Kui Teil on mõni treening selline, kus tundub, et üldse edasi ei lähe ja oled vilets - siis tasuks järele mõelda, kas korralikult lõunat sõite? Mul oli eile selline päev. Ma mäletan väga täpselt, et lõunale minnes nagu väga isu polnud ja jõin ühe kohvi ja sõin rosinasaia. Ning oligi õhtul ujumas tulemus käes. Nõrk. Edasi ei lähe, ujud ujud aga kuhugi ei jõua. Okei, ehk nüüd päris nii hull see asi ka ei olnud, aga tuntav vahe on sees - kas teed korraliku lõuna pealt trenni või korraliku hommikusöögi ja olematu lõuna pealt. Korralik toitumine on tähtis ja rohkem ma endale sellist mittesöömist ei luba, söön kasvõi hambad ristis natukene suppi vms.
Aga treeningust. Treeningplaan, nagu ma paar postitust tagasi juba kirjutasin, näeb ette koormuste langemist. Ning seda kuni Pühajärveni välja. Kõik distantsid on tavalisest poole lühemad ja kergemad. Täna on näiteks üldse puhkepäev, aga see on ka mõistetav, sest homme on Elvas kontrollstart.
Kummaline oli ka see, et kui oled viimased paar kolm nädalat ujunud järvedes või avaveekogudes, siis tagasi basseini minna on ikka ülimalt raske. Järves ujumine on minu meelest lihtsam. Vesi on oma koostiselt ka teine ja kuidagi sõbralikum, kui vee kohta nii üldse öelda võib. Eriti mulle muide meeldibki Pühajärve vesi - võib-olla see on ainult minu ettekujutus, kuid mulle tundub, et see on hästi puhas. Teine asi on muidugi ka kombe. Kui harjud kombega kenasti ära, siis kombe pealt ujumispükste peale tagasiminek on umbes selline nagu maanterattalt baigi peale minek. Kui oled ikka harjunud maantekaga kilomeetreid mõõtma ja pead sama järsku tegema baigiga (pean asfaldil sõitu silmas), siis on vaks vahet sees.
Nii, aga tänaseks kõik. Homme kirjutan õhtul sellest, mis Elvas sai. Igal juhul ei oska praegu midagi eriti karta. Võitma ma ei lähe ja kaotada pole mul ka midagi. Nii et saab siis näha - milline mu elu esimene triatloni võistlus tuleb. Ma palun ette vabandust kui ma Teile juhuslikult tere ei ütle - sest ma kahjuks kõiki toredaid inimesi nägupidi ei tea, kes siia kommenteerinud on või kes blogi loevad. Aga igal juhul, kellega koos rajal oleme - siis soovin Teile edu ja hoian pöialt, et kõik hästi läheks!
reede, 31. juuli 2009
neljapäev, 30. juuli 2009
102 TREENING: KAKS MAANTEHUNTI JA MÕNUS TRENN
Eile peale tööd saime me kell 17:31 kokku Virgoga Russalka juures. Me polnud päris tavaliselt riides, mõlemal olid seljas punased rattariided, jalas veidrad klõpatsitega kingad. Mõisagi olime me maanteratastega ning läksime pisikesele tiirule.
Muide, ma arvan et Virgo on nagu elav rattaleksikon. Ta teab rattaspordist praktiliselt kõike, alates rattaprillidefirma rajajatest kuni NSVLiidu rattakoondise eestlasteni välja ja meie treeningud on minu jaoks mitte lihtsalt füüsilised vaid ka mõnes mõttes nagu väikesed loengud : Sissejuhatus rattateadusesse - mis on hiiglama huvitav. Lisaks sellele oskab Virgo sättida ka Su ratta paika nii, et kõige parem oleks sõita, ökonoomsem ja asendi mõtted õige jne. Seda nimetatakse passatkaks. Passatka tuleb paika panna! Nii et jällegi - mis nii viga trenni teha, eriti kui oled algaja.
Aga trennist. Esmalt tegime ühe Ringraja ringi, tavalisest vastupidises suunas - mis on kusagil 6 km pikk. Sealt kulgesime edasi Tammneeme poole, tegeime vahepeal ka Lubja tõusu, Randvere jäi teepeale siis edasi Pärnamäe, Lasnamäe, Pirita-Kose, uuesti Ringrada, Pirita ning lõpuks Kadriorg. Kokku 1 tund ja 45 minutit - keskmise kiirusega kusagil 27 km/h - või veidi kiiremini. Üsna hea oli. Kuigi viimastes trennides on veider see, et algus on nagu raske. Ütleme esimesed pool tundi? Siis läheb väga heaks. Aga tegelikult ju vahet pole - nii pidi on palju etem. Viletsam oleks kui alguses on väga hea ja lõpus hullult raske...
Nii, aga kui rattatrenn läbi sai, siis ma sugugi mitte ei lõpetanud, vaid läksin 15 minutilisele jooksuringile. Muidu oli väga okei - ainult et alguses võtsin liiga kiire tempo ja korraks lõi see kopsu kinni. Sain oma veast suhteliselt kärmelt aru ning edasi saabus taas see mõnus tiksumine, millest ma kirjutasin siis kui jooksin Pirita randa ja tagasi.
Erilist väsimust pärast trenni ei tundnud, janu oli suur ja kõht oli jube tühi. Aga muidu oli kõik kenasti. Ahjaa, ja siis võib välja öelda ka sellise väikese nüansi, et laupäeval lähen ma Elvasse triatlonile kontrollstarti tegema. Et saaks õige võistluse maitse suhu enne Pühajärvet ning ühtlasi ka korraliku trenni.
Muide, ma arvan et Virgo on nagu elav rattaleksikon. Ta teab rattaspordist praktiliselt kõike, alates rattaprillidefirma rajajatest kuni NSVLiidu rattakoondise eestlasteni välja ja meie treeningud on minu jaoks mitte lihtsalt füüsilised vaid ka mõnes mõttes nagu väikesed loengud : Sissejuhatus rattateadusesse - mis on hiiglama huvitav. Lisaks sellele oskab Virgo sättida ka Su ratta paika nii, et kõige parem oleks sõita, ökonoomsem ja asendi mõtted õige jne. Seda nimetatakse passatkaks. Passatka tuleb paika panna! Nii et jällegi - mis nii viga trenni teha, eriti kui oled algaja.
Aga trennist. Esmalt tegime ühe Ringraja ringi, tavalisest vastupidises suunas - mis on kusagil 6 km pikk. Sealt kulgesime edasi Tammneeme poole, tegeime vahepeal ka Lubja tõusu, Randvere jäi teepeale siis edasi Pärnamäe, Lasnamäe, Pirita-Kose, uuesti Ringrada, Pirita ning lõpuks Kadriorg. Kokku 1 tund ja 45 minutit - keskmise kiirusega kusagil 27 km/h - või veidi kiiremini. Üsna hea oli. Kuigi viimastes trennides on veider see, et algus on nagu raske. Ütleme esimesed pool tundi? Siis läheb väga heaks. Aga tegelikult ju vahet pole - nii pidi on palju etem. Viletsam oleks kui alguses on väga hea ja lõpus hullult raske...
Nii, aga kui rattatrenn läbi sai, siis ma sugugi mitte ei lõpetanud, vaid läksin 15 minutilisele jooksuringile. Muidu oli väga okei - ainult et alguses võtsin liiga kiire tempo ja korraks lõi see kopsu kinni. Sain oma veast suhteliselt kärmelt aru ning edasi saabus taas see mõnus tiksumine, millest ma kirjutasin siis kui jooksin Pirita randa ja tagasi.
Erilist väsimust pärast trenni ei tundnud, janu oli suur ja kõht oli jube tühi. Aga muidu oli kõik kenasti. Ahjaa, ja siis võib välja öelda ka sellise väikese nüansi, et laupäeval lähen ma Elvasse triatlonile kontrollstarti tegema. Et saaks õige võistluse maitse suhu enne Pühajärvet ning ühtlasi ka korraliku trenni.
esmaspäev, 27. juuli 2009
101 TREENING: JOOKS PIRITALE JA TAGASI
Kuivõrd ma kaudselt vihjasin, et jooksmises pole ma ehk kõige kirkam kriit karbis, siis seepärast olengi kaks nädalat enne Pühajärvet otsustanud seda veidi rohkem järele aidata. Täna oli üks sellistest päevadest. Esimese hooga tundus mulle väga tore ja lihtne mõte - joosta kodust Piritale ujuma ja tagasi. Triin oli nii kena ning lubas mind lahkesti rattaga saata - ilm oli kena ja tõepoolest, takistusi polnud.
Panin siis jooksuriided selga, vaatasin oma seljakoti üle, panin sinna sisse rätiku ja joogipudeli ning sportimine võis alata. Elan Kadriorus, üsna Kadrioru alguses linna poolt vaadatuna kui täpne olla - nõnda et algas kõik väga paljulubavalt. Weizenbergist jooksin Russalkani, sealt edasi juba mööda sportimismeka rada ranna poole. Aga üsna raskeks läks pärast Russalkat - samm ei tahtnud kuidagi klappida ja higi lahmas ka nagu saunas.
Vaatamata sellele väikesele tagasilöögile ei andnud alla, vaid jätkasin jooksu ning kusagil Langevarjuri ausamba juures läks lihtsamaks. Kütsin aga edasi kuni jõudsime rannani. Triin oli vahepeal teinud mitu-setu head tiiru edasi tagasi, sest ega ma väga kiiresti ei jooksnud - pigem sörkisin, kuid see ongi asja mõte - minu puhul vähemalt.
Päris mõnus oli siis kui jõudsin Pirita sillani - sest rand polnud enam kaugel. Ja rannas oli väga mõnus vette söösta - vesi oli soe, inimesi oli vähe ja väga hea värske tunde tõi pisike kümblus.
Ainuke mis pärast suplemist väga tore ei olnud oli see, et täpselt pool teed oli veel ees. Aga üllatus üllatus, teine pool teed läks täiesti lennates. Leidsin kohe mingi totaka rütmi ja õige sammu - mis toimis nii hästi, et kui veidi rohkem aega olnuks, võinuksin vist sellises rütmis tiksuma jäädagi. Edasi läkski selles rütmis lahedasti kuni peaaegu koduni. Teel märkasime veel kahte sõpra, mis oli tore nägemine - aitasime neil mõned asjad üles korrusele visata - ja nii mu treening läbi saigi.
Ja polnudki sugugi nii lihtne, nagu alguses tundus et on. Kui nüüd Tallinna kaart ei valeta ja kui ma oskasin õigesti sellega navigeerida (online kaarti pean silmas), siis mulle näib et see distants oli veidi üle 10 km, mis on tore. Samas aega läks küll rohkem kui tund aega selle kõige läbimiseks, nii et mine Sa võta kinni. Aga tunde järgi, mis kontides, võib öelda küll, et sinna kanti see jooksmine täna tuli.
Mõnusat õhtut või ööd kõigile ja uute sportlike kohtumisteni!
Panin siis jooksuriided selga, vaatasin oma seljakoti üle, panin sinna sisse rätiku ja joogipudeli ning sportimine võis alata. Elan Kadriorus, üsna Kadrioru alguses linna poolt vaadatuna kui täpne olla - nõnda et algas kõik väga paljulubavalt. Weizenbergist jooksin Russalkani, sealt edasi juba mööda sportimismeka rada ranna poole. Aga üsna raskeks läks pärast Russalkat - samm ei tahtnud kuidagi klappida ja higi lahmas ka nagu saunas.
Vaatamata sellele väikesele tagasilöögile ei andnud alla, vaid jätkasin jooksu ning kusagil Langevarjuri ausamba juures läks lihtsamaks. Kütsin aga edasi kuni jõudsime rannani. Triin oli vahepeal teinud mitu-setu head tiiru edasi tagasi, sest ega ma väga kiiresti ei jooksnud - pigem sörkisin, kuid see ongi asja mõte - minu puhul vähemalt.
Päris mõnus oli siis kui jõudsin Pirita sillani - sest rand polnud enam kaugel. Ja rannas oli väga mõnus vette söösta - vesi oli soe, inimesi oli vähe ja väga hea värske tunde tõi pisike kümblus.
Ainuke mis pärast suplemist väga tore ei olnud oli see, et täpselt pool teed oli veel ees. Aga üllatus üllatus, teine pool teed läks täiesti lennates. Leidsin kohe mingi totaka rütmi ja õige sammu - mis toimis nii hästi, et kui veidi rohkem aega olnuks, võinuksin vist sellises rütmis tiksuma jäädagi. Edasi läkski selles rütmis lahedasti kuni peaaegu koduni. Teel märkasime veel kahte sõpra, mis oli tore nägemine - aitasime neil mõned asjad üles korrusele visata - ja nii mu treening läbi saigi.
Ja polnudki sugugi nii lihtne, nagu alguses tundus et on. Kui nüüd Tallinna kaart ei valeta ja kui ma oskasin õigesti sellega navigeerida (online kaarti pean silmas), siis mulle näib et see distants oli veidi üle 10 km, mis on tore. Samas aega läks küll rohkem kui tund aega selle kõige läbimiseks, nii et mine Sa võta kinni. Aga tunde järgi, mis kontides, võib öelda küll, et sinna kanti see jooksmine täna tuli.
Mõnusat õhtut või ööd kõigile ja uute sportlike kohtumisteni!
pühapäev, 26. juuli 2009
100. TREENING: LÕÕGASTAV UJUMINE
Kuivõrd pärast treeninglaagrit soovitas Ain-Alar Juhanson mul vähekene lihtsamalt võtta ja mitte trenne teha, siis ma selle nõuande järgi ka talitasin kuni eilseni, mil tundsin endas taas pakitsemas treeninghimu. Täpsemalt tahtis selline kilomeetrine ujumisdistants väga tulla. Andsin alla ja tegingi kilomeetri. Ajaliselt u 20 minutit, Viljandis Paala järves. Viibisin seal seoses Folgiga.
Folk oli väga meeldiv, eriti istusid mulle vene Balalaika mängija, ansambel Zetod koos Lenna Kuurma ja Tsibihärblastega ning Vägilased olid ka vahvad nagu ikka.
Nii, aga ujumisest siis. Eks inimesed veidi imelikult mind rannas vaatasid kui ma oma ujumiskombega vette siirdusin, ent mul ükskõik. Mina teen oma trenni ja minu pärast vaadaku imelikult, naergu pihku, näidaku näpuga või mida iganes - mul on oma eesmärk ja asi ajada. Tegin sellele toredale järvele tiiru peale ja väga hea oli. Raske polnud kordagi, külm ei hakanud - sest kombe aitab imeliselt allikate vastu ning kiirus oli ka päris hea. Triin, kes on ikka mu ujumisi jälginud arvas isegi, et ma ujun oluliselt kiiremini kui paar kuud tagasi. Igal juhul pärast kilomeetrit oli selline tunne, nagu oleks lihtsalt korra solberdamas käinud. Ja see mulle meeldib.
Muide, minu treeningkava näeb ette nüüd märgatavat jahtumist - hetkest mil 2 nädalat on võistluseni. Kõik distantsid on kuidagi kokku kuivanud ning treenima peab rahulikumalt. Mis ühest küljest on ilmselt õige, teisalt tunnen, et jooksmisele peab siiski rõhku edasi panema, sest ma pole jooksus endiselt liiga kiire. Olles tutvunud aga rajaga, siis tuleb kasutada igat treenimismomenti, mis võimalik, sest Pühajärve jooksurada on kõike muud kui jalutuskäik pargis!
reede, 24. juuli 2009
99 TREENING: 15 MINUTIT UJUMIST JA 103 KM RATAST
Kui Te küsite, mida ma tegin neljapäeva hommikupoolikul, siis võin lahkesti öelda, et tegin neli ja pool tundi trenni. Seda koos Antiga, sest Ain-Alar oli siirdunud Muhu saarele. Meie treeningud algasid taas Oru-Hansu talust Restu külas, kus me sättisime kõigepealt natukene mu ratta sadulat, mille ots oli liiga kõrgel.
Kui olime sadula korda saanud, läks sõit lahedasti lähedalasuvasse karjääri.
Karjääris vahetasime aga rattariided uuesti ujumiskombede vastu ning 15 minutine ujumisiir alustas selle päeva treeninguid. Muide, ka mu koerad lubasid endale vahepeal väikese ujumise, seda küll meie baaslaagri tiigis, ent see nägi välja selline:
Välja tulime väga efektse jooksuga, täpselt nii nagu suured triatleedid. Ma usun et isegi Ain-Alar poleks häbenenud sellist soliidset vahetusalasse saabumist. Igal juhul siis võtsime korra aja maha ja vahetasime rahulikult ujumiskombed rattariiete vastu.
Edasi algas aga üsna raske treening. Kolm ringi Pühajärve rattarajal on kokku veidi üle 90 km. (10% võib reglemendi järgi olla rada kas lüheb või pikem) Esimene ring ei olnud väga raske, ent kohe alguses tundus mulle, et seda korda on kiirus veidi aeglasem kui esimesel korral, mil seda ringi sõitsime. Anti poolest oleksime me võinud ma arvan u 40km/h sõita, minu pärast tuli keskmiseks ringi ajaks ikkagi 26,5 km tunnis. Aga kõigest järgemööda.
Veel enne treeningut tegin omale valmis spordijoogi - selle panin ühte pudelisse, mis asetses muu uues rattakorvis (aitäh Priit Salumäe ja Hawaii), teise pudelisse panin vee, sest geelile peab korralikult peale jooma. Geel on siis see toit, mida triatloni kestel tuleb süüa, et ei tekkiks krampe ja muud negatiivset, mis võib pärssida tulemust.
Teine ring oli alguses okei, poole pealt muutus raskeks. Ja sellest momendist kus raskeks muutus olid järgmised 30 km kõige raskemad. Viimasel ringil läks jällegi mingist hetkest kui kõige raskemad tõusud selja taha jäid, lihtsamaks. Üldiselt on õige ilmselt see, et raskemad mehed saavad võita laskumistel ning kergemad mehed tõusudel. Sel korral jäi mul ilmselt see laskumiskiirus veidi aeglasemaks kui esimesel korral ning sealt ka siis 2 km aeglasemad keskmised ringiajad. Üks muutuja oli veel, mul on sadul natukene katki läinud ning paremal pool on u 2 cm pikkune katkine riba. See ei paistagi esimese hooga nii väga välja, nii pisikene on see, aga sõites hakkab tunda andma. Ning muidugi kõige õrnemast kohast. Nõnda et ühel hetkel oli hiiglama keeruline ja raske nii rattaseljas püsti tõusta kui istuda.
Jooma peab regulaarselt. Nii spordijooki kui vett. Ma usun et 4 pudelit, ehk isegi 5 on see, millega peaks arvestama. 2 saab ise kaasa võtta ning igal ringil antakse ka üks pudel lisaks, seega kokku peakski tulema 5. Spordigeelidest nii palju, et esimene (tavaline geel) läks nagu mutiauku ning organism suutis vaevu oma ükskõiksust tagasi hoida selles küsimuses, et just olin manustanud ühe ära. Teine geel - kofeiiniga aitas oluliselt rohem edasi ning taastas jõu.
Mis spodijookidesse puutub, siis need soovitan pigem teha kangemad kui lahjemad. Ma tegin omale ilmselgelt liiga lahja ja siis on tulemus sama mis vett juues.
Kui rattaringist veel rääkida, siis muidugi on alates Sihvast tõusud, Pühajärvel ja Otepääni välja, rasked. Samuti ei tohi alahinnata neid salalikke tõuse, mis tulevad pärast Otepääd u 5 km edasi. Vahepeal on kaks pinnatud teelõiku, mis on samuti rattakummide seisukohast ohtlikud. Aga mingeid erilisi karisid teel ei ole. Võib öeleda, et Ain-Alar on teinud ka rattaringi väga asjatundlikult ning muidugi mitte eriti kerge. See minu meelest iseloomustabki Pühajärve triatloni rada, et kui ujumine välja arvata, siis ratas ja jooks on üsna raske rajaga ning raskusaste läheb tõusvas joones, et ikka kõik mahlad korralikult sportlastest välja pigistada. Vahepeal on väga raske pead hoida, sest see tahab väga ära väsida, sellepärast tasub vahepeal vaadata ka alla ning nii paremale kui vasakule ka veidi võimelda. Sellega ei tohi aga liiale minna, sest sõidu ajal peaga vehkimine võib kurvalt lõppeda, nii et tuleb jälgida, et mitte liiga hoogsaks oma võimlemises minna...
Sellega saigi treeninglaager läbi. Südamlikud tänud Ain-Alarile ning muidugi Antile, Evelinile ning Laurale, kes olid meie lahked ja lahedad sõbrad ja võõrustajad ning kelle talus paiknes meie laagri staap koos lõõgastava sauna, suurepärase köögi ning heade mõtetega. Aitäh ka mu armsale Trincule, tänu kellele on ka pilte, mida lisada siia blogisse. Lisakas sellele, jääb mu jaoks laagrit meenutama ka korralik ratturipäevitus, mis on lõbus!
Täna on mul puhkepäev, sest kurnatud keha tahab veidi puhkust. Järgmine treening saab olema sajas - nii et pisike juubel :)
Kui olime sadula korda saanud, läks sõit lahedasti lähedalasuvasse karjääri.
Karjääris vahetasime aga rattariided uuesti ujumiskombede vastu ning 15 minutine ujumisiir alustas selle päeva treeninguid. Muide, ka mu koerad lubasid endale vahepeal väikese ujumise, seda küll meie baaslaagri tiigis, ent see nägi välja selline:
Välja tulime väga efektse jooksuga, täpselt nii nagu suured triatleedid. Ma usun et isegi Ain-Alar poleks häbenenud sellist soliidset vahetusalasse saabumist. Igal juhul siis võtsime korra aja maha ja vahetasime rahulikult ujumiskombed rattariiete vastu.
Edasi algas aga üsna raske treening. Kolm ringi Pühajärve rattarajal on kokku veidi üle 90 km. (10% võib reglemendi järgi olla rada kas lüheb või pikem) Esimene ring ei olnud väga raske, ent kohe alguses tundus mulle, et seda korda on kiirus veidi aeglasem kui esimesel korral, mil seda ringi sõitsime. Anti poolest oleksime me võinud ma arvan u 40km/h sõita, minu pärast tuli keskmiseks ringi ajaks ikkagi 26,5 km tunnis. Aga kõigest järgemööda.
Veel enne treeningut tegin omale valmis spordijoogi - selle panin ühte pudelisse, mis asetses muu uues rattakorvis (aitäh Priit Salumäe ja Hawaii), teise pudelisse panin vee, sest geelile peab korralikult peale jooma. Geel on siis see toit, mida triatloni kestel tuleb süüa, et ei tekkiks krampe ja muud negatiivset, mis võib pärssida tulemust.
Teine ring oli alguses okei, poole pealt muutus raskeks. Ja sellest momendist kus raskeks muutus olid järgmised 30 km kõige raskemad. Viimasel ringil läks jällegi mingist hetkest kui kõige raskemad tõusud selja taha jäid, lihtsamaks. Üldiselt on õige ilmselt see, et raskemad mehed saavad võita laskumistel ning kergemad mehed tõusudel. Sel korral jäi mul ilmselt see laskumiskiirus veidi aeglasemaks kui esimesel korral ning sealt ka siis 2 km aeglasemad keskmised ringiajad. Üks muutuja oli veel, mul on sadul natukene katki läinud ning paremal pool on u 2 cm pikkune katkine riba. See ei paistagi esimese hooga nii väga välja, nii pisikene on see, aga sõites hakkab tunda andma. Ning muidugi kõige õrnemast kohast. Nõnda et ühel hetkel oli hiiglama keeruline ja raske nii rattaseljas püsti tõusta kui istuda.
Jooma peab regulaarselt. Nii spordijooki kui vett. Ma usun et 4 pudelit, ehk isegi 5 on see, millega peaks arvestama. 2 saab ise kaasa võtta ning igal ringil antakse ka üks pudel lisaks, seega kokku peakski tulema 5. Spordigeelidest nii palju, et esimene (tavaline geel) läks nagu mutiauku ning organism suutis vaevu oma ükskõiksust tagasi hoida selles küsimuses, et just olin manustanud ühe ära. Teine geel - kofeiiniga aitas oluliselt rohem edasi ning taastas jõu.
Mis spodijookidesse puutub, siis need soovitan pigem teha kangemad kui lahjemad. Ma tegin omale ilmselgelt liiga lahja ja siis on tulemus sama mis vett juues.
Kui rattaringist veel rääkida, siis muidugi on alates Sihvast tõusud, Pühajärvel ja Otepääni välja, rasked. Samuti ei tohi alahinnata neid salalikke tõuse, mis tulevad pärast Otepääd u 5 km edasi. Vahepeal on kaks pinnatud teelõiku, mis on samuti rattakummide seisukohast ohtlikud. Aga mingeid erilisi karisid teel ei ole. Võib öeleda, et Ain-Alar on teinud ka rattaringi väga asjatundlikult ning muidugi mitte eriti kerge. See minu meelest iseloomustabki Pühajärve triatloni rada, et kui ujumine välja arvata, siis ratas ja jooks on üsna raske rajaga ning raskusaste läheb tõusvas joones, et ikka kõik mahlad korralikult sportlastest välja pigistada. Vahepeal on väga raske pead hoida, sest see tahab väga ära väsida, sellepärast tasub vahepeal vaadata ka alla ning nii paremale kui vasakule ka veidi võimelda. Sellega ei tohi aga liiale minna, sest sõidu ajal peaga vehkimine võib kurvalt lõppeda, nii et tuleb jälgida, et mitte liiga hoogsaks oma võimlemises minna...
Sellega saigi treeninglaager läbi. Südamlikud tänud Ain-Alarile ning muidugi Antile, Evelinile ning Laurale, kes olid meie lahked ja lahedad sõbrad ja võõrustajad ning kelle talus paiknes meie laagri staap koos lõõgastava sauna, suurepärase köögi ning heade mõtetega. Aitäh ka mu armsale Trincule, tänu kellele on ka pilte, mida lisada siia blogisse. Lisakas sellele, jääb mu jaoks laagrit meenutama ka korralik ratturipäevitus, mis on lõbus!
Täna on mul puhkepäev, sest kurnatud keha tahab veidi puhkust. Järgmine treening saab olema sajas - nii et pisike juubel :)
kolmapäev, 22. juuli 2009
98 TREENING: UJUMINE PÜHAJÄRVES ÜMBER SAARE JA 10 KM JOOKSU OTSA
See oli minu kõige raskem treening siiani. Ilmselt saab olema kõige raskem treening muidugi võistlus 8. augustil Pühajärvel, ent seekordne treening oli ka ikka eriline piitsa andmine. Kõigepealt oli ilm nii halb, et tavaline Eesti halb ilm on selle kõrval nali. Hoovihm, suhteliselt külm jne. Kuigi, ma möönan, et pärast trenni läksid olud üsna palju meeldivamaks, siis ikkagi, vaatasin ma kogu sellele asjale sellise näoga:
Et aga teha polnud midagi ning kedagi süüdistada nagu ka polnud ilmas, siis pikka juttu ei olnudki, asusime selga ajama kombet. See oli mul esimene kord kombega ujuda ja seetõttu oli kõik natukene uus ja huvitav ka. Kombet selga ajada on omaette kunst, alustada tuleb jalgadest, küüned peavad olema korralikult lõigatud, et mitte vigastada materjali ning lõppkokkuvõttes tuleb ennast nagu sardelli sisse pakkida. Pärast võib sõber aidata lukuga, et kõik kindlalt kinni oleks. Oluline on et ei jäeks mingeid volte, kõik voldid tuleb välja tõmmata - nii et kombe istukski konkreetselt seljas nagu viineril kile. Lühikirjeldus kombe selgatõmbamisest:
Ujumismüts on muide vajalik. Mõnel võib tekkida küsimus, milleks, kui Sa ise oled kiilakas? Aga põhjus on lihtne, et vältida liigset jahtumist. Ilma ujumismütsita hakkab lihtsalt palju kiiremini külm ja see on paha. Ain-Alar varustas mind uue ujumismütsi ja ka uute ujumisprillidega, mis on hiiglama tarvilikud ja head, nii et ma läksin Pühajärvele vastu triatloniks hambuni relvastatult.
Eesmärk oli niisiis ujuda ümber järve. Arvasime algul, et see on kusagil 1, 5 km, hiljem selgus, et distants oli siiski pikem, kokku umbes 1, 7 km. (Tuleb ujuda 1, 9)
Algus oli rahulik. Kombe idee on selles et ta laseb natukene vett sisse - misjärel ei lase see enam vett ei sisse ega välja. Kombe ja keha vahel olev vesi soojeneb ning terve ujumise vältel on suhteliselt hea ja mõnus ning mis peaasi soe. Lisaks sellele, hoiab kombe ka oluliselt paremini keha veepealt ning väidetavalt paneb ka kiiremini ujuma, st lühendab distantsi läbimiseks kulutatavat aega.
Kui esimesest ennatusest üle sain, läks edasi üsna heas tempos ja kenasti. U 200 - 300 meetrit on tavaliselt ikka selline aeg, mis võtab harjumiseks ning heas mõttes ujumisrutiini tekkimiseks, kui sellest punktis üle saad, siis läheb võrdlemisi libedalt lõpuni.
Me ujusime kolmekesi. Ain, Anti ja mina. Kui saime teisele poole saart, siis tuli kerge laine, mis natukene lõi tempo segamini, aga mitte liiga hullusti. Lasime aga edasi. Kuni ühel hetkel tuli meie suunas suhteliselt kiire tempoga vetelpääste paat. Me nimelt unustasime neile öelda, et läheme järve saarele tiiru peale tegema ja nad tundisd muret, et missugused hullud need sellise ilmaga järsku saare käänu tagant paistma hakkasid. Seletasime asja vees ära ja läksime sõpradena lahku, st vetelepääste siirdus Pühajärve ranna suunas ja meie ujusime aga edasi. Midagi keerulist enam ei olnud ning 39 minutit pärast starti olime endale eesmärgiks seatud finishis. Anti, kes ujub nagu hüljes pidi küll taas tegema sikk sakke, sest minu tempo oli tema jaoks selgelt natukene aegalane, ent Ain-Alar ujus mu kõrval ning kontrollis tehnikat ja kõike muud.
Ujumine tehtud, läksime SPA jõusaali dušši alla ning edasi riietusime jooksu jaoks. Jooksu algus oli paljulubav. Võtsime eesmärgiks 10, 5 km ehk ühe jooksuringi. (Tuleb läbida kaks) Kõigepealt kulgeb ring Pühajärvest vasakule, kui seljaga olla järve poole - u 3 km edasi tagasi ning seejärel tagasi vahetusala juurde (tenniseväljakud) ning siis u 7 km teisele poole. See osa, mis jääb vasakule - on joostav, seal on 1 paha tõus, aga muidu pole hullu. See eest paremale jääva osaga on minu meelest rajameister Ain-Alar Juhanson ennast ületanud, sest see on nii raske, et ma usun et on u 10 meest kokku, kes sel distantsil kordagi ei kõnni. Mina nende hulgas pole ning rasked tõusud on mul plaanis võtta kõndides. Jooksurada kulgeb paljuski Pühajärve äärt mööda ning mitmeid kordi on selline tunne, et tahaks hüpata jahutuseks järve.
Kuivõrd ma sissekande alguses kirjeldasin ilmaolusid, siis jooksu pealt otsustas vihm meid samuti saatma hakata ning enamus jooksust kulges paduvihmas. Mis ühest küljest oli hea ja jahutav, teisest küljest tüütu, sest mu särk muutus u 4 kg raskemaks ning oli tore pallast seljas. Kõigele vaatamata alistasime me ka treeninglaagri teisel päeval oma eesmärgi. Ning rampväsinuna jõudsin riietusruumi. Soe dusšš oli oi kui mõnus ning samuti spordijook, mida ma jõin vist esimese hooga kohe pudeli ära.
Aga ma pole nii väsinud olnud ikka tükk aega kui pärast seda trenni. Mis see siis nii väga ära oli? 1, 7 km ujumist ja 10, 5 km jooksu? Aga läbi võttis, midagi pole teha. Olin nagu rääbis. Täielik soss. Tegime pubis ka lõuna ning see rammestas veel enam, nii et kui me jõudsime tagasi oma baasi siis ma lubasin omale 4 tunnise une. Mis muide taastas kenasti. Aga selliset väsimust ma pole tõesti tükk aega tundnud. Ja kui uni tuli, siis see oli sügav ning pikk.
Selline oli siis mu 98 treening ja treeninglaagri teine päev. Kolmas päev ei tõotanud aga midagi lihtsamat. 20 minutit ujumist ning 3 ringi ratast (üks ring 31,5 km) otsa. Aga sellest juba järgises sissekandes.
Et aga teha polnud midagi ning kedagi süüdistada nagu ka polnud ilmas, siis pikka juttu ei olnudki, asusime selga ajama kombet. See oli mul esimene kord kombega ujuda ja seetõttu oli kõik natukene uus ja huvitav ka. Kombet selga ajada on omaette kunst, alustada tuleb jalgadest, küüned peavad olema korralikult lõigatud, et mitte vigastada materjali ning lõppkokkuvõttes tuleb ennast nagu sardelli sisse pakkida. Pärast võib sõber aidata lukuga, et kõik kindlalt kinni oleks. Oluline on et ei jäeks mingeid volte, kõik voldid tuleb välja tõmmata - nii et kombe istukski konkreetselt seljas nagu viineril kile. Lühikirjeldus kombe selgatõmbamisest:
Ujumismüts on muide vajalik. Mõnel võib tekkida küsimus, milleks, kui Sa ise oled kiilakas? Aga põhjus on lihtne, et vältida liigset jahtumist. Ilma ujumismütsita hakkab lihtsalt palju kiiremini külm ja see on paha. Ain-Alar varustas mind uue ujumismütsi ja ka uute ujumisprillidega, mis on hiiglama tarvilikud ja head, nii et ma läksin Pühajärvele vastu triatloniks hambuni relvastatult.
Eesmärk oli niisiis ujuda ümber järve. Arvasime algul, et see on kusagil 1, 5 km, hiljem selgus, et distants oli siiski pikem, kokku umbes 1, 7 km. (Tuleb ujuda 1, 9)
Algus oli rahulik. Kombe idee on selles et ta laseb natukene vett sisse - misjärel ei lase see enam vett ei sisse ega välja. Kombe ja keha vahel olev vesi soojeneb ning terve ujumise vältel on suhteliselt hea ja mõnus ning mis peaasi soe. Lisaks sellele, hoiab kombe ka oluliselt paremini keha veepealt ning väidetavalt paneb ka kiiremini ujuma, st lühendab distantsi läbimiseks kulutatavat aega.
Kui esimesest ennatusest üle sain, läks edasi üsna heas tempos ja kenasti. U 200 - 300 meetrit on tavaliselt ikka selline aeg, mis võtab harjumiseks ning heas mõttes ujumisrutiini tekkimiseks, kui sellest punktis üle saad, siis läheb võrdlemisi libedalt lõpuni.
Me ujusime kolmekesi. Ain, Anti ja mina. Kui saime teisele poole saart, siis tuli kerge laine, mis natukene lõi tempo segamini, aga mitte liiga hullusti. Lasime aga edasi. Kuni ühel hetkel tuli meie suunas suhteliselt kiire tempoga vetelpääste paat. Me nimelt unustasime neile öelda, et läheme järve saarele tiiru peale tegema ja nad tundisd muret, et missugused hullud need sellise ilmaga järsku saare käänu tagant paistma hakkasid. Seletasime asja vees ära ja läksime sõpradena lahku, st vetelepääste siirdus Pühajärve ranna suunas ja meie ujusime aga edasi. Midagi keerulist enam ei olnud ning 39 minutit pärast starti olime endale eesmärgiks seatud finishis. Anti, kes ujub nagu hüljes pidi küll taas tegema sikk sakke, sest minu tempo oli tema jaoks selgelt natukene aegalane, ent Ain-Alar ujus mu kõrval ning kontrollis tehnikat ja kõike muud.
Ujumine tehtud, läksime SPA jõusaali dušši alla ning edasi riietusime jooksu jaoks. Jooksu algus oli paljulubav. Võtsime eesmärgiks 10, 5 km ehk ühe jooksuringi. (Tuleb läbida kaks) Kõigepealt kulgeb ring Pühajärvest vasakule, kui seljaga olla järve poole - u 3 km edasi tagasi ning seejärel tagasi vahetusala juurde (tenniseväljakud) ning siis u 7 km teisele poole. See osa, mis jääb vasakule - on joostav, seal on 1 paha tõus, aga muidu pole hullu. See eest paremale jääva osaga on minu meelest rajameister Ain-Alar Juhanson ennast ületanud, sest see on nii raske, et ma usun et on u 10 meest kokku, kes sel distantsil kordagi ei kõnni. Mina nende hulgas pole ning rasked tõusud on mul plaanis võtta kõndides. Jooksurada kulgeb paljuski Pühajärve äärt mööda ning mitmeid kordi on selline tunne, et tahaks hüpata jahutuseks järve.
Kuivõrd ma sissekande alguses kirjeldasin ilmaolusid, siis jooksu pealt otsustas vihm meid samuti saatma hakata ning enamus jooksust kulges paduvihmas. Mis ühest küljest oli hea ja jahutav, teisest küljest tüütu, sest mu särk muutus u 4 kg raskemaks ning oli tore pallast seljas. Kõigele vaatamata alistasime me ka treeninglaagri teisel päeval oma eesmärgi. Ning rampväsinuna jõudsin riietusruumi. Soe dusšš oli oi kui mõnus ning samuti spordijook, mida ma jõin vist esimese hooga kohe pudeli ära.
Aga ma pole nii väsinud olnud ikka tükk aega kui pärast seda trenni. Mis see siis nii väga ära oli? 1, 7 km ujumist ja 10, 5 km jooksu? Aga läbi võttis, midagi pole teha. Olin nagu rääbis. Täielik soss. Tegime pubis ka lõuna ning see rammestas veel enam, nii et kui me jõudsime tagasi oma baasi siis ma lubasin omale 4 tunnise une. Mis muide taastas kenasti. Aga selliset väsimust ma pole tõesti tükk aega tundnud. Ja kui uni tuli, siis see oli sügav ning pikk.
Selline oli siis mu 98 treening ja treeninglaagri teine päev. Kolmas päev ei tõotanud aga midagi lihtsamat. 20 minutit ujumist ning 3 ringi ratast (üks ring 31,5 km) otsa. Aga sellest juba järgises sissekandes.
97 TREENING: TREENINGLAAGER PÜHAJÄRVEL
Tegelikult olen tänaseks juba mitu head aega Pühajärvel laagris olnud. Täpsemalt Oru-Hansu talus Restu külas. Aga pole siin olnud sellist aega, et võtan kätte ja kirjutan. Täna näiteks olin nii väsinud, et magasin päeval neli tundi pärast treeningut.
Aga see selleks .
97. treening leidis aset ratastel ja päris õigel Pühajärve triatloni rattarajal. Sõitsime koosseisus Anti, Ain-Alar ja mina. Anti on ka meie talu peremees ja tubli triatleet. Tõsi, ta viimastel aegadel pole väga palju võistelnud, aga samas n. käis ta 2007 aastal Zürichi Ironmanil - ja kui täna ujusime, siis pidi ta sikk-sakke tegema, sest ma olin veidi aeglane :)
Nii, aga siis treeningust. Vihma sadas praktiliselt kogu aeg. Nõnda, et sokid ja rattakingad olid märjad esimese 5 minutiga. Alguses oli isegi natukene jahe, ent kuivõrd Ain-Alar ja Anti on triatlonikunnid, siis väga pikalt ei lastud külmatunnet tunda. Keskmiseks kiiruseks kujunes meil 28,5 km tunnis, mis on väike samm inimkonnale, ent hiiglaslik samm minule. Kui siin parafraseerida olulisi tähtpäevi, mis möödudnud nädalal aset leidsid. Treening kestis üle 2 tunni - palju täpselt, seda ma isegi enam ei mäleta, aga kilomeetreid tuli kokku 67.
Väsimuseaste pärast treeningut ei olnud liiga suur. Pärastine saun ja soe dušš võtsid enesetunde inimlikuks üsna kärmelt. Oluline oligi just pärast tegelikult sooja saada, sest vihm oli seekord jahe. Isegi nii jahe, et kui kingad jalast ära võtsin, siis kohe jalgu ei tundnud. Aga saun ja möllud värgid - ja kõik oli okei.
Aga see selleks .
97. treening leidis aset ratastel ja päris õigel Pühajärve triatloni rattarajal. Sõitsime koosseisus Anti, Ain-Alar ja mina. Anti on ka meie talu peremees ja tubli triatleet. Tõsi, ta viimastel aegadel pole väga palju võistelnud, aga samas n. käis ta 2007 aastal Zürichi Ironmanil - ja kui täna ujusime, siis pidi ta sikk-sakke tegema, sest ma olin veidi aeglane :)
Nii, aga siis treeningust. Vihma sadas praktiliselt kogu aeg. Nõnda, et sokid ja rattakingad olid märjad esimese 5 minutiga. Alguses oli isegi natukene jahe, ent kuivõrd Ain-Alar ja Anti on triatlonikunnid, siis väga pikalt ei lastud külmatunnet tunda. Keskmiseks kiiruseks kujunes meil 28,5 km tunnis, mis on väike samm inimkonnale, ent hiiglaslik samm minule. Kui siin parafraseerida olulisi tähtpäevi, mis möödudnud nädalal aset leidsid. Treening kestis üle 2 tunni - palju täpselt, seda ma isegi enam ei mäleta, aga kilomeetreid tuli kokku 67.
Väsimuseaste pärast treeningut ei olnud liiga suur. Pärastine saun ja soe dušš võtsid enesetunde inimlikuks üsna kärmelt. Oluline oligi just pärast tegelikult sooja saada, sest vihm oli seekord jahe. Isegi nii jahe, et kui kingad jalast ära võtsin, siis kohe jalgu ei tundnud. Aga saun ja möllud värgid - ja kõik oli okei.
esmaspäev, 20. juuli 2009
PILDIKESI TREENINGUTEST JA METSAELUST
Nii, aga kuivõrd mul seal Tahkuranna metsas polnud eriti palju võimalusi oma lugejatega jagada neid iseloomustavaid pilte, milliseid treeninguid ja tegin ja mida nägin - siis siin ka mõned meeleolukad fotomeenutused möödunud nädalast:
Kõigepealt, rattatreeningud Jõulumäel:
ja jooksurada, millest õnnestus nii toredasti kõrvale kalduda:
Kui Triin ujuks minu prillidega, siis näeks ta välja selline:
Merest naastes, ujumine oli vähemalt korra päevas kohustuslik:
Koerad tegelesid põhiliselt arheoloogiaga:
ja lõpetuseks, inimene peab ikka hinge eest ka hoolt kandma - st vaimutoitu puhkuse ajal ka saama. Vasakul paistab ka treener Anette:
Kõigepealt, rattatreeningud Jõulumäel:
ja jooksurada, millest õnnestus nii toredasti kõrvale kalduda:
Kui Triin ujuks minu prillidega, siis näeks ta välja selline:
Merest naastes, ujumine oli vähemalt korra päevas kohustuslik:
Koerad tegelesid põhiliselt arheoloogiaga:
ja lõpetuseks, inimene peab ikka hinge eest ka hoolt kandma - st vaimutoitu puhkuse ajal ka saama. Vasakul paistab ka treener Anette:
96 TREENING: UJUMINE VABAS VEES!
Laupäeval ujusin ma siis esimest korda vabas vees. Täpsemalt Viljandi väikeses järves - Paala järves. Alguses oli natukene hirmus kui ma päris aus olen. Või isegi mitte hirmus, aga harjumatu, ütleme nii. Vesi oli kalda ääres soe, kohe kui poist mööda ujusin tuli sisse esimene allikas, mis tõi endaga kaasa ka külmema vee. Alguses lõi see nö veidi hingeldama, selline külma vee juurdevool. Aga kuivõrd ma olin sellega umbes arvestanud, siis päris jalust see mind ei rabanud. Oluline ongi tegelikult säilitada rahulik hingamine ning siis on kõik tiptop.
Nii, esimese hooga mõtlesin, et teen järvele lihtsalt tiiru peale, aga kuna seal vahepeal olid mingid vesiroosid ja vesikupud, mis kui Sulle vees ettejäävad on tüütud, siis ma veidi muutsin trajektoori ning ujusin puhtas, vabas vees kahe ujumiskoha vahel sellise L tähe kujulise ringi - edasi ja tagasi. Tulin välja, mõtlesin natukene ja läksin ujusin kohe veel. Seda korda siis ujusin risti üle järve. Ja nüüd väike nõuanne kõigile järves ujujatele: kui te välja tulete, siis ärge tulge läbi rohu või rannaäärsete taimede kui vähegi võimalik või valige selleks veidikenegi ranna moodi koht. Tõmbasin välja tulles veidi omal näpu katki ja ilmselt vastu mingit lõikeheina või ma ka täpselt ei tea, mis taimed seal kasvavad. Hea uudis on muidugi see, et mitte tõsiselt ja tänaseks on Triin ravinud mu käe praktiliselt täiesti terveks. Anitseptik, hõbeplaaster olid ka head abimehed muidugi. Aga seda väikest äestamist ikka juhtub. Kui ikka hööveldada, siis juba nii et laaste ka lendaks, eksole :)
Nii, aga mõnus on järves. Tegelikult ma ütleksin oluliselt mõnusam on järves ujuda, kui basseinis. Nüüd ma ehk kõlan veidi kohtlaselt - mõistagi ma olen ka varem erinevates järvedes, jõgedes ja tiikides ujunud, aga ma pean silmas just sellist tõsisemat krooli ujumist, mitte mingit "oi-kui-hea-kastame-ennast-korra-sisse-ja-teeme-10-ujusmisliigutust" stiilis asja. Ootan juba suure põnevusega järgmist homset, mil ma suure tõneäosusega jätkan ujumist järves ja seda juba üsna teisel tasemel kui oli mu laupäevane katsetus.
Aga seniks - mõnusaid vihmapühasid kõigile ja toredat esmaspäeva!
laupäev, 18. juuli 2009
95 TREENING: JÕULUMÄEL TAAS, RATASTE JA SÕPRADEGA
Nii, minu sõber Tanel ning ta abikaasa Eva tulid meile metsa külla ning me otsustasime lisaks sellele, et näidata neile looduskaunist Pärnut, mis muide sel aastaajal lõhnab pärnade järele nagu ei miski muu, viisime me nad ka Jõulumäele sportima.
Triin ja Tanel sõitsin maastikuratastega, Eval olid kaasas rulluisud ning mina tuhisesin oma maanterattaga, mis on ikka mõnusalt kiire aparaat küll kui ausalt öelda. Sel korral olin ma Jõulumäel juba taibukam, kui esimese ringi ära tegin, mis oli Taneliga koos nö soojenduseks, siis võtsin sisse korraliku tempo - umbes sellise 27 km/h ning katsusingi sellise tempoga rada läbida. Mõistagi see igas aspektis ei õnnestunud, oli kiiremaid lõike, aga loomulikult ka aeglasemaid. Aga võib öelda, et ma sõitsin, enda meelest vähemalt, märksa targemini kui eelmisel korral. St mäest alla väntasin aga kiirust juurde ning mäest üles vahetasin aegsasti oluliselt kergema käigu vastu, et jalgade töö rütm säiliks ning samas kiirus väga palju ka ei langeks. Väsisin oluliselt vähem.
Kokku sõitsin sel korral tund kakskümmend ning edasi läksin ujuma. Mitte siis nö treeningujumist tegema aga supluselaadset ujumist.
Pean möönma, et kui ikka Eestis on suvi-suvi - st päikese ja sooja mereveega, siis pole ausalt öeldes paremat olemaski. Ma ei kujuta praegu ette tõesti ühtegi paika, mis oleks ilusam või kus ma meelsamini oleksin. Eesti on maailma kõige ilusam suvepuhkuse veetmise oaas.
Triin ja Tanel sõitsin maastikuratastega, Eval olid kaasas rulluisud ning mina tuhisesin oma maanterattaga, mis on ikka mõnusalt kiire aparaat küll kui ausalt öelda. Sel korral olin ma Jõulumäel juba taibukam, kui esimese ringi ära tegin, mis oli Taneliga koos nö soojenduseks, siis võtsin sisse korraliku tempo - umbes sellise 27 km/h ning katsusingi sellise tempoga rada läbida. Mõistagi see igas aspektis ei õnnestunud, oli kiiremaid lõike, aga loomulikult ka aeglasemaid. Aga võib öelda, et ma sõitsin, enda meelest vähemalt, märksa targemini kui eelmisel korral. St mäest alla väntasin aga kiirust juurde ning mäest üles vahetasin aegsasti oluliselt kergema käigu vastu, et jalgade töö rütm säiliks ning samas kiirus väga palju ka ei langeks. Väsisin oluliselt vähem.
Kokku sõitsin sel korral tund kakskümmend ning edasi läksin ujuma. Mitte siis nö treeningujumist tegema aga supluselaadset ujumist.
Pean möönma, et kui ikka Eestis on suvi-suvi - st päikese ja sooja mereveega, siis pole ausalt öeldes paremat olemaski. Ma ei kujuta praegu ette tõesti ühtegi paika, mis oleks ilusam või kus ma meelsamini oleksin. Eesti on maailma kõige ilusam suvepuhkuse veetmise oaas.
94 TREENING: JOOKS RAEKÜLA METSAS VÄIKESE ÄRAEKSIMISEGA
Möödunud nädalal oli ka tore jooksutreeningu kogemus. Mis päeval, seda ma päris täpselt ei mäeleta, sest nagu ma kirjutasin, olen puhkusel ja siis on mul nädalapäevade nimesid vaja täpselt sama palju kui seal pühapäevast päeva. Aga see selleks.
Ühel toredal päikesepaistelisel päeval saime Pärnu lähedal Raeküla metsas kokku sõpradega: Kati, Lauri, Heiki - ning meie pere poolt Troll & Smirre (Jack Russelli terjerid), Triin ja mina. Poisid ja Smirre läksid pikemat tiiru jooksma, tüdrukud ja Troll lühemat kõndima ning natukene jooksma.
Kuna meil oli Smirre kaasas, kes natukene kipub joostes vedama, siis läks meil kohe algusest tempo natukene kiireks. Algne plaan oli küll sörkida, aga see sörk kippus korralikuks jooksuks üle minema, nii et vestelda jooksu käigus oli väga raske. Smirre oli küll alguses hirmus tubli, aga u kolmandal km tundus mulle, et koer hakkab veidi väsima. Keel oli suust väljas ja lõõtustas keskmisest rohkem. Seega tekkis meil idee, et jookseme siis kaks 5 km ringi ja anname poole pealt Smirre Triinule ja Katile, et neil nagu rahulikum minek või nii.
Ilmselt oleks kõik nii kenasti läinudki, kui poleks juhtunud seda väikest nüanssi, et me võtsime ühe teeotsa valesti ning suundusime 5 km-se ringi asemel hoopis pikemale ringile. Ning mis kõige kummalisem, ühel hetkel leidsime ennast kruusateelt, eespool laiumas kartulipõllud ning seljataga mets, kust just tulime. Õnneks on Lauri ja Heiki päris tublid jooksusellid ning nad leidsid üsna õige tee kätte - tuli ainult ületada oksarisuga lagendik ning sealt läks edasi juba valgustatud rada. Igaks juhuks võtsin lagendiku läbimiseks Smirre sülle, sest selline oksarisu kipub olema väga mokkamööda Eestis elutsevatele roomajatele nagu anakondad, lõgismaod, kobrad ja mustad mambad - okei, tegelikult pelgasin rästikuid. Aga ilma asjata, sest neid ei olnud seekord kodus. Nii, aga lagendik ületatud jõudsime õigele rajale ning Lauril oli ka GPSiga telefon ühes, mis oli nii kena ning kenasti kinnitas meile valitud tee õigsust.
Sedasi siis. Vahepeal - Smirre, kes mulle nii kangesti väsinuna paistis polnud väsinud ega kedagi. Kui jõudsime tagasi - siis palus ta mul endale pulka visata ning mitte kord või paar vaid paarkümmend kuni nelikümmend korda. Meil tuli jooksu kokku umbes 8 km kanti, aga tore ikkagi. Isegi see äraeksimine oli mõnes mõttes tore - väike seiklus või nii :)
Ahjaa, ja seda ma muide treeninguna sisse ei arvesta, aga ma olen praktiliselt iga päev kord või kaks ka meres ujumas käinud, nii ka sel päeval. Meri on mõnusalt soe, nagu ka ilm. Ja miski ei taasta pärast treeningut paremini kui mõnus suplus Pärnu lahe vees. Ühtlasi ei arvesta ma treeninguna neid rattaretki, mis me Triinuga maastikul läbisime. Tõsi mitte just iga päev, aga üle päeva küll. Nii et selline keskmisest suurem mõnus füüsiline koormus on olnud iga päev.
Aga mis Heikit ja Laurit puudutab, siis nad on kõvad jooksumehed ja kui ma siin alguses ütlesin et meil oli raske rääkida, sest tempo oli kiire, siis ma pidasin ennast silmas eks, nemad oleksid võinud ilmselt joodeldada ka samal ajal kui vähegi lusti oleks olnud. Säherdune jooksutreening siis.
Ühel toredal päikesepaistelisel päeval saime Pärnu lähedal Raeküla metsas kokku sõpradega: Kati, Lauri, Heiki - ning meie pere poolt Troll & Smirre (Jack Russelli terjerid), Triin ja mina. Poisid ja Smirre läksid pikemat tiiru jooksma, tüdrukud ja Troll lühemat kõndima ning natukene jooksma.
Kuna meil oli Smirre kaasas, kes natukene kipub joostes vedama, siis läks meil kohe algusest tempo natukene kiireks. Algne plaan oli küll sörkida, aga see sörk kippus korralikuks jooksuks üle minema, nii et vestelda jooksu käigus oli väga raske. Smirre oli küll alguses hirmus tubli, aga u kolmandal km tundus mulle, et koer hakkab veidi väsima. Keel oli suust väljas ja lõõtustas keskmisest rohkem. Seega tekkis meil idee, et jookseme siis kaks 5 km ringi ja anname poole pealt Smirre Triinule ja Katile, et neil nagu rahulikum minek või nii.
Ilmselt oleks kõik nii kenasti läinudki, kui poleks juhtunud seda väikest nüanssi, et me võtsime ühe teeotsa valesti ning suundusime 5 km-se ringi asemel hoopis pikemale ringile. Ning mis kõige kummalisem, ühel hetkel leidsime ennast kruusateelt, eespool laiumas kartulipõllud ning seljataga mets, kust just tulime. Õnneks on Lauri ja Heiki päris tublid jooksusellid ning nad leidsid üsna õige tee kätte - tuli ainult ületada oksarisuga lagendik ning sealt läks edasi juba valgustatud rada. Igaks juhuks võtsin lagendiku läbimiseks Smirre sülle, sest selline oksarisu kipub olema väga mokkamööda Eestis elutsevatele roomajatele nagu anakondad, lõgismaod, kobrad ja mustad mambad - okei, tegelikult pelgasin rästikuid. Aga ilma asjata, sest neid ei olnud seekord kodus. Nii, aga lagendik ületatud jõudsime õigele rajale ning Lauril oli ka GPSiga telefon ühes, mis oli nii kena ning kenasti kinnitas meile valitud tee õigsust.
Sedasi siis. Vahepeal - Smirre, kes mulle nii kangesti väsinuna paistis polnud väsinud ega kedagi. Kui jõudsime tagasi - siis palus ta mul endale pulka visata ning mitte kord või paar vaid paarkümmend kuni nelikümmend korda. Meil tuli jooksu kokku umbes 8 km kanti, aga tore ikkagi. Isegi see äraeksimine oli mõnes mõttes tore - väike seiklus või nii :)
Ahjaa, ja seda ma muide treeninguna sisse ei arvesta, aga ma olen praktiliselt iga päev kord või kaks ka meres ujumas käinud, nii ka sel päeval. Meri on mõnusalt soe, nagu ka ilm. Ja miski ei taasta pärast treeningut paremini kui mõnus suplus Pärnu lahe vees. Ühtlasi ei arvesta ma treeninguna neid rattaretki, mis me Triinuga maastikul läbisime. Tõsi mitte just iga päev, aga üle päeva küll. Nii et selline keskmisest suurem mõnus füüsiline koormus on olnud iga päev.
Aga mis Heikit ja Laurit puudutab, siis nad on kõvad jooksumehed ja kui ma siin alguses ütlesin et meil oli raske rääkida, sest tempo oli kiire, siis ma pidasin ennast silmas eks, nemad oleksid võinud ilmselt joodeldada ka samal ajal kui vähegi lusti oleks olnud. Säherdune jooksutreening siis.
93 TREENING: JÕULUMÄE JA RATAS MÄGEDES
Esimene treening Jõulumäel oli päris karm. Ma poleks osanud oodata, et mäed võivad nii toredasti mahlad välja võtta. Jõulumäel on niisiis selline asfaltrada metsa sees. Umbes nagu suusarada, aga suvel lihtsalt peegelsile asfalt ning hästi mägine, üles alla kogu aeg. Tõenäoliselt oli pulss selles treeningus üsna üleval, aga antud momendil - kui treenitud on pool aastat - me sellepärast enam niiväga ei muretse ka. Mägede kogemust mul maantekaga siiani korralikku polnud ning nüüd sain selle kätte küll.
Oluline on minu arvates töötada nii tõusudel kui laskumistel. Võib ju mõelda küll, et kui mäest alla, lased tirri (ei vänta, vaid veered vabakäiguga), aga eriti mõistlik see pole. Sest peagi algav tõus on siis oluliselt raskem. Tegelikult esimeses Jõulumäe treeningus ma seda veel eriti ei osanud jälgidagi, nagu ka seda, kuidas ja milliselt valida trajektoori. St sõita võiks nii, et mäkke minek oleks võimalikult kergem ning et sellega kulutad ennast võimalikult vähe.
Triin sõitis rahulikult samal ajal maastikukaga, mina uhasin muudkui aga mägesid. Kokku möllasime sel toredal Jõulumäe rajal u tund nelikümmend viis. Läbisin 47 km ning keskmine kiirus oli 27 km/h. Aga pärast seda möllu olin ka üsna väsinud, sest ega ma eriliselt ei osanud ennast hoida ning mäed võtsid üsna läbi kah. Maks kiirus tuli kusagil 49 km/h.
Oluline on minu arvates töötada nii tõusudel kui laskumistel. Võib ju mõelda küll, et kui mäest alla, lased tirri (ei vänta, vaid veered vabakäiguga), aga eriti mõistlik see pole. Sest peagi algav tõus on siis oluliselt raskem. Tegelikult esimeses Jõulumäe treeningus ma seda veel eriti ei osanud jälgidagi, nagu ka seda, kuidas ja milliselt valida trajektoori. St sõita võiks nii, et mäkke minek oleks võimalikult kergem ning et sellega kulutad ennast võimalikult vähe.
Triin sõitis rahulikult samal ajal maastikukaga, mina uhasin muudkui aga mägesid. Kokku möllasime sel toredal Jõulumäe rajal u tund nelikümmend viis. Läbisin 47 km ning keskmine kiirus oli 27 km/h. Aga pärast seda möllu olin ka üsna väsinud, sest ega ma eriliselt ei osanud ennast hoida ning mäed võtsid üsna läbi kah. Maks kiirus tuli kusagil 49 km/h.
esmaspäev, 13. juuli 2009
92 TREENING: PÜHAPÄEV JA VAHETUSALA
Üldiselt on nii, et mul algas puhkus. Töölt! Mitte trennist! Treeningutes pole puhkust ette näha vähemalt augustini. Nii, aga siis minu pühapäevane treening koosnes tegelikult kolmest osast. Esiteks oli maastikurattatreening 2 tundi ja 15 minutit. Kus see täpselt kulges, seda on väga raske öelda. Lihtsam on loetleda ette mõned punktid. Kõigepealt Tahkuranna, sealt sõitsime Trincuga edasi Jõulumäe poole, vaatasime üle Jõulumäe treeningrajad (mis on uskumatult head - triatlonitreeninguteks - seda enam, et ei planeerinud neid puhkuseks enda lähedusse, aga nad tulid ise).
Jõulumäelt kulgesime edasi president Pätsi sünnikohta, kus on kaunis ausammas ning kenasti piiritletud aed. Käisime ausamba juures ka, väga lihtne, südamlik ja kaunis paik.
Edasi jõudsime väikese tiiruga oma mereäärsesse peatuskohta. Võtsime koerad, vahetasime jalanõusid ning jooksime mere äärde koeri ujutama, pärast jooksime tagasi ka. Jooks ei kestnud kümnest minutist kauem. Koerad ujusid pikemalt. Üritasin just kogeda seda rattalt üleminemise tunnet. Polnud hullumidagi. Et aga liiga lühike jooks jäi mul natukene kripeldama, siis Otsustasin õhtul veelkord jooksma minna. Triin ja koerad olid ka kaasas ning seda korda liikusime juba metsa sisse - suurepärane männimets, väga mitte suurepäraste sääskedega. Aga kui kiiresti joosta, siis sääsed ei pääse sööma. 
Seega oligi siis pühapäevane treening selline: 2 tundi ja 15 minutit ratast, 10 minutit jooksu kohe ratta järgi ja 30 minutit jooksu päeva lõpetuseks. Mul on tõsiseid plaane teha ka suuremaid ja pikemaid otsi maanterattaga, kuid nendest juba puhkuse edenedes. Ujumist ja jooksmist ei kavatse ka kuidagi rooste lasta, pigem vastupidi.
Ahjaa, uute jookustuossude kiituseks tuleb öelda, et need on suurepärased. Võin soovitada kõigile pardijalgsetele noortele amatöörsportlastele, nagu ma ise. Jalg on kindlalt, valus pole kusagilt ning mis põhiline, üldse ei põruta. See vast on kõige tähtsam, eriti kui on asfaldil jooksmist ja mure põlvede pärast.
Ja veel, võib juhtuda, et ma nüüd igapäevaselt ei saa blogida, sest majas kus me peatume ei ole telerit, wifit ega ka mitte raadiot. Aga siis teen ma nii, et kirjutan oma sissekanded valmis ning kui pääsen tsivilisatsiooni manu, tulistan kõik korraga blogisse üles.
Järgmise sissekandeni siis ja palun ärge Teiegi spordiga võõraks jääge!
Jõulumäelt kulgesime edasi president Pätsi sünnikohta, kus on kaunis ausammas ning kenasti piiritletud aed. Käisime ausamba juures ka, väga lihtne, südamlik ja kaunis paik.
Edasi jõudsime väikese tiiruga oma mereäärsesse peatuskohta. Võtsime koerad, vahetasime jalanõusid ning jooksime mere äärde koeri ujutama, pärast jooksime tagasi ka. Jooks ei kestnud kümnest minutist kauem. Koerad ujusid pikemalt. Üritasin just kogeda seda rattalt üleminemise tunnet. Polnud hullumidagi. Et aga liiga lühike jooks jäi mul natukene kripeldama, siis Otsustasin õhtul veelkord jooksma minna. Triin ja koerad olid ka kaasas ning seda korda liikusime juba metsa sisse - suurepärane männimets, väga mitte suurepäraste sääskedega. Aga kui kiiresti joosta, siis sääsed ei pääse sööma. 
Seega oligi siis pühapäevane treening selline: 2 tundi ja 15 minutit ratast, 10 minutit jooksu kohe ratta järgi ja 30 minutit jooksu päeva lõpetuseks. Mul on tõsiseid plaane teha ka suuremaid ja pikemaid otsi maanterattaga, kuid nendest juba puhkuse edenedes. Ujumist ja jooksmist ei kavatse ka kuidagi rooste lasta, pigem vastupidi. 
Ahjaa, uute jookustuossude kiituseks tuleb öelda, et need on suurepärased. Võin soovitada kõigile pardijalgsetele noortele amatöörsportlastele, nagu ma ise. Jalg on kindlalt, valus pole kusagilt ning mis põhiline, üldse ei põruta. See vast on kõige tähtsam, eriti kui on asfaldil jooksmist ja mure põlvede pärast.
Ja veel, võib juhtuda, et ma nüüd igapäevaselt ei saa blogida, sest majas kus me peatume ei ole telerit, wifit ega ka mitte raadiot. Aga siis teen ma nii, et kirjutan oma sissekanded valmis ning kui pääsen tsivilisatsiooni manu, tulistan kõik korraga blogisse üles.
Järgmise sissekandeni siis ja palun ärge Teiegi spordiga võõraks jääge!
reede, 10. juuli 2009
91 TREENING PÕRMUSTAS MU VAIMUVÄLGATUSED HEAST RATTAVORMIST
Praegu käib Tour de France 2009. Ning eile mõnusas seltskonnas paika pandud treeninguplaanid Priit Salumäega olid innustust leidnud just sellest samast maailma olulisemast rattavõistlusest.
Igal juhul kohtusime me täna kell 14 Kadriorust ning võtsime suuna Tabasalule. Algus oli hea. Saime ilma olulisemate viperusteta linnast läbi, palju liiklust ei olnud.
Sõitsime Kalamaja kaudu Stroomi randa, sealt edasi Paldiski mnt.-le, Rocca-al Mare kaudu edasi Tabasalu peale. Kuigi vahepeal pidasin ma suhteliselt hästi Priiduga sammu või ratast või tempot - või kuidas iganes seda rattaga ühessõitmist nimetatatksegi, siis Tabasalu mägi tõmbas mu jõust tühjaks. Hea oli, et üles sain. Okei, tuul oli muidugi karmilt vastu jne, aga midagi oli ka minus - ja sellega ma ei saa rahul olla. Tabasalust keerasime Harku poole, veidi taastusin Priidu tuules sõites, aga kõigele vaatamata olin ma punases. (Nii nimetatakse kustunud sportlast :))
Muidugi suutsin ma panna ka sel korral pikad dressid selga, mis oli ka selgelt vale valik, sest oli palav! Ainus hea trenni juures oli see, et Priit oli kaasas, kes aitas ning õpetas kuidas koormusega toime tulla, teisalt muidugi mu ratas - Scott Speedster S40, mis pärast väikest hooldust lausa lendab - kui ainult sõitja ka vähegi hea oleks...
Keila (Paldiski) mnt.d pidi Tallinna poole tagasi sõita oli küll puhas lust, aga ikkagi olin läbi. Tuul oli kenasti tagant ning tippkiirus 62,9 km/h tuli mäest alla sõites. Vastutuul aga kõigele vaatamata karm nähtus. Kui selline peaks Pühajärvel tabama, siis on mitte ainult minul, aga ka kõigil teistel triatleetidel ilmselt üsna raske sõita.
Aga tänased statistilised näitajad olid siis sellised. Treeningu pikkus, 1 tund ja 45 minutit. Kilometraaž 45,15 km. Keskmine kiirus 26 km/h. Ja väga läbi võttis. Aga ega midagi, tuleb aga edasi harjutada.
Üks oluline uudis on veel. Täna ostsin omale uued jooksuketsid. Olen käinud nüüd mõnda aega poodides ja proovinud väga erinevaid tosse. Aga midagi väga sobivat siiani polnud leidnud, sest jalg on lai nagu labidas ning vaja on hästi laia liistuga tossu. Igal juhul tänud mu armsale Trincule ning muidugi Mari-Liisile ja Gerdile, kes mu murega tegelesid ja mind ses küsimuses nõustasid on mul nüüd uued jalanõud, Nike Air Zoom Structure Triax+ 11 ketsid, mis näevad välja sellised:
Loodan et nendega on hea joosta ka, igal juhul annan märku, mida nad jalas teevad. Ja peangi hakkama neid korralikult sisse kandma ja jooksma. Tõenäoliselt homme teen juba pikema jooksutreeningu. Nüüd on meil võimalik Trincuga koos hakata jooksutrenni tegema ja meil on tõsine plaan hakata ka koeri jooksutama. Nemad seda ise veel ei tea, aga varsti saavad teadma. Nii. Aga kell on palju - Teile kõigile mõnusat õhtut ning uute kohtumisteni virtuaalses reaalsuses!
Igal juhul kohtusime me täna kell 14 Kadriorust ning võtsime suuna Tabasalule. Algus oli hea. Saime ilma olulisemate viperusteta linnast läbi, palju liiklust ei olnud.
Sõitsime Kalamaja kaudu Stroomi randa, sealt edasi Paldiski mnt.-le, Rocca-al Mare kaudu edasi Tabasalu peale. Kuigi vahepeal pidasin ma suhteliselt hästi Priiduga sammu või ratast või tempot - või kuidas iganes seda rattaga ühessõitmist nimetatatksegi, siis Tabasalu mägi tõmbas mu jõust tühjaks. Hea oli, et üles sain. Okei, tuul oli muidugi karmilt vastu jne, aga midagi oli ka minus - ja sellega ma ei saa rahul olla. Tabasalust keerasime Harku poole, veidi taastusin Priidu tuules sõites, aga kõigele vaatamata olin ma punases. (Nii nimetatakse kustunud sportlast :))
Muidugi suutsin ma panna ka sel korral pikad dressid selga, mis oli ka selgelt vale valik, sest oli palav! Ainus hea trenni juures oli see, et Priit oli kaasas, kes aitas ning õpetas kuidas koormusega toime tulla, teisalt muidugi mu ratas - Scott Speedster S40, mis pärast väikest hooldust lausa lendab - kui ainult sõitja ka vähegi hea oleks...
Keila (Paldiski) mnt.d pidi Tallinna poole tagasi sõita oli küll puhas lust, aga ikkagi olin läbi. Tuul oli kenasti tagant ning tippkiirus 62,9 km/h tuli mäest alla sõites. Vastutuul aga kõigele vaatamata karm nähtus. Kui selline peaks Pühajärvel tabama, siis on mitte ainult minul, aga ka kõigil teistel triatleetidel ilmselt üsna raske sõita.
Aga tänased statistilised näitajad olid siis sellised. Treeningu pikkus, 1 tund ja 45 minutit. Kilometraaž 45,15 km. Keskmine kiirus 26 km/h. Ja väga läbi võttis. Aga ega midagi, tuleb aga edasi harjutada.
Üks oluline uudis on veel. Täna ostsin omale uued jooksuketsid. Olen käinud nüüd mõnda aega poodides ja proovinud väga erinevaid tosse. Aga midagi väga sobivat siiani polnud leidnud, sest jalg on lai nagu labidas ning vaja on hästi laia liistuga tossu. Igal juhul tänud mu armsale Trincule ning muidugi Mari-Liisile ja Gerdile, kes mu murega tegelesid ja mind ses küsimuses nõustasid on mul nüüd uued jalanõud, Nike Air Zoom Structure Triax+ 11 ketsid, mis näevad välja sellised:
Loodan et nendega on hea joosta ka, igal juhul annan märku, mida nad jalas teevad. Ja peangi hakkama neid korralikult sisse kandma ja jooksma. Tõenäoliselt homme teen juba pikema jooksutreeningu. Nüüd on meil võimalik Trincuga koos hakata jooksutrenni tegema ja meil on tõsine plaan hakata ka koeri jooksutama. Nemad seda ise veel ei tea, aga varsti saavad teadma. Nii. Aga kell on palju - Teile kõigile mõnusat õhtut ning uute kohtumisteni virtuaalses reaalsuses!
neljapäev, 9. juuli 2009
90 TREENING: KUI TRIATLON OLEKS TÄNA, SIIS VÄHEMALT UJUMISES MAHUKSIN AJANORMI SISSE
Tänases treeningus ei olnud ma eriti tugev. Pean silmas seda, et on trenne, mis kulgevad märkimisväärse sisemise kindluse ja hea toonusega. Ning on trenne, mille käigus mõtled et küll ma olen ikka vilets. Täna oli see teine treening.
Aga enesetundele ja sisemisele ohkimisele vaatamata oli treeningeesmärgiks 2,5 km ujumist. Ning täpselt nii pikalt ma ka ujusin. Kõigepealt 100 m sissejuhatuseks konna. Seejärel 400 meetrit soojenduseks. Ja pärast 400 m ujumist, jõudsin arusaamisele ja tundmusele, et tahan vaatamata oma nigelale entusiasmile, proovida, kas 1900 m ujumist tuleb ära ning kui tuleb, siis kas mahun ka ajalimiidi sisse (ajalimiit Pühajärve triatlonil on 1 tund ja 10 minutit) Täna ma oma meelest sellise õige ujumisrütmini ei jõudnudki. Kogu aeg oli mingeid puudujääke jne. Aga kõigele vaatamata ujusin ma triatloni distantsi 1,9 km ära 51 minutiga. Ilma kordagi puhkamata, ilma vahepeatusteta, ilma prille kohendamata jne. Puhtalt ja järjest 51 minutit. Need ei olnud küll kerged minutid, aga sellele vaatamata on praegu üsna hea tunne. Annab nagu lootust või nii.
Päris treeningu lõppu lasin veel 100 meetrit konna väga aeglaselt ja rahulikult. Nimelt lubasin endale viimasel krooli 100-l meetril millegi pärast spurdi, mis tegelikult pole hea idee kui triatloni teed ning 90 km ratast ja 21 km jooksu veel ees on, aga ilmselt tänase treeningu kontekstis keegi mulle seda pahaks ei pane.
Säherdune treening siis täna ning mis positiivne, pool päeva on veel ees :)
Aga enesetundele ja sisemisele ohkimisele vaatamata oli treeningeesmärgiks 2,5 km ujumist. Ning täpselt nii pikalt ma ka ujusin. Kõigepealt 100 m sissejuhatuseks konna. Seejärel 400 meetrit soojenduseks. Ja pärast 400 m ujumist, jõudsin arusaamisele ja tundmusele, et tahan vaatamata oma nigelale entusiasmile, proovida, kas 1900 m ujumist tuleb ära ning kui tuleb, siis kas mahun ka ajalimiidi sisse (ajalimiit Pühajärve triatlonil on 1 tund ja 10 minutit) Täna ma oma meelest sellise õige ujumisrütmini ei jõudnudki. Kogu aeg oli mingeid puudujääke jne. Aga kõigele vaatamata ujusin ma triatloni distantsi 1,9 km ära 51 minutiga. Ilma kordagi puhkamata, ilma vahepeatusteta, ilma prille kohendamata jne. Puhtalt ja järjest 51 minutit. Need ei olnud küll kerged minutid, aga sellele vaatamata on praegu üsna hea tunne. Annab nagu lootust või nii.
Päris treeningu lõppu lasin veel 100 meetrit konna väga aeglaselt ja rahulikult. Nimelt lubasin endale viimasel krooli 100-l meetril millegi pärast spurdi, mis tegelikult pole hea idee kui triatloni teed ning 90 km ratast ja 21 km jooksu veel ees on, aga ilmselt tänase treeningu kontekstis keegi mulle seda pahaks ei pane.
Säherdune treening siis täna ning mis positiivne, pool päeva on veel ees :)
teisipäev, 7. juuli 2009
89 TREENING: JÄI VIHMA TÕTTU LÜHIKESEKS
Täna olime siis treeningu Priiduga juba aegsasti kokku leppinud. Sain oma ratta Hawaii parandusest kätte - suur tänu meistritele ning olin isegi kohe natukene elevil, et üle tüki aja taas sõitma saab. Läksimegi väikese tibutamise saatel Pirita Hawaii juurest veerema. Saime sõita 2 ringi Pirta ringrajal kui vihm muutus nii tugevaks, et olime mõlemad läbimärjad ning selge oli see, et mina olin ka väga ettevaatamatult õhukeselt riides. Lühikeses sõiduvormis. Pool tundi, tuli tänase trenni pikkuseks, mis on kahtlemata vähe!
Otsustasime, et mul on parem süveneva vihma tingimustes lõpetada. Ja ilusa ilmaga taas teha. Mõni kriitik võib öelda, et ega Sa suhkrust pole - ja mis siis saab kui Pühajärvel ka sajab? Siis ma sõidan Pühajärvel sajuga. Ja suhkrust ma pole küll. Aga homme tahan jälle trenni teha, haigest peast aga ei saa treeninguid läbi viia. Sellpärast ongi vahel targem teha väike trenn ja loobuda hambad ristis vihmas uhamisest kui uhada vihmas ja pärast teha kaks nädalat sinepiplaastreid.
Priit oma pika kollase uhke kombinasooniga, aga laksis edasi ning sõitis koju. Ma väga loodan, et ta käis ka kuuma dušši all, sest see aitab pärast külmetust ja trenni sageli haigustest hoiduda. Homme ilmselt ujun jälle kaks ja pool kilti.
Otsustasime, et mul on parem süveneva vihma tingimustes lõpetada. Ja ilusa ilmaga taas teha. Mõni kriitik võib öelda, et ega Sa suhkrust pole - ja mis siis saab kui Pühajärvel ka sajab? Siis ma sõidan Pühajärvel sajuga. Ja suhkrust ma pole küll. Aga homme tahan jälle trenni teha, haigest peast aga ei saa treeninguid läbi viia. Sellpärast ongi vahel targem teha väike trenn ja loobuda hambad ristis vihmas uhamisest kui uhada vihmas ja pärast teha kaks nädalat sinepiplaastreid.
Priit oma pika kollase uhke kombinasooniga, aga laksis edasi ning sõitis koju. Ma väga loodan, et ta käis ka kuuma dušši all, sest see aitab pärast külmetust ja trenni sageli haigustest hoiduda. Homme ilmselt ujun jälle kaks ja pool kilti.
88 TREENING: TEMPOKAS METSAJOOKS
Kui eelmistel kordadel oli minu jooksustiili kõige paremini iseloomustavaks sõnaks sörk, siis sel korral võib seda nimetada juba tempokamaks metsajooksuks. Ma ei oska öelda, kas asi on selles, et algas puhkus või milleski muus, igal juhul tundsin ma ennast treeningu alguses nagu noor põder. Lihastes pakitas jõud ja meeled olid värsked. Nii ma siis kappasingi mööda metsa, Triin sõitis maastikurattaga ees ja mina muudkui aga jooksin. Väga mahe treening tuli kokku. Ka üsna pikk 1 tund ja 15 minutit. Tõsi, treeningu lõpuks olin ma väsinum kui tavaliselt, sest tempo oli ka oluliselt kiirem kui tavaliselt, ent sellele vaatamata oli hea joosta.
Seekord ma jooksin korvpalli ketsidega. Aga mulle näib, et kõige parem on ikkagi teha panuseid joosuketsidele - st õigete maratoni jooksmise ketsidele. Täna usutavasti on see päev mil ma need endale ka ostan. Eks ma pärast kaubanduses valikuga tutvumist annan märku, milliste kasuks ma otsustasin.
Aga puhkus on mõnus. Magad hommikul kaua, siis teed koertega tiire, võib-olla väisad abikaasaga turgu, külastad vanemaid - õhtul treenid. Tööd üldse tegema ei pea. Tegelikult on ikka nii, et kui muul ajal tugevalt pingutad - peaaegu terve aasta, siis oledki puhkuse alguseks täiesti soss. Ja esimestel päevadel on kogu aeg uni ja tahaks palju lebada :) Puhkusega on paras ennast taas täis laadida ja taas inimeseks saada.
Ühtlasi muidugi algavad ka raskemad treeningud, täna on Pühajärve triatlonini aega üks kuu. Vahepeal tuleb väike treeninglaager - harjutame avavee ujumist, vahetusala treeninguid teeme, lisaks muidugi tublilt ratast ja kõvasti ujumist ja jooksu. Ja nii ta vaikselt tuleb. Igal juhul olen endiselt sihikindel ning pole püssi põõsasse visanud. Päris tore on mõelda, et ma olen nüüdseks treeninud juba üle poole aasta. Aeg on läinud küll lennates, aga selle eest tundub mulle, et treeningutest hakkab ka tulu tõusma. Mõnus!
Seekord ma jooksin korvpalli ketsidega. Aga mulle näib, et kõige parem on ikkagi teha panuseid joosuketsidele - st õigete maratoni jooksmise ketsidele. Täna usutavasti on see päev mil ma need endale ka ostan. Eks ma pärast kaubanduses valikuga tutvumist annan märku, milliste kasuks ma otsustasin.
Aga puhkus on mõnus. Magad hommikul kaua, siis teed koertega tiire, võib-olla väisad abikaasaga turgu, külastad vanemaid - õhtul treenid. Tööd üldse tegema ei pea. Tegelikult on ikka nii, et kui muul ajal tugevalt pingutad - peaaegu terve aasta, siis oledki puhkuse alguseks täiesti soss. Ja esimestel päevadel on kogu aeg uni ja tahaks palju lebada :) Puhkusega on paras ennast taas täis laadida ja taas inimeseks saada.
Ühtlasi muidugi algavad ka raskemad treeningud, täna on Pühajärve triatlonini aega üks kuu. Vahepeal tuleb väike treeninglaager - harjutame avavee ujumist, vahetusala treeninguid teeme, lisaks muidugi tublilt ratast ja kõvasti ujumist ja jooksu. Ja nii ta vaikselt tuleb. Igal juhul olen endiselt sihikindel ning pole püssi põõsasse visanud. Päris tore on mõelda, et ma olen nüüdseks treeninud juba üle poole aasta. Aeg on läinud küll lennates, aga selle eest tundub mulle, et treeningutest hakkab ka tulu tõusma. Mõnus!
neljapäev, 2. juuli 2009
87 TREENING: 2,5 KM VEES
Eile õhtul tegin oma elu pikima ujumistreeningu. 2,5 km. See võib olla väike samm Phelpsi jaoks, aga minu jaoks on see suur samm. Isegi hiiglaslik. Treeningu lõpuks oli selline tunne, et mul on üks suur lest jalgade asemel. Ujusin seda kõike veidi üle tunni aja.
Kõigepealt tegin 100 m krooli, seejärel 200 konna, siis uuesti 100 krooli ja siis veel 100 konna. See kõik ajas mind vihale. Tundsin ennast sellise lollaka veiderdajana, kes ei suuda korralikult ettevõetud eesmärke alistada - seetõttu otsustasin end karistada.
Esimene karistus oli 1000 meetrit krooli järjest, ilma puhkuseta. Aeg 25 minutit ja esimene karistus sai kantud. Korra isegi mõtlesin, et lasen edasi - selle teise kilomeetri ka kohe otsa, aga kuivõrd tõmbasin käega prillid kogemata viltu, misjärel tulvas tekkinud praost vesi sisse - siis tegin ikkagi 1000 m peal pausi, kohendasin prille ja ootasin minuti.
Aga kuna midagi väga põrutavat vahepeal basseini juures ei toimunud, peale sukeldujate treeningu ja veepallivõistluse paar rada eemal, siis võtsin vastu ka endale määratud teise karistuse - ehk teise kilomeetrise järjestikuse marsruudi. See võttis aega kauem, 26 minutit. Kokku niisiis ujusingi 2500 meetrit, mis oli tegelikult vägagi tehtav ning meeleolu pärast treeningut, ma ütleks, oli suurepärane. Sealt oligi paras Laulupeo Tuletulemise proovi minna, mis kestis u 23ni, aga samas oli ülivajalik tänase kommentaari tarbeks.
Aga trennijutu kokkuvõtteks: soovitan ma kindlasti kõigil ujuda nii enne tööd kui pärast tööd. Sest igal juhul lööb see pea klaariks ja meeleolu värskeks.
Kõigepealt tegin 100 m krooli, seejärel 200 konna, siis uuesti 100 krooli ja siis veel 100 konna. See kõik ajas mind vihale. Tundsin ennast sellise lollaka veiderdajana, kes ei suuda korralikult ettevõetud eesmärke alistada - seetõttu otsustasin end karistada.
Esimene karistus oli 1000 meetrit krooli järjest, ilma puhkuseta. Aeg 25 minutit ja esimene karistus sai kantud. Korra isegi mõtlesin, et lasen edasi - selle teise kilomeetri ka kohe otsa, aga kuivõrd tõmbasin käega prillid kogemata viltu, misjärel tulvas tekkinud praost vesi sisse - siis tegin ikkagi 1000 m peal pausi, kohendasin prille ja ootasin minuti.
Aga kuna midagi väga põrutavat vahepeal basseini juures ei toimunud, peale sukeldujate treeningu ja veepallivõistluse paar rada eemal, siis võtsin vastu ka endale määratud teise karistuse - ehk teise kilomeetrise järjestikuse marsruudi. See võttis aega kauem, 26 minutit. Kokku niisiis ujusingi 2500 meetrit, mis oli tegelikult vägagi tehtav ning meeleolu pärast treeningut, ma ütleks, oli suurepärane. Sealt oligi paras Laulupeo Tuletulemise proovi minna, mis kestis u 23ni, aga samas oli ülivajalik tänase kommentaari tarbeks.
Aga trennijutu kokkuvõtteks: soovitan ma kindlasti kõigil ujuda nii enne tööd kui pärast tööd. Sest igal juhul lööb see pea klaariks ja meeleolu värskeks.
kolmapäev, 1. juuli 2009
86 TREENING: KATKINE KODAR
Kui rääkida eilse treeningu tulemustest, siis kõige olulisem tulemus on see, et mu maanterattal on üks kodar katki ning pean minema seda parandama, lisaks vajab ratas muidu ka reguleerimist ja puhastamist. Aga kui rääkida treeningust - siis oli selline väga raske rattasõit, vaatamata tegelikult ideaalilähedastele tingimustele - polnud eriti mingit tuult ja toredad kaaslased olid jne.
Nädal pole eriti pikk aeg - kui me mõtleme näiteks tavaelu kontekstis, aga kui me räägime treenimisest, siis võib nädal olla nagu kuu. Eriti kui pole nädal otsa rattatrenni teinud. Mida see mõistujutt tähendab? Aga seda, et ma alustasin peaaegu nagu uuesti rattatrenne. Raske oli vändata, kiirus ei tahtnud kuidagi üle 26 km/h tõusta ja hingeldama ajas ka. Tõsi, trenni lõpuks kõik näitajad paranesid ning allusid minu diktaadile, kiirus tõusis 31 km/h ja hingeldamine kadus ära. Aga nädal ilma õigete triatlonitreeninguteta andis ikka väga selgelt tunda. Õnneks oli see minu treeningprogrammi sissearvestatud, nõnda et väga hull see asi pole. Aga seda kindlameelsemalt tuleb käesoleval nädalal trenne teha, mis taas on mõneti keeruline tööga kokku klapitada, ent siiski võimalik. Töö osas on ees väga olulised Laulupeo ülekanded, mille ettevalmistamine võtab suurema osa minu ajast. Aga ega ma kurda. Ise olen oma tee valinud ja seda mööda ma ka käin, seda enam et Laulupidu on midagi nii võimast, et seda sõnadesse panna on pea võimatu. Tõenäoliselt lihtsalt tuleb mõnel hommikul teha hommikul varane tõustmine ning varahommikune treening otsa - mis ehk on isegi päris huvitav vaadata - kuidas mõjub ning millise toonuse annab algavale päevale.
Nii, aga nüüd õhtuni. Mina plaanin peale tööd jõuda ujuma, kus ootab mind 2,5 km pikkune vesine rada. Õigemini töö ja töö vahel, sest õhtul kell 20 on Tuletulemise proov :) Ciao-Ciao.
Nädal pole eriti pikk aeg - kui me mõtleme näiteks tavaelu kontekstis, aga kui me räägime treenimisest, siis võib nädal olla nagu kuu. Eriti kui pole nädal otsa rattatrenni teinud. Mida see mõistujutt tähendab? Aga seda, et ma alustasin peaaegu nagu uuesti rattatrenne. Raske oli vändata, kiirus ei tahtnud kuidagi üle 26 km/h tõusta ja hingeldama ajas ka. Tõsi, trenni lõpuks kõik näitajad paranesid ning allusid minu diktaadile, kiirus tõusis 31 km/h ja hingeldamine kadus ära. Aga nädal ilma õigete triatlonitreeninguteta andis ikka väga selgelt tunda. Õnneks oli see minu treeningprogrammi sissearvestatud, nõnda et väga hull see asi pole. Aga seda kindlameelsemalt tuleb käesoleval nädalal trenne teha, mis taas on mõneti keeruline tööga kokku klapitada, ent siiski võimalik. Töö osas on ees väga olulised Laulupeo ülekanded, mille ettevalmistamine võtab suurema osa minu ajast. Aga ega ma kurda. Ise olen oma tee valinud ja seda mööda ma ka käin, seda enam et Laulupidu on midagi nii võimast, et seda sõnadesse panna on pea võimatu. Tõenäoliselt lihtsalt tuleb mõnel hommikul teha hommikul varane tõustmine ning varahommikune treening otsa - mis ehk on isegi päris huvitav vaadata - kuidas mõjub ning millise toonuse annab algavale päevale.
Nii, aga nüüd õhtuni. Mina plaanin peale tööd jõuda ujuma, kus ootab mind 2,5 km pikkune vesine rada. Õigemini töö ja töö vahel, sest õhtul kell 20 on Tuletulemise proov :) Ciao-Ciao.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
