Otsing sellest blogist

Esmaspäev, 21. november 2011

KULTUURIST JA SOOJUSEST

Reedel oli üks neist vahvatest õhtutest, kus mul oli võimalus käia ja kuulata Linnateatri laulvate näitlejate esinemist Vene teatris. Laulev näitleja ei kõla muidugi eriti veenvalt - ma nimetaksin pigem neid lauljateks, sest tasemelt tuleb möönda, on tegemist ju tippudega. Eriti kui silmas pidada, et tänapäeval võib põhimõtteliselt ka tumm inimene kanda starlaulja tiitlit. EDU23 või mis iganes selle portaali nimi on, võiks veidi tagasi tõmmata oma siltide kleepimisega, see on veider.

Esitamisele tulid Heino Elleri, Olav Ehala, Valter Ojakääru, Uno Naissoo, Evald Vainu ja Edgar Arro laulud. Lisaks Linnateatri lauljatele, kes ühtlasi on ka näitlejad osalesid Tallinna Kammerorkester, konfereeris Andrus Vaarik ning luuletusi lugesid Anu Lamp ja Elisabet Tamm. Laulsid: Andero Ermel, Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Anu Lamp, Indrek Ojari, Anne Reemann, Rain Simmul, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla. Riina Roosel muide on siin ka väga suur roll et midagi ettekandele tuli - sest tema nende laulvate näitlejate taga vaikselt kuid kuldselt seisab.

Enne kui ma üldse midagi ütlen, siis tuleb tõe huvides kohe selgeks teha et ma olen kultuuri nautimisel äärmiselt peps isend. See on minu sügavalt isiklik probleem ja ma olen üritanud sellega tööd teha, aga kahjuks siiani üsna tulemusetult. St kui mulle mõni kontsert, muusikal, film jne ei meeldi, siis ma ei suuda seda lõpuni vaadata vaid lahkun varakult. Tõsi - vahel on olnud lahkumise põhjuseid ka muid, eriti viimase 10 kuu jooksul, mil üks väike sõber kodus vahel oma vanemaid hakkab igatsema, ent laias laastus nii on. Teater tuleb siit välja jätta, sest teatrit ma pigem kaldun nautima. Kontserdite puhul aga olen oma hinnangutes sama karm kui televaatajad saadete suhtes, see tähendab evin tugevat oma arvamust ning hääletan jalgadega.

Õnnelik õhtu oli aga selline kontsert, mida ma nautisin esimesest taktist kuni viimase kummarduseni välja. Kõiki lugusid, kõiki esitusi ja kogu kontserti seda enam. Et mitte hakata esile tõstma eraldi Evelin Võigemasti, Hele Kõrvet, Veiko Tubinat, Indrek Ojarit või Andero Ermeli - mida ma just muidugi tegin, või ka Andrus Vaariku erakordset konfereerimisannet, mis ilmselt oleks suutnud ka palju kehvema kontserdi meeldejäävaks teha, siis tuleb osundada, et pealkiri oli õige tabavalt välja mõeldud - Õnnelik õhtu. Nii minu kui minu Triinu jaoks oli see tõesti õnnelik õhtu ja seda ei suutnud rikkuda isegi Ühisteenuste hämmastava järjekindlusega süvenev parkimisprobleem - st kui juhuslikult pargite masina Vabaduse väljaku alla asetsevasse parklasse, siis võite kindel olla, et pärast 22 selle kättesaamisel "probleemi on!"

Õnnelikuks tegi selle õhtu aga ülimalt soe atmosfäär, mida eriti oskab minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt luua Linnateater. Lahkudes mõtisklesime, miks alati kipub Linnateatrist saadav elamus olema 5 palli süsteemis 5+. Suure tõenäosusega ongi konks tõigas, linnateaterlased on oma eesmärgiks seadnud publiku meele lahutamise, neile rõõmu valmistamise ja nende õnnelikuks tegemise. Isegi kui see õnnetunne kestab 2-3 tundi, on seda 2-3 tundi rohkem kui muidu.
Mis oli ka veel eriti kaunis - mulle tundub, et need lood ja see atmosfäär sobinuks suurepäraselt ka esimesse Eesti vabariiki või meie riigi algusaegadesse. Oli kuidagi selline väga peetud, viisakas, kaunis, häid inimesi, ilusat muusikat ja luulet koondav õhtu.

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et kultuur võib olla väga mitmetahuline - aga mulle meeldib, kui ta on selline, sest sellist kultuuri oskan ja tahan ma nautida ning sellise kultuuri osa tahan ma olla. Ma nimelt saan sellest aru ja see kõneleb minuga mu omas ja muusika keeles.

Neljapäev, 16. juuni 2011

ABIKS ALGAJALE

Kirjutasin Tervis Plussi juuni numbrisse kolumni ja mõtlesin, et kui äkki keegi soovib seda enda huvides ära kasutada, siis palun väga.



Sportimise puhul pole kõige raskem füüsiline pingutus, ei ole mõtet pugeda ka vabanduse taha, et on kiire või et pole spordiriideid. Kõige raskem on sportimise juures alustamine. Amatöörsport on sada korda võluvam kui profisport. Ainuüksi sellepärast, et suurem osa meist ei saa kunagi proffideks, ja pole ka vajadust. Kõigist meist võib aga saada tubli tervisesportlane. Tahtmata kuidagi vähendada profispordi olulisust ja citius, altius, fortius põhimõtet, on ikkagi võimalik sportida teistmoodi - nii, et see on mõnus kulgemine. Võta vabalt, naudi elu!

KUIDAS SIIS IKKAGI ALUSTADA? Esmalt peab sind tabama äratundmine, et muudmoodi enam ei saa. On see siis looduslik päästerõngas kõhu ümber, 100 kg ületav kehakaal, peavalud, vilets enesetunne või midagi muud. Äratundmine peab saabuma koos tõdemusega, et midagi on vaja ette võtta. Miks peaks? Kas või sellepärast, et mitte hakata paari aasta pärast tablette neelama, arstide vahet voorima, aga ennekõike enda pärast. Enesetunde paranemise pärast.

Nüüd tasub valida sobiv spordiala. Kõikse lihtsam on alustada rattasõidu, ujumise või kepikõnniga. Ujumisel töötavad kõik keha lihased ja kepikõnd on Iiigestele palju vähem koormav kui jooks. Ja rattasõit - see on uskumatult äge ajaviide. Hea oleks osta pulsikell. Piisab täiesti tavalisest. Treenimist võiks alustada väikese pulsisagedusega, sest see põletab rasvu kõige paremini - kui selline peaks olema eesmärk. Pulsikell aitab seda jälgida.

Edasi - kui oled selline üksik hunt - põruta metsa kepingule või basseini ujuma. Kui keping igavaks läheb, siis aitavad podcastid (vt ka www.vikerraadio.ee või www.r2.ee) ja muidugi muusika, mida saab klappidega kuulata.
Kui sulle meeldib sõpradega koos aega veeta, siis palun kaasa ka nemad trenni, sest nii läheb aeg kiiremini ja saab juttu ajada. Üldse me räägime üksteisega liiga vähe. Ei pea ainult Feissaris laikirna - midagi võib otse ka öelda.

Üks oluline asi veel: kasuta ära võimalused jala käia. Ei sõida tööl liftiga, ei lähe hommikul 2 km autoga tööle. Vali selleks oma kaks jalga, sest nagu ütles Churchill: "Neile, kes jalutavad, sosistavad inglid kõrva." Kui veidi rohkem jala käid, saad aru, mida ta silmas pidas.

Rattasõitjatele: tee ratas korda, saad suurema naudingu osaliseks. Kiiver - see on kohustuslik, mõistagi juhul, kui sa endast ja oma peast lugu pead. Ja üks inimkonna ägedamaid leiutisi võib su kindla juhtimise all avada sulle maailmad, mille olemasolust polnud enne aimu.

Nii - ja nüüd, kui oled leidnud oma ala, tuleks teha kolm või rohkem trenni nädalas. Ei, kaks ei aita ja ei ole mõtet siin kauplema hakata. Vaata peeglisse ja mõtle uuesti sellele, miks sa jõudsid mõtteni, et trenni peab tegema. Võtagi kohe selline hoiak, et minimaalselt kolm trenni nädalas ja kui sul ei ole piisavalt motivatsiooni, siis vali mõni võistlus või rahvaspordiüritus, kus osaleda.

KOHE ALGUSES POLE MÕTET PAUGUTADA, valides esimeseks võistluseks täispika ironmani. Rahulikult. Kõigepealt väike rahvakeping, siis jooks, siis ujumine, siis rattavõistlus - niimoodi väiksemast suuremaks. Sama kehtib kõnni kohta - kui oled juba kaks kuud kõndinud, siis hakka vaikselt sörkima. SÖRKIMA, mitte jooksma. Sörkides jõuad ka 10 km läbida, seevastu joostes on 1 km pärast kumm tühi ja toss väljas, rääkimata sellest, mida see südamele teeb. Poole aasta plaanides võib panna mõne suurema võistluse ette sirama. Paljud inimesed vajavad eesmärke. Võistlused aitavad hoida regulaarsust sportimises. Teine võimalus on pidada päevikut, bIogi. Kirjutada üles oma tunded ja mõtted pärast trenni - see aitab ka end motiveerida ja pärast on uhke lugeda.

NÜÜD TULEB NII HOIDA. Käid vähemalt kolm korda nädalas trennis, kaasad sõpru ja vaikselt hakkab maailma tekkima rohkem värve, kaal hakkab vähenema, muutud enesekindlamaks, julgemaks - isegi sihikindlamaks -, meeldid endale natuke rohkem, teistele ka.
Oot, aga kuhu need peavalud ja liigsed kilod nüüd jäid?
Nii küsid endalt poole aasta pärast, sest siis hakkad maitsma oma tubliduse esimesi vilju. Mäletad, kui raske oli alustada? Pärast seda, kui sa ennast kätte võtsid, oli kõik muu juba vormistamise küsimus.

Teisipäev, 3. mai 2011

MISMOODI ENNAST MOTIVEERIDA?

Kolmapäeval alustab Kadriorus 2011 Eesti Energia tervisejooksu sari, mis on üks mõnus variant natukene liigutada. See pole kiire kiire, kes võidab keda jooks - kuigi soovijad saavad ka selliselt joosta. Minu meelest on see mõnus sörgivõimalus, mis aitab jalad kõhu alt välja tõmmata ja väikese jooksupoogna teha. Kui inimene pole üldse ennast tükk aega liigutanud, siis tasuks alustada muidugi neljapäevasest kepingust. Liigestele parem ja saab sõpradega rahulikult rääkida. Jooksmise juures on ka tähtis see sotsiaalne moment. Teha kellegagi koos sörki on oluliselt meeleolukam kui üksi kilomeetreid mõõta. Kuigi suure tõenäosusega n. maratonil oled ikka ise enda eest väljas ja seal pole mingit jutuajamist - kui just ei leia tempolt sarnast tüüpi, kellega mõnusalt koos kulgeda. Mulle meeldib n. sörkimise ajal juttu ajada - nagu ka ratta sadulas, mis siin salata.

Aga motivatsioonist - kuidas aitab üks korraldatud jooksusari kedagi motiveerida? Väga lihtsalt - see on üks võimalus, miks peaks kodunt välja tulema. Jooksmise juures teatavasti ei ole raske mitte füüsiline pingutus, vaid ennekõike ikka vana hea kodust väja tulemise moment. Kui juba väljas oled, siis suure tõenäosusega kohe boksi ei keera. Ja sellise koos jooksmise juures (aga Energia jooksul on võimalus joosta oma tiimiga) on suureks plusiks ka see, et ei saa ju jooksukolleege alt vedada. Seega ilma mõjuva põhjuseta ilmumata jätmine võrdub minimaalselt halva enesetundega.

Neljapäev, 21. aprill 2011

HOMMIK PÄRNU ELIITKOOLIS

Tänane hommik algas veidi teisiti kui kõik muud, nimelt käisin korra Pärnus, esinemas Pärnu Hansagümnaasiumis. Väga hubane koht, ülimalt meeldivad noored ja vahvad õpetajad. Tagasiteel tabas mind ka siis mõtisklus teemal eliitkool vs. tavaline kool. Nimelt olen seisukohal, et nii minu Tallinna 4. keskkool kui ka n. Pärnu Hansagümnaasium on eliitkoolid. Või teine variant, ei olegi olemas eliitkoole. Aga mis eliitkoolid? Sellepärast, et nad on hubased, sest mulle näib, et seal hoolitakse noortest ja muretsetakse nende käekäigu pärast. Ning sellepärast, et kes tahab, see saab neist koolidest kaasa kõik vajaliku, et elus ilusasti hakkama saada.

Mis loom on üldse eliit? Eliit - on Vaiko Epliku bänd, väga hea sealjuures. Aga mis asi on eliit Eestis? Definitsiooni järgi peaks eliit olema paremik, valitud osa, peenemrahvas või ka härrasrahvas. Ma võin nüüd küll eksida, aga mulle tundub, et neid möödunud sajandi alguses väljamõeldud sõnu võiks vahepeal veidi kaasaegsemas kastmes serveerida.

Kujutage n. ette, kui keegi eestlane läheb USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal või minu pärast kasvõi Monacos ülikooli ning põrutab, ma olen käinud Eestis eliitkoolis. Usutavasti ei kaasne selle väljaütlemisega erilist austust, ega ka mitte privileege. Pigem vastupidi.

Kui eliitkooliks pidada n. Tallinnas 21. kooli, Reaali, GAGi, Inglise kolledžit või Prantsuse lütseumi - siis minu hinnangul on tegu väga heade koolidega, kuid ei mingilgi moel parematega kui Tallinna 4. keskkool või Pärnu Hansagümnaasium. Igas koolis õpivad õpilased, õpetavad õpetajad ning kõigil neil on üks eesmärk - harida Eesti noori. Anda neile teadmisi, aga ennekõike õpetada inimeseks olemist. Kui kool täidab selle eesmärgi, siis minu määratluse järgi on tegemist väga hea kooliga. Sellisega, kuhu tahaksin kunagi oma lapse panna.

Kolmapäev, 23. märts 2011

KEVADE ALGUS

Esmaspäev oli selle kevade esimene päev. Nagu juba vähemalt 22 varasemalgi aastal - algas ka sel korral meie kevad isaga Musumäel. Meil juhtub alati nii. Tiina Mägi Kodulinnast on selline tore inimene, kes on tekitanud 40 aastat kestva traditsiooni - laulab segakoor Noorus, mängib puhkpilliorkester ning kohal on rõõmsad linnaelanikud. Täpselt sel minutil, kui saabub kevad, puhume me isa Toivoga karjapasunaid ehk Piibareid. Minul on see traditsioon mõistetavatel põhjustel lühem kui isal, aga ikkagi - esimest korda olin umbes kümnene, kui puhusin. Igavene armas traditsioon on see meie perel ja ma loodan et kestab lahedasti edasi ka. Sealjuures on naljakas minu esimene puhumine - nimelt saab Piibarit puhuda alles siis kui esihambad on suhu kasvanud. Nii ma siis pidingi esimest puhumist veidi ootama, sest muidu pasunat mängida ei saa.

Päris alguses oli pasun pikem kui mina, täna olen mina pasunast pikem. Ilmselt sellepärast isa kinkiski mulle eelmine aasta uue pasuna, mis peaks olema pikim Piibar üldse. See on isegi nii pikk, et teda on veidi raske pikemalt püsti hoida. Aga saame hakkama. Ehk järgmisel aastal mängin juba uue pilliga :)

Siin on minu isa pasunaga. Mitte selle uuega.

Reede, 11. märts 2011

ALANDUSED KODAKONDSUS MIGRATSIOONI AMETI NARVA MAANTEE ESINDUSES

Esimese hooga mõtlesin et panen väga vulgaarse pealkirja ja kasutan Ühtse Eesti suurkogu katusemonoloogi esimest kahte sõna Kodakondsus ja Migratsiooni ametist kirjutamiseks. Siis mõtlesin et ei kasuta ja seda ainult tänu proua Zojale, kes oli ainus - kes meisse täna veidigi inimlikult suhtus.

Lõuna aeg - mul on tunnike söömise arvelt varastatud aega, otsustasime selle kasutada selleks, et käia ja meie uuele ilmakodanikule ID kaart saada. Läksime rõõmsasti Foorumi keskuse Kodakondsus ja Migratsiooniameti büroosse, võtsime korralikult sappa, täitsime taotluse ning olime natuke ootusärevad ja väga heas tujus. Meie järg jõudis kätte - esitasin paberi ja dokumendid (laps oli turvahälliga ka kenasti kaasas) ja siis hakkas pihta.

Elektrooniliselt ei saa lapse pilti saata, kui tahate siis tehke see siin putkas, pange omale põll kaela ja tehke pilt ära, aga võib teha ka fotograafi juures. Olin veidi üllatunud, veel mitte väga vihane ja küsisin, miks ei saa siis meiliga n. pilti järele saata. Sain vastuseks, et meie süsteem ei toeta seda ja nii lihtsalt ei saa. Tehke pilt fotograafi juures või siin putkas. Nii palju siis E-riigist mõtlesin - täna saab ju kõike teha elektrooniliselt - nüüd siis sellist väikest asja ei saa. Mida pekki. Hakkasin närvi minema.

Okei - võtsin siis lapse riidest lahti, panin omale kaela luitunud valge plastmassist põlle, mis rippus musta rihma otsas ning siirdusin putkasse pilti tegema. Saba, ootame. Laps ärkas. Palav oli. Okei meie järg - vajutasime vajalikele nuppudele - pilt ei tule välja, sest oleme liiga lähedal. Astun kaugemale - ikka liiga lähedal, astun veel kaugemale, putka sein tuleb eest ära ja mingi pilt vist tuleb välja. Nüüd ma olen juba räigelt närvis ja vihane. Miks minu oma riigi Kodakondsus ja migratsiooniamet teeb beebidele nii ebamugavaks isikutunnistuse saamise. Mille eest? Kas esimene kogemus riigiga peab olema negatiivne ja vastik? Selle asemel, et see võiks olla pidulik ja meeldiv?

Okei - läheme tagasi oma proua juurde, kes meid pildistama suunas, istume ja ootame, eelmise kliendiga läheb aega. 5 minutit, 10 jne - mulle aitab - nüüd tuleb ainus helge koht selles loos. See proua Zoja, kes oli meeldiv inimene hõikab üle saali - kas te ikka veel ootata lapsega - ta aitab meid. Laps muutub virilaks. Hakkan teda riidesse panema ja läheme autosse. Laps naeratab mulle riietumisel tänulikult. Abikaasa jääb maksma ja ootama. Laps nutab. Ma tahaks ka, mitte just nutta, aga vihast röökida.

Seiklused pole veel lõppenud. Triin ootab kassa juures, sest prouad lobisevad omavahel. Kui lõpuks märgatakse nähvatakse kassast - kaardiga maksate ve, siis tuleb panga teenustasu juurde. Ta ütleb vastu, ma tean, tehke oma tööd palun.

Edasi läheb nii, et ootan autos ja ei pea vastu, helistan KMA mingile infoliinile. Ja nüüd saabub asja püant. Naine infoliinis vastab mulle, et oi - aga see on nüüd mingi möödarääkivus - kõike seda oleks saanud elektrooniliselt teha kodust lahkumata. Ja paberi, mida pidi täitma, saanuks saata ka elektrooniliselt, sinna lisada pildi lapsest ja kõik. Kas kohapeal keegi mulle mainis seda võimalust? Loomulikult mitte.
Nii käivad meil lood Eriigis.

Kokkuvõtteks: Kõik võinuks olla olemata kui saanuksin inimliku ja empaatilise suhtluse osaliseks. Kurat küll, kõike võib seletada kahte moodi, meeldivalt ja ülbelt. Kui nendele asjadele tähelepanu ei pööra siis need jäävadki kestma.
Aga KMAle on mul palve. Võtke midagi ette oma struktuuris ja mõelge, kuidas kohelda 10 nädalasi Eesti vabariigi kodanikke inimlikult, ma ei ütle väärikalt, sest seda ma enam ei looda.

Neljapäev, 24. veebruar 2011

VABARIIGI AASTAPÄEV


Uhke tunne on täna olla eestlane. Naudin seda, kui igal majal lehvivad sinimustvalged, kui inimesed on pidulikus meeleolus ja kui kordki aastas tundub, nagu kõik intriigid ja jamad on hetkeks ebaolulised. Küll oleks äge kui samasugune hoiak valitseks aasta läbi - kui inimesed oleksid vastutulelikud ja sõbralikud - isegi tähelepanelikud üksteise suhtes.

Seda ma soovingi, et see pidulikkus ja austus jääks püsima, et me poleks kahekeelsed, õelad ja väiklased. Et me laseksime sinimustvalge lipu ajaloolisel auväärsusel püsida igapäevaselt kusagil kuklas ning et tänane aatelisus viiks meid edasi ja aitaks tõepoolest saada ükskord rahvusena suureks.

Hoia Jumal Eestit!