Otsing sellest blogist

Teisipäev, 31. jaanuar 2012

PISIKE JOOKS

(foto: Ants Laidam)

Kuna igasugused jooksud on iseenesest viimasel ajal veidi tahaplaanile jäänud ja lapse pudrukausid, lusikad, mänguasjad, raamatud ja muu taoline on esiplaanile tõusnud, siis olen teadlikult olnud umbes aasta jagu võrdlemisi närb sportlane. Mitte et see nüüd peaks kuidagi vabandav jutt olema, vastupidi. Olen sellega arvestanud ja ma olen siiski ennekõike isa ja alles siis tervisesportlane. Aga pean möönma, et minus on tekkinud viimasel ajal soov taas rajale saada, kas siis joostes või suusatades või ujudes. Kohtusin muide nädalavahetusel Tiina Saarega, karjäärinõustajaga, kes käib praegu talisuplust harrastamas - nii vahva vunts ma siiski ei ole - sisebassein kõlbaks mulle kenasti.

Niimoodi, küll aga tekkis mul võimalus spordihärg Salumäe vahendusel ja suurel utsitusel teha üks talvine jooks. See oli DNB jooks ja nagu ikka oli mul vaja mingit motivaatorit, miks oma paks hästisöönud kere spordiriietesse pressida ning kõiki neid vaevaga kogutud kaloreid põletama minna. Antud juhul oli motivaatoriks see, et see aastalõpujooks oli heategevuslik - st osa jooksuga kogutud rahast läks varakult lahkunud sportlaste laste toetuseks. Sellisele asjale võin ma juba allakirjutada küll.

Võtsin kilest välja oma uued spordiriided ning ettevaatlikult panin selga. Sardell kiles - on sealjuures vägagi tabav võrdlus, oleme ausad. Kuid nagu ma ei oleks mitte kunagi enne sporti teinud, siis avastasin end Rocca al Mare Hawaii juurde jõudes - kus sõber Priiduga oli kohtumine kokkulepitud, ilma kinnasteta. Selge on see, et kui inimene on loll, siis pikaks ajaks. Nii ka mina. Õnneks oli Priit ettenägelik ning arvestades oma sõbra hajameelsust taibanud kaasa võtta lisaks koerale ka kaks paari kindaid. Koeraks oli VÄLK, kellest ma olen ka varem kirjutanud ning temagi pidas võimalikuks meiega selle väikese sportliku afääri kaasa teha.

Distants polnud iseenesest pikk, kuid piisav et ära väsitada, meil tuli kokku umbes 10 km, sest lubasime endale veel väikese poogna ka. Kuna meil oli neljajalgne sõber kaasas, siis jooksime natukene rahulikumas tempos - sest mina kiiremini ei jõudnud. Sattusime koos jooksma perekonnaga, kuhu kuulusid naine, mees ja laps vankris. See andis tegelikult suurepärase mõtte, et vankriga on täiesti võimalik sportimas käia. Kui ilmad peaksid veel kunagi soojaks minema, milles ma tänase seisuga siiralt kahtlen, siis ma igal juhul üritan seda sama võimalust kasutada ning proovida ka vankriga jooksu.

Kokkuvõtteks saab öelda, et oli üks sulnis jooksupäev ja kuigi pärast olid kaks päeva luud liikmed kanged, siis asi oli seda väärt ning jooksupisik arenes taas peaaegu haiguseks. Näis kas saan tast lahti või ei saa. Endale oleks muidugi parem kui ei saaks.

Kõigile Tartu maratoni huntidele, aga edu suusatamises ja valmistumises. Te olete kõvad naised ja mehed, seda ma ütlen. Minust läheb see suusamaratoni karikas ka sel aastal õnneks mööda.