaegu kogu maailma televisioonide inimesed on kohal - nii et see on üks meeletu möll mis seal toimub. Kui keegi tahab lähemalt teada, siis www.miptv.com

Maandusin 2 tundi tagasi. Kodus on muidugi hea. Kõige parem. Liigun nüüd magama, plaastrid panin juba peale. Homseni!