Otsing sellest blogist

Pühapäev, 28. märts 2010

41: VÄLK JA LUIGED

Laupäeva pärastlõunal startisime Kadriorust TOPi suunale korralikule jooksutreeningule koosseisus Priit Salumäe, Välk (Alaska malamuut) ja ma. Esiti ei osanud vormi hinnatagi, sest tuli saada autoteede vahelt välja jooksurajale. See võttis umbes 5 minutit ja sealt edasi tuli vaba vesi nagu öeldakse. Välgule meeldisid muide väga luiged, ma pakun et ta tahtis nendega mängida, aga fakt et ta oli Salumäe vöö külge seotud, likvideeris sellised võimalused eos.

Aga jooks ise oli selle aasta kõige mõnusam. Ehk seetõttu, et ilm oli ka õhtul +6 kraadi, aga võib-olla ka sellepärast et tee oli praktiliselt kuiv (jõudsime enne suurt vihma koju tagasi), ei saa ilmselt ka head seltskonda alahinnata. Aga jõudu oli nii palju ja tuju oli nii hea - et lihtsalt jooksin ja nautisin. Esimesed pool tundi TOPini möödusid nii, et ei saanud arugi - Priit vaatas korduvalt kella, sest talle tundus natukene ebareaalne, et pool tundi nii kiiresti möödas on. Distants sel jooksul oli meil 10 km. Selge oli muidugi see, et on vaks vahet, kas joosta lumelörtsi või jää peal või joosta kuiva maa peal. Kui mu esimesed jooksud sel aastal olid päris karmi külmaga - n. mäletan sellist u -17 kraadiga tehtud trenni, siis +6 jooks on tõepoolest mõnus.

Ja ma loen praegu seda juttu, mida ma kirjutan oma emotsioonidest ja ise ka ei usu. Sest jooks ja mõnu ühes lauses mul 2 aastat tagasi poleks mingil juhul üle sõrmede tulnud.

Jooksurütm oli meil ideaalne. Kui sellise rütmi ja tempoga suudaks terve maratoni ära joosta, siis oleks finishi aeg umbes 4 tundi ja 48 minutit. Priidus ja Välgus ma sugugi ei kahtle, et nad jooksevad sinna aega ja ehk tunnike kiireminigi. Ma ilmselt rihin ikkagi kusagile 5+ tunni peale, sest 2 tõusu sillal saavad olema Stockholmis päris rasked ja natukene peab mõtlema kuidas neid raskusi ületada. Ehk isegi tõusud kohe ettenägelikult käia, nagu kunagi Ain-Alar soovitas triatloniga teha. Aga see selleks, pean Priit Ailtiga aru ja vaatame siis kuidas tuleb. Pean ütlema, et sellest jooksupositsiooni parandussoovitusest, mille Ailt mulle hiljuti andis oli tugevasti kasu!

Igal juhul on hakanud ka ambitsioonid kasvama natukene - juba tahaks 20 km jooksutreeninguid tegema hakata. Ja eks on ka paras aeg - sest maratonini on jäänud veidi enam kui 2 kuud ja seda aega polegi nii palju.

Laupäev, 27. märts 2010

40: PEAAEGU JUUBELI-TREENING HIIUMAAL

Üleeile õhtul pärast Tööotsija saate lindistust Hiiumaal Kärdlas läksin jooksma. Lõin Kärdlale tiirud peale nagu öeldakse. Kõigepealt Padu hotellist mereni (Rannapaargust edasi) ja siis läbi Keskväljaku Käina mnt. poole ja lõpuks tagasi Padu hotelli. 55 minutit trenni oli täiesti piisav ja millegi pärast raske. Kas olin ma veidi väsinud või ei olnud lihtsalt head jooksupäeva aga igal juhul ei olnud sellist kergejalgsust küll kusagil märgata. Mitte et ma tavaliselt tohutu kepsutav hirveke oleksin, aga ikkagi :)

Hiiumaa mulle iseenesest väga meeldib. Seal on vaikne. Aeg käib sel saarel palju aeglasemalt kui mandril. Kui pealinna saginast tulla, võib esimese hooga tunduda see ajafaktor isegi veidi raske - aga kui oled paar päeva kohapeal, siis läheb väga mõnusaks.

Teisipäev, 23. märts 2010

39: TRENN PALDISKIS, KOOS 1. JALAVÄEBRIGAADIGA JA EI ŠLANGI!

Reedel näeb Ringvaates kella 19.00 ja 20.00 vahel 1. Jalaväebrigaadi poisse, kes nagu selgus eilsest ühistreeningust on loomad, selle sõna kõige paremas sportlikus mõttes. Treening nägi ette 4 km jooksu ja ringtreeningut. Sealjuures 4. km jooksu joosti minu meelest küll ära 200 m jooksu tempos. Mul oli tõsiselt tegemist, et poistel kannul püsida, seda esiteks. Teiseks - kui poleks tulnud minu vahepealset spiiki - kus ma selgitan, mis toimub ja kus me oleme, siis on selge, et lõpuni poleks ma vastu pidanud seda jooksu. Tänu vahepealsele 3 minutilisele hingetõmbepausile suutsin ma siiski 95% jooksutreeningust vastu pidada.

Edasi läks kogu möll sõjaväeosa taga lebo-mattidel. Seal oli ringtreening, mis sisuliselt tähendas seda, et sõdurid ja ma tegime erinevaid harjutusi ringis, kordamööda. St kolmesed grupid ringis. Iga grupp teeb erinevat harjutust. Kõigepealt kõhulihased, siis kätekõverdused 3 erinevat moodi, siis üleshüpped, siis kükid. Teed oma minutilise harjutuse ära (nii palju kätekõverdusi n. kui jõuad) ja liigud järgmisele kohale ringis ja teed järgmist harjutust.

Seda treeningut tegin ma ühe ringi. Sõdurid tegid teise ringi veel peale, ma ei jaksanud.

Aga mulle väga meeldis. Eriti meeldis mulle see meelsus, mis meil sõjaväes eksisteerib. Ma nimelt näitasin vahepeal kuidas on võimalik kätekõverdusi tehes natukene viilida, mille peale minu kõrval harjutusi tegev sõdur põrutas kohe - "ära šlangi", mis tähendab siis lõpeta viilimine. Hästi meeldiv märkus. Eks oli teisigi, kes kõiki harjutusi ei jaksanud teha päris lõpuni selles ringtreeningus, aga kui Sa ausalt teha ei jaksa, siis keegi ei pane pahaks. Kui Sa aga hakkad viilima ja üritad lolli mängida, siis seda pannakse tähele ja see ei lähe sõjaväes läbi.

Kokkuvõtvalt - trenn oli minu jaoks selgelt liiga raske, jooks hästi kiire ja armutu. Minu jooksutempo on oluliselt aeglasem. Ilmselt see oli üks raskemaid trenne, mis ma siiani teinud olen. Aga samas on mul väga soojad mälestused Kaitseväest ja eriti 1. Jalaväebrigaadist. Tuline kahju on, et ma sõjaväkke ei pidanud minema, kuigi ma isegi tahtsin natukene, aga ülikoolis käivad 79. aastakäigu poisid arvestati lihtsalt reservi. Kaitseväe üle tunnen ma igal juhul uhkust ja see tunne kasvas iga Paldiskis veedetud minutiga. Respekt.

Pühapäev, 21. märts 2010

38: HOMMIKUNE JOOKS PIRITAL OLI UDUNE, AGA MOTIVATSIOON OLI 200 PEAL

.. just selline oli esimene emotsioon, kui jooksu alustasin. Kell 10:35 piki Pirita teed. Õigemini alustasin Nafta tänavalt ja edasi kulgesin siis Pirita teele. Üritasin seekord joosta nii nagu Priit Ailt eelmine kord õpetas. Kõigepealt tegin harjutust - käed puusas ja hästi pika sammuga üritad astuda edasi - kõigepealt kand maha, siis väliskülg ja siis päkk, sealjuures päkk tõukab edasi. Ja siis juba jooks. Muide ka poole maa peal TOPi juures tegin seda harjutust ning ühtlasi venitasin natukene oma lihaseid.

Tee oli üsna libe ja märg. Sisuliselt oli kaks varianti - kas oli siis jää või oli asfalt, millel vesi. Ilmselt said jalad märjaks juba kohe alguses, aga esimest korda ma tunnetasin seda fakti alles kodus trepist üles minnes.

Kuulasin muusikat, sellist päikeselist bossat, mis kui oleks silmad kinni pannud, oleks viinud kohe suvesse.

Kokku oli jooksu pikkus kusagile 9 km kanti ja esimese poole ma lubasin endale nö lõike, elik tegin kiiremaid vahepalu oma jooksu sisse. Tagasitulek oli rahulikum sörk.

Paar sõna motivatsioonist ka. Eelmisel aastal tegi Ain-Alar Juhanson mulle kohe üsna konkreetselt selgeks, et kui enesetunne on vilets või ei ole trenni tuju, siis on kaks varianti: kui üldse pole tuju trenni teha, siis tuleb trenn ära jätta. Kui on selline et peaagu võiks teha, siis tuleb treening teha ja kasvõi lühem, aga väike liigutamine tuleb ära teha. Eile oli mul millegipärast veidi nigel olla ja olgugi et trenniriided olid juba seljas, pöördusin ma jooksurajalt tagasi ja läksin koju ning magasin hoopis. Täna oli selle võrra mõistagi suurem kohustus ennast treenida, aga samas ka oluliselt suurem motivatsioon trenni teha. Ning kui algselt oli mõte kell 16 joosta, siis ma lihtsalt ei pidanud vastu ja läksin kohe hommikul. Vat nii on selle trenni tegemisega. Minu kindel veendumus on aga küll, et ennast vägistada ei tohi. Ja parem on trenn edasi lükata, kui seda pika hambaga teha.

Aga kuna eile algas kevad, siis ma tahaksin kõigile blogilugejatele soovida kaunist kevadet ja mõnusaid kevadisi treeninguid, sest nüüd läheb kohe ikka eriti mõnusaks treeningute tegemine - isegi kui see ilma lumeta olek esimese hooga võib ebaharilik tunduda.

Reede, 19. märts 2010

37: OPERATSIOON "KARELL"

Et kõik väga ausalt kirja panna, siis alustame sellest, et neljapäeval kell 12 ja natukene peale siirdusime keset kaunist tööpäeva kolleeg Marii Karelliga kepingule. (uudissõna kepikõnni tarbeks). Ja mitte lihtsalt ei siirdunud, vaid törts oli vaja murda ka Marii selle spordiala vastast skepsist. Enda skepsise murdsin ma aasta tagasi, sest sinnani uskusin ka ise kepikõnni olevat seeniorkodanike või paremal juhul naisteala. Tegelikult on kepingus palju kasulikku ja see on vägagi mõnus treening - eriti kui miski tugevam treeningperiood eelmisest nädalast on ette näidata.

Siirdusime niisiis Mariiga piki Pirita rannapromenaadi TOPini ja tagasi. Esimesel poolel oli taganttuul, mis mõistagi muutis käimise palju kabedamaks kui tagasiteel. Siis lõõtsus mahe kevadõhk näkku ja pidi mitmel korral tempot tõstma, et mitte külmetada. Täpsem kirjeldus treeningust aga juba täna õhtuses RINGVAATES, algusega kell 19:00. Seal saate teada ka ründavatest luikedest ja sellest, kas Mariile lõpuks siis meeldis Keping või ei meeldinud mitte :) Ühtlasi ka muidugi trenninõuandeid - kuidas keppe valida, milline peaks olema asend jne. Lõigu alapealkiri võiks ühtlasi olla: "kuidas 3 minutiga on võimalik keping selgeks saada" .

Teisipäev, 16. märts 2010

36: MIKS MA TRENNI AJAL ISTUN?

... aga sellepärast et tegemist on Spinningu treeninguga. Tõsi - kohati on vaja ka püsti tõusta ja vändata püsti seistas. Aga ma ei saa endale liiga palju neid seismisi lubada, sest väga kiire väntamise ja rohkete spurtidega juhtub lihtsalt pulss liiga kõrgeks minema. Ja see ei ole tingimata hea. Aga õnneks on MyFitnessis selline lugu, et võib istuda, siis kui liiga hulluks asi läheb.

Niisiis eile oli Viktor Eksi trenn. Väga meeldiv treener - innustav ja tubli. Kummaline oskus on vahel pigem vähem rääkida kui palju - aga kui öelda, siis midagi mis on oluline. 45 minti väntamist ja mahe oli. Eile ma teist spinningut otsa ei teinud, sest muidu oleks 3 treeningpäeva järjest olnud ja mulle tundus et on õige veidi vabamalt võtta, et mitte ennast katki treenida. Seda enam et laupäeval ja pühapäeval polnud treeningud sugugi liiga pehmed.

Pühapäev, 14. märts 2010

35: MU UJUMISOSKUSED PÕRMUSTUSID

Teatud mõttes oli käesolev nädalavahetus nagu treeninglaager. Treener Ailt oli Tallinnas, mistap kasutasime mõlemad päevad kenasti ära. Eile siis tund ja 15 minutit jooksu, täna sama palju ujumist peale Kalevi ujulas. Tõsi. Kogu selle aja ma ei ujunud, sest osa treeningust läks harjutuste seletamise ja õppimise peale, aga oma 1000 m tuli kindlasti ära.

Üldiselt tuleb meelde jätta see, et ujudes peab käsi sooritama tõmbe nii, et on küünarnukkist kõver. Mõlemad käed. Nii läheb lihtsalt kiiremini edasi.

Samuti õppisin harjutuse - mis aitab leida toetust vees - jalad ujuvad krooli jalgu, aga käed siis teevad selliseid 8 laadseid harjutusi, nagu koera ujudes natukene - aga lihtsalt rohkem külgedele - nö otsivad veest toetust.

Üks harjutus mis mulle tegelikult väga meeldis oli veel selline, et ujuda käed rusikas. Ujud 25 m käed rusikas ja siis 25 m tavaliselt krooli - see on hea harjutus, sest treenib justnimelt seda käe küünarnukist kõverdatult sooritatavat tõmmet.

Ülidselt oli muidugi treeningu tulemus taas see, et ma tundsin, et ujumises on väga palju õppida. Samas muidugi oli Priit käinud ka just ujumist õppimas ja tehnikat täiustamas - nii et ma väga ei muretse. Ilmselt saab enda oskusi lõputult arendada, mistap saan ujujana muutuda ainult paremaks.

Ah jaa, ja veel üks väärt nõuanne siia lõppu - selleks et harjutusi hästi sooritada - tasub endale muretseda väikesed lestad. Mitte need sukeldumise omad jube pikad, aga sellised poolpikad lestad. Kui keegi on käinud Aura veekeskuses - siis need sinised lestad mida sealt saab laenata, kuid mis pärast tuleb kenasti tagasi panna. Ma arvan et lähiajal ma sellised lestad omale ostan ja üritan harjutusi teha just lestadega. Harjutused tasub ära teha ujumistreeningu esimeses pooles (lestadega). Tervet treeningut ärge palun lestadega aga tehke. Näiteks teine pool, kui ujute krooli, siis võtke ikka lestad ära, sest kui ma ei eksi, siis võistlustel pole lestad lubatud.

34: KES JOOKSEB NAGU PART?

Sellele küsimusele on 2 vastuse varianti. Variant 1) Priit Ailt, kellega ma koos treenisin. Variant 2) Toomas Luhats.

Loomulikult on õigus neil, kes otsustasid variant kahe kasuks. St siis minu. Laupäevasel pärastlõunal läksime treener Priit Ailtiga Piritale jooksuringile ja lisaks tavalisele jooksule, mida tuli kokku kusagile 9 km kanti - sain päris palju häid nõuandeid kuidas parandada jooksutehnikat. Ailt vaatas kõrvalt ja tegi esimesel 4,5 km tähelepanekuid seejärel vaatasime asjad koos üle.

Esiteks ma jooksen natukene nagu part. Lestad laiali nö. St jalalabad ei ole suunatud mitte otse, vaid vahivad üks kella 10sse ja teine kella 2te. Nii ei ole hea. Selleks et seda viga vältida - võib alateadlikult isegi üritada joosta jalalabad sissepoole - siis läheb kõnnak oluliselt paremaks ja jooksed tegelikult otse.

Teiseks - jooksin ma nii, et vaatasin maha. Vale! Vaadata tuleb umbes 30 meetri peale ette - selg pean olema sirge.

Kolmandaks. Millegipärast jooksin ma käed ees suhteliselt staatiliselt. Kui kiirelt joosta, siis teatavasti käivad vastaskäsi vastasjalg ette taha küljel - see on ka oluline nüanss, mida tuleb tähele panna, sest pikemas jooksus annab selline väike asi palju juurde.

Neljandaks. Kui jooksed siis tuleb esimesena maha asetada kand, siis üle väliskülje jõuda varvastenija nö varvastega või jalalaba esimese poolega ka tõugata edasi. Selliselt toimides võidad tegelikult iga sammuga ja läbid rohkem maad.

Järgmisel 4,5 km üritasin neid asju siis parandada ning ma pean ütlema, et tuli kuidagi oluliselt kergemalt see jooksu värk kui esimesel 4,5 km. Igal juhul oli neist nõuannetest palju kasu ja Priit Ailtile suur tänu!

Reede, 12. märts 2010

33: KUDJAPE UPA SUUSARAJAD ON OOTEL

... sisuliselt on nad Saaremaal kenasti ootel, et neid rohkem külastataks. Eile kui ma neid mõõtsin, siis kohtasin seal kokku nelja inimest. Kaks tüdrukut läksid mööda neist, üks suusataja sõitis must mööda ning üks pani parasjagu asju kokku ning lahkus kui mina suusatama hakkasin. Samas võib vabalt olla, et pärast tööd hakati seal ka oluliselt rohkem sõitma, sest minu sõidud lõppesid umbes 17 paiku. (Mul on nimelt puhkus)

Algne plaan oli teha rahulikult 6 km suuska - sest ma päris täpselt ei teadnud kui kaua sellega läheb. Et ma vabastiili asjus natukene olen skeptiline sõitsin oma vabastiili suuskadega ikkagi klassikat - paaristõukeid ja nii. Suusarada oli üsna heas seisus - natukene jäine, aga muidu väga äkiline ning kiire kuidagi. Kui 6 km oli sõidetud, sai üsna selgeks, et see on liiga vähe ja ma lasin 3 km veel peale. Kokku niisiis 9 km ja 55 minutit.

Hea oli sõita. Tuul küll vahepeal puhus lageda peal vastu, aga see mind ei morjendanud. Mõtisklesin oma väikeseid mõtteid ja andsin ainult hagu. Ma olen küll väga suur sõpradega koostreenimise entusiast, ent vahel on mõnus ka päris üksi kilomeetreid mõõta. Korrastab mõtteid ja annab jõudu.

Esmaspäev, 8. märts 2010

32: SUUSAD ALLA JA 1,5 TUNDI

Te võite öelda, mis tahate, aga minu meelest on veider 8. märtsil suusatada. Ei oleks ehk veider siis kui oleks selline mahe kevadine suusailm, et räästast tilgub ja päike lõõskab jne. Aga kui sajab lund, ilm on külm ja puhub karm põhjatuul, mis samuti näkku vaod vajutab, siis on ikka veider Naistepäeval suusatada küll.

Üks asi mis veel tänasega selgeks sai, et pean ikka vaatama omale klassika suusad, sest vabastiil tuleb mul üle kivide ja kändude, et mitte öelda "ei tule üldse välja". Paaristõuked on okei, jalad eraldi on nagu ka okei - kui kaks asja kokku panna - näen ma välja nagu punase kõhualusega hani, kellele pahad lapsed on suusad alla monteerinud.

Seepärast ma siis sõitsingi oma vabastiili varustusega peamiselt täna klassikat - ja seetõttu ei läinud ka muidugi eriti kiiresti edasi. Aga kõigele vaatamata oli suusatada tore. Kui enne jäid jalad kergesti valusaks - jalatallad nimelt - siis selle vastu aitab ainult pikk trenn. Pool tundi ja jalad enam ei valuta, tunnike ja Sa ei tunne neid enam üldse. (St mitte "Ma ei tunne oma jalgu", aga valus pole).

Kukkusin 2 korda - või oli kolm - igal juhul oli lõbus ja haiget ei saanud. Marii Karell, Ergo Treier ja Rein Fuks olid ka nii kenad ja pidasid võimalikuks mu treeningust läbi astuda - see tähendab aga mõistagi seda, et reedeses Ringvaates on pisikene suusatamise eri - seda enam, et ma siiski väga loodan, et kui 20. märtsil kell 19:35 kevad hakkab, siis pärast seda on nagu suusatamise lõike natukene
kummaline teha ka.

Ja siia lõppu üks täiesti teistmoodi pilt - rattasõidust. Oi kuidas ma igatsen kuiva asfalti ja maanteratta kummide undamist sellel! Heldeke!


Foto: Indrek Jaaska

Lõpetuseks - head kevade ootamist meile kõigile - ja muidugi kaunist Naistepäeva!

31: KIIRJOOKS

Pühapäevasel hommikul, mil õues mitte just kevadest palju märke ei olnud, suundusin Kadriorgu jooksuringile. Kokku tuli 40 minutit. Aga tempo oli seekord palju kepsakam. Tegelikult teadlikult - proovisin natukene kiirust tõsta, et mitte kogu aeg ainult sörkida. Hullu ei olnud midagi, pigem isegi vastupidi. Kiirus tiivustas ja raske polnud.

Üks põhjus, miks hea oli ka joosta oli ilmselt muusika, mis mu kõrvaklappides nii vahvasti mängis. Kuidagi motiveerib vahel rohkem. Eile kuulasin Empire of the Suni plaati, mis oli võrdlemisi hea kuulamine. Poole pealt hakkas muidugi see veidi pinda käima, mispeale läksin kindla peale välja ja kuulsin Vaiko Epliku 2te.

Vaatamata võrdlemisi leplikule loomule on mul viimasel ajal tekkinud küsimusi. Seda ilma vaadates. Laupäeval 20. märtsil kell 19:31 algab kevad - kus on märgid? Ühel hommikul tõepoolest oli 2 tunni jooksul õhus kevade lõhna, aga seda on vähe. Mäletan umbes 4 aastat tagasi samal ajal oli nii kena kevad juba õues, et sai käis pusapeal ja külm ei olnud. Mis siis nüüd lahti on? Nii, et lugupeetud talv - Teiega oli tore, kuid aitab nüüd, ei jaksa enam lumevaalude vahel joosta...

Reede, 5. märts 2010

30: H20 KAAMERAGA

Kolmekümnes treening leidis aset 25 meetrises MyFitnessi basseinis Rocca al Mares - mis iseenesest on täitsa kobe paik. Küll on minu hinnangul 25 m basseinis veidi raskem ujuda kui 50 m, sest edasi tagasi sõelumine tüütab ühel hetkel lihtsalt natukene ära. Aga, selle vastu aitab muidugi oma mõtete korrastamine ja rütmi tekitamine. Kui ujudes saavutada hea rütm, mõtiskleda omi mõtteid, siis õige pea ei pane enam ujumist tähelegi ja on võimalik kulgeda sellises transilaadses seisundis tunde.

Mina seekord tunde ei kulgenud, pigem vastupidi. Treeningus oli külas Ringvaate töökas kollektiiv, mistap olid ujumises väikesed pausid, kuid umbes tunnikese me basseinis siiski veetsime. Jagasin muljeid ja kogemusi - st kõik mida ma ujumisest tean, rääkisin ära. Seda pole palju ja kahtlemata on võimalusel paslik ikka ujumistreeneriga ujumist proovida, aga algajale ma usun tuli ikkagi kasulikke mõtteid ja nõuandeid. Ujusin muidugi ka, kas ehk km jagu tuli kokku, võimalik - samas ma pead ei annaks.

Nüüd kindlasti on tekkinud küsimus, miks ma ujun - kui mu eesmärgid on seotud jooksu ja jalgrattaga? Aga sellepärast, et see on väga väga hea üldfüüsiline treening - mis kaasab pea kõiki lihasgruppe ning samas on ka veidi lõdvestav. Lisaks sellele olid esmaspäevane ja teisipäevane treening võrdlemisi tugevad, nii et veidi kergem trenn oli selles faasis vajalik.

Lõpetuseks - ujumist soovitan ma aga julgelt kõigile neile, kes praegu leiavad, et aeg oleks trenni tegema hakata. Ujumisega alustamine on mõistlik ja tervislik - ei piina Teie liigeseid ei tee muud moodi liiga. Oluline on mitte rapsida ning rahulikult vee peal liueldes edasi minna. Vähe haaval alustades, jõuab ujumisega peagi pikemate otsteni ning siis juba märkamatult on võimalik ühe treeninguga läbida km, siis poolteist ja lõpuks kaks, kolm kilti.

Kolmapäev, 3. märts 2010

29: PUHTA TAHTEJÕU PAUK

Kell on 18, õues on niiskelt lumine - tuul on kõva, keerutades lund koos veega veidra nurga alt otse näkku. Äsja sadanud lörtsisegu katab kõnniteid ning kui astud, lörtsisuppi, jääb Su veidruseni täpne märg jalajälg maha. Ilm on seega pehmelt öeldes õudne. Tavaliselt kõnnib piki Rocca promenaadi ka õhtusel tunnil inimesi, seekord neid pole. Parkimisplatsil jooksevad inimesed kiiruga autodesse, tõstes kraed üles - sest isegi see väike maa poeuksest autoni on vastik katta, rääkimata siis pikemast väljasolekust. Rocca al Mare Hawaii Ekspressi poe ette keeravad väikeste vahedega kolm hõbedast universaali, neist väljuvad spordiriietes noormehed, Virgo Neeme, Priit Salumäe ja Toomas Luhats. Keskmisest masinast võetakse välja Alaska Malamuut. Nad lähevad jooksma!

Esimestel meetritel on veidi jahe. Riideid on seljas samapalju kui n. -17ga, aga see ei loe. Tuul ja märg lumevee segu muudab olemise väga kiiresti ebameeldivaks. Esimese 20 meetriga on selge, et tulemas on väga raske trenn. Isegi mitte niivõrd vastutuule ja kirjeldatud roppuse pärast, mis taevast alla tuleb, aga lihtsalt. Väga raske on ennast sundida pikemale jooksule.

Õnneks on kamraadid kaasas ja see aitab. Oi kui palju see tegelikult aitab. Me jookseme sörki, väga kiiresti ei saakski, aga ilmselt veidi kiiremini küll. Priit arusaadavalt naudib ilma, tal on selline kummaline komme - kui ilm on keeranud tõeliselt vastikuks, siis temale see istub. Virgo on seekord emotsioonides tagasihoidlikum, kuid tundub, et ka temal pole ilmale erilisi pretensioone. Ei kõlba ka mul viriseda, küll aga mõttes kirun ennast veidi.

Siiski on jooksjaid ringil veel - umbes 8 inimest, 2 koera ja 3 jalgratturit. Mis silmas pidades ilmaolusid, on tegelikult üllatav.

Oleme jooksnud 1 tunni ja 26 minutit. Ring on tehtud, paistab päästev parkla - aga see pole veel lõpp. Oo ei, peame tegema veel ühe pauna - mida nimetatatkse motivatsiooni ringiks vms. Et tuleks ikka 1,5 tundi korralikult täis. Mis siis ikka, teen kaasa.

Trenn on läbi, lähen autosse ja istun. Kohe sõitma ei hakka. Vahetan mütsi. Windstopper, millega jooksin on märg nagu kalts. Panen jope selga, et ennast ära ei külmetaks. Käivitab mootori. Vajutan mängima 2 CD seitsmenda loo - Mr. Brightside.
Minek.

Kirjeldatud treeningu tegin puhtalt tahtejõu pealt. Spordiga ei olnud siin midagi tegemist, lepime nii kokku!

Teisipäev, 2. märts 2010

28: SPINNINGUPIDU MyFITNESS'is

Esmaspäev oli seekord säherdune, mil mu sisemine mina karjus treeningu järele. Pikema treeningu järele. Parasjagu sobiva võimaluse oma keha ja vaimu tasakallu viimiseks pakkus MyFitness, mis oli sättinud oma 2 spinningutreeningut 15 minutilise vahega - nii et kui tahtsid pikemalt sõita, siis sisuliselt poleks vaja olnud ratta pealt maha tullagi. Kuivõrd intervalli trennis võib pulss kergesti taevasse tõusta, siis ma võtsin mõlemaid treeningud veidi rahulikumalt kui enamus teisi spinningutajaid, seda enam et kaks trenni on veidi rohkem kui üks.

Aga enesetunne oli väga hea. Ühest 45 minutilisest spinningust poleks saanud piisavat koormust kätte, eriti silmas pidades 300 km pikkust väikest sõitu, mis juuni kuus ees ootab. Aga tund ja nelikümmend on juba hoopis teine tera... (15 minutiline vaheaeg möödus samuti peamiselt ratta seljas). Ja kui sellisest tunnisest treeningust pole pärast kodus eriti aru saada, et treening toimus, siis eile õhtul olid jalad ikka veidi tundlikud ka - nagu pärast sõitu välitingimustes - mille järele ma muide väga igatsen, kuid mis vaadates õue - ei saa ilmselt enne aprilli toimuma. Tõsi, mõned hullud juba sõidavad õues, nagu Salumäe Priit ja siin veel tublid inimesed. Ma nii tubli pole. Mitte veel...