Otsing sellest blogist

Reede, 19. november 2010

KORVPALL EI TULE ENAM VÄLJA

Sügisest ma mõtlesin, et võiks proovida kord nädalas korvpalli mängida. Ikkagi vana suur armastus ja nii. Aga ma ütlen Teile, soendatud supp, ei ole sama mis värske. Korvpalli korvil oli minu poolt vaadates kaas peal ja sisse lihtsalt ei lähe.
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.

Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.

Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.

Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.

Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...

Teisipäev, 16. november 2010

TOPELT: ABEBE BIKILA


Sõber Maria palus vaadata ühte filmi PÖFFi tarbeks ja ma olin meeleldi nõus, seda enam et minu katsetused maratonijooksus, rattasõidus ja triatlonis on mind mõnevõrra teemadega lähendanud, millest The Athelete meile jutustas ja filmid kuuluvad mu töö valdkonda ka - mis on veel eriti meeldiv.

Lugu on Abebe Bikilast. Etioopia jooksjast, kes iseenesest on vahest minu ealistele tundmatu suurus, mõned aastad vanemad inimesed aga mäletavad seda meest eikusagilt, kes tuli ja jooksis paljajalu Rooma olümpiamängudel. Mitte siis ainult ei jooksnud, vaid võitis muuhulgas ka kuldmedali. Nagu ka 4 aastat hiljem Tokyos, ainult et siis olid mingid käimad jalas.

Filmi nimi niisiis The Athlete (Atleet), valminud 2009 aastal. Režissöör Davey Frankel ja ka Rasselas Lakew, kes ühtlasi mängis filmis ka peaosa. Ma ütleks üsna veenvalt tuleb tal välja. Kuigi ma mõistagi pole kohtunud Bikilaga päris elus. Aga kui Bikila oli selline mõtlik ja vaikne tüüp, siis igal juhul teeb Lakew hea rolli.

Ümberjutustust ma Teile tegema ei hakka, soovitan lihtsalt soojalt spordisõpradel vaatama minna, ütleme nii et igale sportijale on see PÖFFil minu meelest kohustuslik programm. Aga laias laastus oli kaks asja, mis mulle selle filmi puhul meeldisid. Esimene neist oli see, kuidas režissöörid suutsid näidata loodust. Filmis kasutati arhvukalt dokumentaalkaadreid jooksust ja OMist ja suurvõistlustest, aga need jätsid mind pigem külmaks. Mulle meeldis, kuidas etiooplased kujutasid Etioopia loodust. Tavaliselt kui räägitakse Aafrika mandrist, siis on kaks varianti - kas on selline häda ja viletsus, et võtab silmanägemise ära. Või teine variant - on selline maaliline aasake, kus krõmpsutavad kaelkirjakud ja lõvipoiss teeb hopp hopp. Siin filmis näeb Aafrikat hoopis teise nurga alt ja mulle see kohutaval kombel meeldib. Ma pakun, et see on see nö reaalne Aafrika, mida inimesed tegelikult näevad. Seal on hästi palju ilu, aga on ka täiesti tavalisi maastikke. See on paeluv.

Teine asi, mis meeldib on see, et Bikila spordifilosoofia on minu omale täiesti vastupidine. Bikilaga juhtub nimelt üks õnnetus, mille tõttu on ta poolest kehast halvatud - pärast oma võite ja saavutusi siis. Tema ei suuda teha sporti lihtsalt spordi pärast, vaid ta leiab oma elu elamisväärse ainult võistluse tõttu olevat. Niisiis asub ta ratastoolis vibulaskmisega tegelema, võidab isegi paraolümpial kulla, samuti teeb ta läbi koerterakendite võistluse Norras, kus samuti peab võitma. St Bikila peab iga hinna eest võitma. Ma ei ütle et see on õige või vale. See on lihtsalt Bikila viis.

Minule jällegi on spordis oluline see, teekond. Ma saan joosta ja midagi läbida - ma saan sõpradega kokku ja teeme rattatiiru, ujun 2 km ja tunnen ennast hästi. Sportides näen ma sageli, väga sageli aga näiteks 30+ amatööre - kes tahavad olla ka nagu Abebe Bikila. Suusarajal tingimata rada röökides sust mööda minna, et siis kilomeetri pärast puu najal köhida. Või siis rattureid, kes teevad meeletuid ponnistusi, et Sulle koht maastikurattaga kätte näidata, kui Sina sõidad rahulikult oma maantekaga kolmandat tundi kiirusega 30 km/h. See kõik käib spordi juurde. Kuid oluline erinevus, mis on ja jääb Abebe Bikila ja eelpool kirjeldatud 30+ amatööri vahele on see, et üks oli olümpiavõitja, teine selleks ei saa. Ning kui on selge, et OM medalile asja ei ole - siis sama hästi võiks ju mõelda ka oma tervisele ning protsessi nautida...

Sellised olid mõtted, mis mind seda filmi vaadates tabasid. Ja igal juhul ma loodan väga, et Teile see film istub samamoodi nagu mulle. Soovitan igal juhul:

Linastumisajad PÖFFil:

Artis 27.11.2010 17:00 English
Kumu 29.11.2010 22:00 English
Von Krahli Teater 04.12.2010 15:00 English


Muide, Priit Salumäe teeb samuti sellest filmist kokkuvõtte. Me nimelt leppisime nii kokku, et vaatame seda lugu eraldi ning ei loe üksteise blogisid enne kui oleme mõtted ära kirjutanud. Siis on põnev näha, mismoodi kaks inimest ühest filmist erinevalt aru saavad. :)

Pühapäev, 14. november 2010

KUIDAS ÜKS VANN PANEB MÕTLEMA

Pole ammu kirjutanud, mis? Pole nagu eriti midagi öelda olnud. Selle blogimisega teatavasti nii vist on, et kui midagi nagu suurt öelda pole, siis pole mõtet kirjutada. Aga mis mind kirjutama ajendas oli üks mõtisklus, õigemini muudatused, mis elus on toimumas ning mille tõttu on paar korda olnud asja Soomes asuvasse Rootsi mööblipoodi IKEA.

Kui ma õigesti tean, siis on see paljuski ühe Eesti tuntud ärimehe teene, et IKEAt Eestis ei ole. Põhjenduseks kodumaised töökohad ning muidugi, mis siin salata inimese enda ärihuvid. Oleksin ma ise nimetatud ärimees, võiks isegi teatud uhkust tunda, sest väga selgelt on ära hoitud konkurendi tulek, sealjuures veel sellise konkurendi, kes oleks minu ettevõttega suure tõenäosusega põrandat pühkinud, kui mitte enamat.

Punkt vaadake on selles, et see pisikene nüanss, et IKEAt täna Eestis pole - on minu arvates kuritegu meie väikese rahva ja eriti noorte perede vastu. Olen kaugel sellest, et idealiseerida kõike, mida nimetatud mööblitootja teeb, kaugel sellest. Ilmselgelt puuduvad mul ka omad huvid - olen lihtsalt nende klient. Sealjuures lojaalne klient. Sest mulle meeldib kui mööbel kenasti kokku käib, hea välja näeb ja odav on sealjuures. Ostsin hiljuti ühelt kodumaiselt tootjalt lastevoodi. Väga äkiline - ütleme disainiauhindadega pärjatud ja kõik asjad. Kui aga hakkad kokku panema, siis lähed lihtsalt peast halliks - osad kruvid on liialt väikesed, mingid siinid on puudu jne. IKEAst toodud asjadega sellist jama pole olnud kordagi.

Teine pull värk: lastevann. Vaatasin ühes Tallinna poes lastevanni hinnaga 695 krooni. Oli selline kitsas suhteliselt tavaline plastmassist vann. Ma veel mõtlesin, et võimalik et mina olen loll ning et laste asjad nii palju maksavadki, aga kurat seitse sotti laste vanni eest on palju. Eile tõin IKEAst ilusa valge vanni, olgu öeldud et laiema kui eelpool kirjeldatud isend, mille hind oli 6,95 EURi elik siis 108 krooni ja 75 senti.

Selliseis näiteid võib siin tooma jäädagi ja sellepärast on mul südamest tuline kahju, et Eestis IKEAT pole.

Üks tore nüanss ka. Vist kõik padjad ja tekid, või siis valdav enamus, mis IKEAs müüakse on Eestist tehtud. Aasta Ettevõtja 2010 Peter Hunt ASist Wendre on paljuski selle taga. Aga päris armas on IKEAs patja valides lugeda, et Made in Estonia.

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

PRANTSUSE FILMIKUU ETV2s

Täna õhtul hakkab siis pihta, ehk neljal kolmapäeval kell 21:30 paiskuvad ETV2 kanalil vaatajani Prantsuse filmikuu filmid (millest üks on - tõsi Belgia, Prantsuse, Itaalia ja Saksamaa koostööfilm). Meil on selline uudis siis kõigile, kes pole veel märganud, et kolmapäeviti kell 21:30 ongi uus filmislott nö Maailma kino. Elik teisipäeviti pärast OP!i ei ole ETVn enam nn väärtfilmi, vaid on kolmapäeviti kell 21:30 ETV2s maailma kino film. Valiku printsiibid on samad ning kuigi väärtfilmiks me isekeskis pole seda filmislotti enam aastaid nimetanud, siis kiputakse teda ikka väärtfilmiks hüüdma. Ja lõpuks pole ju vahet, kas me ütleme väärtfilm, maailmakino või lihtsalt film - seni kuni filmid on head ja kaasa mõtlema sundivad, seni on kõik hästi ma mõtlen.

Aga siit siis Prantsuse filmikuu info:

Oktoobrikuus kolmapäeva õhtuti algusega kell 21.30 pakub ETV2 vaatamiseks Prantsuse filmikunsti viimaste aastate linateoseid. Filmid jõuavad ekraanile koostöös Prantsuse Kultuurikeskusega.


6. oktoobril Tuukrikell ja liblikas (Le scaphandre et le papillon, Prantsuse/USA 2007)
Eduka moeajakirja toimetajat tabas ootamatult insult, mille tagajärjel tekkis haruldane „locked-in“ sündroom: ta jäi oma halvatud kehasse luku taha, olles ise samal ajal täie mõistuse juures ja loomingulises tippvormis. Pealaest jalatallani halvatud mees suutis koguni oma läbielamistest raamatu kirjutada.
Hinnatud maalikunstniku ja iseõppinud režissööri Julian Schnabeli tundeküllane draama maalib erakordse ja emotsionaalse pildi sellest, kuidas võiks maailma tajuda mees, kes on pärast insulti üleni halvatud. Väärtfilm võitis parima välisfilmi Kuldgloobuse. Schabel pälvis lisaks Kuldgloobusele parima režissööri auhinna Cannes’is. Osades Mathieu Amalric, Emmanuelle Seigner, Max von Sydow jt.

13. oktoobril Lorna vaikimine (Le silence de Lorna, Belgia, Prantsuse, Itaalia ja Saksamaa 2008)

Noor albaanlannast emigrant Lorna on Belgias oma „euroopaliku unelma“ täitumise nimel valmis abielluma narkosõltlasest Claudyga, mis oleks kiire ja lihtne võimalus Belgia kodakondsuse saamiseks. Tehing osutuks võimalikuks ainult elukogenud abiliste toel. Kui kodakondsus käes, peaks Lornast omakorda saama fiktiivne abikaasa venelasest mafioosole Andreile, et too saaks samuti kodakondsuse.
Vendade Dardenne’ide realistlik draama võitis Cannes’is auhinna parima stsenaariumi eest, Euroopa Parlamendi filmiauhinna LUX ja aasta parima prantsuskeelse filmi auhinna Lumiere.
Režissöörid Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne. Osades Arta Dabroshi, Jérémie Renier, Alban Ukaj jt.

20. oktoobril Hadewijch (Prantsuse 2009)
Film räägib tänapäeva noore pariisitari enese- ja jumalaotsinguist. Režissöör Bruno Dumont uurib linateoses habrast piiri märterluse, fanatismi, usu ja pettekujutelmade vahel. Peategelane Celine saadetakse kloostrist minema, sest ta on oma pühendumuses liiga äärmuslik, ja tütarlaps hakkab uurima maailma naiivsel pilgul. Filmi käigus näib aga, nagu toimuks tüdrukuga omamoodi transformatsioon, temas leidub palju sarnast 13. sajandil elanud Madalmaade müstiku, nunna vande andmisest loobunud Hadewijchiga. Muu hulgas ühendab naisi see, et mõlemad on pärit jõukast perest. Filmi lõpp on äkiline ja ootamatu, vaatajad jäetakse küsima mitte ainult, mis võiks juhtuda järgmiseks, vaid juurdlema ka selle üle, kuhu filmi autor meid õigupoolest juhtis.
Peaosas Julie Sokolowski.

27. oktoobril LOL (Laughing Out Loud, Prantsuse 2008)
Prantsuse teismeliste elust jutustava filmi keskmes on Lola ehk "Lol", kes peab hakkama saama koolis ja oma peres toimuvaga, samal ajal aga ka noorte sõpruse ja armastuse probleemidega. Lola ema, keda mängib Sophie Marceau, on aga keeruliste suhete tõttu emakohustuste ning vastutustundetu täiskasvanuelu vastuolulises segadikus. Tänapäeva suhtlemine, kus valida on iPod, mobiiltelefon, MSN või mõni muu tehniline vidin, toob teismelise ja lapsevanema läbisaamisse veel omad keerukused.

Teisipäev, 28. september 2010

MAHAJÄÄMUS

Teinekord juhtub nii, et midagi toredat on maailmas sündinud, aga sina ei tea sellest mitte. Nii näiteks olen mina maha maganud Ükssarvik Charlie seiklused, millele kolleeg Elina asjalikult tähelepanu juhtis. Ja ei sama asi poleks tabanud Teid, siis igaks petteks panen siia lingid, mille omanikuks ise sain alles eelmisel nädalal:


http://www.youtube.com/watch?v=Q5im0Ssyyus
http://www.youtube.com/watch?v=QFCSXr6qnv4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=eaCCkfjPm0o&feature=channel

Laupäev, 25. september 2010

1KM UJUMIST & 2LK TÖÖD

Meil on ERRis nüüd nii, et tööandja hoolitseb oma töötajate ihu eest, elik siis me saame käia Audenteses kord nädalas ujumas. Kes tahab võib muidugi käia ka jõusaalis ja paljud mehed, sealhulgas ka mina käime korra ka kossu tagumas samas paigas, õigemini hakkame käime, sest praegu on olnud 2 trenni. See selleks. Ujunud ja tegelikult ka korralikult sportinud pole ma juuli kuu lõpust, teatavatel ebamugavatel põhjustel, mis kaasnevad meditsiiniliste protseduuridega ning mille tõttu tuleb spordist paari kuu vältel pigem hoiduda, kuid samas on need protseduurid eluliselt tähtsad, nõnda et neist mööda vaadata ka ei saa.


allikas: http://www.audentesfitness.ee/sample-templates/

Seega siis olen taas vormis ja teen sporti. Täna ujusin kilomeetri ja täitsa aitas. Sõber Hanno rassis samal ajal kangidega ning pärast istusime niisama saunas ja ajasime juttu. Igavesti mahe laupäevane pärastlõuna. Ujumist mäletasin kenasti ning 35 minutit vaheldumisi konna ja krooli ujuda väikeste pausidega oli pigem nagu soojendus, aga kindlasti mitte nagu karm trenn. Järgmine kord tean veidi tempot ja distantsi ka tõsta. Momendil mingeid eesmärke pole ja liigutan lihtsalt sellepärast, et tahan ja naudin seda kõike.

Märkimisväärne on muidugi aga see, kuidas kerge kehaline koormus aitab tööd teha. Ma arvan et ma kirjutasin praegu ehk umbes 25 minutiga 2 lk võrdlemisi rasket ja olulist teksti, sealjuures mõte jooksis sama kiiresti nagu gepard, kes kõige muu hulgas peaks olema maailma kõige kiirem loom, saavutades lühemal distantsil kiiruse 120 km/h.



Allikas: http://www.flickr.com/photos/schani/32966097/

Nii et tänase päeva mõte võiks olla lühidalt siis selline, kui Sul on vaja tegeleda mõttetööga, siis tasub selleks ettevalmistada ennast kerge ujumisega. Head laupäevaõhtut!

Neljapäev, 16. september 2010

EESTI FILM - PALUN LAHKESTI KOMÖÖDIAID!


Eesti film saab 2012 aastal saja aastaseks. Kuidas olete rahul viimase kümne aasta eesti filmtoodanguga. Mis on meelde jäänud ja mis kohe üldse ei meeldi? Filme on tehtud meil igasuguseid – kuid millegipärast on viimasel ajal väga paljud filmid pigem pessimistlikud ja kurvemad kui rõõmsad ja lõbusad. Samas on olnud ju Eestis suurepäraseid komöödiaid – Ervin Aabel ja Sulev Nõmmik. Enam millegipärast ei tehta komöödiaid, vähemasti mitte sellises mahus. Kas režissöörid ja produtsendid kardavad komöödiaid? Kardavad oma tõsiseltvõetavuse pärast? Kas see kartus on üldse põhjendatud? Hea komöödia pole kellelegi halba kuulsust toonud.

Või on naljakat nalja teha raske? Miks on vähemalt 75% eesti viimase aja linalugudest kurvameelsed? Kust tuleb see eesti filmile omane äng ja taak mis parmupilli saatel võtab pea kaks tundi meie elust? Filmisõbrad tahavad ju ka nalja! Raadiokuulajad on teretulnud mõtisklema eesti filmide teemal - ning saate lõpuks jõuame loodetavasti kokkuvõteteni, mis peaksid eelkõige olema huvitavad eesti režissööridele, aga ka kindlasti Eesti Filmi Sihtasutuse spetsialistidele - sest rahva hääl on teadagi ... oluline. Kell 16:05 avaneb Vikerraadio stuudiotelefon 6410613 ning on avatud kella 17:40ni. Samuti võib jätta oma mõtte siia blogisse või MisMõttes foorumisse.

Neljapäev, 9. september 2010

16:05 KEERAKE PALUN VIKRI PEALE

Lugupeetud raadiokuulajad, sõbrad, tuttavad, blogi-lugejad ja kõik teised toredad inimesed. Kell 16:05 algab Vikerraadios saade Mis mõttes? Ning mul on eriline hea meel väljakuulutada tänase saate teema, milleks on: Tervisesport.

Pühapäeval on autovaba päev ning seoses sellega toimub ka esimene Tallinna maraton ja Sügisjooks. Millised on raadiokuulajate suhted tervisespordiga? Kas me liigume piisavalt? Kui paljud tervisehädad võivad kuulaja hinnangul olla tingutud vähesest liikumisest? Sõidame autodega liiga palju – samas kui kasutada võiks alternatiive – käia jala, sõita rattaga või kasvõi rulaga.

Olge kenad, öelge sõna sekka ning kirjutage või helistage 6410613 otse eetrisse. Kõik muu on lubatud, ainult ropendada ei tohi.

KUULMISENI!

Laupäev, 4. september 2010

MÕNUS VIIS LAUPÄEVA VEETMISEKS

Üldiselt on nõnda, et mingid katsumused ja raskused seovad inimesi. Nii on näiteks Priit Salumäe ja minuga, kes me mitte ammu tagasi läbisime 300 km ratastel. Täna läbisime selle distantsiga võrreldes lausa nalja-vahemaa. Ma isegi ei tea kui palju, aga tore oli ikkagi. Sõitsime rahulikult ja luusisime niisama Rocca-al-mare, Kakumäe kandis. Tunnike ja natukene ehk peale olime teel, lobisesime juttu rääkida ja nautisime veel viimaseid ilusaid ilmu. Sest rattasõidujaoks oli tegelikult tänane pärastlõuna täitsa mahe. Kätel oli alul natukene külm, kuid ei enamat. Samas on veidi nukker juba see, et peab pika dressiga sõitma. Lühikese dressi ajad on möödas seks suveks. Aga mis seal ikka pikalt nukrutseda, kui meenutada, et eelmisel talvel käisime me -20ga matkamas ja -15ga jooksmas, siis ausalt öeldes hullu pole siin küll midagi :)



siin väike fotomeenutus meie juunikuisest mammutsõidust:

Aga sportlik nädalavahetus tundub jätkuvat, sest homme mängin üle paari aasta taas korvpalli. Pole küll teab mis kibe käsi korvis enam, aga vanade koolikaaslastega väike sportlik pärastlõuna - see tundub väga ahvatlev plaan olevat. Meie koolisüsteem on teatavasti selline pikk - et 12 aastat veedad mõne selliga koos. Seegi on piisavalt pikk aeg, et isegi kui vahepeal pole 3 aastat näinud, siis jällenägemise üle on ühest küljest hea meel, teisalt aga on tunne, nagu üleeile oleksid viimati suhelnud. Viimane lause sai veidi segane, aga kell on palju ja loodetavasti andsin siiski mõtte edasi - st koolivennad on koolivennad ja selle sõna teise poolega on juba kõik öeldud.

Sport seob inimesi ja reeglina positiivselt.

Pühapäev, 22. august 2010

SEVILLA HABEMEAJAJA

Taasiseseisvusmispäeva õhtul käisime Triinuga ooperis. Et Moskva Novaja Opera oli nii meeldiv ja leidis võimaluse Birgitta festivali asjus läbi astuda, siis ei pidanud ka meie paljuks seda suurepärast võimalust kasutada. Piletid olid 400 krooni tükk ja neid oli saada vaid viimasesse ritta, aga see meid eriti ei morjendanud, sest tahtmine väga heas esituses väga lõnusat ja toredat ooperit näha oli suurem. Juhatas Eri Klas - muhe ja vahva nagu ikka, orkester oli samuti Moskva uue ooperi oma. Solistide kohta võib muidugi öelda, et Figaro osatäitja on muuhulgas seotud näiteks Metropolitaniga. Ei mingit pingutust võrdlemisi tehniliste aariate soorituses. Mõnus. Päris tore oli see ka, et kogu lugu oli toodud 1920. aastatesse. Tore kiiks.



(pilt novayaopera.ru)

Mis mulle aga sugugi ei meeldinud oli ebaviisakus. Ja ebaviisakus justnimelt publiku poolelt. Kui ikka käes on etenduse finaal - siis Sa ei tõuse püsti ja ei lähe riietehoidu, WCsse, suitsu tegema, parklasse või ma ei tea kuhu kohta osad külastajad läksid. See on esinejatele ja teistele ooperikülastajatele näkku sülitamine. Ma ei ole eriline vingukott, aga selline matslus ajas mul harja punaseks küll. Kui inimene on võtnud tulle Birgitta festivalile, ooperit vaatama - siis kannata see 5 minutit veel ära ehk? Teine lahe asi on muidugi see, et parklasse jõudes kaob ju alati igasugune üksteisemõistmine. Nii keeras mulle üks Toyota Priusega (NB! tegemist on loodustsäästva autoga) vend ette - nö kiilus vahele, ei suunda, ei midagi - et lihtsalt võita 15 sekundit ning söösta ummikusse enne mind. Sellistes olukordades tunnen ma ennast kurvalt. Mul tekib kohe küsimus, kas see tähendabki seda ühtehoidmist ja kartulikoorte söömist, mida me nii kangesti 20 aastat tagasi üksteisele lubasime? Kas selleks on meil oma riik, oma lipp ja oma keel - et me saaksime teineteise vastu olla ebaviisakad, nõmedad ja ülbed? Ma loodan et mitte.

Vot selline Taasiseseisvumispäeva lõpp siis. Aga ooperielamust ei suutnud see väike vahejuhtum siiski vähendada.

Teisipäev, 17. august 2010

FLUIDUM

Otseeetriga on kummalised lood. Kui tükk aega pole teinud, siis Sul võib küll mitmeaastane kogemus olla, aga esimene kord on ikka nagu oleks 1. september ja Sina oleksid koolilaps. Imelik. Selles on mingi sõnul seletamatu võlu. Ega telemaja stuudios ju midagi teistmoodi ei ole kui tavaliselt, kaamerad seisavad püsti, nende taga head operaatorid, kusagil kaugemal helirežissöör, režissöör, toimetaja, valgustaja, produtsent. Aga kui administraator ütleb 3 minutit ja aeg hakkab prožektorite valguses tiksuma otseeetri poole, siis toimub midagi - õhku lendab mingeid nähtamatuid aatomeid, mis löövad stuudio kergelt värelema. Inimesed võttavad asendid sisse, närvid lähevad pingule, pinge tõuseb. Aega on 1 minut. Sa vaatad saatejuhina veelkord oma märkmeid, kuigi tead, et sellest nii ehk naa mingit kasu pole, sest kõik on ammu selge. 30 sekundit, 20, 10. Läheb saatepea, algab saade. Enam ei jõua mõelda sellele, et mis ja kuidas - nüüd sa oled lihtsalt nende aatomite meelevallas ning teed kõike nii nagu stsenaariumis valmis mõtlesid. Tund möödub nagu minut, aga milline minut see on? Nauditav - kutsutud külalised on kõik põnevad persoonid, intervjuud - mis on nagu mäng kahe inimese vahel kulgevad küll kiirelt, kuid edukalt. Jõuan mõelda, et loodetavasti on vaatajal sama huvitav kui mul. Saade saab läbi. Korraks on tühjus. Pinge hakkab maha minema. Pea tuikab kergelt. Võtan grimmi maha, kurat, vara. Promo on tegemata. Uuesti mikker külge ja promod. Nüüd on kõik, viskan sõbra toimetaja autoga ära ning lähen koju. Trincu tukub juba. Käin koertega ära, üritan magada. Und ei tule. Vaatan mingit suvalist filmi - ikka und ei tule. Pinge pole lõplikult kadunud mu seest. Lähen voodisse. Vähkren paar tundi - lõpuks märkamatult uinun. Hommikuks on peavalu kadunud. Vaatan saate üle. Enam vähem olen rahul. Keha ja meel on endiselt ergas, ootan juba järgmist saadet. Televisioon pole nagu narkootikum. See on nagu veri, mis voolab Sinu soontes. Kui sa annad 3 piiska, üle telemaja läve astudes, siis oled Sa andnud kõik. Päris lahti, ei saa sellest vist enam kunagi - nii vähemasti tundub mulle, kui ma vaatan oma vanemaid kolleege, kes isegi ETVst eemal olles, peavad teda salajas ikkagi kalliks...

Esmaspäev, 9. august 2010

UUDISED TELEMAJA HANKEOSAKONNAST

Niisiis - nüüd pisike ülevaade sellest, mida on sügisest oodata ETV ja ETV2 kanalitele. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, on mida oodata! Juttu tuleb Hankeprogrammist, ehk siis neist saadetest, mida mujalt maailmast eesti vaatajale varutakse.



Kuna “Väike maja preerias” on sari, mis mõnede arvates võiks olla hea igapäeva sarja sünonüümiks, ning silmas pidades nüanssi, et peaaegu põlvkonna jagu inimesi pole seda sarja näinud, otsustas ETV tuua pereväärtusi au sees hoidva Väikse maja preerias Eestisse – mistap on kõigil võimalus see kvaliteedile rõhku panev USA sari uuesti ära vaadata. ETV on ostnud Metro Goldwyn Mayerilt (MGM) sarja kõik hooajad, seega jõuab eesti televaatajani 205 episoodi.

Teisipäeviti jätkub draamasari “Kodutänav”.
Kui see lõpeb, jõuab eetrisse BBC sari Married, Single Other. Vahel võib mõnel sarjal olla vaid kuus osa, kuid need osad on nii võimsad ning liigutavad Sind inimesena nii hinge põhjani, et mõju, mida see sari avaldab on suurem – kui me arvatagi oskame. Married, Single Other on sari inimestest, elust, aga ennekõike armastusest ja tunnetest. Tõenäoliselt on tegu ühe viimase aasta maailma parima sarjaga ja seda päris ausalt, ilma turunduslikku ülepaisutatud udujuttu takerdumata. Kes vaatab, see saab ise aru!

Reedel jõuab ekraanidele HBO kauaoodatud sari Pacific, millega ETV tähistab ühtlasi ka teise maailmasõja lõpu aastapäeva. Tom Hanksi ning Steven Spielbergi produtseeritud sari keskendub Teisele maailmasõjale ning eriti Vaiksel ookeanile aset leidnud võitlustele.

Kui 10 osaline Pacific lõpeb, alustame samas kohas BBC sarjaga Spooks, mis muudab reede õhtud väga seikluslikuks – sest Briti luure MI5 töödest ja tegemistest pajatav sari on umbes nagu James Bondi filmid, ainult et kõik kaasaegsed ja isegi ehk veidi põnevamad.

Laupäeviti kell 21:35 jätkub oma tuntud headuses – Kiirabihaigla, millest tänaseks on võrsunud kümneid kloone – kuid päeva lõpuks on siiski vaid üks Kiirabihaigla ja see jookseb ETVs.

Pühapäeviti jõuavad eetrisse humoorika Minu pere uued osad.
Pühapäeva õhtul jätkub Briti krimi õhtu – juba eestlastele armsaks saanud Midsomeri mõrvad jätkuvad juba 12. hooajaga, neile järgnevad Miss Marple ning Lewis’e uued hooajad.

Jõulukuul on aga plaan vaatajaid üllatada uue kolmeosalise sarjaga Sherlock.
Võrdselt ETVs jooksva Hercule Poirotiga on ikooni staatust nautiv Sherlock Holmes alati moodne mees – lihtsalt maailm on vanemaks saanud. Nüüd on Holmes nii tagasi kui olla saab, kergesti ärrituv, tark, raske iseloomuga ohtlik mees. Peasoas näeme Benedict Cumberbatchi. Aga kui on Holmes, siis peab olema ka Watson. Ootamatu kohtumine Afganistani sõjast naasva John Watsoniga (Martin Freeman) viib kaks täiesti erinevat meest kokku, ent Holmesi intellekt segatuna Watsoni pragmaatilisusega, moodustavad murdmatu liidu, mis kurjategijate jaoks on tappev sõna otseses mõttes. Ilma igasuguse kahtluseta võib öelda, et see Sherlock, on uue generatsiooni Holmes. Suurbritannias tõi sarja juulis esilinastunud esimene episood telerite ette üle 7 miljoni vaataja.

Iga asi saab kord läbi, aga enne veel kui kõik Südameasja osad läbi saavad – toome vaatajani kaks viimast hooaega – mis on nii uued, et kõik osad pole veel Inglismaalgi nähtud. Kui aga Südameasi siiski lõpeb, algab samas ajavööndis kõrval külast pärit sari The Royal. Südameasja kvaliteedi märgiga ära harjunud vaatajad ei pea muretsema, sest sari on samadelt tegijatelt ning jälgib Whitby haiglapersonali rõõme ja muresid. Oluline on märkida, et paljud Südameasjast tuntud tegelased peavad võimalikuks põhjusel või teisel sarjast läbi astuda, teiste hulgas Claude Greengrass. Sarjal on 87 osa.

Esmaspäeva õhtuti eetrisse jõudvad päevakajalised Välisilma dokid jätkuvad. Nad on värsked! Vinge avalöögi selleks annab palju kõneainet pakkunud, Sundance˙i festivalil parima dokumentaalfilmi auhinnale kandideerinud Andrei Nekrassovi film „Russian Lessons“, mis jutustab 2008. aasta augustisündmustest Georgias, näidates tõelist uuriva ajakirjanduse tipptaset ning paljastades haaravalt Vene-Georgia sõja juures seni rahvusvahelisele avalikkusele teadmata tahke. Kindlasti tasub välisilma dokkidel silma peal hoida – eetrisse on jõudmas nii festivalidelt tunnustust saanud dokfilme kui erinevaid teemakuusid!

ETV loodusdokide valik algaval sügishooajal on tõeliselt põnev ja mitmekülgne, oodates kõiki loodusehuvilisi uutele rännakutele nagu ikka - laupäeva õhtuti. Kui september möödub meil koos BBC võttegrupiga Aafrikas ning oktoober Uus-Guineal, siis novembris suundume koos sarja „Wild Russia“ meeskonnaga juba pisut pikemale reisile Venemaa avarustesse - tutvume sealse äärmiselt mitmekesise looduse ning peagi juba harulduseks muutuvate loomaliikidega.



Hiljem võtame ette juba pisut pikema ja äärmiselt meeleoluka ekspeditsiooni koos tuntud Briti koomiku Stephen Fry ja loodusteadlase Mark Carwardine`ga.


Eesti uued ja peaaegu uued dokumentaalfilmid on leidnud omale kindla pesa kolmapäeva õhtuti kohe peale Foorumit. Ka uued Eesti lood on alates novembri lõpus selles reas.

ETV2

Kui nüüd tähelepanelikud väärtfilmisõpradest lugejad kibrutavad juba murelikult laupa, siis selleks pole mingit põhjust. Sest väärtfilm ei kao kuhugi – ta on lihtsalt meie teises kanalis, mis pärast digipööret peaks olema kõigil nii ehk naa puldil nupu number 2 all. (kui millegi pärast pole, siis on nüüd viimane aeg vastav vangerdus ära teha).

Väärtfilm liigub kolmapäevasele päevale harjumuspäraselt teisipäevalt, ent hea uuris on see, et väärtfilm ka algab varem, kell 21:30 – nii et järgmise päeva hommik ei pea enam väärtfilmi sõbral algama 2 tassi kange kohviga.
Lisaks paljudele väga headele linalugudele on tulemas on nagu ikka oktoobris Prantsuse filmikuu, aga nimetan ära suvalises järjekorras mõned pealkirjad, mille üle eriline hea meel on, et need meie teises kanalis eetrisse jõuavad: Once, Antichrist, Le scaphandre et le papillon, Lorna's Silence, Michael Clayton, We own the night, Gomorra, The White Ribbon, jne.

Lastefilmid on eetris nagu ikka laupäeviti ning kordusena ETV1s pühapäeva hommikuti – kus neid vaadatakse ehk enamgi – sest see filmislott on kestnud üle 20 aasta kindlasti – ning pole ka ühtegi õigustust seda lastele keelata, veel enam, vendade Grimmide muinasjutufilmid on telerite ette toonud kuuldavasti ka laste vanemad.


Pühapäeval aga on ETV2s veel eriline maius kõigile retrosõpradele ka, sest 1967 aastal valminud sari The Prisoner viib meid idüllilisse külakesse, mis osutub hoopis erru läinud agendi jaoks veidraks vanglaks. Muide Briti bänd Iron Maiden on sellest sarjast inspireerituna loonud kaks hitti: albumilt “Number of the Beasts” - "The Prisoner" ning teise loona "Back in the Village" albumilt "Powerslave".

Dokkaader pakub võimsaid autorifilme, mis juba täna kuuluvad dokumentaalfilmiklassikasse. Oktoobris on teemaks linnad, mis arenevad nii kiiresti, et ei jõua eluga sellele kiirusele kuidagi järgi (neli filmi sarjast „Cities in Speed”). Novembris on eetris filmid noortest, kes peavad tegema otsuseid, mis mõjutavad kogu nende järgnevat elu. Detsembris pühendame dokkaadri filmid armastusele.

Uue nähtusena ilmuvad ETV2 esmaspäeva õhtutesse kultuuridokumentaalid – Warholist Nollywoodini (Aafrika Hollywood), tänavakunstist moodsa arhitektuurini. Ning kuna kultuur on juba ETV2-s au sees, siis reede õhtuti alustab ka uus muusikasari „Classic albums”, mis tutvustab 70-90-date kuulsaid bände (nt U2, The Doors, Queen, Sex Pistols) läbi nende ühe albumi.

Pühapäevahommikune AegRuum alustab uute huvitavate dokidega alates 19. septembrist ning seda äsjavalminud 6-osalise BBC teadussarjaga „The History of Science“. See on sari, mida võiks näha absoluutselt iga koolijüts, õpetajatest ja vanematest rääkimata! See on lugu sellest, kuidas ajalugu tegi teadust ja teadus ajalugu, ning kuidas minevikus teadlaste poolt tekkinud ideed on loonud tänapäeva maailma. Tõeliselt huvitav ja hariv sari kogu perele! Novembris viime aga vaatajad universumi avarustesse, näidates 2-osalist sarja „Journey to the Universe“, küllaga müstikat ja põnevust peaks aga pakkuma dokfilm „Mayan Prophecies and Crop Circles“, valgustades meid erinevatest maiade ennustustest ning otsides põhjendusi kummalistele sümbolitele viljapõldudel. Aasta lõpetame aga uue kaasahaarava BBC sarjaga „How Earth Made Us“, kus olulisteks märksõnadeks on geoloogia, geograafia ja kliima ning nende roll inimkonna arengus. Sari julgete ideede ja visuaalselt rabava kaameratööga!

Esmaspäev, 2. august 2010

AUGUST, FANTOOMPUUHUNNIK JA MISSIAASTA LÕPP

Mis te arvasite, et ma rahmin oma maratoni ja Vätternrundani ära teha ja siis lasen treeningutega kohe tuima näoga edasi? Ei arvanud ju nii? :). Ja minu väikest teletöötaja paksu keha silmas pidades, poleks see olnud vist ka päris mõistlik samm või mis?

Öeldakse, et maratonist taastumine võtab aega - 1km 1 päev. Kui maratoni oli 42 km ning kahe nädala pärast tuli 300 km-ne jalgratta ots veel peale - siis ma isegi ei viitsi praegu täpselt arvutada - kui pikk see taastumine pidanuks olema. Igal juhul võtsin ma omale taastumiseks juuli kuu, sest juuni lõpus lasin veel mõningad taastavad rattatreeningud peale. Et juulisse oli planeeritud ka kolmenädalane puhkus, siis oli kõik täpselt tiptop ning ma nautisin puhkust oma abikaasaga südamest.

Põhilise osas olime me Saaremaal - mis juhtimisi on üks meie lemmikpaiku üldse. Leisi kandis üürisime ühe väikese osmiku ja lasime jala sirgu seal. Iga päev käisime ujumas - kui täpne olla siis Tuhkana rannas - mis on küll üsna rahulik aga selle eest hiiglaslikult ilus rand. Koerad said ujuda lähedalasuvas tiigis, sõbrad käisid külas, hea söök - üsnaga, kõik asjad... Nii et ma ei tea kas see nüüd oli elu parim puhkus, aga vähemasti oli see nii lõõgastav, et ma esimesel nädalal ei viitsinud linnas isegi liikluses kellegi peale vihastada :)

Mis treeninguid puudutab, siis ujumised olidki ainsad treenigu moodi asjad, mida ma juulis tegin - aga see oli hea, sest kui kristalselt aus olla, siis viimane rattatreening oli põlvele hirmus valus. Ning osalt seetõttu ma ka pikema puhkuse endale lubasin.

Augustit - mis algas pühapäeval ehk siis eile, alustasin ma küll väga tormakalt, nii et praegu on isegi lihaseid taas tunda, nimelt siis 5 tunnise treeninguga. Treenisin seda korda koos oma emaga, kes on väga vastupidav ning tubli inimene muide. Ja treeningu iseloom seisnes puude laadimises kärusse, käruga nende kuuri kärutamises ning kuuris riita paigutamises. Lisaks sellele tuleb märkida, et tegemist oli fantoompuuhunnikuga, mis mitte ei kahanenud, vaid kasvas. Vähemasti nii meile tundus. Aga õhtuks oli see fantoompuuhunnik kadunud, seega tuleb tunnistada meie paremust antud võistluses.

Mis nüüd algavat spordihooaega puudutab, siis pole mul otseselt mingit sportlikku eesmärki välja käia. Aga ma üritan liigutada edasi nii tublilt kui vähegi võimalik. ETVs ma sel aastal Teid spordile innustamisega ei kurna, sest IS ja IS2 on minu jaoks ennast õigustanud ning ma julgen öelda, et minu missiaasta on läbi :)Ja igasugused tõestamist vajavad küsimused on tõestatud. Seda enam, et eesmärgid ja tähtsad sündmused ootavad Trincut ja mind meie elus niigi - aga neil me pikemalt ei peatu, sest mõni asi võiks ikka endale ka jääda, kas pole?

Eeloleval nädalavahetusel on muide Pühajärve triatlon tulemas, nii et kõik kes pole veel plaane 7. augustiks teinud, siis miks mitte minna vaatama ühte vägevat spordivõistlust - tublimad muidugi saavad ise ka kaasa teha. Aga siit fotomeenutus:



Blogi plaanin edasi pidada. Kirjutada erinevatel teemadel - sealhulgas kas sel või järgmisel nädalal ka päris põhjalikult ETV ja ETV2 uue hooaja hankeprogrammist - sest päris palju uusi ja ägedaid asju on tulemas. Aga kindlasti ka rattasõidust, spordist, filmidest ja muidugi 16. augustist ka Suveniirist - ehk siis ETVs kell 20:05 eetris olevast suvesaatest. Missuguseks blogi nüüd täpselt kujuneb - seda ma veel ei tea - aga pole vist mõtet praegu asja katki jätta, nii vähemasti mulle näib. Igal juhul on mul hea meel, et Te aegajalt siin lugemas käite ning loodan, et Teie suvi oli mõnus ja sügisel on Teile varuks toredaid üllatusi.

Pühapäev, 20. juuni 2010

VÄTTERNRUNDAN 2010

Rootsi keeles tähendab Vätternrundan minu meelest ümber Vätterni järve sõitu ja iseenesest võiks ju küsida, mis siis selles nii erilist on? Ümber Harku järve n. joostakse ja samuti ümber Viljandi järve, asi see siis jalgrattaga ümber Vätterni järve sõita pole? Tegelikult on küll, sest see tiir tuleb kokku 300 km. Seda on umbes sama palju, nagu 3 korda ümber Võrtsjärve – kui siin võrdlusi tuua Eesti siseveekogudest. Ja nagu mu selle aastane võistluskalender ette nägi, oli suve teine suurvõistlus 2 nädalat peale Stockholmi maratoni just seesama ümber järve sõit. Kui maratoni kohta öeldakse, et jooksust taastumine võtab aega 42 päeva, siis kahjuks nii palju aega meil Priit Salumäega ei olnud, oli napp 14 päeva ja sellega pidi hakkama saama.

Seiklus algas Tallinna Sadamas neljapäeval peale tööd. Istusime Priidu autos, Endel, Priit ja mina. Endel on Priidu töökaaslane ja muhe sell, kes oli nõus meid sõidutama – kuna pärast Vätternrundanit ei tohi võistlejad 6 tundi autoga sõita – seda aga oli täpselt nii palju, et meie oleksime oma laevast maha jäänud – kui Endel poleks saanud tulla. Ja muide politsei kontrollis seda, et osalejad ei sõidaks.



Nii, istusime Tallinna sadamas, rattad katusel, ja ootasime pääsu laevale – mis sujus imehästi, sest Tallinki inimesed olid ülimeeldivad ja muide ka pärast hiljem mitmes situatsioonis demonstreerisid sõbralikku ja inimese poole pööratud asjaajamist. Saime laeva, panime oma kodinad kajutisse ära ja tutvusime laevaga – misjärel otsustasime rootsi lauda sel õhtul mitte minna – vaid tegime Priiduga pastapeo. Pastapidu on üsna tavaline nähe enne vastupidavus-võistlusi või pikemaid sõite, sest see laeb süsivesikutega, mida sõites või joostes kõvasti kaotatakse. Koorene kukeseenepasta oli ja pidu seisnebki selles, et süüakse pastat. Endel sealjuures lubas enesele pisikese hamburgeri friikatega, et olla menüü asjus nüüd täpne, kuid ka tema oli meie peol täieõiguslik ja oodatud külaline. Pärast pastapidu midagi märkimisväärset ei toimunudki enam – vaatasime veel kajutis jalkat ja uni tuli päris kärmelt.

Hommikul olime Stockholmis õigel ajal ning põrutasime kohe E4ja pidi Motala poole. Motala on siis see linnake, kust Vätternrundan alguse sai. Eriti seiklema ei pidanud, sest meil oli GPS, aga natukene pidi ummikus passima, sest märkimisväärseid ümberkorraldusi oli seoses kuningatütre pulmadega Stockholmi liikluses. Siinkohal ka õnnesoovid Printsess Victoriale ning Prints Danielile nende tähtsa päeva puhul. Kaunis paar ja palju armastust.



Motala poole liikus palju masinaid, millel rattad katusel – meie sealhulgas. Tegime vahepeal ühes ette juhtunud Statoilis peatuse – mõtlesime et läheme kõrvalolevasse restorani, aga kokkuhoiu mõttes läksime ikkagi Statoili ja tegime võikud, sest restoranis midagi üliisutavat ka parasjagu silma ei hakanud. Sõime veel toredalt ühe suurema kaljunuki peal, märkamatult hakkas hinge hiilima juba pisike ärevus.

Motalas olime kohal umbes 3 tundi enne starti. Esimese hooga oli me märgitud stardiaeg kell 1:42 öösel, aga me pidime selle ära muutma, sest kui me startinuks siis, siis laevale ei jõudnuks. Sestap 100 SEKi nägu ja saime stardi tõsta varasemaks – kella 19:42ks. Tore. Kohapeal selgus, et olgugi et nii Priidu kui minu Scotil olid peal esituli ja tagatuli, siis peab veel ropult helkureid peale kruvima, mida meil mõistagi polnud. Aga meie masin parkis nii kenasti rattapoe ees, et saime vajaminevad helkurid siiski suuremate takistusteta peale. Vahepeal oli aga kell juba lõunatunnist ammu üle läinud. Meie söök oli aga olnud hommikune puder laevas ning lõunane võiku kolmnurk Statis – seda oli selgelt vähe. Seega läksime ja tegime veel ühe pasta Bolognese kohalike türklaste juures, kes pidasid pizza ja pasta kohta samuti sisuliselt meie auto vastas. Siis selgus, et ma, vana oinas, olin siiski unustanud osta sisekummid – seega siis tuli see ka veel siva osta – ja seda me ka koos Endliga tegime – sest lisaks kõigele muule on Endlil veel selline suur väärtus, et ta on ilmselt üks parimaid rattapoe asjatundjaid, keda üldse on võimalik leida. (ja mitte ainult Eestis, sest ka rootslased pidid tunnistama tema jõulist asjatundlikkust).

Riietusime autos. Alussärk, rattapüksid, pikad rattapüksid, rattajakk – windstopper, rattamüts, kiiver, prillid, sokid, kingad selga ja jalga. Rattajaki taskusse 3 geeli, tagavarakumm, vihmajakk, 3 salvrätikut igaks petteks, rattale külge 2 pudelit kange energiajoogiga, juba olid küljes niisiis eelpoolkirjeldatud lambid – millest viimasel hetkel selgus, et Priidu tagumine lamp ei töötanud, mistap ka väike lisanärvipinge, sest polnud päris selge, kas starti lubatakse või mitte.

Meie stardigrupi number oli 333 ning jõudsime õigel ajal starti. Tulega löömaks ei läinud, seega täpselt kell 19:42 võeti meie eest nöör. Start!



Alguses oli tempo väga rahulik, sest ees sõitsid 2 mootorratturit, aga kohe nende järel olime ka meie, sest me põrutasime Priiduga ikka kohe ees minema. Pärast kilomeetrit lasid mootorratturhiired minekut ja edasi läks piki järvekalda teid sõit esmalt lõunasse, Jönköpingi poole. Kui sõidetud sai 60 km, ütles Priit, et näed veel 5 korda samapalju veel sõita. Aga esimesed 100 km olidki päris mõnusad, ilm oli päikeseline, pealtvaatajaid oli palju, need innustasid vägevalt ja hea oli sõita. Depood ehk peatuspunktid olid umbes iga 40 km järel. Esimesse depoosse ja viimasesse depoosse me kunagi ei keeranudki, teistest käisime läbi ja tankisime oma joogipudeleid ja ennast. Peamiselt banaani, hapukurgi, magusate saiakeste, tee, energiajoogi, veega. Depoodes käisime ka ennast kergendamas, sest seda tuli teha tihedalt, kuna jõime päris palju.

120 km kandis läks minul isiklikult raskeks. Enne seda oli olnud just mõnus sisetingimustes depoo, aga oli pimenemas ja sealt edasi läks ainult keerulisemaks. Isegi ütleme 150 km oli võimalik veel nautida sõitu, kõik see, mis pärast tuli, oli julm. Minu jaoks vähemalt. Kui pimedaks läks, siis hakkas kohe ka sadama. Ratas oli muidugi kõva, pidas kogu valule kenasti vastu ning sealjuures veel vägagi hästi, ühtegi järeleandmist ei toimunud – siinjuures on oluline tänada ka Hawaii Expressi mehhaanikuid, kes tegid väga head tööd.

Priit Salumäe kohta tahan ma öelda seda, et kui teda ei oleks minuga koos sõitmas olnud, siis üksi poleks ma seda sõitu ka läbinud. Priit aitas mind ülimalt palju ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Hea on, kui Sul on Sõber, kes rohkem teeb kui räägib, aga kelle peale võib kindel olla. Okei – korra me läksime peaaegu riidu ka – sest enne sõitu oli meil juttu poole peal tehtavast lasagne peatusest – kus pidime sööma nii et küll saab. Kui see peatus tuli, siis Priit tungivalt soovitas mitte kuiva, sooja, maitsva lasagnega sööklasse minna, vaid tegime mingi näruse 3 minutilise saiapeatuse, joogipudelid täis ja kohe edasi. Vihma sadas nii et tolmas, aga tagantjärele mõeldes oli see hea otsus, sest kui ikkagi väga kehva ilmaga korra sooja sööki mao täis sööd ja juba elu natukene ilusamana tundub – ning siis pead minema koerailma kätte, siis see võib olla raske. Riidu me mõistagi oleksime peaaegu läinud sellepärast, et mina tahtsin omale lubatud lasagnet ja viimased 50 km olin ma sellest ka päris palju mõelnud. See selleks, seda lasagnet kunagi ei tulnud.

Vihmajakid olime mõlemad juba ammu selga pannud, tuled ratastel põlesid ja sõitsime edasi, nüüd juba pikalt põhja suunal. Siga raske oli. 200 km sai sõidetud – põlved juba valutasid natukene, peamiselt sõitsin Priidu tuules, aga kasutasin ta abi ka tõusudel – selge oli see, et hakkan väsima ning midagi tuli ette võtta, et mitte 15 km/h kulgeda. Kui kiiruseni juba jõudsime, siis meie keskmine kiirus oli kogu distantsi vältel 27,3 km/h – tippkiirus 63,2 km/h. Peale ühte peatust, sattusime kokku kahe kogenud ratturiga, kes sõitsid Bianchi ratastega – istusime nende taha – seal oli veel 5,6 meest ning peagi oli selge, et see oli ülimalt hea otsus. Ma nimelt olin juba hakanud nii väsima et ei saanudki aru – kas olin saanud haamri või on veel midagi sees, mida välja panna. Igal juhul vilistasin ja palusin Priidul aeglasemalt sõita vist vähemalt 100l korral küll kogu selle distantsi jooksul. Nii, ja hoolimata 208ks kilomeetriks juba väljakannatamatuks muutunud põlvevalule otsustasin hammastega kinni hoida sellest grupist ja see ka õnnestus. Kuigi alguses oli valus nii mis kole, punnisin edasi. Ja saime seal grupis edasi sõidetud ligi 50 km. Priit oli muidugi ülitubli – ta oleks sõitnud ilmselt 45 km/h selle sõidu algusest lõpuni läbi. Pealegi on ta kahel korral läbinud Norra 500 km rattasõidu ning mis siin pattu salata – ta on ju Paris-Dakari rattaralli võitja ka. Aga see selleks. Mind see tol hetkel eriti ei lohutanud, et Priit tubli on, sest ise pidin ka pingutama ja nii ma siis ka tegin.

Istusime oma Scottidega Bianchi meeste tuules kuni saabus 260 km depoo. Vihma sadas endiselt, aga oli läinud juba valgeks. Tegime viimase peatuse jõime kohvi ning otsustasime, et nüüd põrutame maksku mis maksab lõpuni välja, viimases peatuses ei peatu, ent meie tuuletegijad peatust ei teinud, mistap pidime uue grupi leidma. Jalgratta seljast maha saamine oli juba üsna raske. Nii, aga peale saime taas ja sõit läks edasi. Leidsime erinevaid gruppe, aga päris lõpuni üheski sees ei istunud. Miks grupis on parem? Seda põhjusel, et tuuletakistus on väiksem ning kui keegi teeb ees teed, siis on väiksema pingutusega võimalik sõit ära sõita. Öeldakse ka, et grupis sõidad nagu ema süles.

Viimane 280 km depoo läks mööda, sõitsime edasi, nüüd tekkis juba mingi sportlik viha – nii vähe on jäänud, sõitsime ja vajutasime edasi. 15 km lõpuni, 10 km lõpuni, 6 km lõpuni – teeääres oli mehi, kelle kumm oli katki läinud n. 5 km ja 2 km enne lõppu – milline nöök see võis olla – 2 km ja sa pead läbikülmununa kukkuma veel kummi vahetama.

Meil oli Priiduga õnne. Läbi olime külmunud küll, aga vaatamata sellele pidasid rattad, kummid ja mehed ise vastu. Ajaga 12 tundi ja 5 minutit olime Priiduga finishis. Siit saab vaadata meie perekonna nimede järgi ka tõendust: http://brm1.vatternrundan.se/default_vr_en.htm Mingit tunnet peale heameele eriti ei olnud, õnne eriti ei tundnud, hea meel oli sellepärast et see sõit läbi sai. Umbes 7 tundi 12st sadas, sõitsime öö läbi ja kell oli hommikul 8 paiku. Ajasime autos maganud Endli üles, sõitsime pesemisruumide juurde, saime vahetusriided kätte ja tegime pikema sooja dushshi. Ühtegi kuiva kohta ei olnud, riided olid läbiligunenud ja jalad olid väga valusad, eriti põlvedest. Aga kõigele vaatamata, on see üpris vägev, et me selle Vätternrundani ära tegime. Seda pole just väga paljud eestlased läbinud – aga mõned on. Minu koolivend Matti Maasikas näiteks ütles, et tema jaoks oli see aastake või paar tagasi väga raske kogemus. Minu jaoks oli see kindlasti elu kõige raskem katsumus siiani. Midagi nii julma, pole ma pidanud põhjusel või teisel läbi tegema, aga samas on seda parem tunne praegu, et see siiski on võimalik ja läbitud. Priit Salumäe ja Toomas Luhats koos suutsid läbida Vätternrundani. Võimas värk!

Esmaspäev, 7. juuni 2010

STOCKHOLMI MARATON 2010 OLI SELLINE...

Algas meie reis maratonile reedel kell 17 Tallinna sadamast, mil siirdusime kooseisus Triin Luhats, Priit Salumäe ja ma Stockholmi suunduvale Tallinki reisilaevale. Igavene tore laev oli ja ma pean ütlema et ka ülimalt meeldiv laevapersonal. Meil oli aknaga kajut ja kui olime oma kodinad kohale vedanud, siis läksime laeva vaatama. Poed, söögikohad ja muu sai suhteliselt kiiresti selgeks, misjärel tegime kerge eine Rootsi lauas. Rõhk sõnal kerge, sest enne maratonijooksu ei ole oma naha vahet väga mõtet täis parkida ka. Mingit karaoket, tantsu, pidu meie jaoks sel õhtul ei toimunud ja nii rohke huumori saatel igaüks oma koikule kobiski. Erilist närvi ei olnud ja mu meelest magasid kõik suhteliselt kergesti selle öö üle.

Hommikul kui laev hakkas sadamasse jõudma ja sööma läksime, siis oli juba olukord teine. Kuivõrd Trincu sõi varem ja veidi paremini, siis meie Priiduga läksime suhteliselt mõtlike nägudega putru sööma. Väga ei isutanud ja eriti ka süüa ei tohtinud. Putru võis. Arutasime natuke jooksu üksikasju, aga ei midagi väga sügavat. Selline väike murenoot jäi nagu õhku, muidu väga positiivse ellusuhtumise varjus.

Tore seiklus oli Stockholmis kohe sadamas taksoga. 3 kuud Stockholmis elanud, ilmselt egiptlasest taksojuht, ei suutnud aru saada meie hotelli nimest, ega aadressist ning olles kõigi sadamas olnud taksojuhtide käest asja uurinud asusime ikkagi siis hotelli poole teele, et asjad ära panna. Tal oli küll ka masinas GPS, aga seda ta kahjuks käsitseda ei osanud, see selleks, appi tuli kaardilugeja Triin, kes näitas näpuga kuhu tuleb sõita. Kui me olime jõudnud hotellile juba võrdlemisi lähedale, siis otsustasime oma pakkidega teed jätkata jalgsi, sest egiptlasest noormees ei osanud kaugemale meid kahjuks viia. Aga see selleks, kõik mis kehvasti algab, ei pea veel kehvasti lõppema.

Hotelli jõudsime kella 11 paiku, õnneks saime ühe toa kohe ka kätte (aga check-in time oli umbes 15, 16 ajal), mis osutus äärmiselt heaks ja vajalikuks – seda eriti meie järgmisi toiminguid silmas pidades.

Et maratonil hästi läheb – peab ennast korralikult vaseliiniga kokku võidma. Strateegilised kohad siis eelkõige. Jah see kõlab võikalt ja veidralt, aga tuleb igasugune vastikustunne uihjaaih unustada, tuub lahti keerata ning asjaga pihta hakata. Ma küsisin eelmisel õhtul laeva poest kummikindad, mida nägin ühel tootenäidiseid pakkuval proual terve kasti olevat, mistap oli enda võidmine oluliselt lihtsam.



Aga ilma naljata – vaseliiniga võidmine on oluline seepärast, et pärast ville, hõõrunud kohti ja muud sellist poleks. Kokku tuli teha tagumikuvahe, jalgade vahe, varbad, kaenlaalused, kintsude siseküljed. See tehtud – hakkasime nibusid teipima (jutt käib minust ja Priit Salumäest). See on vahalik selleks, et pärast maratoni särk verine poleks. Nimelt hõõrub särk rinnanibud nii ära, et need hakkavad verd jooksma. Kui nibud kinni teipida, siis jääb see ebameeldiv kogemus ära.



Riietumine, pulsivöö ja kell peale, sokid, tossud, müts, dressipluus, võistlejaankeet ja me olime valmis.



Edasi läksime metrooga olümpiastaadioni peatusesse. Mõtlesime veel, et näed läheme natukene, vara, aga parem sörts varem seal olla kui hiljaks jääda. Meie ettevaatus osutus mitte ainult vajalikuks vaid isegi hädavajalikuks. Nimelt selgus kohapeal, et registreerimine lõppes kell 12:30, meie olime kohal 12:52. Ma ei tea kuidas Priit, aga mina jõudsin korraks ehmatada. Siiski juhatati meid siva kotti võtma ning saime registreeritud ja asjad kätte. See oli ikka eriline nibin-nabin värk kui nüüd kristalselt aus olla. Sest ilma numbrita joosta ja pärast öelda, et tegin sellise ja sellise ajaga – see olnuks sama hea mis üldse mitte joosta.





Kotis olid number, ilus valge müts, kiip – mis kinnitati vasakule jala tossule ning mõned bukletid, millega polnud midagi teha. Tund enne starti oli mul vaja ära ängistada maitsev lõuna – ehk siis üks powerbari shokolaad, mis eriti hea välja ei näinud, aga maitses enam vähem. See andis siis nö stardikiirenduse. Numbrid ja kiibid peale, kotid hoidlasse, Trincule musi (ainult mina, Priit mitte) ja oma stardikoridori otsima. Meie stardigrupp oli F ning selleks, et sinna jõuda tuli palju seista ja oodata. Kell 13:45 olime aga kenasti laial tänaval Stockholmi olümpiastaadioni ees ning hakkasime starti ootama. Priit veidi eemal, mina veidi tagapool.

Läksin vastu maratonile võrdlemisi väljaarenenud reaalsustajuga, st ootasin aega kusagile 5:15 ja 5:30 vahele, saades aru, et 5:15 oleks ehk liiga roosiline, aga samas ega väga palju midagi rohkem seal vahtida rajal ka pole, sest 6 tundi on kontrollaeg ja kui lõpetad pärast seda, siis medalit ja särki ei saa ja endal on ka vilets enesetunne ilmselt.

Oodates sain teada, et stardis on ligi 120 tubli eestlast, et Soome välisminister Stubb jookseb koos abikaasaga ning et kohe läheb lahti.

Kell 14:00 kostis kõlaritest lask ning maraton algas. Algas ta küll sellega, et mitte midagi ei juhtunud – sest minu number oli 11050 ja see tähendas seda, et olin kusagil tagumiste startijate hulgas. Vaatasin pulssi, see näitas 65, see oli ühtlasi viimane kord kui nii madalat pulssi nägin maratoni käigus. Ja läks lahti, kõigepealt rahulik kõnd, siis kiiremaks (nii kestis see umbes 7 minutit) ja siis kui stardirajatiseni jõudsime, siis läks jooksuks. Algus oli teadagi lihtne. Märkasin lipumehi, kes alguses kandsid ka suuri õhupalle. Lipumehed on siis lippudega 4:30, 5:15, 5:30 – need inimesed, kes lähevad kindlalt sellist aega jooksma. Elik siis kui tahad n. saada aega 5:15 – siis on mõistlik hoida ennast selle lipumehe taha. Ei hoidnud ma ennast kellegi taha vaid alguses läksin ikkagi väga selgelt vastavalt pulsile jooksma. Ma tahtsin et pulss ei läheks üle 158, see oli mu selline soovituslik piir, mida jälgida.



Kulgesime piki armsaid Stockholmi tänavaid ühtlase inimjoana – mis pikkamisi hakkas pikemaks venima. Alguses jooksin üksi ning testisin – kuidas siis on ka nö maratonijooksu joosta. Vaatasin väga täpselt pulssi, enesetunne oli hea – aga 5 km peal tundus mulle, et olen veidi liiga aeglane – protokoll näitab 7:18 min/km. Hea olnuks sinna 7 kanti saada – seega tõstsin veidi tempot ning loogiliselt tõusis ka pulss sinna ülemise piiri peale, kuhu ta jäi pea 30 km-ni. Mul ilmselt vedas – sest märkasin enda ees kahte triibuliste nö kohtunike särkidega soomlast. Ühel oli peas Soome maanteerattameeste müts, teisel olid lihtsalt tumedad juuksed ja parema jalapeal veeni laiendid. Miks ma neid üksikasjalikult kirjeldan? Sest järgmised 25 km veetsime koos – st nemad ees ja mina nende järel. Toredad soomlased olid. Aitasid mind väga kõvasti. Ja sealjuures nad ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt jooksid minu ees. Aga tempo – see oli neil ideaalne. Ma sain oma puuduliku soome keele oskusega neist aru, et nad rihivad kusagile 4:30 kanti aega, aga võimalik et nad ka ütlesid, et jooksevad praegu 4:30 tempos. Tegelikult vahet pole, sest nad rääkisid seda nii ehk naa omavahel, aga märgatav oli ka minu 5 km vaheaegade oluline paranemine. 10km peal oli juba 6:54 km ja 15 km peal koguni 6:46 minutit kilomeeter.

Söömisest joomisest ka. Olin väga tubli jooja, st külastasin kõiki joogipunkte rajal peale ühe. Sinna ma ei põiganud, sest see oli eelmisest ainult km kaugusel vist – või vähemasti ei olnud janu. Kuni 30 km jõin vett. Iga energiageeli peale jõin samuti vett peale. Geele oli mul kaasas rajal 6. Iga 45 minuti järel lubasin enesele geeli, peamiselt siis joogipunktides, sest seal sai juua. Pärast 30 km hakkasin ka energiajooki jooma ja ühe korra jõin pakutavat cola-jooki ka. Samuti võtsin poole peal kusagil ühe tüki banaani ning 35 kandis tüki shokolaadi. Kasutasin ära ka kõik piserdusdushshid – elik siis sellised veekardinad – kus alt läbi joostes sai ennast vahvasti värskendad. Kastsin ka kõigil võimalustel oma läbimärja valge mütsi veetünnidesse, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks ja ka käsnade jaoks olid mõelnud (paljud jooksjad värskendasid ennast ka märja käsnaga, mis oli samuti eelpool kirjaldatud maratoonari baasvarustuse kotis, seal samas kus bukletid ka olid ja number J)

12 km ja 37 km kandis nägin Triinu, kes tegi pilte. See andis ka jõudu, kui oma kallim on raja ääres. Sealjuures esimesel ringil nägin ma teda selja tagant – kohe ei näinudki teda rahva hulgas, aga miski sundis mind joogipunktis pöörduma ja tagasi vaatama – ja seal ta oligi. Minu ilus naine!



Poole maa peal – elik siis 21 km juures oli kõik suhteliselt tibens, ainult et siirdusime jooksuga natukene äärelinna – sellisesse tühermaa moodi parki – mis oli sisuliselt nagu maakoht – tee äärse sõid hobused (mis ma kahtlustan oli sinna toodud spetsiaalselt maratoni jaoks) ja u 7 km oli küll rohelist, kuid ikkagi natukene söötis karjamaad, kus polnud ka värskendus dushshe ning mu meelest oli ja joogipunkte vähem.

Kusagil 28 km paiku tabas mind aga loomulik vajadus. St pidi minema ennast kergendama raja äärde. (me räägime number 1st) Aga oli hakanud ka natukene jooksmine raskeks minema. Parasjagu oli alanud teine ring. See neetud tühermaa ei tahtnud ikka veel ära lõppeda. Ajasin oma asja ära ning jooksin kohe edasi. Selleks et oma soomlasteni jõuda – oli vaja nüüd pisike spurt teha. See ei olnud hea idee. Ega ma ka ei tea muidugi, kas oleks jaksanud nende soomlastega pikalt sammu pidada. Aga igal juhul kui jõudsime linna tagasi, siis oli selge, et edasi jooksevad nad ilma minu meeldiva seltskonnata J, mis neile polnud ilmselt suurem kaotus. Valutama hakkas põlv. Mitte väga, aga no andis oma olemasolust selgelt märku. Jooksin veel 1 km, siis kadus põlvevalu ära, saabusid krambid. Hakkasin käima. Samas krambid polnud ka tapvad. Jah nad on vastikud, aga krambid jalalihastes on vist küll 90% jooksjatel, seega polnud sellest midagi imelikku ning ma olin neid isegi veidi juba oodanud või vähemasti olin ma nende saabumisega arvestanud.



30 km tuuris, siis algaski vaheldumisi jooks/käimine. Vaheldusid ka muide krambid, kui kõigepealt olid nad jala ülal osas, siis vaheldumisi käisid läbi kõik lihased põlveni. Mulle kohati tundus, et käimisega oli krampe rohkem kui jooksuga. Aga 12 km oli veel lõpuni. Mingeid katkestamise mõtteid polnud mul kordagi. Ma olin arvestanud et kui tervis (me räägime siin pumbast, vererõhust, kõhuvalust jne) alt ei vea, siis ma pooleli ei jäta. See et jalad veidi valusad on, see on ilmselge. Nii ma siis jooks-käisin. N. siis kui tuli teist korda silla tõus – mis on suhteliselt raske koht teisel ringil, siis mulle näiski et joosta on vähem valus kui kõndida. Aga lauskmaal oli muidugi vastupidi. Kusagil 38 km märkasin korraga 5:30 lipuga naist. Võtsin aga nendele sappa. Seal oli palju inimesi, kes üritasid 5:30st aega maratonist välja võtta. Ja sealt edasi oli käimist oluliselt vähem. Jooksu rohkem. Aga õnneks siiski vahepeal käidi ka, nii et ma suutsin kusagil 40,5 km-ni neist kujundlikult väljendudes hammastega kinni hoida. Edasi ei jaksanud. Nad käima ka rohkem ei hakanud, nii et siis käisin pool km. Kuni 41 km – kus ühel nurgal märkasin eestlasi – kes olid ise juba lõpetanud, neil oli käes väike eesti lipp ja märgates rahvuskaaslast hakkasid ergutama raja äärest. Sellest oli abi. Eesti lipp koos lahkete eestlastega, andis jõudu. Käes oli viimane kilomeeter. Rohkem ma ei käinud, sellest punktist edasi Jooksin lõpuni välja. Nii et siinkohal aitäh Teile, head eestlased – kes iganes te olite!

Jõudsin Stockholmi olümpiastaadionile. Hea tunne oli äkki, kohe saab see katsumus läbi. Vaatasin finishi tablood – jõuan 5:30ga mõtlesin, seda vaatamata faktile, et lipunaine oli juba finishis. Ju nad siis jõudsid 5 minutit varem. Esimese hooga näitaski tabloo 5:29:34 ning pidasin seda oma lõpuajaks. Nägin Triinu, sain auhinnasuudluse, sealt edasi siis läksin medali järgi. Nimelt sai iga lõpetaja vahva medali, mis tunnistab, et oled maratoni läbinud. Samuti sain Trincult telefoni ja helistasin kohe muretsevale emale, et öelda kõik on hästi.



Kohe sai aga selgeks ka see, et seoses sellele alguse ootamisele – ei läinud mu aeg käima kell 14:00 kui maraton algas, vaid 7 minutit hiljem – kui ma reaalselt stardist edasi sain, seega siis lõplik aeg 5:22:02. Lõpukoht 10892, oma vanuserühmas 5225s. Keskmine aeg – 7,38 minutit kilomeetri kohta.



Edasi oli vaja võtta paar treppi – mis olid juba rasked, sain lõpetamise puhul kena musta särgi – misjärel liikusin oma kotti võtma. Seal kohtusime Priit Salumäega, kes oli lõpetanud ajaga 4:04 – hiiglama vägev ja tubli saavutus, eriti arvestades et täpselt nädal enne maratoni lõpetas ta Tartu Rattaralli (130 km) 49. kohaga!



Emotsioonid olid üleval, tuju oli vägev ja hakkasid saabuma ka juba sõprade ja tuttavate SMSid. Komberdasime Priiduga söögiputkasse ning saime hotdogi ja õlu, mis igale lõpetajale anti lisaks särgile ja medalile. Ning edasi juba siis Triinuga kohtumispaika ja sealt edasi metrooga hotelli. Hotellis dushshid ja õhtu lõpetas õhtusöök kohalikus Wapianos (mis oli meile kõige lähem toidukoht, sest käia ei tahtnud rohkem kui absoluutselt vaja oli).

Jalad on endiselt veidi haiged, eriti treppidest käimise asjus – aga see on ka kõik. Ja alles 2 päeva hiljem hakkab kohale jõudma, et tegelikult on ikka hiiglama äge, et maraton joostud sai.

Ma tahaks tänada Triinu, Ema ja Isa, Priit Salumäed, Priit Ailti, õde-Liinat, Heikit ja Estrit, Triinu perekonda, Hannest, kõiki blogi-lugejaid ja pöidlahoidjaid ning sõpru kes abiks olid. Samuti tahan ma öelda seda, et inimvõimed on päris sügavad ning vahel tuleb neid võimete piire veidi edasi lükata, selleks et eluga edasi minna. Minu jaoks oli maratoni läbimine ühe mehe võitlus enesega. Võitlus mugavuse, lodevuse ja keskpärasusega. Kuid samas, loodan, et see sportlik teekond jaanuarist juunini innustas inimesi sportima, liikuma ja oma tervise eest hoolt kandma.

Inimene suudab!

Pühapäev, 6. juuni 2010

Stockholmi maraton 2010 vol.1

Eile 6htupoolikul l2bisin Stockholmi maratoni. Aeg 5.22.04, 42 km. Olen ypris 6nnelik ja tuju on hea. Tervis on tiptop, kui pisut kangeid jalgu mitte arvestada :), see on aga loomulik. Pikem sissekanne koos piltide ja emotsioonidega juba homme.

Esmaspäev, 31. mai 2010

70: 10 KM MÕNUSALT METSAS

Pirita terviserajad meeldivad mulle ainuüksi juba seepärast, et see mets on seal nii ilus. Liskas on seal muidugi ka nii puhas õhk, et kopsud laulavad ja veel lisaks sellele meeldib mulle seal raskelt joosta. Eile lasin abikaasaga lihtsa 10 km. Natukene selleks et kontrollida oma valmisolekut ja natukene selleks et nii ehk naa pidin trenni tegema. Triin kimas rattaga taga ja mina muudkui aga jooksin. Pulsi kell oli korralikult peal, ei lasknud ka tõusul üle 160 pulssi, keskmine oli 150. Ja vahemikus 145-158 on mul plaan ka maraton ära joosta.

Igal juhul oli eilne treening lootustandev, enesetunne väga hea ning viimasele nädalale enne martanoni, mis on jube eeloleval laupäeval lähen vastu väikese aukartusega, ent mitte kartusega. Samas olen enda jaoks selgeks mõelnud, et oluline on ikkagi tervis ning kui peaks (ptüi, ptüi, ptüi) midagi tervisega viltu vedama, siis jätan pooleli. Samamoodi mõtlesin ma ka enne triatloni. Praegu aga olen positiivne ning ootusärev, sest ikka natukene on äge ka kogu see kogemus, mis mind ja kümneid tuhandeid teisi nädalavahetusel ootab!

Reede, 28. mai 2010

69: RATASJOOKS

Eile käisin oma südame rahustuseks veel korra arstlikus kontrollis, kus väntasin seekord pool tunnikest ratast. Tulemused olid üllatavalt head ning koormustaluvuse hindeks sain samuti väga hea, mis annab lootust. Aga et pool tundi ratast sisetingimustes pole eriline treening, siis õhtul lubasin oma jalgadele 9 km jooksu otsa, et neile ei hakkaks tunduma, et elu ongi lihtne.

Jooks oli väga rahulik sörk, seekord ma mingeid lõike eriti ei teinud, kui siis kaks tükki Pirita teel. Kui pulss läks punasesse, siis tegin kiirkõndi aga üldiselt kulgesin siis sörkides.

Vorm on päris hea. Nuriseda nagu pole eriti millegi üle. Joosta jaksan, ratast sõita ka jaksan. Igal juhul on selge et nüüd kus käsil on viimased 7 päeva enne maratoni, pole mõtet treeningutega enam hulluks minna. See mis on, see on ja mida ei ole - selles võib pärast vaid iseennast süüdistada.

Esmaspäev, 24. mai 2010

67. 68. TREENINGUD IGAVESES LINNAS

Kaks jooksutrenni tegin möödunud nädalal. Rohkem ei teinud, sest viibisin Trincuga Roomas. Aga selle eest käimistrenni tuli u 25 - 30 km päevas. Nii et üksjagu ma ütleksin. Lisaks siis jooksmistele. Jooksin ma aga Borghese pargis, mis suvateses nii meeldib olla ning paikneda praktiliselt 7 minuti tee kaugusel hotellist, kus me peatusime. Borghese perekond, kes selle all oleva maja ostsid, oli teatavasti tuntud kui võimas suguvõsa, kus oli kardinale ja paavstegi - aga tuntud olid nad ka oma kunstiarmastuse poolest, mille nimel ei peetud paljuks teinekord ka keegi ära mürgitada. Aga see selleks. Siit saate Borghese pere kohta rohkem teada kui huvi on.

(Selline näeb välja villa, mille ümber park on: allikas: http://www.italyguides.it/img/med/villa-borghese2.jpg)

Selline umbes oli siis jooksurada, mida mööda ma silkasin.

Nii, aga jooksud olid mõlemad tublid 40 minutilised ning pulsi kellaga. Ei lasknud ma üle 158 pulssi ka tõusudel, st jälgisin et pulss oleks 150 peal. Ja peab ütlema et väga mõistlikud olid need treeningud. Võib ju küsida miks ma ei jooksnud rohkem? Põhjus oli lihtne, jalad olid väsinud. Sest kui Sa ikkagi soovid ühe linnaga rohkem tutvuda, siis 25, 30 km päevas on minimaalne taks ma kardan, mis tuleb läbi kõndida. Aga Rooma linnaga tutvumist ma soovitan küll, sest igavene linn või mitte, igal juhul on see üks tsivilisatsiooni hällidest ning nii paljude vaatamisväärsuste (sõna otseses mõttes) otsa pole naljalt võimalik mujal kukkuda. Nii et kui keegi kahtleb, kas tasub Rooma sõita või mitte, siis igal juhul tasub!

Pühapäev, 16. mai 2010

MÖÖDUNUD NÄDAL: 62.63.64.65.66

Nii vilets kirjutaja pole ma juba pikalt olnud, ent samas, eks siis tulebki rahuliult järele võtta. Läinud nädal oli kõige parema kliimaga nädal sel aastal, see on kindel. Vähemasti siis seni, sel aastal, sest ilmselgelt on kõigil suvele päris suured ja peamiselt kuumad ootused. Esimese treeningu tegin esmaspäeval - mil törtsutasin lihtsalt joosta piki Pirita teed - kui täpne olla, siis TOPini ja tagasi.

Teisipäeval oli jalgrattatreening Priiduga ning ehkki veel mitte troopilises soojuses, siis oli täitsa meeldiv rattaga Suurupisse ja tagasi sõita. Tõsi, raske oli. Minul oli sellises 30 km/h tempos millegi pärast raske püsida, aga vahel ongi raske, teha pole midagi. Hambad risti ja edasi, mis muud.

Teisipäeva õhtul tegime Priit Ailtiga juba pea troopilises soojuses Stamina jooksul 2 ringi - 8km. Sealjuures oli esimene ring päris keeruline läbida, samas teine ring oli hea ja lihtne. Kummaline, eksole. Aga nii oli. Natukene olin ka riietega üle pingutanud, pikk dress ning selle alla lihaseid soojendav särk oli selgelt liiga palju. Lühikestega oleks pidanud minema - aga eks tagantjärele on kõik targad, kas pole :)

Neljapäeval tegin uuesti Tondi Spordimeditsiinikeskuses koormustesti, sest viimase koormustesti jaoks oli veidi vähe aega eelmisel nädalal ja tuli korrata. Koormustest andis päris palju head tagasisidet - n. seda, et tegelikult on ikkagi viimasest korrast alates pea kõik näitajad natukene paranenud. Sealjuures muidugi selgelt rõhutati, et läbida on nii Stockholmi maratoni kui ka vajadusel Vätternrundanit okei, kuid tõepoolest läbimistempos, mingeid spurte, ajapeale tegemist vms teha ei tohi. Minu poolt vaadates on see väga okei, sest tervisesport ning sealjuures võistluste läbimine on mu meelest palju ägedam kui tõmblemine esikoha pärast - seda enam et esikohapärast saaksin ma võistelda paremal juhul ehk curlingus, mitte rattaspordis või jooksus.

Ja eile päeval tegime Salumäe Priiduga väga mõnusa arhitektuurilise jalgrattatreeningu. Mida See endast kujutab? Väga lihtne, rahulik jalgrattasõit koos majade vaatamisega, elik siis tutvumine kaasaegse elamuarhitektuuriga. Kakumäe, Pikaliiva, Tiskre, Rocca al Mare pakkuvad selles küsimuses ka ammendamatuid võimalusi ning samas on mõnus treening ka tehtud.

Kokkuvõtvalt oli üks igavene vahva nädal, muuhulgas käisin n. reedel Jõhvis saadet tegemas ja Ida-Virumaa jättis muidugi kustumatu mulje. Isegi nii kustumatu, et natukene tahaks veeta kunagi ühe puhkuse nädala ehk isegi seal ja tutvuda rannajoone ja Narva-Jõesuu ja selle kandiga - aga vaatamisväärset on seal küll ja veel.

Laupäev, 8. mai 2010

61: VARAHOMMIK

Reedel kell 5:30 heliseb telefon hommikuse äratusega. Kiirelt üles, ilge uni. Kiire hambapesu, ilge uni. Silmad külma veega puhtaks - läheb paremaks. Rattariided selga, kingad jalga, ratas auto peale ja Pirita poole ajama. Kell 6:05 jõuan Pirita Hawaii ette, Salumäe, Juhanson, Sukk ja üks tubli rattur kelle nime ma ei mäleta kahjuks, on juba kohal. Vihma ei saja, ilm on kurjakuulutavalt pilves, aga meid see ei huvita. Algab Ain-Alar Juhansoni ideest koorunud hommikutrenn.

Ratasteselga ning Tammneeme poole. Kuni Meriväljani, ütleme isegi kuni Statoilini on suhteliselt unine mu sõit, aga midagi hullu ei ole. Kohati mõtlen lihtsalt, et kuidas ma kogu selle 2 tunnise sõidu ära sõidan. Teeme väikese Salumäe-sõprade-äratus-ringi - st sõidame Priidu sõprade majade juurest läbi, laseme uksekella ja kimame siis edasi. (Tegelikult uksekella ei lase :).

Sõidame presidendi majani ning sealt teeme pisukese shortcuti, mis nagu peaegi selgub ei vii meid eriti mitte kusagile peale metsa. Õige pea algabki metsatee - mis pole päriselt maanteeratastele mõeldud, kuid samas on see läbitav. Raputab küll, kohati on hirmsad lombid, aga pääseme kuidagi ikka kuiva jalaga läbi. Tsivilisatsiooni saabusime tagasi kusagil Kelvingi küla piirkonnas, millise maja vahelt me täpselt asfaldile keerasime, seda on üpris raske öelda.

Sõitsime aga edasi, Tammneeme poole. Kõik käisid vahepeal ees, st püüdsid tuult. Tammneemest võtsime suuna aga tagasi Pirita poole. Juba oli tekkinud autosid, hommikul oli hea sõita eelkõige siis seepärast, et masinaid oli väga vähe - ja see omakorda teeb rattasõidust suurepärase kogemuse. Teised olid veel nii tublid, et tegid poogna piki Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada peale, ma seda ei teinud, sest tööpäev hakkas kätte jõudma ning päeval oli ka koormustest - mis nagu selgus, läks veidi vett-vedama justnimelt samase treeningu pärast. Enne koormustesti ei tohi nimelt treeninguid teha... Aga hullu pole midagi, saan selle koormustesti järele teha.

Kokkuvõtvalt - vägev trenn oli, kuid mu jaoks ikka väga varane. Mulle meeldivad õhtused treeningud enam, aga vahel tuleb mugavustsoonist välja tulla ja ennast veidi tagant torkida, kas pole :) Igal juhul on kaunis, et see trenn tehtud sai ja 1 tund 47 minutit nii varasel tunnis - see on päris lahe.

Neljapäev, 6. mai 2010

59. 60. RATAS JA JOOKS

Teisipäeval tegime taas Ringvaate lõiku ja sel korral jalgrattast. Maanteerattast kui täpne olla. Priit Salumäega kohtusime Vabaduse platsil ning kulgesime sealt läbi linna Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale. Linna läbimine on ikka närviline küll pean möönma, midagi lihtsat või liiga mõnusat selles ei ole. Samas saab hakkama, ülimegagigasuperhypertähelepanelik peab lihtsalt olema.

Viimastel kordadel on kuidagi ilm jube möga olnud. Mitte kogu aeg, aga just siis kui me salvestame Ringvaate jaoks lõike. Jooks oli vihmaga. Ja ka nüüdne ratas oli vihmaga. Külm oli ka, ma usun et miski 3.5 kraadi sooja, kui alustasime. Pärast hakkas natukene vihma ka sadama, nii et suvi ikka sel aastal korralikult narrib.

Eile õhtul käisin ma aga Stamina jooksul - samuti koos Priiduga, aga seekord oli kaasas ka Välk, kes jooksudistantsi meiega vapralt kaasa tegi. Mahe oli. Inimesi oli päris kenasti ning üldiselt oli Kadriorus väga meeldiv joosta. Umbes 4 km pikkune ring jäi meile törts väheks ja tegime ühe umbes veel 4 kmse poogna peale. Salumäel muidugi jäi ka see väheks, tema tegi ikka kohe 3.5 tundi - seda lisaks hommikusele 40 minutilisele jooksule. Mina ei tea mismoodi ta seda teeb. Aga noor mees, tahtmist ja huvi on, ausalt, miks mitte!

Homme on plaan kell 6 hommikul minna rattaringile koos Ain-Alar Juhansoni ja Priit Salumäega ja kellel on lusti veel kaasa lüüa, siis siin on link selleks ettevõtmiseks. Kui sajab siis ei tee, kui ei saja, siis teeme. Vot tak.

Ja viimane asi, andke mulle andeks, et olen närb kirjutaja, aga viimasel ajal on mul kohati tunne, et on nii kiire, et kaks valikut - kas kirjutada või trenni teha. Sellisel juhul ma valin trennitegemise. :)

Teisipäev, 4. mai 2010

57. ja 58. KIIREMAD RATTARINGID PRIITUDEGA

Laupäeval ning pühapäeval leidsid aset võimsad manöövrid maanteratastega. Laupäeval sõitsin ma Hr. Priit Salumäega ning pühapäeval Hr. Priit Ailtiga. Mõlemad treeningud olid umbes tunnised, kuid ma pean ütlema, et pühapäevane treening oli raske. Lihtsalt oli raske sõita ja kogu lugu.

Aga kõigepealt siis laupäevasest. Kimasime Kakumäe kandis. Ilm oli meeldiv, päike säras ja tuju oli hea. Priit sõitis maasturiga, mina maantekaga. Tegimegi kohe algusest sellise tunnise plaani. Tiirutasime ringil ja siis tegime ühe väikese poogna veel peale. Vaatsime maju nö. Rattasõidus on meil selline hobi, et lisaks mõnusale treeningule tutvume me ka pealinna arhitektuuriga, teeme tähelepanekuid ning arutleme linnaruumis leiduva üle - mõistagi sundimatult ja naljaga, aga tore on ikkagi. Ma arvaksin, et olen näinud aasta ja natukene peale jooksul, mis rattaga sõidan oluliselt rohkem ägedaid maju ja ka kohti kui siis kui ma rattaga veel ei sõitnud. Autoga ei jõua lihtsalt pooli asju märgata.

Nii, ja pühapäevane trenn oli meil ka tunnine kusagil. Okei, Ailt lasi paar kolm neli tundi sõitu, aga ma lisandusin tema seltskonda lihtsalt veidi hiljem, pärast Keskkütet, mis sel pühapäeval Vikerraadios oli. Sõitsime seda Pirita ringi - Selveri juurest jõeni, sealt Pirita poeni. Võtsime mõned tõusud ja nautisime samuti head ilma. Aga mul oli raskem sel päeval. Ma isegi ei tea miks, aga raske oli. Ei jaksanud eriti tubli olla. Igal juhul tunnike sai tehtud taas ja sellest oli hea meel.

Neljapäev, 29. aprill 2010

TERVISEJOOKSU VÕIMALUSED AVANEVAD KOLMAPÄEVITI


(foto: Jarek Jõepera)

Selline jutt ka veel. Et kes tahab praegu jooksmisega alustada või ka kepikõnniga, siis on praegu selleks suurepärane võimalus Eesti Energia tervisejooksu näol. Sealjuures on iga nädal erinev võistluspaik - nii et igav ei tohiks ka hakata. Põhimõte ongi selles, et saad sõpradega kas kolmapäeviti jooksmas käia või neljapäeviti kepingut teha. Distantsid sealjuures ei ole mingid tapvalt pikad, vaid 3-5 km, mille kohta ma ütleks, et kui ma jooksen treeningus tavaliselt kusagile 9 kanti, siis 3-5 on lahedalt tehtav igal inimesel. Igal juhul on kasud sees - ükskõik kumma võimaluse kasuks siis otsustad. Tuleks mõnus punt kokku panna - 5 inimest on ideaalne ja ennast ära registreerida. Kui iga kord jooksma ei jõua, midagi ei juhtu, aga kui jõuad, siis on veel eriti hea. Tervisele teeb see igal juhul korraliku pai! Kogu vajalik info on siin.

55. JA 56. JOOKSEN NAGU JAKSAN

Käesoleval nädalal olen kahel korral jooksnud. Tõsi, natukene rahulikumalt kui esialgu planeeritud oli, aga tervis ennekõike, eksole. Esimene treening leidis aset teisipäeval ja teine neljapäeval. Teisipäevane treening oli koos Trincuga. Õigem oleks öelda, et ta saatis mind jalgrattal, sest ajasime oma rattad talvekorterist välja ning pumpasime kummid nagu kord ja kohus kenasti täis. (Priit, aitäh selle julla eest, millega bensujaama autokummi pumpa saab rattapumbaks kohendada). Jooksime siis Pirita terviseradadel - õigemini nendel, mis jäävad jõest Metsakalmistu poole. Vana tuttav koht. Seal on meil väljakujunenud mõnus ring. Sörkisin seda ringi rahulikult, et mitte liialt pingutada ja väga mõnus oli. Ilm oli ka veel suhteliselt hea ning täitsa mahe jooks tuli kokku. 35 minutit - mitte rohkem - kuid pärast Kõrvemaad on vaja ka natukene taastuda. Isegi kui mõne jaoks oli minu 1:45 kiirkõnni tempo, siis mu jaoks oli see ikkagi 16 km ja natukene peale - sest kuuldavasti oli Kõrvemaa ring sel korral veidi pikem. Aga kusagilt valus ei olnud, halb ei hakanud ja see lõi kõik tingimused et võib edasi treenida.

Tänane treening oli aga koos juba siis Priit Ailtiga ning ka Ringvaatega Vanakal. Õigem oleks öelda selle kohta tehnika ja taktika treening. Reedel kella 19st saab selle trenni tulemusi telekast näha, Ringvaate saatest kui täpne olla. Aimu saab misasi on kauss, kuidas seda joostakse, kuidas sooja teha, miks on kasulikud mäkke ja mäest alla jooksud ja mida nende juures on võimalik õppida jne.

Esimese hooga võib selline taktika-treening küll tundunda veider - et miks seda vaja on ja nii. Sellise treeningu kasust ja efektist saab aga aru siis kui järgmine kord jooksma lähete, sest siis on jalg lahti, enesetunne hea ja järgmine jooksutreening kulgeb umbes 7 korda sujuvamalt. See on kindel. Igal juhul aitäh Priidule ja nõuannetele ning muidugi Ringvaate kambale, kelle vahendusel Priidu head nõuanded ka Teile koju kätte jõuavad.

Laupäev, 24. aprill 2010

KÕRVEMAA KOHA TEAVE

Aeg oli täpselt selline nagu arvasin: 1:44:50 Üldkokkuvõttes olin 614. lõpetaja. Oma klassis 320s. Kiidelda millegagi ei ole, samas häbeneda pole ka millegi üle. Tiptop.

53. ja 54. ETTEVALMISTUS KÕRVEMAAKS JA KÕRVEMAA KEVADJOOKS

Möödunud nädal oli nii kiire, et mul ei olnud peaaegu aega vetsuski käia. Ilge rahmimine. Samas, ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldi kui äkiline on... Aga kui ühest küljest on kiire, siis ikka kusagilt käriseb - ja mul kärises natukene treenimise koha pealt, mis on paha. Positiivne on aga ikkagi see, et ühel õhtul kiirusele vaatamata võtsin ma ennast kokku ja jooksin Pirtale ja tagasi - nii umbes 8km otsa, võib olla veidi enam. Aga mitte oluliselt.

Küll oli hea, et ma selle jooksu-otsa ikkagi tegin. Sest täna hommikul kell 10:25 startisin ma Kõrvemaa kevadjooksule, mis on 16 km pikk. Ning kui mul eelmisest nädalast midagi all poleks olnud, siis oleks see jooks läinud kehvemini kui ta läks täna.

Start anti kell 12, enne sain kätte oma stardinumbri mis oli 762 ja läks lahti. Sõber ja treener Priit Ailt startis ka muide 1. reast või kus iganes ta oma 8 numbriga oli - ning lõpetas seekord 6.dana. Õnnitlen! Tubli mees! Meiega oli veel Kadri - kes oli Priidu sõps ja pidi mul silma peal hoidma jooksu ajal - aga kuidagi läks nii, et ma Kadrit ei kohanudki. Kas ta lõpetas must varem või hiljem - ka see on esialgu ebaselge, aga ehk ujub tõde lõpuks pinnale. Nii - aga kõige vahvam oli muidugi asja juures see, et sõber Lauri oli koos oma perega ka jooksma tulnud - ning Lauriga me koos startisimegi, sel lihtsal põhjusel - et Laurigi võttis Kõrvemaad korraliku treeninguna ning ei läinud esikohtade pärast taplema. Kuid kiirem oli ta must küll ning 4 km oli ta läinud :)


Selline on Kõrvemaa jooksu 6s mees, Priit Ailt.















Ja selline oli saladuslikult kadunud Kadri.



Algus oli vist natukene harjumatu - ilmselt natukene alustasin liiga kiiresti, aga 2 km pealt umbes läks rütm paika ja nii ma siis vaikselt lasingi. Laskumistel lasin nö jala sirgu ja kasutasin oma tonnise kehakaalu eelist. Mägedesse kuni 8 km jooksin, sealt edasi kiirkõndisin järsemad mäed, laugemad mäed jooksin. Umbes kusagil 8 km kandis oli mingi joogipunkt või oli see natukene isegi varem? Igal juhul 8 - 9 km peal korraks keha küsis mu käest - "mis kuradi punane spordijook see siis nüüd oli, tahad metsa minna või?" - astusin kehaga dialoogi, vabandasin ning lubasin seda konkreetset jooki rohkem mitte tarbida. Läks õnneks. Number kaks Kõrvemaa metsadesse jäi seekord tegemata ning sain edasi joosta.

Pärast 10 km tekkis mingi kindlam rütm ja vaatamata mägedesse kiirkõndimisele arvan ma, et väga hullusti ei kaotanudki aega - vähemasti olid inimesed kes minuga samas tempos jooksid silmakontakti piires. Vist pole vaja öelda, et kõik Kõrvemaal jooksnud inimesed on minu meelest vahvad. Esiteks, et nad teevad tervisesporti ja teiseks et nad täna nii tublilt jooksid ja võitsid. Sest kaotajaid Kõrvemaal täna polnud ühtegi.
Finish tuli vastu äkiliselt kiiresti. 500 m enne lõppu kõndis mulle vastu Priit Ailt, kes tegi väikese soojendusjooksu - või ma ei tea kuidas seda pärastvõistlust jooksu nimetatakse - lõdvestus äkki? Igal juhul oli südantsoojendav, et ta muretses ja vaatas, kas hoolealune vajab jalgrattakiirabi või ikka veel tatsab omal jalal.

Ma arvan (aga tulemusi praeguse seisuga veel väljas pole), et mu aeg oli kusagil 1h ja 45 min - kui nüüd kiiremaid arvutusi teha, siis peaks see tegema maratoni ajaks alla 5 tunni. Kuid kui natukene lisada siia reaalsustaju, arvaksin ma maratoni tehtavaks 5 tunni ja 15 minutiga. Sellised mõtted tekkisid minus täna.

Minu abikaasa Triin ei saanud seekord kahjuks kaasa tulla, aga ühtlasi tahaksin ma mainida, et ta teeb maailma parimat tuunikala-täistera pastat. Ning küll on hea, kui pärast 16 km, mis minu jaoks on ikkagi üsna pikk trenn, on abikaasa leidnud võimaluse taastav pasta pliidilt mulle taldrikusse tõsta. Aitäh!