Otsing sellest blogist

Pühapäev, 31. jaanuar 2010

14: JAMES BOND JA JALGRATAS

Milline on James Bondi ja jalgratta suhe, seda ma raudkindlalt öelda ei oska. Pigem arvaksin, et ta sõidab maanteerattaga küll vahel nii treeningu mõttes. Küll ma tean, et Daniel Graig, James Bondi osatäitja sõidab hea meelega rattaga..
Mind aitas 007 aga küll jalgrattaga sõidus ning seda väga oluliselt. Vaatasin Quantum of Solace'i ja muudkui väntasin. Tund aega tuli kontole. Mis staatilise jalgratta kohta mu meelest täitsa tubli. Pärast tegin peale jõusaaliharjutusi - põhiliselt hantlitega ja tundsin, et tehtud on täitsa tubli treening.

Hämmastav on muidugi see, kui kiiresti läheb aeg - kui vaatad põnevat filmi. Muidu nii staatiline trenn - väntad ja vaatad seina on audio-visuaalsete elementide lisamisega hämmastavalt palju rikkam. Ma kipun arvama, et edaspidi lähen enne kodust spinningut videolaenutusest läbi ja nõnda tulevad treeningud tunni asemel poolteist pikad. Ootan ka tegelikult ikkagi juba korralikke spinningutrenne, mida alustan usutavasti kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Eelmise aasta MyFitnessi kogemus oli selles valdkonnas küll väga meeldiv. Täna pole veel otsustanud, mis trenni teen - kas ujumist või suuska. Aga suusailma on -1 kraadi juures minu meelest küll...

Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

13: 60 MINUTIT POOLA SARJA "PRIME MINISTER" VAATAMIST

Miks ma panen sarja vaatamise treeningu alla? (numbrid postituse ees tähendavad justnimelt siin blogis uue eesmärgi suunas tehtavaid treeninguid). Sellepärast, et ma küll vaatasin Poola sarja "Prime minister" (tänud Olavi Paide), aga samal ajal väntasin täpselt 60 minutit jalgratast kah. Sari muide, on väga põnev, poliitikast intriigidest ja kõigest muust.

Treeningust: mitte ükski võim ei sunni mind minema -20 õue jooksma, kõndima, kepingutama, suusatama, võimlema, kelgutama või tegema midagi muud. Jah kui kellegi heaolu sellest sõltuks, siis ma ilmselt läheksin. Kui ei sõltu, siis lihtsalt lolli mängima ma ei taha minna. Oleks -15, läheks, oleks ehk isegi -17 ka võib-olla veel läheks. Aga -20ga ma ei lähe ja kõik. Pole vist ka väga tark ennast õues piinata. Siin tugevamad mehed kui mina on saanud kurgu haigeks sellistes tingimustes õues treenimisega. Seepärast jäingi tagasihoidlikuks ning treenisin sisetingimustes. Kuidagi on juhtunud nii, et meie maja all on olemas üks ratta-trenažöör, mis on võrdlemisi hea. Selle peal kannatab trenni teha küll. Mida ma ei kannataks, see on selline tuim sõtkumine. Et lihtsalt istud rattale ja annad ühe koha peal kuuma. See ei ole eriti vaheldusrikas treening ning ajab suhteliselt kärmelt juhtmed kokku. Kui aga võtad ühe laua, asetad selle peale tooli - asetad selle kaadervärgi trenažööri ette, paned sinna peale arvuti ning vaatad mõnusat sarja või filmi samal ajal kui väntad - siis see ma ütleks on täitsa lõõgastav ning 60 minutit tundub väga kiirelt mööduva ajaühikuna.

Igal juhul tundsin ma ennast täna veidi rumalana, sest pole varem trenni teinud eriti seal allkorruse pisikeses jõusaalis. Viskasin pilgu masinatele ka peale ja mulle näib, et kui õues on -15, siis saan ma sisuliselt kodust lahkumata paljud trennid edaspidi tehtud. Tõsi - siin ei tohi muidugi laisaks minna ja hakata kõiki treeninguid siseruumides tegema, ent praegu ma seda ohtu eriti ei näe. Eeldusel muidugi, et meile pole saabunud minijääaeg, missugust võimalust ma päris lõpuni ei välistaks... :)

TÄHELEPANEKUID VÄRBAMISEST NING TÖÖOTSIJA SAATEST

Olukord Eesti tööturul ei ole vist siis nii hull, kui tundub. Me oleme olnud küll ja küll, viimati üleeile situatsioonis – kus 3 nn. finalisti hulgast on 1 inimene puudu ning seda mitte töökoha tõttu vaid selletõttu, et kardetakse televisiooni. Mida oleks kaotada?
- Iga jumala kord saatepäeva lõppedes kuuleme me Tööotsijatelt seda, et kartused olid asjatud.
- Erakanal ja reality ei ole sama mis Rahvusringhäälingu telekanal. Esimesel juhul on tark olla ettevaatlik. ETV puhul ei tarvitse muretseda – sest meie ülesanded on teised. Tööotsija on meie jaoks tähtis, inimene on meie jaoks oluline ning mitte kedagi, mitte üheski saates ei naeruvääristata. Parandan: Mitte kedagi peale saatejuhi ei naeruvääristata, aga see on juba formaati sissekirjutatud ning kui ma ei eksi, siis saatejuht elab selle üle.
- Mida Tööotsijas osalemine annab? Suure tõenäosusega töökoha – kui mitte seda, siis tasuta nõustamise, telekogemus, enda tutvustamismomendi hea kvaliteediga lugupeetud saates. Võimaluse saada muud tööd tänu tööandjale meeldejäämisele. Uusi võimalusi.
- Lõbusaid juhtumeid on iga kord: juba ainuüksi algused on naljakad. Tiim mõtleb sellele, kuidas on kõige paremini võimalik saatejuhi üle nalja visata – sest reeglina ei saa ta ametiga hakkama. Õiged vanasõnad saabuvad pahatihti alles saate lõpus ning selleks peab juhtoperaator tavaliselt olema mõned minutid üksi suletud ruumis, kuhu meil kõigil on mõned korrad päevas asja. Sest nii tulevad kõige paremad moodsad vanasõnad.
- Mis teeb kurvaks: Saatejuhina kurvastab mind see, kui mõni tööotsija ei õiguste annast. Seda on juhtunud paar korda. Ning tavaliselt ei ole siiani tingitud olnud mitte eelduste puudumisest või rumalusest või tööga mitte hakkama saamisest. Vaid laiskusest või alkoholiprobleemist – mida saate salvestamise käigus oli võimatu märgata. Sellisel juhul tundub mulle, et me oleme justkui Tööandjat petnud. Ning kuigi need nö võimalused on viidud 0ni, esineb neid siiski.
- Rõõmsaks teeb mind aga lootus. Lootus, mida meie saade annab inimestele, kes otsivad tööd. Lootus ei lõpe kunagi saate tiitritega, 2 tööotsija jaoks, kes saatest tööd ei saa lootus ei lõpe saatega, sest tavaliselt saabuvad telefonikõned neile kas pärast saadet või mõnel juhul ka hiljem.
- Sotsiaalvõrgustikke tasub ja minu meelest lausa peab enam kasutamata. See võiks olla ikkagi värbaja esimene tööriist.
- Tänu Tööotsijale on tekkinud nn. Tööotsija süsteem – mida täna kasutatakse n. Maratis – ning ma olen Marati inimestest aru saanud, et mitte kedagi ei võetagi pärast saate kogemust muul moel tööle. So siis tööintervjuu kombineerituna praktiliste ülesannetega. Päeva jooksul näeb palju rohkem, avanevad varjatud küljed – nii positiivsed kui negatiivsed ja seda ka tööandja juures.
- Nii tööandjad kui tööotsijad kipuvad ennast alati näitama kõige paremast küljest. Tööotsija avab kõik küljed mõlema poole jaoks – mis seab aluse ausale partnerlusele.
- Tööotsimisprotsess on mu meelest nagu õnnelik abielu. Head abielud toimivad vastastikuse usalduse tingimustes, kus ennast ei valetata ilusamaks või koledamaks. Pühapäeva hommikuses pannkoogilauas meil ju maske pole. Seega on mõistlik olla ilma ka tööotsimisprotsessi käigus.

Kokkuvõtteks: Mul on hea võimalus palju jälgida ja küsida ning ise suhteliselt vähe rääkida selle saate juures. Mistap ma teen tähelepanekuid. Ning minu peamine tähelepanek on see: et tööotsimise protsessis ausus loeb.
Loeb pikemas perspektiivis leob tööotsija puhul ausus. Jätkusuutlikud ning pikad koostööd saavad alguse sellest kus tööotsija ei karda ennast näidata nii tugevatest kui nõrkadest pooltest. Ma olen kuulnud palju õõnsaid sõnu – mille taga tavaliselt peitub hoolsalt päheõpitud jutt või mõnel juhul müügimehelik surnuksrääkimine. See ei tööta või töötab ametite puhul, kuhu mina kandideerida ei tahaks. Siirus loeb. Ning siirad inimesed on võitnud alati jutumehi.

Lõpetuseks: midagi ei juhtu halba kui inimene kes on siiras ja lõpuni aus töökohta ei saa. Sest kui ta n. valetaks ennast ilusamaks, paremaks ja tublimaks – siis ühel hetkel tunneb ta ennast isegi töökohta saades kehvasti ning see kooselu lõpeb ikkagi. Siirus loeb. Sõbralikkus loeb. Professionaalsus loeb. Tööd ei tohi karta, samuti õppimist ja veel vähem Tööotsija saadet.

Teisipäev, 26. jaanuar 2010

12: MILLAL LOOBUDA TREENINGUST JA MILLAL SURVESTADA

Eile päeval ei tundnud ma end kuigi hästi. Külm oli, ka kampsuniga tööl ja silmad olid kuidagi veidrad. Palavikku ei olnud, nohu ka mitte eriti. Aga pea valutas ja selline kehv enesetunne oli. Nii terve päeva. Õhtul läksin töölt koju ja otsustasin, et jätan esmaspäevase treeningu vahele. Või õigemini, lükkan ühe päeva edasi. Minu treeningkavas on tähtis see, et 4 päeva nädalast oleksid treeningud. Sama oluline on tegelikult, et vähemalt 2 päeva oleksid puhkepäevad.

Eilse otsuse õigsust tunnetasin ma kogu täiega alles täna hommikul. Ärgates olin täiesti puhanud, suurepärases löögijõus ja ideaalse enesetundega. Kell 7 äratus, 8:30ks tööle ja umbes 19 paiku jõudsin tagasi koju. Nimelt "Tööotsija" oli täna võttel Europargis ja leidsime töökoha parkimiskorraldajale. Lisaks kokkupuutele väga meeldivate inimestega Europargist oli ülimalt produktiivne võte, sain sõita Segway'ga ja mis kõige olulisem - üks inimene sai taas töökoha. Kummaline on see, et kui kui tavaliselt olen ka mina mõelnud parkimiskontrolöridest pahasti - siis tutvudes väheke parkmist korraldava ettevõttega lähemalt - tundub mulle see üsna inimlik olevat. N. on Europargil selline kord, et n. Olümpsi juures, kus vist kõik inimesed on vähemalt ühe korra trahvi saanud, k.a. mina - sõidavad nad enne oma kleebistega masinaga tiiru, siis käivad demonstratiivselt autode juures ning kontrollivad neid - andes inimestele aega mobiilne parkimine peale panna. Sest teine kontrolli ring on alles otsustav. Ning kõige lõpuks kui juba kviitungit kirjutavad ja inimene tuleb ning jõuab autoni ja on viisakas - siis nad tühistavad trahvi. Lisaks meeldis mulle nende roheline maailmanägemine (sorteerisid oma office'is prügi jne) Nii et igavesti toredad sellid.

Nii, aga miks ma seda kõike räägin? Kui kell 7 tõused ja kell 19 jõuad koju - siis ega eriti treenima minna sellist põletavat kihku ei ole, lepime nii kokku. Polnud ka mul. Aga kuivõrd ma olen tuntud enesepiinaja ja sisemisedistsipliinijuurutamisspetsialist, siis suunasin ennast 21. kooli ujumistreeningule, kus ERR kui teine väga tubli tööandja oma töötajatel ujumist võimaldab. Et trenni minek iseenesest oli täna väike eneseületus, siis ma ei soovinud oma heatahtlikust enda suunal kuritarvitada ning välistasin eos 2tunnise treeningu võimaluse. Võtsin plaani 1000 meetrit ujumist. Selle väikese eesmärgi ma ka alistasin. Ega ei ole teab mis saavutus, mööngem. Ei pikkuselt ega ka pingutuselt kilomeetrine ujumistrenn. Aga selge on see, et toonust see hoiab, vormi säilitab ning igal juhul on 1 km ujumist parem kui 0 km ujumist. Igal juhul on mul tuju parem kui vahel pärast 2 ja poole tunnist trenni - sest seekord on asjasse segatud võit enese üle. Need võidud aga, kui ma ei eksi, on need kõikse magusamad.

Loodan väga head lugejad, et ka Teie olete viimasel ajal ennast mingis valdkonnas või spordis ületanud ja võitnud. Kui ei, siis kindlasti proovige. Väikestest eneseületustest saavad alguse suured. Suurtest eneseületustest ilusad ja maailma paremaks muutvad sündmused. Oli emotsionaalne.

Pühapäev, 24. jaanuar 2010

11: KAKS TUNDI RATAST

Kõlab uskumatult? Olgu, täpsustan: 2 tundi spinningut oli täna Fittesti spordiklubis Priit Ailti juhendamisel. Pean ütlema et ei olnud sugugi nii hirmus, nagu esimese hooga võiks arvata... Esimene tund läks väga kärmelt, edasi veidi aeglasemalt. Aga muusika oli mõnus ja Priit treenerina eeskujulik.

Spinning on siis sisuliselt selline trenn, kus kuni 30 inimest istub saalis ratta-ergomeetritel ning väntab treeneri juhendamisel. Muusika ning rütm loovad mõttelise maastiku ning kui kellelgi on väga hea ettekujutusvõime, siis võib ennast mõelda peaaegu kusagile soojale maanteele veerema. Näiteks Lõuna-Prantsusmaale. Võetakse mägesid, tempo vaheldub.

Oluline on, et kaasas oleks pudel vett või spordijooki, sest vedelikku läheb kõvasti. Meie kliimas aga ilmselt on talvel spinning ikkagi kõige lähem asi rattasõidule, mis võimalik. Sest -20ga ratast sõitma minna, naelkummidega või ilma, mina ei soovita. Jah, ilmselt on see võimalik ning on mehi kes suudavad seda teha. Ma nende hulka ei kuulu ning ei soovita ka teistel algajatel proovida. Las läheb vähemasti -10 peale tagasi :)

Reede, 22. jaanuar 2010

10: KEPING MIS MURDIS KÜLMA


Kuivõrd eile ma trenni ei jõudnud, sest vaja oli teha töiseid liigutusi - siis täna õhtul ei lubanud ma koju jõudes endale mitte mingisuguseid muid toiminguid kui ainult spordiriietesse hüppamine ning kepingule minek. Triin tuli kaasa ning kulgesime kepsaka sammuga Kadrioru turvalisse rüppe, et teha üks tubli tunnine keping. Termomeeter näitas -15 kraadi, mis mööngem ei ole liiga soe. Esimesed 10 minutit oligi raudkülm. Aga mida edasi kõndisime, seda soojemaks läks. 15 minuti pärast tekkis meeldiv treeningrütm ning adutavat külmatunnet enam ei olnud.



Tõsi. Umbes 40 minuti möödudes hakkasid põsed veidi tundetuks muutuma, mistap tuli neid veidi hõõruda, et külm ära ei võtaks, aga muus osas ilmastule pretensioone ei olnud. Põski külm ära ei võtnud ja tempo püsis hea treeningu lõpuni. Kummaline seik on veel see, et kui enne väsitas tunnine treening kuidagi ära, siis pärast Pühajärvet enam sellist asja ei ole. Tund ja 5 minutit kõndi ja pulss hoopis aeglustus, mitte ei tõusnud. Nii et see lubab positiivselt tulevikku vaadata. Keha on treeningutega rohkem harjunud kui aasta aega tagasi. Aga eks see on muidugi loomulik asjade kulg.

Praegu on muhe enesetunne. Trenn on tehtud, kõht täis ja telekast tuleb iluuisutamine. Koerad muidugi kaklevad natuke omavahel - aga see on ka nii loomulik, et omamoodi armas. Näed, väiksem loom tuligi minu juurde peitu.

Ilusat nädalavahetust ja kui ilma mõttes vähegi kannatab, siis homme ikka suusatama...

Teisipäev, 19. jaanuar 2010

8 ja 9: LÄBIKUKKUNUD TREENINGUST TUBLI METSAMATKANI

Esmaspäeval üritasin Piritale suusatama minna. Läksingi peale tööd. Ilgelt jahe ilm oli. Näitas -13, aga tundus -26. Teadjamad mehed pärast rääkisidki, et kui on niiske ja külm ilm, siis tegelik tajutav temperatuur muutub oluliselt külmemaks. Vahet ei ole - läksin suusarajale ja hakkasin vaikselt uisku sõitma. Suhteliselt algusest oli selge, et see oli väga halb idee suusatama tulla. Sest räme tuul tuiskas lund näkku ja mitte mingisugust suusatamistuju tegelikult ei olnud. Mõtlesin, et lasen ikka hambad ristis veidi edasi - aga mu vähene suusaoskus ja füüsikaseadused kohtusid ning maa külgetõmbejõu tulemusena leidsin ennast lumelt pikali. Kindad läksid vähe märjaks ja käed hakkasid külmetama. Aitas. Läksin autosse ja lahkusin häbiga suusarajalt. Võib-olla 10 minti olin seal kokku - aga mitte üle 15e kindlasti.

Sõitsin koju, endal meel must. Mõte sellest lohutas veidi, et parem pooleli jätta ja mitte haigeks jääda kui haige olla. Igal juhul koju jõudes otsustasin ma et nii ei saa - tegin kätekõverduste, seljalihaste ja kõhulihaste seeriaid umbes pool tundi. See lohutas sutsu, aga ikkagi oli tunne, nagu oleksin võlgu endale. Ja see oli jube nigel moment.

Lepime nii kokku, et tänane päev algas väga selge tõdemusega: eilne häbi tuleb õhtul maha pesta, mistap juba õige varakult leppisime Salumäega kokku, et õhtul tuleb metsamatk. Priit hakkas kohe kahest tunnist rääkima, ma oli ettevaatlikum ja arvasin et poolteist vast piisab küll. Moel või teisel, olime kell 18:36 rendez-vouz punktis Harku järve taga ning matk läks lahti, kulgedes piki Harku järve tagumist äärt kuni Tabasalu teeni, sealt edasi Tabasallu ning sealt ringiga tagasi Harkusse. Suurem osa matkast kulges looduses, pikkuseks tuli kusagil 14km. Kestis kogu möll 2 tundi ja 5 minutit. Soojalt olime riides kõik, isegi ehk liiga soojalt, mul hakkas mütsi alt üsna kiirelt higi tilkuma. Aga samas poleks julgenud väga palju õhemalt ka panna, sest -9 kraadi oli täna õhtul külma küll, vähemalt alustades, pärast oli juba üle 10ne. Kummaline värk on selle matkamisega. Kui 2 tundi tundub n. telekat vaadates selline lühike aeg - siis matkates näeb 2 tunni jooksul oluliselt rohkem ja aeg läheb teistmoodi. Aeglasemalt. Samas tunned kuidas oled kasutanud neid kahte tundi palju paremini. Ja pärast on äärmiselt nauditav olla. Peesitad siis diivanil oma füüsilisest rahmeldamisest tingitud kujutletava nimbuse paistel ja tunned väikest rahulolu.

Aga tublid matkajad oli täna:
Epp Hunt
, Priit Salumäe, Virgo Neeme, Triin Luhats, Malamuudipoiss Välk ja ma.

Laupäev, 16. jaanuar 2010

7: MUSUMÄNNIKU SUUSATIIR






Musumännik asub Saaremaal - see on selline koht Kuressaarest Sääre poole, mis õieti ei ole isegi mitte linnast väljas. GOSPA taga, sisuliselt. Tegin eelmisel aastal ühe oma esimestest treeningutest seal Triinuga - sellise pikema kepingu. Seekord olime suuskadega ning lasime Musumännikus suuskadega tiire teha nii et aitas. Tiiru kui sellist seal polnud, seega kui kellelgi jäi pealkirjast vale mulje, et tegemist oli laskesuusatamisega, siis see ei vasta tõele. Triin arvab, et 1,2 km oli üks tiir mis me tegime, mina ei oska öelda. Esimene tiir oli kõige raskem, kukkusin ühe korra põlvili ja paar korda tegin väga veidraid liigutusi, et tasakaalus olla. Teine ja kolmas tiir olid juba toredad, neljandal hakkas jalg natukene väsima ning viiendal suutsin ma omale suusakeppiga tagumikku torgata - selle terava otsaga sealjuures. Kuidas see võimalik on? Ma ei tea. Igal juhul on. Õnneks tabas löök pehmet kohta, nii et vägavalus ei olnudki. Lähen detailsemaks? Ei lähe, lootke aga... :)

Nõnda, kokku laksisime 5 ringi, seega minimaalselt ma pakuksin 5 - 6 km, aga võis olla vabalt ka natukene rohkem. Ring oli selline veidi mühklik kohati, aga samas üsna hea lumega. Polnud väga kinni sõidetud, ei olnud jääs - oli selline paras ja üsna mõnus. Sealjuures olime me ainsad sportlased sel ringil. Ühed toredad inimesed jalutasid oma koeraga ka - aga rohkem polnud kedagi. Kõik olid ilmselt Otepääl, kus täna tegid Mae ja Veerpalu taas mehetegusid. Väga äge oli tulla muide suusatamast koju - siis oli just Veerpalu minemas viimasele ringile ja ülekande kulminatsioon käes. Meie tulime ka suusatamast ja tundsime nagu isegi oleks natukene asjas osalised - kuigi tegelikult ei olnud.

Aga enne suusatamist lasime koerad mereääres vaba käigu peale ja sellest on hulgaliselt imeilusaid pilte, milles mõned panen siia üles. Tundub et metsamuinasjutt on üle terve Eesti ennast laotanud, nii et isegi tavaliselt veidi pehmema kliimaga Saaremaa on kaunilt rüütatud. Homme teeme veel ühe suusatiiru ning proovime teisi Saare suusaradasid ka. Aga juba tegime eelluuret ja see lubas homme mitte kehvemat suusaringi. Nüüd ootab ees veel kerge õhtune ujumine, saun, siis soe pirukas koos Poirot'ga, mis jookseb täna õhtul ETVs. Ilusat õhtut kõigile.









Neljapäev, 14. jaanuar 2010

IS2:6 JÕUST

See sissekanne ei jutusta tegelikult jõusaalitreeningust, mille me nii vahvalt eile Triinuga läbisime, küll aga jõust kui sellisest. Kõigepealt - jõusaalis treenisin ma kunagi väga palju. Umbes 4,5 korda nädalas iga nädal ja mitu head aastat. Ühel hetkel sai mul jõusaalist lihtsalt kõrini. Nii kõrini, et ma ei tahtnud neid pinke, kange ja hantleid enam näha ka. Ja tegelikult ega mul siiani ei ole tekkinud kohutavalt kihku naasta jõusaali, ent kuivõrd Priit Ailt oli nii kena ja soovitas tungivalt ujumisele või spinningule lisaks jõusaali teha, siis ma ei julgenud talle vastu vaielda. Miks kõrini sai? Sellepärast et nüri oli. Ühel hetkel hakkavad ikkagi kõik harjutused korduma ja jõusaal hakkab kuidagi pooma. Aga see selleks, see on isiklik probleem. Tegelikult on jõusaali treening kohutavalt kasulik. Ma võin veidi eksida, aga üldiselt peetakse jõusaali koos jooksuga parimaks kaalulangetajaks või siis rasvapõletajaks. Teine väga oluline nüanss jõusaali juures on see, et neid lihaseid, mida saal treenib ei olegi võimalik väga paljudes muudes kohtades täna treenida. Kartulikotte me ju ei tassi eriti või palke. Ja kolmas asi - väga palju jõudu annab jõusaal juurde. Ja üsna väikese vaevaga. Võtame väga lihtsa näite. Kui tassid poekotte, siis vahel on need kilekotid päris rasked või mis? Kui käid jõusaalis, siis isegi juba pärast nädalat kilekotid enam rasked ei tundu. Nii ja kui nüüd kõik see sporti ümberarvestada - siis ilmselt ei ole eriti raske järeldada, et kui n. jooksed, olles eelnevalt jõusaalis lihaseid treeninud, siis jõuad rohkem - oled tugevam. Aga aitab nüüd varia jutust küll ja asugem treeningukirjelduseni.

Kuivõrd eelmisest aastast on mul Kalev-spaga head kogemused, siis sinna suundusimegi. Treeningplaan nägi ette 2tunnise kombineeritud treeningu jõusaal+ujumine. Rääkimata sellest, et 50m radu liiga tihedalt Tallinnas ei paikne ka - kui ujumisest mõelda.

SAALIS: Raskus tuleb valida maksimumist 40% ja liigutused peavad olema vabad ja mõnusad. Kõiki nimetatud harjutusi teha 3 seeriat, seerias 20 kordust.

REIS - pingil eest ja tagant
SÄÄR - pöiale tõusud, võib ka pingil
KEREPÖÖRDED - pingil
KÕHT - pingil, käed kuklal keha tõsted
SELG - pingil, käed seljal, kere tõsted
TRICEPS - võib pingil teha vabalt
ÕLG - kerged hantliga tõsted ette või kõrvale



BASSEINIS: ujuda nii kaua kuni 2 tundi täis saab :) Esimesel korral ujusin mina 1km ja sellest oli enam kui küll. Siin ma tahangi veelkord jõust rääkida. Ma pole pikalt basseinis käinud, viimati ehk kuu või poolteist tagasi, ehk isegi 2? Igal juhul oli raske alguses. Rütm ei tahtnud kuidagi sisse tulla. Ujusin kõigepealt 100m korraga, siis 300 m korraga. Siis võtsin ennast kokku ja mõtlesin, mida kuradit? Puhkasin 2 minti, misjärel lasin 600m korraga. Ja tuli tagasi. Jõud tuli tagasi :) - liigutused läksid rahulikumaks, mõnusaks aeglasemaks, kuid libisesin veel palju kiiremini. Hingamine muutus heaks, pulss normaalseks ja treening sai läbi. 600m oli kõige mõnusam ots. Mida ma tahan öelda? Tegelikult seda, et isegi kui te pole mõnda aega trenni teinud, siis lihas mäletab. Keha mäletab. Ja suhteliselt kerge vaevaga tulevad erinevad võtted tagasi, mis tundusid ehk kadunud olevat - või esimese ehmatusega vähemalt meelest ära läinud. Tegelikult on meis sisemist jõudu ja ressursse, mille olemasolust me väga teadlikud ei olegi. Kukekersti kirjutas twitteris jube kenasti: RT@kukekersti "If you can think it, you can do it" (TEDx Tallinn). Nii ongi.

Esmaspäev, 11. jaanuar 2010

IS2:5 MATK METSAS: TRIIN ON SPORTLANE, LUMI OLI METSAS PÕLVINI AGA MATKAMINE ON TÄIESTI ALAHINNATUD SPORDIALA

Tegelikult oli mul täna õhtul ettenähtud ujumine koos jõusaaliga, aga kuivõrd mul ei olnud mingit lusti ujuma minna, siis vahetasin kolmapäevase ja esmaspäevase treeningu ära. Algselt mõtlesime teha kepingu Triinuga kusagil Kadriorus, aga juhuslikult rääkisin Priit Salumäega ning tuli välja et Virgo Neeme ja tema on kell 18:30 alustamas pooleteisttunnist metsamatka Harku järve taga, siis otsustasime nendega liituda.


(selline pilt avanes meile metsas)

Esmaslt on muidugi pool tundi vaja selleks, et sinna jõuda - sest sellise ilmaga nagu täna on Paldiski mnt. ring umbes, ja seda isegi kella 18 ajal. Aga see meid ei heidutanud.

Matkale asusime koosseisus neli tankisti ja koer. Triin, Virgo, Priit, Välk ja ma.
Tempo oli väga kepsakas ja entusiastlik praktiliselt terve matka. Seda paljuski seetõttu, et nagu selgus, olen ma abiellunud sportlasega. Triin leekis ees minema nii, et isegi Salumäel oli higi otsaees (aga see on vana, kes olenemata ilmast käib hommikuti jooksmas, lisaks õhtustele treeningutele).



Kokkuvõtvalt läbisime kusagil 8 km või natukene peale ja 1 km sellest oli paksus, põlvini ulatuvas lumes. Tempo oli ehk esimese korra kohta veidi kiire, aga ei midagi hullu ka ei olnud. Vahepeal oli natukene raske, aga see tunne, mis valdab Sind pärast matka lõppu on kuninglik. Pingutus tasub ennast ära. Seda tegelikult igal elualal ja igas tegevuses. Mõtisklegem korra, milline oli Teie viimane suur pingutus? Ja kuidas pärast tunne oli? Finis coronat opus - lõpp kroonib töö - on üks selline ütlus. Täna õhtul on mul kroon ja kõigil teistel matkalistel ka. Isegi Välgul :)


(pilti pole töödeldud - põhjusel või teisel tekkis säherdune kummaline moodustis. kõigi piltide autor on Triin, seetõttu teda ennast näha polegi, ta kogu aeg leekis või pildistas)

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

IS2:4 SULNIS TALVEILM JA LUMELÕHN

Pühapäev oli eriliselt ilus ja päikeseline talvepäev - just selline, mis meie jaoks tähistab ideaalset talve - kaunist Eesti talve. Mistap me läksime Triinu ja koertega kõigepealt kogu seda ilu nautima Kaberneeme, mere äärde ja oli eriliselt meeldiv lumelõhnaline hullamine ma ütleksin.

Aga kuivõrd sellest jäi treeningu mõttes väheks, õigem oleks öelda mingit treeningut selles ettevõtmises ei olnudki, siis läksime napp tund hiljem Harku rajale suusatama. Eelnevalt eemaldasin ma oma vanadest tossudest sisetallad ning panin suusasaabastele põhja, lootuses, et nii ei väsi jalad ehk ära. Ja see oli väga mõistlik samm. Sõitsime umbes tund ja alles viimasel viiel minutil hakkasin tundma kerget väsimust jalataldade all. Nii et see sisetald kindlasti aitab - ilmselt hoiab jalga kindlamalt paigal.



Vabastiil tuli täna paremini välja kui kunagi varem ning vaatamata sellele, et suutsin täiesti laugel maal korra kukkuda ning et ühel momendil läksid jalad risti - mis oli äärmiselt veider ja nagu ma kaassuusatajate nägudest nägin ka võrdlemisi naljakas vaatepilt, tundsin, et natukene hakkab suusatamine tulema. Mingil momendil tekkis rütm sisse ja siis kasvas kiirus päris suureks. Suusatamine on endiselt mõnus ja mulle meeldib see iga päevaga rohkem. Triin oli ka väga tubli suusatüdruk, lasi mäest alla nii et lokid lehvisid ja paaristõuked tulid ka soliidselt välja.

Endiselt on suusatamine hiiglama lõbus meelelahutus ja seda vaatamata külmale ilmale.

Laupäev, 9. jaanuar 2010

IS2:3 AJUTORM KOOS SUUSASÕIDUGA

Laupäeva hommikul saime Nõmmel suusaraja kõrval asuvas kohvikus kokku koosseisus Priit Salumäe, Priit Ailt ja ma. Meil oli koosolek või ajutorm (mulle ei meeldi sõna ajurünnak, mistap ma kasutan ajutormi - kõlab äkilisemalt). Mõtisklesime ligi tunni ning tulemus on selline, et minu käesoleva aasta treeningplaani teeb Maailmameister Priit Ailt isiklikult. Pole paha mis? Kui te Priitu veel täpselt ei tea, siis ta oli eelmisel aastal Pühajärve triatloni teine mees, samuti on ta füsioterapeut. (Lõpetanud Tartu Ülikooli füsioteraapia eriala (bakalaureusekraad 2006. aastal, magistrikraad 2009. aastal) Maailmameister on ta tõepoolest, kuid ühel teisel alal. Aga nagu ta ise ütleb, on ta elustiil triatloni oma - nii et selline erudeeritud, lõbus ja sitke kutt on Ailt. (fotol vasakul, paremal on Salumäe)



Igal juhul on meie treenimise tipphetk juunis - kui Vätternrundani päeval ning treeningplaan saab olema sobilik justnimelt tavalisele inimesele. Ei teki mingeid üüratuid 5-tunniseid treeninguid. Keskmiselt 4 trenni nädalas, puhkepäeval veidi pikem treening ning spordialad saavad varieeruma jõusaalist ja ujumisest kuni suusatamise ja muidugi jooksu ning rattasõiduni. Äge.

Pärast ajutormi tegin treeningu otsa, mida alustasime koos Salumäega, aga nagu peagi selgus on ta klassikat veidi harjutanud, mistõttu ta läks Harku ringile ja mina jäin oma vabastiili harjutama sinna suusastaadioni lähistele. Muidu oli kohati juba päris hea, aga ikkagi jalatallad väsivad siva ära ning hakavad valu tegema. Selle vastu võivad sisuliselt aidata vist ainult 3 asja: 1)rohkem trenni teha 2) panna veel ühed tallad suusasaapa sisse, õigemini ära lõigata esimesed pooled ja talla alla panna just need paarimillimeetri paksused toed 3) panna toetavad padjad sinna kohta kus lampjalad on - kui nad on. Ma ei oska seda talla keskosa täpsemalt muudmoodi nimetada :)

Sõitsin 50 minutit kokku, rohkem seekord ei tulnud, aga homme tahaks jälle metsa minna ja edasi harjutada. Väga tahaks juba, et need jala sisemised küljed harjuksid, aga see vist ongi suusatamise esimeste trennide võlu ja valu.

Neljapäev, 7. jaanuar 2010

IS2:2 MISSUGUNE ARENG VÕIB ASET LEIDA TUNNI JA 20 MINUTIGA?



Te olete kindlasti kuulnud seda väljendit, et dressi ja tossuga paneme vastasele kindlasti ära. No suusavarustus oli mul küll tänasel teisel suusatamistreeningul eeskujulik ma ütleksin. Enam ei saa Priit Salumäe mind selles küsimuses tšainikuks narrida, küll aga on võrdlus kohane suusatamisoskuse kohapealt. Parandan - oli treeningu alguses kohane.

Kell 17:50 olime Triinuga Pirital parklas, samuti jõudis sinna Henrik Roonemaa, ajakirja DIGI peatoimetaja, kes meile meeldiva üllatusena oli tänasest samuti pöördunud suusatajate turvalisse perre, koos uue suusavarustusega, mille ta omale täna soetas. Helistasin meie treenerile, Alo Maidlale, kes liugles elegantse lohakusega kusagil laskumisel, ühes käes mobiil, teises suusakepid. 3 minutiga lubas ta kohal olla.



Alo on äge vana. Mulle millegipärast meeldivad sellised treenerid, kes on rahulikud, sõbralikud ja mõistlikud, kuid samas teavad mida räägivad ning on selgelt oma ala profid. Sellised karjujad ja mittesoliidsed treenerid on mu jaoks raskesti vastuvõetavad, aga samas mul pole neid elus eriti ka ette tulnud. Nii, aga Alo Maidla - võttis meid kenasti kõigepealt sappa ning viis suusad ja kepid käekõrval rajale lähemale, esimene õppetund oligi see, et kusagilt üle kraavide ja kivide pole mõtet suuskadega minna, sest ilmselt nad küll ei murdu, kuid sisemise tasakaalu võib kraavist läbisõit suusal ometigi balansist välja lüüa. Raja ääres panime kõigepealt saapad õigesse soonde ja õppisime kuidas kinnitada ja lahti võtta klambreid (nagu lapsed eksole), misjärel saime saapad suuskade külge, kepid õigetpidi kätte ja läksime rajale suusatajaid segama.

Esimene harjutus - paaristõuked. Võtsime klassika sissesõidetud suusarajale ning jalad paigal hakkasime harjutama paaristõukeid. Kepid tuleb panna umbes sidemete või suusasaabaste juurde ning lükata, kehaga kaasa aidata ja põlvi veidikene tuleb siis ka kõverdada, kuid mitte liiga madalale. Algus oli raske, aga natukese aja pärast läks paremaks. Pead ei pea tingimata hoidma ettepoole vaadatuna, vaid võiks vahepeal lasta vabalt rinnale, sest siis ei jää kael kangeks.

Teine harjutus oli lihtsalt vabatehnika harjutus ilma keppideta - üritasime V tähekujuliselt sõita, alguses jällegi üldse ei tahtnud välja tulla, veidi hiljem läks aga juba oluliselt paremaks. Samas nüüd hakkasid jalatallad valusaks muutuma. See juhtus sellepärast, et selliseid veidraid suusaliigutusi minu keha jaoks ei olnud ma teinud 10 aastat. Aga pole midagi. Ma ei kurda, läheb paremaks - no pain no gain.



Nii, ja kolmas harjutus, nagu te arvata võitegi oli esimese ja teise harjutuse ühildamine - V stiil koos paaristõugetega - seal on muidugi oluline saada kätte rütm, mida peab veidi harjutama. Väga oluline on ka tasakaal, mida peab samuti harjutama. Aga ma ütlen teile, see tunne - kui esimesed korralikumad suusaliud välja tulevad. Kui tuul vihiseb kõrvus ja liigud kiiresti nagu püssikuul. Oi see on mahe! Ausalt - eriti mõnus sport on suusatamine. Ilmselt inimesed kes tihedamalt suusatavad teavad seda ning naudivad juba ammu - aga ma ei tea miks ja kuidas minust on 30 aasta jooksul suusatamine niisuguse ringiga saanud mööda minna. Igal juhul on mul hea meel, et ta nüüd mind taas on leidnud ja üleüldse meie pere - ses mõttes, et ka Triin nautis väga tervet seda tunni ja 20 minutilist vabaõhu tretti.



Igal juhul oli selle treeningu tulemus see, et tunni aja ja 20 minutiga suutsime me teha vabastiili vägagi meenutavaid suusasamme, nii et võimas areng ma ütleks. Siin on väga oluline osa ka Alo Maidlal, kelle head nõuanded meid nö jalule aitasidki. Aitäh!
Harjutustest, tuleks veel Alo soovitusel teha hommikuti kätekõverdusi, selja ja kõhulihaste harjutusi ning sellist harjutust - vastaskäsi, vastasjalg - siis tõsta neid kordamööda - see harjutab tasakaalu ning on muidu ka väge hea etüüd kehale...



Riietusest ka: kuna me ainult ei suusatanud, vaid vahepeal ka seisime niisama ja õppisime harjutusi - siis võtsin vahepeal jope peale, nii ka Triin ja Henrik. Aga kui juba hakkas nö väljatulema, siis viisin jope autosse, sest hakkas täitsa soe. Ükski kehaosa kordagi ei külmetanud - nii et ma ütleks, et ikkagi on tõepõhi täiesti all selle jutul, mida te poes kuulete - et ei ole halba ilma, on vale riietus. Pärast treeningut tuleks ennast aga soojas hoida ja mina soovitan ka jalad sooja panna, nii nagu näiteks Triin teeb :)

SUUSAVARUSTUS


Kuivõrd talv on see aasta ekstra ilus, oleks nagu veidi nukker minna metsa kepingut tegema. Mitte mõttetu, sest keping on ültra-kasulik, aga nukker - sest suustajad libisevad sust nii kenasti mööda, et tahaks ka osata nii sõita... Seetõttu ja sellepärast ostsin eile omale suusavarustuse. Triin ostis omale samuti. Tavaliselt öeldakse, et ostsin suusad - aga tegelikult niisama lihtsalt see ju ei käi - et ostad suusad ja rahu majas. Lisaks suuskadele peavad olema ju sidemed, millega saapad kinnitada suuskade külge - suusasaapad ja sinna juurde veel komfortkepid, millega on hea ennast edasitõugata. Kõik on väga kena. Aga kui Sa lähed metsa, siis mis Sa selga paned? Puuvillase särgi paned alla, kampsiku peale, mütsi, dressid ja villased sokid? See on variant - aga suhteliselt ohtlik - sest kui ära jahtud, siis läheb puuvillane särk jäässe ja hakkab külm, siis külmetud ja oledki laksti haige.



Miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et ma ostsin omale lisaks sooja aluspesu - mis hingab, tuultpeatava mütsi, suusasokid ja täna siis veel ka juurde suusajaki (mis on hübriid - sest sellega saab ka rattaga sõita, joosta ja jäähokit mängida kui soovite) ja suusapüksid - sest strateegilisi vööst allpool paiknevaid kehaosi ei ole teps mitte mõtet ära külmetada... Keskmine suusavarustus läheb kokku maksma 6000 - 10000 krooni - mõistagi see ülempiir võib olla veel palju palju kõrgem, oleneb sellest - missugused on võimalused. Aga kui uuest peast osta suusavarustus, siis mina küll eriti ei usu, et alla 5000 kroonise väljaminekuta hakkama saab. Mis ühest küljest on karm pauk. Teisalt jällegi - kui suudad selle summa kuidagi aastate peale ära jagada, siis nii hull ei ole. Igal juhul suur tänu Olev Peters Hawaii ostujuht, kes oli nii kena ja aitas asjalike nõuannetega.



Aga see on lihtsalt selline nüanss, millega peaks iga suusavarustuse huviline tegelikult arvestama, et kui näete poe reklaami n. et suusad 599 krooni - siis teadke, et nii lihtsalt see ilmselt ei lähe - minimaalselt on sinna juurde ikkagi vaja keppe, sidemeid elik klambreid ja saapaid. Mõistagi, paljudel tublidel inimestel on suusad ja kepid ja saapad ja klambrid juba ka olemas või vähemasti mõni nimetus neist - aga kellel pole, siis selline värk.



Kui laenutate, siis läheb laenutus inimese kohta maksma 50 krooni - Trummis vähemasti nii oli. Seega siis, kui suusatate kord või kaks kuus, pole minu meelest sügavat mõtet suusavarustuse peale nii palju kulutada. Teine asi on muidugi see, et kui suusatate 4-5 korda nädalas - siis muidugi juba selgelt on. Nii et ise peate vaatama kuidas parem on.



Kuivõrd ma otsustasin suusatamise selgeks õppida ning ühtlasi alustada treeninguid kahe suure eesmärgi jaoks just suusatamisega, siis sellest johtuvalt ka tundus, et väljaminek on õigustatud. Nüüd igatahes on täna õhtul esimene suusatreening: Alo Maidla on treener ning nagu selgub, ootavad esmalt ees 5 tehnikatreeningut pisikese suusasammu harjutamisega ma väga loodan. Õpin vabastiili - õhtul pärast treeningut panen lahkesti kirja ka need õpetused mis sain, Triin lubas pilte ka teha (aga tema õpib natukene koos minuga). Nii et kui praegu keegi loeb, kes tahab ka suusatama õppida, siis teadke, et esimesed üliolulised 5 tehnikakirjeldust on järgneva nädala jooksul siia ilmumas :)

Teisipäev, 5. jaanuar 2010

IS2:1 NÕMME TERVISERADADEL SUUSKADE JA KEPPIDEGA



Täna kell 18:00 valdas mind ilmselge rahutus, sest olime Trincuga Skype'is kokku leppinud, et õhtul läheme suusatama. Minu viimane suusatamiskogemus pärineb 10 klassist ning siis mäletan ma, et selleks et kiiremini võistlustel edasi saada võtsin ma suusad jalast ära ja jooksin. Et olla üdini aus, pean ma möönma, et suusatamisoskused ei ole vahepeal edasi arenenud. Panin suusad alla, kepid võtsin kätte, nägin peaaegu välja nagu suusataja, ent kui ma nimetaksin seda suusatamiseks, siis teeksin ülekohut kõigile suusatajatele - keda oli Nõmmel Trummi terviseradadel ohtrasti.

Nii, aga igal juhul olime me täna kenasti suusalaenutuses kohal kell 18:40, 100 krooni eest saime me kahed suusad, kahed kepid ning 10 lisakrooni eest ka ühe turvakapi, kuhu mahtusid kahed jalanõud ja üks jope. Trummi suusalaenutuses on väga meeldivad inimesed, kiirelt tuuakse kohale saapad, seni kuni saapaid jalga tõmbad vaatavad spetsid Sulle juba valmis õige pikkusega suusad ja kepid, nii et kogu protsess laenutusest kuni rajale minekuni võtab aega 5 minutit. Üsna kiire boksipeatus ma julgeks öelda.

Nagu te ehk eelmisest aastast mäletate, siis on oluline alguses teha madala pulsisagedusega treeninguid, et ennast mitte rihmaks tõmmata ning samas alustada mõnusalt ja rahulikult. Seda me mõistagi tegime, sest minu olematu suusatamisoskus ei lubanudki väga kiirelt rapsima hakata. Igal juhul veetsime me 50 minutit suusatamist matkides ja esimese korra kohta oli see väga tubli.



Aga tohutult lõbus oli. Suusarajad olid täis õnneliku näo ja naeratusega inimesi, mets oli talviselt kaunis nagu muinasjutus ja kogu see kogemus oli nagu taas mingist täiesti teisest reaalsusest. Need reaalsuses vahetused ongi tegelikult mu meelest sportimise juures kõige mõnusamad. Mõnes mõttes lähed Sa nagu raamatu sisse või nagu unenäkku - sest kõik see mis Sinuga juhtub on täiesti teistsugune, aga samas väga äge. Igal juhul olime me päris õnnelikud ja nagu Trincu ütles, siis ta itsitas omaette terve selle suusasõidu aja.



Nii, aga nüüd on selline lugu, et kuivõrd suusatamine mulle tegelikult väga meeldis, siis ma otsustasin selle selgeks õppida. Kui mitte muu pärast, siis kasvõi selleks, et kunagi oma laps suusatama õpetada. Ja kuivõrd suusatamist on kõige targem õppida mõne inimese käest, kes ise on suusatamises käpp, siis on lähiajal mul selline mõte, et õpin ise ja panen õpetused siia kirja ka, sest kuigi Teie seda endale tunnistama ei pea, siis usun, et on veel selliseid inimesi, kes võiksid olla väga tublid suusatajad, aga pole seda tegelikult kunagi õppinud ja seepärast ei oska. Teil pole muidugi hullu, aga mina töötan Lembitu Kuusega ühes kohas ja ma kahtlustan, et kui välja tuleb, et ma - ise eestlane, suusatada ei oska, siis ma saan lihtsalt ühe korraliku täie piki kõrvu. Ja seda poleks vaja :) Nõnda siis on esimene plaan minna ja vaadata omale enamvähem korralik suusavarustus ja teine plaan on võtta suusatamist oskava inimese käest mõned nõuanded, tänu millele karu suusatama õpetatakse. Aga sellest juba järgmistes sissekannetes.



Kui vähegi oskate, siis minge suusatama palun, sest nii vahvat ja mõnusat metsa kui praegu on, ei pruugi iga aasta olla. Ja samas näitab meie kogemus, et isegi kui te ei oska, minge ikkagi :)

Esmaspäev, 4. jaanuar 2010

INIMENE SUUDAB 2 (IS2)

Usutavasti on uus aasta kõigi jaoks veidi eriline. Kes saab lapse, kes abiellub, keda ootavad ees uued ja huvitavad väljakutsed. Minu blogi, INIMENE SUUDAB ongi ju tegelikult sellest, kuidas oma unistusi teoks teha. Täpselt aasta eest kutsusin ta ellu et motiveerida ennast ja teisi tegelema spordiga, täpsemalt triatloniga. 8. august 2009 oli see päev, mil ma lubasin endale õhtul pindi õlut, sest peaaegu et võimatu sai teoks. Lisaks sellele sai selgeks, et minu väike eeskuju innustas paljusid teisi triatlonile tulema ning kui mitte muud, siis vähemalt mind võitma, paljude eesmärk sai teoks, mõnel mitte. Mul sai. Läbisin triatloni ja see oli mõnus. Seetõttu ja osaliselt vastupidiselt mõnedele ootustele on mu selle aasta sportlikud eesmärgid erinevad.

IS2, ehk INIMENE SUUDAB 2 saab olema teistsugune. IS2 koosneb kahest osast. Kui mäletate, siis eelmisel aastal niutsusin veidi selle kallal, et mulle jooksmine väga ei meeldi. Et pole minu ala või nii. Ühelt poolt oleks ju lihtne mitte joosta ja teha midagi muud, n. ujuda. Teisalt jällegi - äkki on võimalik see, mis Sulle natukene ebameeldiv on, endale mõnusaks mõelda ja treenida? Igal juhul koosneb IS2 esimene pool sel aastal ei vähemast ega rohkemast kui Stockholmi maratonist. Praegu on 5. juunini 2010 aega umbes 150 päeva - seega piisavalt, et jooksmine meeldivaks harjutada.

IS2 teine pool, aga on seekord siis see tõeline eneseületuse pool. 300 km pikk Vätternrundan on maailma pikim ja tõenäoliselt ka raskeim amatööride maanteerattasõit. See leiab aset Rootsis, 18-19 juunil ning hea õnne korral suudan ma selle läbi sõita. Maanteratas oli jällegi eelmise aasta triatlonist minu jaoks enimmeeldinud ala, nii et teatud mõttes on kõik tasakaalus. Kui triatlonil tuli rattaga läbida 90 km - ja mul kulus selleks aega veidi vähem kui 3 tundi, siis võib arvata, et alla 10 tunni pole mõtet Vätternrundanil mind finishisse oodata. Igal juhul tundub see olevat väga mahe sõit ja loodetavasti muidugi ka mu võimetele kohane.

IS2l on tegelikult veel ka kolmas pool. Ma ei tee neid katsumusi läbi üksi, vaid see saab teoks koos Priit Salumäega, minu sõbra ja treeninkaaslasega, kellel oli väga oluline roll eelmise aasta triatloni edukal läbimisel. Priit on see sama mees, kes on võitnud Paris-Dakari rattasõidu ning kes peab Eesti ühte popimat blogi, lisaks muidugi kõigele muule.

Ja mis kõige olulisem kogu meie ettevõtmise juures - et me endiselt innustaks inimesi Eestis tervise eest hoolitsema, metsas suusatama, jalutama, ratta selga istuma, ujuma, kepingutama jne. Kõik algab ju alati väikesest asjast - antud juhul, esimesest treeningust. Pärast seda on juba palju lihtsam...

Nii et selline aasta siis tulekul. Kirjutan oma treeningutest nagu ikka nii palju kui parasjagu jõuan, aga igast treeningust natukene kindlasti. Tulevad kahtlemata ka ühistreeningud ning igasugust muud lahedat värki loodetavasti ka veel. Suur tänu kõigile sõpradele ja blogikülastajatele, usun, et sel aastal tuleb meie ühine retk sama äge kui eelmisel korral. Inimene suudab 2 alustab...