Otsing sellest blogist

Esmaspäev, 25. mai 2015

Sisu on kuningas

Eesti eratelekanalid teatavad järjest vabalevist lahkumisest ning paljud inimesed on mures. Vaatame siis tulevikku, mis edasi saab. Kaabellevi operaatorite, nagu Elion, ning satelliidioperaatorite, nagu Viasat, kliendid muretsema ei pea. Küll aga on 86 000 eesti perel lähiajal võimalus otsustada, kellega oma telerivaatamise harjumused siduda. Aga mida see televisioon 2015. aastal üldse tähendab? See pole ju ammu enam lihtsalt lineaarne telekanal, kus kell 21 algab «Aktuaalne kaamera» ja kui sa selleks ajaks kodus pole, siis sa Astrid Kandle kipsis jalga ka ei näe. Hagi Šein kostitab oma noori teletudengeid BFMis pildiga hauakivist, millel on lineaarse televisiooni lahkumisaasta. 2018, kui ma ei eksi. Tegelikult pole ka lineaarsed telekanalid praegu enam päriselt lineaarsed – neid saab salvestusest järele vaadata. See tähendab ajanihkega vaatamist – ehk saated ootavad daamid ja härrad alati ära. Elioni filmiriiuliga on koos lineaarkanalitega kaasas juba praegu ligi sada eestikeelset filmi ja kümneid sarju. Pole mingisugust vahet, kuidas inimene talle meeldivat sisu tarbib, mis ajal ning missuguselt ekraanilt. Sisu on kuningas – kõik muu on kaunis teisejärguline. Vaataja tahab praegu, aga eriti tulevikus, näha oma lemmiksisu kohe. Mitte siis, kui keegi teine otsustab. Kes suudab selle sisu kõige kiiremini ja mõistlikuma hinnaga vaatajani tuua, on võitja. Siin on väga suured trumbid endiselt käes nn sisukantsidel nagu ERR, Kanal 2, TV 3 ja Viasat. Just neis ettevõtetes toodetakse kõige suurem hulk eestikeelset sisu – mis on vaadatavuselt kõige populaarsem. Loorberitele puhkama jääda ei ole aga kahjuks võimalik. Varem või hiljem lisanduvad mängu voogedastusteenused, nagu Netflix. Tõsi, Netflix tegutseb kuutasulise mudeliga ja reklaami ei näita, aga kui ta Eestisse jõuab, siis on tuhandeid inimesi, kes võtavad omale Netflixi ning vilistavad igasuguse muu sisupakkumise peale – küsimus on, kuidas Netflix suurde telekasse jõuab ja kellega nad koostööle asuvad. Koostöö saabki võtmeküsimuseks ning moodustuvad heade partnerite grupid, kes siis bundeldavad erineva sisu kokku ning pakuvad seda inimestele vaatamiseks. Aga Netflix on tegelikult varsti eelmine suur haip, sest miljardid, mida investeerivad Facebook, Google, Mircosoft, Sony, HTC jt, toovad lähemal ajal uued Netflixid, Hulud ja Rokud. Mis ka ettevõtte nimi ei oleks, ägedat sisu tuleb igal juhul näidata. Uued «Kaardimajad», «Troonide mängud» ja «Bansheed» (populaarsed sarjad) on vaatajate seas endiselt palavalt armastatud ja oodatud. Mismoodi neid näidatakse – seda teab ehk Peter Diamandis Singulaarsuse Ülikoolist, aga võimalik, et ka tema veel päris täpselt ei tea. Mis veel juhtub? Singulaarsus muudab maailma. Internet ühendab kümne aasta perspektiivis inimesed, asjad, seadmed jne. Me jõuame kaheksa miljardi «ühendatud» inimeseni, tekib nn ideaalne teadvus – kus vastused mistahes küsimustele on olemas sekundiga, sest satelliidid, kaamerad, autod, droonid, kantavad riided, kellad on kõik ühendatud. Ekraanid, nagu me neid praegu mõistame – telefoni, arvuti, teleka, tahvelarvuti jne omad –, liiguvad tõenäoliselt silma – kas siis prillide, läätsede või mõne muu võimaluse abil. Paremal juhul mõni suur ekraan koju ikka jääb – mis on millimeetripaksune ning mida on võimalik rullida seinale nagu plakatit või veel parem, mis lihtsalt häälkäsklust kuuldes seinavärvist eraldub ja näitab sisu, mida peremees nõuab. Lõpetuseks, ühte saab lubada. Vaatajal ei ole vaja muretseda, temani üritatakse jätkuvalt tuua võimalikult hea sisu nii kärmelt kui võimalik, väga pingutama peavad aga ettevõtted, kes seda teha soovivad.

Reede, 29. november 2013

Lõppsõna õpetaja Lauri konverentsil 28.11.2013

Austatud õpetajad, Minu nimi on Toomas Luhats ning kõigepealt ma tänan selle au eest, et tänase konverentsi lõppsõna mulle usaldati. 21. Sajandi õpetaja Laur – käegakatsutav tulevik või võimatu muutus …. Minu side õpetajatega on laias laastus jäänud kolme perioodi. Esimene faas saabus sündimisega, sest minu ema ja isa on mõlemad õpetajad. Teine tsükkel ja kõige pikem saabus kooliminemisega ja kolmas „Üheksandike“ sarjaga, mida mul on õnnestunud produtsendina kureerida. Kuna kolmas tsükkel on kõige värskem siis kahtlemata mõjutab see ka minu arvamusi kõige põhjalikumalt – kuid arusaadavalt on esimeses ja teises faasis minu endaga toimunud arengud olnud eelduseks kolmanda tekkimisele. 21. sajandi õpetaja on minu arvates robot! Ta peab olema – kui vaadata temale esitatavaid nõudmisi. Palka, sisuliselt ei saa, hoidja või säilitaja asemel oodatakse temalt konservatiivsete väärtuste hülgamist ning innovatsiooni, uusi õpetamismeetodeid – seda mõistagi lisaks kasvatamisele – sest ka kasvatamine võiks ideaalis toimuda õpetaja ja kooli poolt, mitte kodus – seal on muudki teha ning vanematel on muresid lisaks lastele ka. Siis peaks õpetajal kogu aeg silmad entusiasmist särama – nagu robotil lambikesed silmis – parem oleks kui ta ei jaura ja on kogu aeg heas tujus, teab süvitsi ja väga põhjalikult oma ainet, oskab selle andmise eriti huvitavaks teha, on psühholoogia kalduvustega psühhiaater ning vabal ajal aitab noortel veel ka inimeseks saada, oma elu arvelt. Ilmselgelt peab õpetaja olema ka fänn ning tahtma seda kõike kohutaval kombel, ja seda konstantse negatiivse tagasiside tingimustes. Selline oleks õpetaja Laur 21. Sajandil, tal oleks oma seerianumber. Viiulit ta mängida aga ei oska. Viiulit mängida ei saa, sest see libiseb metalselt pinnalt maha ning poogen on ka roboti jaoks ebamugav. Mida me aga oma lastele tegelikult tahame ei ole robot. Me tahame et ka 21. sajandil oskaks õpetaja panna noore inimese hingekeeled helisema. Keerates poogna jõhvid pingule, häälestades viiuli ning ennekõike tahame me et õpetaja ka 21. sajandil õpetaks meie lastele inimeseks saamist, mitte robotiks olemist. Tulles tagasi nõudmiste juurde, mida me oleme ühiskonnas õpetaja peale pannud – aga demokraatlikus ühiskonnas on kõrgem võim rahva käes, seega me oleme seda kui mitte ise teinud, siis vaikides pealt vaadanud kuidas need nõudmised on tekkinud – siis need ei ole enam realistlikud. Piltlikult öeldes on viimasel ajal õpetajad sõitnud põleva bensiini tulega – jah võib-olla saab niimoodi isegi 50 km edasi, võib-olla 100 km – aga siis jääb auto seisma. Siis jääb inimene seisma. Kütust ei ole rohkem, esituled võivad olla halogeenlampidega ja särada tõesti ilusti, aga entusiasmiga edasi ei saa. Kütust on vaja. Seega on minu arvamus see, et meil tuleb ühiskonnana koos üle vaadata see, mida me õpetajatelt nõuame ja mida me tahame. Kui nõudmised on nii kõrged nagu nad täna on, siis tuleb see välja öelda, kirja panna, väärikalt tasustada ning seda igal muul moel hinnata. Kui meil selleks vahendeid ei ole – siis tuleb leppida robotitega. Kui roboteid ka ei ole, siis tuleb leida vahendeid. 2014 aasta riigieelarve on 8 miljardit eurot, see on 349 miljonit eurot enam kui eelmisel aastal. Valikute küsimus. Tuleb teha õigeid. Aga nagu õpilaste hulgas on igasuguseid noori, on ka õpetajaid erinevaid. On ka neid, kes ei suuda eelarvamustevabalt õpilastesse suhtuda ning see viib õpetajate mainet alla. On ka selliseid õpetajaid kes peavad ennast spetsialistiks igal alal, sest nad on sama ametit pidanud pikalt ja ei kavatsegi ja ei tahagi kuidagi ajaga kaasas käia. See ei ole hea, aga see on ka mõttekoht, miks on nii läinud ja kuidas neid inimesi motiveerida. On selleks rotatsioon, et kui direktorile tundub, et vajadus oleks õpetajale pakkuda motivatsiooni siis suunatakse ta järgmisesse kooli – kuid sellest rotatsioonist ei saa kujuneda ka nõiaring, kus üritatakse soovimatust inimesest vabaneda. Aga õpetaja töö ei ole 8-st 5ni. Pastakas ei saa kukkuda siis kui kell saab 16:57. Õpetaja peab ka personaalselt paljudel juhtudel lähenema noorele inimesele, üritama välja selgitada vahel hääletu karje põhjuseid ning vajadusel aitama leida lahendusi. Olen märganud et vanemad ei teagi sageli, mis koolis toimub ja kui teavad, siis ei taha seda tunnistada. Nii on lihtsam. Üheksandikud on saade ERRis, ETVS ja Vikerraadios, mille mõte oli see, et me vahetasime välja 5 õpetajat sõlmainetes ühe nigela klassi jaoks terveks õppeaastaks ning vaatasime, kas väga head õpetajad toovad tulemust, parandavad õppeedukust. Ma ei saa sarja lõppu välja rääkida, aga saan öelda et jah toovad küll. 21.sajandi õpetaja Laur on reaalne, ta eksisteerib. Meil oli 5 õpetaja Lauri – kõik nad olid erinevad, kõigi stiilid olid täiesti isemoodi, nende vanuseline vahe oli juba väga suur. Aga neil oli kõigil sisemine viiul, mis pani meie 9b lapsed helisema. Mis moel või teisel suutis nad õppima panna, neid aidata, jõuad nende muredeni ja luua koos rõõmu. Rõõm on miski, mida ei ole võimalik üle hinnata. See kas on või seda pole – aga rõõm võib ka kaduda. Meie asi on koos seista selle eest, et õpetajad oleksid õnnelikud, sest ainult nii saame me õnnelikud lapsed, kooli ja õnneliku Eesti. Jah me oleme palju panustanud koolidesse - majadesse. Vahel mulle tundub, et me oleme ehitaja rahvas. Kui ei saa mõnel aastal ühtegi suurobjekti valmis, ei saa valada midagi betooni ja klaasi, siis läheb tuju pahaks. Tühjad koolimajad võivad olla teate jube ilusad, aga kui seal ei ole enam õpetajaid, kes õpetaksid – rõõmsaid õpetajaid, kes õpetaksid rõõmsaid lapsi, siis võivad need betoonist kahtlemata väga ilusad majad olemata olla. Aga hea küll. Me oleme praegu tegelenud vormiga, olgu nii. Me oleme tegelenud vormiga ja jõudnud kriitilise piirini. Kui Tallinna ja Tartu peale tuleb aastas ülikoolist üks uus füüsika õpetaja – siis see tähendab, et õpetajaks ei taheta enam saada, et olukord on hull aga selle eest juba peaaegu lootusetu. Nii edasi ei ole võimalik. Sellepärast tahan ma öelda ja ma ütlen seda südame verega. Kui me tahame, et 21. sajandil oleks ka pärast 2020 aastat Eestis õpetajaid – siis on aeg kellu nurka visata ja võtta inimestel käes kinni. On aeg võtta käest, vaadata üksteisele otsa ja väärtustada inimest. Väärtustada õpetajat. Öelda talle aitäh, maksta talle palka, mis on elamisväärne, millega saab teatris ja kinos käia ja osta erialast kirjandust – ilma et peaks muretsema kas elektriarve jaoks ikka jagub. Mina olen Eesti vabariigi kodanik Toomas Luhats, õpetajate laps, tänane maksumaksja ja mina nõuan - et õpetajaid väärtustatakse, et eesti keelne haridus säiliks ning et õpetajad saaksid nautida nendele õigusega kuuluvat kohta riigi eliidi hulgas. Kõigile õpetajatele aga kuulub minu tänu ja poolehoid, mu austus ja lugupidamine. Ja ka siiras imestus, et ikka on veel neid, kes pole muutunud robotiteks, kes suudavad ja tahavad muuta Eestit paremaks paigaks. Tänan Teid!

Teisipäev, 31. jaanuar 2012

PISIKE JOOKS

(foto: Ants Laidam)

Kuna igasugused jooksud on iseenesest viimasel ajal veidi tahaplaanile jäänud ja lapse pudrukausid, lusikad, mänguasjad, raamatud ja muu taoline on esiplaanile tõusnud, siis olen teadlikult olnud umbes aasta jagu võrdlemisi närb sportlane. Mitte et see nüüd peaks kuidagi vabandav jutt olema, vastupidi. Olen sellega arvestanud ja ma olen siiski ennekõike isa ja alles siis tervisesportlane. Aga pean möönma, et minus on tekkinud viimasel ajal soov taas rajale saada, kas siis joostes või suusatades või ujudes. Kohtusin muide nädalavahetusel Tiina Saarega, karjäärinõustajaga, kes käib praegu talisuplust harrastamas - nii vahva vunts ma siiski ei ole - sisebassein kõlbaks mulle kenasti.

Niimoodi, küll aga tekkis mul võimalus spordihärg Salumäe vahendusel ja suurel utsitusel teha üks talvine jooks. See oli DNB jooks ja nagu ikka oli mul vaja mingit motivaatorit, miks oma paks hästisöönud kere spordiriietesse pressida ning kõiki neid vaevaga kogutud kaloreid põletama minna. Antud juhul oli motivaatoriks see, et see aastalõpujooks oli heategevuslik - st osa jooksuga kogutud rahast läks varakult lahkunud sportlaste laste toetuseks. Sellisele asjale võin ma juba allakirjutada küll.

Võtsin kilest välja oma uued spordiriided ning ettevaatlikult panin selga. Sardell kiles - on sealjuures vägagi tabav võrdlus, oleme ausad. Kuid nagu ma ei oleks mitte kunagi enne sporti teinud, siis avastasin end Rocca al Mare Hawaii juurde jõudes - kus sõber Priiduga oli kohtumine kokkulepitud, ilma kinnasteta. Selge on see, et kui inimene on loll, siis pikaks ajaks. Nii ka mina. Õnneks oli Priit ettenägelik ning arvestades oma sõbra hajameelsust taibanud kaasa võtta lisaks koerale ka kaks paari kindaid. Koeraks oli VÄLK, kellest ma olen ka varem kirjutanud ning temagi pidas võimalikuks meiega selle väikese sportliku afääri kaasa teha.

Distants polnud iseenesest pikk, kuid piisav et ära väsitada, meil tuli kokku umbes 10 km, sest lubasime endale veel väikese poogna ka. Kuna meil oli neljajalgne sõber kaasas, siis jooksime natukene rahulikumas tempos - sest mina kiiremini ei jõudnud. Sattusime koos jooksma perekonnaga, kuhu kuulusid naine, mees ja laps vankris. See andis tegelikult suurepärase mõtte, et vankriga on täiesti võimalik sportimas käia. Kui ilmad peaksid veel kunagi soojaks minema, milles ma tänase seisuga siiralt kahtlen, siis ma igal juhul üritan seda sama võimalust kasutada ning proovida ka vankriga jooksu.

Kokkuvõtteks saab öelda, et oli üks sulnis jooksupäev ja kuigi pärast olid kaks päeva luud liikmed kanged, siis asi oli seda väärt ning jooksupisik arenes taas peaaegu haiguseks. Näis kas saan tast lahti või ei saa. Endale oleks muidugi parem kui ei saaks.

Kõigile Tartu maratoni huntidele, aga edu suusatamises ja valmistumises. Te olete kõvad naised ja mehed, seda ma ütlen. Minust läheb see suusamaratoni karikas ka sel aastal õnneks mööda.

Esmaspäev, 21. november 2011

KULTUURIST JA SOOJUSEST

Reedel oli üks neist vahvatest õhtutest, kus mul oli võimalus käia ja kuulata Linnateatri laulvate näitlejate esinemist Vene teatris. Laulev näitleja ei kõla muidugi eriti veenvalt - ma nimetaksin pigem neid lauljateks, sest tasemelt tuleb möönda, on tegemist ju tippudega. Eriti kui silmas pidada, et tänapäeval võib põhimõtteliselt ka tumm inimene kanda starlaulja tiitlit. EDU23 või mis iganes selle portaali nimi on, võiks veidi tagasi tõmmata oma siltide kleepimisega, see on veider.

Esitamisele tulid Heino Elleri, Olav Ehala, Valter Ojakääru, Uno Naissoo, Evald Vainu ja Edgar Arro laulud. Lisaks Linnateatri lauljatele, kes ühtlasi on ka näitlejad osalesid Tallinna Kammerorkester, konfereeris Andrus Vaarik ning luuletusi lugesid Anu Lamp ja Elisabet Tamm. Laulsid: Andero Ermel, Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Anu Lamp, Indrek Ojari, Anne Reemann, Rain Simmul, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla. Riina Roosel muide on siin ka väga suur roll et midagi ettekandele tuli - sest tema nende laulvate näitlejate taga vaikselt kuid kuldselt seisab.

Enne kui ma üldse midagi ütlen, siis tuleb tõe huvides kohe selgeks teha et ma olen kultuuri nautimisel äärmiselt peps isend. See on minu sügavalt isiklik probleem ja ma olen üritanud sellega tööd teha, aga kahjuks siiani üsna tulemusetult. St kui mulle mõni kontsert, muusikal, film jne ei meeldi, siis ma ei suuda seda lõpuni vaadata vaid lahkun varakult. Tõsi - vahel on olnud lahkumise põhjuseid ka muid, eriti viimase 10 kuu jooksul, mil üks väike sõber kodus vahel oma vanemaid hakkab igatsema, ent laias laastus nii on. Teater tuleb siit välja jätta, sest teatrit ma pigem kaldun nautima. Kontserdite puhul aga olen oma hinnangutes sama karm kui televaatajad saadete suhtes, see tähendab evin tugevat oma arvamust ning hääletan jalgadega.

Õnnelik õhtu oli aga selline kontsert, mida ma nautisin esimesest taktist kuni viimase kummarduseni välja. Kõiki lugusid, kõiki esitusi ja kogu kontserti seda enam. Et mitte hakata esile tõstma eraldi Evelin Võigemasti, Hele Kõrvet, Veiko Tubinat, Indrek Ojarit või Andero Ermeli - mida ma just muidugi tegin, või ka Andrus Vaariku erakordset konfereerimisannet, mis ilmselt oleks suutnud ka palju kehvema kontserdi meeldejäävaks teha, siis tuleb osundada, et pealkiri oli õige tabavalt välja mõeldud - Õnnelik õhtu. Nii minu kui minu Triinu jaoks oli see tõesti õnnelik õhtu ja seda ei suutnud rikkuda isegi Ühisteenuste hämmastava järjekindlusega süvenev parkimisprobleem - st kui juhuslikult pargite masina Vabaduse väljaku alla asetsevasse parklasse, siis võite kindel olla, et pärast 22 selle kättesaamisel "probleemi on!"

Õnnelikuks tegi selle õhtu aga ülimalt soe atmosfäär, mida eriti oskab minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt luua Linnateater. Lahkudes mõtisklesime, miks alati kipub Linnateatrist saadav elamus olema 5 palli süsteemis 5+. Suure tõenäosusega ongi konks tõigas, linnateaterlased on oma eesmärgiks seadnud publiku meele lahutamise, neile rõõmu valmistamise ja nende õnnelikuks tegemise. Isegi kui see õnnetunne kestab 2-3 tundi, on seda 2-3 tundi rohkem kui muidu.
Mis oli ka veel eriti kaunis - mulle tundub, et need lood ja see atmosfäär sobinuks suurepäraselt ka esimesse Eesti vabariiki või meie riigi algusaegadesse. Oli kuidagi selline väga peetud, viisakas, kaunis, häid inimesi, ilusat muusikat ja luulet koondav õhtu.

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et kultuur võib olla väga mitmetahuline - aga mulle meeldib, kui ta on selline, sest sellist kultuuri oskan ja tahan ma nautida ning sellise kultuuri osa tahan ma olla. Ma nimelt saan sellest aru ja see kõneleb minuga mu omas ja muusika keeles.

Neljapäev, 16. juuni 2011

ABIKS ALGAJALE

Kirjutasin Tervis Plussi juuni numbrisse kolumni ja mõtlesin, et kui äkki keegi soovib seda enda huvides ära kasutada, siis palun väga.



Sportimise puhul pole kõige raskem füüsiline pingutus, ei ole mõtet pugeda ka vabanduse taha, et on kiire või et pole spordiriideid. Kõige raskem on sportimise juures alustamine. Amatöörsport on sada korda võluvam kui profisport. Ainuüksi sellepärast, et suurem osa meist ei saa kunagi proffideks, ja pole ka vajadust. Kõigist meist võib aga saada tubli tervisesportlane. Tahtmata kuidagi vähendada profispordi olulisust ja citius, altius, fortius põhimõtet, on ikkagi võimalik sportida teistmoodi - nii, et see on mõnus kulgemine. Võta vabalt, naudi elu!

KUIDAS SIIS IKKAGI ALUSTADA? Esmalt peab sind tabama äratundmine, et muudmoodi enam ei saa. On see siis looduslik päästerõngas kõhu ümber, 100 kg ületav kehakaal, peavalud, vilets enesetunne või midagi muud. Äratundmine peab saabuma koos tõdemusega, et midagi on vaja ette võtta. Miks peaks? Kas või sellepärast, et mitte hakata paari aasta pärast tablette neelama, arstide vahet voorima, aga ennekõike enda pärast. Enesetunde paranemise pärast.

Nüüd tasub valida sobiv spordiala. Kõikse lihtsam on alustada rattasõidu, ujumise või kepikõnniga. Ujumisel töötavad kõik keha lihased ja kepikõnd on Iiigestele palju vähem koormav kui jooks. Ja rattasõit - see on uskumatult äge ajaviide. Hea oleks osta pulsikell. Piisab täiesti tavalisest. Treenimist võiks alustada väikese pulsisagedusega, sest see põletab rasvu kõige paremini - kui selline peaks olema eesmärk. Pulsikell aitab seda jälgida.

Edasi - kui oled selline üksik hunt - põruta metsa kepingule või basseini ujuma. Kui keping igavaks läheb, siis aitavad podcastid (vt ka www.vikerraadio.ee või www.r2.ee) ja muidugi muusika, mida saab klappidega kuulata.
Kui sulle meeldib sõpradega koos aega veeta, siis palun kaasa ka nemad trenni, sest nii läheb aeg kiiremini ja saab juttu ajada. Üldse me räägime üksteisega liiga vähe. Ei pea ainult Feissaris laikirna - midagi võib otse ka öelda.

Üks oluline asi veel: kasuta ära võimalused jala käia. Ei sõida tööl liftiga, ei lähe hommikul 2 km autoga tööle. Vali selleks oma kaks jalga, sest nagu ütles Churchill: "Neile, kes jalutavad, sosistavad inglid kõrva." Kui veidi rohkem jala käid, saad aru, mida ta silmas pidas.

Rattasõitjatele: tee ratas korda, saad suurema naudingu osaliseks. Kiiver - see on kohustuslik, mõistagi juhul, kui sa endast ja oma peast lugu pead. Ja üks inimkonna ägedamaid leiutisi võib su kindla juhtimise all avada sulle maailmad, mille olemasolust polnud enne aimu.

Nii - ja nüüd, kui oled leidnud oma ala, tuleks teha kolm või rohkem trenni nädalas. Ei, kaks ei aita ja ei ole mõtet siin kauplema hakata. Vaata peeglisse ja mõtle uuesti sellele, miks sa jõudsid mõtteni, et trenni peab tegema. Võtagi kohe selline hoiak, et minimaalselt kolm trenni nädalas ja kui sul ei ole piisavalt motivatsiooni, siis vali mõni võistlus või rahvaspordiüritus, kus osaleda.

KOHE ALGUSES POLE MÕTET PAUGUTADA, valides esimeseks võistluseks täispika ironmani. Rahulikult. Kõigepealt väike rahvakeping, siis jooks, siis ujumine, siis rattavõistlus - niimoodi väiksemast suuremaks. Sama kehtib kõnni kohta - kui oled juba kaks kuud kõndinud, siis hakka vaikselt sörkima. SÖRKIMA, mitte jooksma. Sörkides jõuad ka 10 km läbida, seevastu joostes on 1 km pärast kumm tühi ja toss väljas, rääkimata sellest, mida see südamele teeb. Poole aasta plaanides võib panna mõne suurema võistluse ette sirama. Paljud inimesed vajavad eesmärke. Võistlused aitavad hoida regulaarsust sportimises. Teine võimalus on pidada päevikut, bIogi. Kirjutada üles oma tunded ja mõtted pärast trenni - see aitab ka end motiveerida ja pärast on uhke lugeda.

NÜÜD TULEB NII HOIDA. Käid vähemalt kolm korda nädalas trennis, kaasad sõpru ja vaikselt hakkab maailma tekkima rohkem värve, kaal hakkab vähenema, muutud enesekindlamaks, julgemaks - isegi sihikindlamaks -, meeldid endale natuke rohkem, teistele ka.
Oot, aga kuhu need peavalud ja liigsed kilod nüüd jäid?
Nii küsid endalt poole aasta pärast, sest siis hakkad maitsma oma tubliduse esimesi vilju. Mäletad, kui raske oli alustada? Pärast seda, kui sa ennast kätte võtsid, oli kõik muu juba vormistamise küsimus.

Teisipäev, 3. mai 2011

MISMOODI ENNAST MOTIVEERIDA?

Kolmapäeval alustab Kadriorus 2011 Eesti Energia tervisejooksu sari, mis on üks mõnus variant natukene liigutada. See pole kiire kiire, kes võidab keda jooks - kuigi soovijad saavad ka selliselt joosta. Minu meelest on see mõnus sörgivõimalus, mis aitab jalad kõhu alt välja tõmmata ja väikese jooksupoogna teha. Kui inimene pole üldse ennast tükk aega liigutanud, siis tasuks alustada muidugi neljapäevasest kepingust. Liigestele parem ja saab sõpradega rahulikult rääkida. Jooksmise juures on ka tähtis see sotsiaalne moment. Teha kellegagi koos sörki on oluliselt meeleolukam kui üksi kilomeetreid mõõta. Kuigi suure tõenäosusega n. maratonil oled ikka ise enda eest väljas ja seal pole mingit jutuajamist - kui just ei leia tempolt sarnast tüüpi, kellega mõnusalt koos kulgeda. Mulle meeldib n. sörkimise ajal juttu ajada - nagu ka ratta sadulas, mis siin salata.

Aga motivatsioonist - kuidas aitab üks korraldatud jooksusari kedagi motiveerida? Väga lihtsalt - see on üks võimalus, miks peaks kodunt välja tulema. Jooksmise juures teatavasti ei ole raske mitte füüsiline pingutus, vaid ennekõike ikka vana hea kodust väja tulemise moment. Kui juba väljas oled, siis suure tõenäosusega kohe boksi ei keera. Ja sellise koos jooksmise juures (aga Energia jooksul on võimalus joosta oma tiimiga) on suureks plusiks ka see, et ei saa ju jooksukolleege alt vedada. Seega ilma mõjuva põhjuseta ilmumata jätmine võrdub minimaalselt halva enesetundega.

Neljapäev, 21. aprill 2011

HOMMIK PÄRNU ELIITKOOLIS

Tänane hommik algas veidi teisiti kui kõik muud, nimelt käisin korra Pärnus, esinemas Pärnu Hansagümnaasiumis. Väga hubane koht, ülimalt meeldivad noored ja vahvad õpetajad. Tagasiteel tabas mind ka siis mõtisklus teemal eliitkool vs. tavaline kool. Nimelt olen seisukohal, et nii minu Tallinna 4. keskkool kui ka n. Pärnu Hansagümnaasium on eliitkoolid. Või teine variant, ei olegi olemas eliitkoole. Aga mis eliitkoolid? Sellepärast, et nad on hubased, sest mulle näib, et seal hoolitakse noortest ja muretsetakse nende käekäigu pärast. Ning sellepärast, et kes tahab, see saab neist koolidest kaasa kõik vajaliku, et elus ilusasti hakkama saada.

Mis loom on üldse eliit? Eliit - on Vaiko Epliku bänd, väga hea sealjuures. Aga mis asi on eliit Eestis? Definitsiooni järgi peaks eliit olema paremik, valitud osa, peenemrahvas või ka härrasrahvas. Ma võin nüüd küll eksida, aga mulle tundub, et neid möödunud sajandi alguses väljamõeldud sõnu võiks vahepeal veidi kaasaegsemas kastmes serveerida.

Kujutage n. ette, kui keegi eestlane läheb USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal või minu pärast kasvõi Monacos ülikooli ning põrutab, ma olen käinud Eestis eliitkoolis. Usutavasti ei kaasne selle väljaütlemisega erilist austust, ega ka mitte privileege. Pigem vastupidi.

Kui eliitkooliks pidada n. Tallinnas 21. kooli, Reaali, GAGi, Inglise kolledžit või Prantsuse lütseumi - siis minu hinnangul on tegu väga heade koolidega, kuid ei mingilgi moel parematega kui Tallinna 4. keskkool või Pärnu Hansagümnaasium. Igas koolis õpivad õpilased, õpetavad õpetajad ning kõigil neil on üks eesmärk - harida Eesti noori. Anda neile teadmisi, aga ennekõike õpetada inimeseks olemist. Kui kool täidab selle eesmärgi, siis minu määratluse järgi on tegemist väga hea kooliga. Sellisega, kuhu tahaksin kunagi oma lapse panna.