Otsing sellest blogist

Reede, 19. november 2010

KORVPALL EI TULE ENAM VÄLJA

Sügisest ma mõtlesin, et võiks proovida kord nädalas korvpalli mängida. Ikkagi vana suur armastus ja nii. Aga ma ütlen Teile, soendatud supp, ei ole sama mis värske. Korvpalli korvil oli minu poolt vaadates kaas peal ja sisse lihtsalt ei lähe.
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.

Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.

Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.

Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.

Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...

Teisipäev, 16. november 2010

TOPELT: ABEBE BIKILA


Sõber Maria palus vaadata ühte filmi PÖFFi tarbeks ja ma olin meeleldi nõus, seda enam et minu katsetused maratonijooksus, rattasõidus ja triatlonis on mind mõnevõrra teemadega lähendanud, millest The Athelete meile jutustas ja filmid kuuluvad mu töö valdkonda ka - mis on veel eriti meeldiv.

Lugu on Abebe Bikilast. Etioopia jooksjast, kes iseenesest on vahest minu ealistele tundmatu suurus, mõned aastad vanemad inimesed aga mäletavad seda meest eikusagilt, kes tuli ja jooksis paljajalu Rooma olümpiamängudel. Mitte siis ainult ei jooksnud, vaid võitis muuhulgas ka kuldmedali. Nagu ka 4 aastat hiljem Tokyos, ainult et siis olid mingid käimad jalas.

Filmi nimi niisiis The Athlete (Atleet), valminud 2009 aastal. Režissöör Davey Frankel ja ka Rasselas Lakew, kes ühtlasi mängis filmis ka peaosa. Ma ütleks üsna veenvalt tuleb tal välja. Kuigi ma mõistagi pole kohtunud Bikilaga päris elus. Aga kui Bikila oli selline mõtlik ja vaikne tüüp, siis igal juhul teeb Lakew hea rolli.

Ümberjutustust ma Teile tegema ei hakka, soovitan lihtsalt soojalt spordisõpradel vaatama minna, ütleme nii et igale sportijale on see PÖFFil minu meelest kohustuslik programm. Aga laias laastus oli kaks asja, mis mulle selle filmi puhul meeldisid. Esimene neist oli see, kuidas režissöörid suutsid näidata loodust. Filmis kasutati arhvukalt dokumentaalkaadreid jooksust ja OMist ja suurvõistlustest, aga need jätsid mind pigem külmaks. Mulle meeldis, kuidas etiooplased kujutasid Etioopia loodust. Tavaliselt kui räägitakse Aafrika mandrist, siis on kaks varianti - kas on selline häda ja viletsus, et võtab silmanägemise ära. Või teine variant - on selline maaliline aasake, kus krõmpsutavad kaelkirjakud ja lõvipoiss teeb hopp hopp. Siin filmis näeb Aafrikat hoopis teise nurga alt ja mulle see kohutaval kombel meeldib. Ma pakun, et see on see nö reaalne Aafrika, mida inimesed tegelikult näevad. Seal on hästi palju ilu, aga on ka täiesti tavalisi maastikke. See on paeluv.

Teine asi, mis meeldib on see, et Bikila spordifilosoofia on minu omale täiesti vastupidine. Bikilaga juhtub nimelt üks õnnetus, mille tõttu on ta poolest kehast halvatud - pärast oma võite ja saavutusi siis. Tema ei suuda teha sporti lihtsalt spordi pärast, vaid ta leiab oma elu elamisväärse ainult võistluse tõttu olevat. Niisiis asub ta ratastoolis vibulaskmisega tegelema, võidab isegi paraolümpial kulla, samuti teeb ta läbi koerterakendite võistluse Norras, kus samuti peab võitma. St Bikila peab iga hinna eest võitma. Ma ei ütle et see on õige või vale. See on lihtsalt Bikila viis.

Minule jällegi on spordis oluline see, teekond. Ma saan joosta ja midagi läbida - ma saan sõpradega kokku ja teeme rattatiiru, ujun 2 km ja tunnen ennast hästi. Sportides näen ma sageli, väga sageli aga näiteks 30+ amatööre - kes tahavad olla ka nagu Abebe Bikila. Suusarajal tingimata rada röökides sust mööda minna, et siis kilomeetri pärast puu najal köhida. Või siis rattureid, kes teevad meeletuid ponnistusi, et Sulle koht maastikurattaga kätte näidata, kui Sina sõidad rahulikult oma maantekaga kolmandat tundi kiirusega 30 km/h. See kõik käib spordi juurde. Kuid oluline erinevus, mis on ja jääb Abebe Bikila ja eelpool kirjeldatud 30+ amatööri vahele on see, et üks oli olümpiavõitja, teine selleks ei saa. Ning kui on selge, et OM medalile asja ei ole - siis sama hästi võiks ju mõelda ka oma tervisele ning protsessi nautida...

Sellised olid mõtted, mis mind seda filmi vaadates tabasid. Ja igal juhul ma loodan väga, et Teile see film istub samamoodi nagu mulle. Soovitan igal juhul:

Linastumisajad PÖFFil:

Artis 27.11.2010 17:00 English
Kumu 29.11.2010 22:00 English
Von Krahli Teater 04.12.2010 15:00 English


Muide, Priit Salumäe teeb samuti sellest filmist kokkuvõtte. Me nimelt leppisime nii kokku, et vaatame seda lugu eraldi ning ei loe üksteise blogisid enne kui oleme mõtted ära kirjutanud. Siis on põnev näha, mismoodi kaks inimest ühest filmist erinevalt aru saavad. :)

Pühapäev, 14. november 2010

KUIDAS ÜKS VANN PANEB MÕTLEMA

Pole ammu kirjutanud, mis? Pole nagu eriti midagi öelda olnud. Selle blogimisega teatavasti nii vist on, et kui midagi nagu suurt öelda pole, siis pole mõtet kirjutada. Aga mis mind kirjutama ajendas oli üks mõtisklus, õigemini muudatused, mis elus on toimumas ning mille tõttu on paar korda olnud asja Soomes asuvasse Rootsi mööblipoodi IKEA.

Kui ma õigesti tean, siis on see paljuski ühe Eesti tuntud ärimehe teene, et IKEAt Eestis ei ole. Põhjenduseks kodumaised töökohad ning muidugi, mis siin salata inimese enda ärihuvid. Oleksin ma ise nimetatud ärimees, võiks isegi teatud uhkust tunda, sest väga selgelt on ära hoitud konkurendi tulek, sealjuures veel sellise konkurendi, kes oleks minu ettevõttega suure tõenäosusega põrandat pühkinud, kui mitte enamat.

Punkt vaadake on selles, et see pisikene nüanss, et IKEAt täna Eestis pole - on minu arvates kuritegu meie väikese rahva ja eriti noorte perede vastu. Olen kaugel sellest, et idealiseerida kõike, mida nimetatud mööblitootja teeb, kaugel sellest. Ilmselgelt puuduvad mul ka omad huvid - olen lihtsalt nende klient. Sealjuures lojaalne klient. Sest mulle meeldib kui mööbel kenasti kokku käib, hea välja näeb ja odav on sealjuures. Ostsin hiljuti ühelt kodumaiselt tootjalt lastevoodi. Väga äkiline - ütleme disainiauhindadega pärjatud ja kõik asjad. Kui aga hakkad kokku panema, siis lähed lihtsalt peast halliks - osad kruvid on liialt väikesed, mingid siinid on puudu jne. IKEAst toodud asjadega sellist jama pole olnud kordagi.

Teine pull värk: lastevann. Vaatasin ühes Tallinna poes lastevanni hinnaga 695 krooni. Oli selline kitsas suhteliselt tavaline plastmassist vann. Ma veel mõtlesin, et võimalik et mina olen loll ning et laste asjad nii palju maksavadki, aga kurat seitse sotti laste vanni eest on palju. Eile tõin IKEAst ilusa valge vanni, olgu öeldud et laiema kui eelpool kirjeldatud isend, mille hind oli 6,95 EURi elik siis 108 krooni ja 75 senti.

Selliseis näiteid võib siin tooma jäädagi ja sellepärast on mul südamest tuline kahju, et Eestis IKEAT pole.

Üks tore nüanss ka. Vist kõik padjad ja tekid, või siis valdav enamus, mis IKEAs müüakse on Eestist tehtud. Aasta Ettevõtja 2010 Peter Hunt ASist Wendre on paljuski selle taga. Aga päris armas on IKEAs patja valides lugeda, et Made in Estonia.