Otsing sellest blogist

Reede, 27. märts 2009

40 TREENING: H20 1400 M

Saite õigesti aru, ujusin 1400 meetrit. Ja mul on hea meel öelda, et tundub et mingi rütmi sain kätte. Muidugi polnud see kõik ideaalne veel, aga tekkis selline tunne, et vahet pole, kas oled basseini otsas ja parasjagu puhkad või ujud. Ja kui ujumise ja puhkuse vahel enam vahet pole - siis ma julgen loota, et see on väga hea näitaja.

Ujusin siis nii, et kõigepealt harjutusi üksjagu ja siis jõudsin kõige raskema osa juurde. See koosnes kolmest 300msest otsast, mis tuli järjest läbida. Meeleheitlikult alguses üritasin jälgida, et pea oleks otse ja et see neetud vai, millest Dea Oja kõneles, oleks minust läbi. Märkamatult saabus mingi rütm, millega siis ujusingi. Ja usun et ujusin päris vahvasti, sest tund aega ja kõik oli tehtud. Ei viilinud, ei teinud rumalusi, ei ajanud kellegagi juttu. Lihtsalt tegin trenni. Ma ei taha kõlada upsakalt, aga täna olen enda üle uhke. Preemiaks on õhtusöök ja põgus Tallinn Music Week'i külastus. :) Kaunist nädalavahetust kõigile, homme kohtume - siis kirjutan, kuidas läks mu esimene rattatiir välitingimustes.

Neljapäev, 26. märts 2009

39 TREENING: RATTAMARATON

Tänase spinningutreeningunimi oli Maraton. Miks? Ma tõesti ei oska öelda. Võib-olla sellepärast, et ta kestis ühe tunni. Ma küll ei oska arvata kas selle tunni jooksul me läbisime n. veidi üle 40 km või mitte või kas ratta puhul on üldse maraton 40 km või on see 87 km? Aga igal juhul selline see nimi oli ja täitsa toredalt raske oli ka.

Treener oli Evald, treeningpaik oli Myfitness Viru spinningusaal, trenazhöör oli Taanis tehtud ja punane. Mul olid esimest korda õiged rattariided - püksid, millega ei olnudki valus sõita, sest pepu peal olid pehmendused - õiged rattapüksid seega. Ja rattasärk - mis oli ka minu meelest väga lõbus. Aga seda ma ütlen küll, et kui rattaga sõitmiseks läheb, siis tasub kohe vaadata omale need pehmendustega õiged rattapüksid, muidu on järgmine päev selline natukene veider ja ebamugav tunne ning ega trenni lõpuski liiga mugav enam pole. Seekord oli sõita väga mõnus, hoopis teine asi kui tavaliselt. Ja natukene oli motivatsioon ka suurem.

Muide, mu spinningutreeningud on märkamatult siis ka pikenenud. Kui enne kestsid nad umbes 40 minutit, siis nüüd 60. Ujumisega on samamoodi - distantsid muudkui kasvavad - ma loodan et ma lähen tugevamaks ka ja sitkemaks, kuigi praegu pole seda küll veel kusagilt paista.

Ja lõpetuseks, mul on armas naine ja kaks vahvat koera. Selle tahtsin ka siin päeva lõpuks hingelt ära öelda. :)

Kolmapäev, 25. märts 2009

HECUBA PÄRAST

Miks ma treen trenni? Hecuba pärast? Ei tee. See pealkiri "Hecuba pärast" on tegelikult üks tükk Linnateatris, mille on lavastanud Priit Võigemast ning minu meelest natukene ka kõik tema sõbrad, kes seal lisask Priidule mängivad - Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome ja Veiko Tubin. Kõik nimetatud selles loos ka üles astuvad.

Ja see on hea tükk. Oi kui hea tükk see on! Te teate seda tunnet küll - kui niimoodi ajab naerma, et teised inimesed lõpuks naeravad juba selle üle kudias Sina naerad. No nii minuga juhtuski. Ma lihtsalt röökisin naerda. Naersin nii, et mul oli lausa valus, et püksi pidi tulema, noh :).

See on uskumatu tükk ma ütlen Teile. Ja väga minu masti teater. Sellist teatrit mina tahangi näha, tunda, maitsta, mõista. Ma tahan et ma saaksin aru - mina väike rumal Tomm - et ma näeksin, et teater kõneleb minuga selles keeles millest mina aru saan, nii et see läheb südamesse, paneb naerma ja nutma - räägib vahelduseks ka meie tänasest maailmast mis on selline nagu ta on - aga paremat meil võtta pole. Tekitab emotsioone, tekitab mõtteid, tekitab äratundmist. Jah!

Ma julgen seda soovitada kõigile, kes vähegi teatrielamust saada tahavad. Kes vähegi tunnevad, et oleks vaja sellist emotsionaalset pauku, millest heas mõttes väljatulemiseks läheb aega. Ja minule oli see eile nagu rusikas silma auku. Tavaliselt sisustavad trennid mu õhtuid. Ja teate mis? See Hecuba pärast, aitab mul trenne teha, see laadis mu emotsionaalselt ikka eile õhtul nii punni, et selle pealt ma oleks ilmselt peaaegu lihtsalt triatloni läbinud.

Kui mingi ime läbi peaks keegi neist 6st näitlejast seda sissekannet lugema, siis ma tahan südamest öelda aitäh. Tõepoolest - teater ei ole mind mitte kunagi enne niimoodi vaimustanud.

Teisipäev, 24. märts 2009

38 TREENING: SPORTLIK PEAVALUTABLETT

Eile pealelõunal valutas pea, üsna vastikult sealjuures, aga kuivõrd treening oli planeeritud siis ma ei lasknud peavalul ennast segada ning läksin lahedasti treeningusse. Mis juhtus oli see, et pärast 100 m peavalu lihtsalt katkes nagu lõigatult. Ja enesetunne paranes oluliselt.
Ujumises läbisin rekordilised 1300 m. Rekordilised siis minu jaoks, mitte teiste jaoks eksole - rääkisin ujulas ühe vana sõbraga, kes ütles et tema ujub igakord 3 km...



Ja oluline on märkida, et ma läbisin seekord distantsi oluliselt kiiremini kui tavaliselt, milles põhjus oli, seda ma ei oska öelda. Ujusin ikka oma kava, harjutusi suures jaos. Kui tavaliselt ma plätserdan basseinis umbes tunnikese, siis seekord läks 50 min - kusjuures distants oli ju 300 meetrit pikem kui tavaliselt on. Ma kahtlustan et kasu oli ikkagi sellest laupäevasest treeningust koos Deaga, kes kuidagi suunas mu mõtlemise ehk õigesse soonde - ujumist silmas pidades. Üritasin siis üle 3 hingata mõlemale poole ning samuti tegin vahepeal mitu korda vetteväljahingamisi - mis aitab keha ventileerida. Ujusin otse ja seda oli hea jälgida, sest poole trennist olin üksinda rajal ja ujusin täpselt raja keskel oleva triibu peal. Hingasin sujuvalt külgedele.

Hea oli. Eriti pärast trenni.

Pühapäev, 22. märts 2009

37 TREENING: UJUMINE KOOS UJUMISTREENERIGA


Eile ma treenisin Kalevis koos ujumistreener Deaga. Arvake ära kuidas mul läks? Läks nii, et selgus, et minu ujumistehnika on suhteliselt olematu. Seda trenni alguses. Peamised nõuanded olid sellised. Kõigepealt ujudes tuleb mõelda endast varras läbi. Selline pikk varras, mis hoiaks Sind otse. Hingates tuleb hingata väga sügavalt sisse ja mis veelgi olulisem, väga sügavalt ka välja. Et halb õhk ei jääks kopsu. Hingata on hea üle 3 tõmbe. Kord paremale, kord vasakule. Sealjuures ei tohi peaga liiga vehkida, vaid tuleb hingata kõrvale, st silmad peavad vaatama rada, aga mitte lage. No ja siis muidugi tuleb 100 m otsade vahel teha umbes 5 - 10 vette välja hingamist, mis aitavad korralikult ka ujudes hingata.

Reede, 20. märts 2009

KIIRE JA OLULINE SISSEKANNE

Lugupeetud lugejad, head sõbrad, armsad kaasteelised. Ma soovin Teile ilusat ja armast kevadet, mis täna nii lahkesti algas. Kevadetunnet südamesse ja kargust ja selgust meeltesse.

Me mängime isaga alati kevade alguse puhul Musumäel karjapasunaid. See on traditsioon, mis on päris ilus. Iga kord enne kevade alguse signaali on selline kevadetunne südames ja väike värelus hinges. Ma ei oska öelda, mis see on. Aga see on mõnus. Selline tunne on ainult üks kord aastas, sel päeval ja sel tunnil, mil kevad algab.

Neljapäev, 19. märts 2009

36 TREENING: UJUMA PEAB OTSE

Viimases ujumistreeningus juhtis sõber tähelepanu sellele, et ma võiksin ja peaksin ilmselt rohkem otse ujuma. Mis tõi mu taas selleni, et tuleb ennast hoida korralikult asendis ning mitte hingamisel külje peale ennast pöörata - sest selle tagajärg on automaatselt kiiruse vähenemine. Ja siis lähebki vänderdamiseks. Sellepärast on oluline jälgida, et keha oleks nn kõhuli vees. Et kogu aeg oleks asend õige, eriti hingates ja eriti väsides, sest muidu lihtsalt kiirus väheneb. Ja väikese kiirusega pole mõtet krooli ka ujuda, siis läheb juba konnaga kiiremini edasi.
Sellepärast siis järgmises trennis, pean ma meeles, et keha tuleb hoida paigal, ujuda tuleb otse ja eriti tuleb kõike seda jälgida hingamisel!

Kolmapäev, 18. märts 2009

35 TREENING: SPINNING LUMES

Eile õhtul käisin Myfitness'is Spinningus. Mulle see mäkketõus meeldib, aga ma nimelt treenin justnimelt rattaga mäkkesõitu. Ja miks see mulle meeldib? Sellepärast et 45 minutit on sellist aktiivset irdumist reaalsusest. Irdumist igapäevaprobleemidest, muredest, rõõmudest ja kõigest. Need 45 minutit on täis võitlust. Võitlust endaga, mitte kellegi teisega ja head positiivset trenni. Mängib vali muusika, selline tulemust tõstev rütm, treeningsaalis viibib innustav treener Kristjan. Teised kaasvõitlejad võitlevad samuti endaga ning rühivad mäest üles. Pulss tõuseb. Läheb raskemaks, kogu aeg keerad raskust juurde, vahepeal läheb tempo kiiremaks, rütm kiireneb. Paljudel, sealhulgas minul on raske, higi jookseb. Lonks vett ja edasi. Kuni märkamatult on 45 minutit läbi. Oled jõudnud oma kujutletava mäe otsa, oled ennast ületanud. Aega ei ole kulunud rohkem kui 45 minutit ja tulemus on käes. Rahu. Rõõm. Uhkus. Lihassurin. Mõnu. Hea tuju. Need on märksõnad, mis pärast trenni Sind valdavad. Äge!

Ja pärast lõõgastavaid veeprotseduure, millised käivad alati treeningu juurde, pärast riietevahetust kui hakkan väljuma oma treeningsaalist. Vahetan paar sõna ühe toreda trennikaaslasega ning selgub, et ta läheb veel ühte spinningusse. St teeb kaks trenni järjest - veel 45 minutit. See on minu arvates tõeline tublidus. Tõeline trenn. Pean võtma eeskuju. Ja ilmselt võtan ka. Muide, aprillis on millalgi kahe ja poole tunnine spinningumaraton. Kui mu treener lubab, siis ma tahaksin ka sellest osa võtta. See tundub mõnus, kuigi ilmselt ka hetkel adumatult raske. Aga milleks on raskused? Sellele ma vastan augustis :)

Ahsoo, ja miks spinning lumes oli tüki pealkiri? Sellepärast et õues, treeningsaali akna taga olid lumehanged.

Teisipäev, 17. märts 2009

34 TREENING: VORM ON PETLIK

Just siis kui tekib vahel tunne, et miski mida Sa õpid tuleb hästi välja - võib see järgmisel hetkel nii kehvasti välja tulla, et õudne. Nii juhtus eile basseinis. Teen ju justkui igakord ühtemoodi - ujun, tõmban ühe käe reieni ja teise käe reieni, samal ajal ujudes ka jalgadega - pole mingi raketiteadus eksole? No vot. No ja kui eelmine kord kui ma trennis käisin, siis oli ka lõpuks nagu mingi tulemus - st läks kenasti ja ujumisliigutused viisid kenasti edasi, siis seekord nii lihtsalt ei olnud! Siin polegi midagi rohkem rääkida, lihtsalt päevad pole vennad ja eile ei olnud ujumise mõttes hea päev. Jah mõistagi ma ujusin oma otsad ära ja tegin treeningu lõpuni, aga ikkagi. Loodetavasti neljapäeval läheb etemini, aga ma tunnen, et ma pean Ain-Alariga konsulteerima, sest praegu tundub ikkagi et midagi on nagu hingamises mäda ja kehahoius samuti...

Aga muidu on kõik tiptop :)

Esmaspäev, 16. märts 2009

33 TREENING: KEPING PIRITAL

Seekordne keping oli tegelikult äge. Leidsin nimelt ühe vana hästi unustatud tee Pirital, mis viib seal leiduva mõisani. Vana mõis, lagunenud ja üsna kehvas seisus, aga hästi ilus. Eriti suvel. Vasakul on Pirita jõgi ja paremat kätt on siis mõis. Roosa ja kaunis. Kunagi on see olnud ilmselt üks Pirita pärle.

Selle mõisa ümber ma siis oma kepingut teostasingi. Üritasin hoiduda ka suusatajate eest, õigemini suusaradade pealt, sest üksik kepingumees oleks raudselt suusatajatele ette jäänud. Seega ma töterdasin siis mööda metsa ja mõisaümbrust oma poolteist tundi ning väga mõnus oli. Külm ei olnud, soe ka mitte. Hea rahulik. Ja mis väga meeldiv - oli valge, vaatamata kella 17sele kellaajale.

Mõisast veel rääkides, siis ma olen varem ka mõelnud, et vaata kui veider, vahepeal ehitati nii palju erinevaid maju, betoonist, rauast, kivist jne. Aga selliseid vanu pärle ei tehtud korda. Okei, arusaadavalt võib selle mõisa ümber olla mingi omandivaidlus vms - aga ikkagi. Ja kui headel aegadel sellised kauneid paiku korda ei tee, siis võib arvata et kehvemal ajal ei ole sellele mõtet isegi mitte mõelda.

Kõigele vaatamata, soovitan kindlasti minna ja teinekord, eriti saabuva suve õhtutel, vaatama minna seda mõisa. Sest olgugi et varemetes, on see siiski üks ilusamaid ja salapärasemaid paiku pealinnas, julgen ma arvata :)

Laupäev, 14. märts 2009

32 TREENING: UJUMINE MÕTISKLUSTEGA

Kõige lihtsam on ujuda mõtiskledes. Nii ma siis sel reedel ka tegin. Ja peab möönma, et kuivõrd viimasel ajal ma olen keskendunud järjest lühematele puhkustele ja pikematele ujumisotstele (50 m asemel 100 ja 100 m asemel 200 m), siis pikemate otste ajal on hea laskuda oma mõtisklustesse. Eile ma mõtlesin selle üle, mida üks hea sõber ütles, et olen liiga emotsionaalseks muutunud viimasel ajal, ilmselt ta pidas selle alla silmas, et ärritun kiiresti. Mis iseenesest on õige. Olen küll. Miks? Sest ma ei salli ebaõiglust. Ja korraks tõepoolest olin ma veidi pahur ning ehk isegi kuri. Aga tänaseks on sellega kõik. Positiivne joon ja lõbusus on tagasi, milleks põdeda? Ma ei tee sellega mitte kellelegi teisele liiga kui ainult endale. Nii et pasta finito, nagu Itaalias öeldakse.

Aga nüüd ujumisest, ujumisega on veidrad lood. See hakkab järjest rohkem meeldima. Alguses ma olin vähe skeptiline krooli suhtes - sest mulle on konna alati rohkem meeldinud ujuda. Täna ma vist isegi juba eelistaksin krooli, sest see on hakanud paremini välja tulema. Muidugi mitte nii hästi nagu siin parimatel, aga sellegi poolest - 2 ja poole kuuga on toimunud märkimisväärne edasiminek. Võhmas samuti. Kui esimestes treeningutes tundus 1 km mulle alistamatu suurusena, siis täna ma tunnen et vist isegi jõuaks rohkem ning muidugi on ka distants hakanud treeningplaanides salamisi kasvama. St treenerid on ikka juurde pannud juba 100 m, järgmisest nädalast ilmselt veel 100 m ja ma pakun, et 2 kuu pärast on märkamatult juba 2 km igapäevane treeningdistants. Mille vastu pole mul midagi.

Ootan muidugi väga kevadet. Eriti seda et lumi sulaks ja läheks kuivaks, sest see muu uus ratas teeb mulle lausa füüsilist piina iga kord kui ma teda vaatan. Tahaks juba sõita, aga ei raatsi lumehange taga veel minna. Igal juhul kuldnokad on juba kohal ja kui keegi ilmaga seotu seda siin praegu loeb, siis ma väga palun kas saaks teha nii, et soojus tõuseks u 10 soojakraadi peale ja lumi sulaks ära. Aitäh :)

Kolmapäev, 11. märts 2009

31 TREENING: UJUMINE

Ma käisin täna hambaarsti juures. Ja siis kui dr. Liiv nii kenasti minu hammast parandas (aga ta on väärt arst ning oskab oma tööd suurepäraselt) mõtisklesin mina selle peale, et triatloniks treenimine on veidi nagu hamba puurimine. St et kui Sinu hammast parandatakse - siis on oluline, et see tehakse täiesti korda ja puhastatakse enne plommi panemist korralikult ära. Mõistagi on iga puhastus (loe puurimine) valus, aga samas kui Sa seda ära ei kannata, siis hammas korda ei saa ja hiljem on hullem.

Veidi samamoodi on ilmselt selle triatloniga ka, vahel on isegi vähe valus treenida, aga samas - kui Sa iga trenni korralikult ei tee ja tõsiselt ei võta, siis lepime kokku, seda triatloni ei läbi ka.

Nii ma siis täna läbisin korralikult oma kilomeetri ja üritasin keskenduda korrektsele tõmbele. Kuna ma tegelikult täna treenima ei pidanud ja tegin ühe lisa trenni, siis ma lubasin endale teatavat kõrvalekaldumist treeningkavast. St ma ujusin 1000 meetrit saja meetri kaupa ja iga saja meetri järel puhkasin u 30 sekundit. Tõsi, pärast esimest 100 meetrit vähe rohkem - sest sain tuttavaks minu rajal ujunud delfiiniga. Ja ajasin taga kaks sõna juttu. Delfiin oli endine Eesti koondise mees, 27 aastane ja väga kiire. Ma kohe alguses vaatasin, et kes see vend on, kes minust nagu postist mööda ujub - mis iseenesest ei ole muidugi eriti raske :), aga siis saingi aru, et kui Sinust möödub nagu postist Eesti kehtivaid rekordeid ujunud kutt, siis pole asi väga hull. (Pärast ujus muidugi üks tüdruk ka minust mööda ja see oli juba hullem, aga sellest ma ei taha rääkida). Muide, Delfiin ujus 4 km - nii et minu kilomeetrine treening on selle kõrval lapse lalin, aga ta lubas treenida võistluste jaoks - st liigub tippu tagasi - igal juhul hoian talle selleks pöialt ja usun et ta saab hakkama.

Igal juhul on ujujad toredad tüübid ja ma loodan et kunagi ujun ma ka umbes kolmandiku kiiremini kui täna. Kui nii juhtub, siis on isegi väike võimalus Pühajärve triatlonil, 8. augustil veidi keskmisest kehvem aeg saada...

Teisipäev, 10. märts 2009

30 TREENING: PIKIM TÕUS MÄKKE KESTIS 6 MINUTIT

Täna oli Spinning, mäletate küll - see ratta simulaator. Ja täna siis tõusime 30 teise ratturiga mäkke. Äge tõus oli - keegi meist ei liikunud rohkem edasi kui 10 cm, aga kõik jõudsid kenasti mäkke ja olid tublid. Kui ma oleksin silmad kinni pannud - siis huvitav kas oleks tekkinud ka tunne, nagu sõidaksidki rattaga mäest üles? Ma silmi kinni ei pannud, aga vahepeal selline tunne tekkis küll. Ja raske oli ka. Unustasin võtta väikese käterätiku - millega higi pühkida ja nagu kiuste, higistasin täna nagu loom. Joogipudeli unustasin ka esimese hooga riietusruumi, aga selle tõin kenasti ära.

Treener on seal MyFitnessis ka hea. Kristjan Prüüs. Ta on hästi innustav vana. Hea on treenida kui treener on innustav, eriti vajalik on see mu meelest spinningus. Tekib selline ühine tunne, et see ongi Sinu rattagrupp ja kõik on Sinu sõbrad ja koos teetegi ühe toreda tulemuse. Kuigi, tegelikult ei tunne ju eriti kedagi kogu sellest grupist - samas järgmine kord kui näed, ütled ikkagi kohe rõõmsalt TERE, sest olete ju koos läbinud väikese katsumuse. Tõusnud koos mäkke. Nii et ma pean algaja spinningusõbrana ütlema, et rattasport tundub esimese nuusutamise järel äge. Vaatame mis siis saab kui maanteele saabn minna ja teed juba kuivad on, aga millegi pärast on mul tunne, et ratas mulle istub.

Esmaspäev, 9. märts 2009

29 TREENING: ENESEÜLETUS, MIDA TEISED EI NÄE


Mõtisklesin täna treeningus ühe väikese nüansi üle. Olin ujunud täpselt 1000 m - ujuda jäi veel 100m krooli ja 100m konna. Ja siis ma mõtlesin, et kas kõik need teised inimesed kes ujulas on saavad aru, et tegelikult ma olin täna tubli. Olin tubli sellepärast, et olgugi et ma eriti ei jaksanud trenni minna, ikkagi läksin - ujusin korralikult oma harjutusi ja tegin kõike nii nagu peab ja isegi veidi püüdlikumalt kui peab. Ja siis ma jõudsingi selleni, et teised minu eneseületust ei näe. Neil on kõigil oma väikesed eneseületused mida nad iga päev teevad ning tegelikult on nemad ka väga tublid kui mitte tublimadki veel, sest me ju ei tea kui palju keegi ujus eksole....

Jutu mõte on selles, et päeva lõpuks ongi eneseületus hea sõna - basseinis, jooksurajal, rattaseljas, tööl, kus iganes - ei võistle me mitte teistega, vaid endaga. Me ise oleme enda kõige suuremad liitlased ja kõige suuremad vaenlased. Suurim võit, mida on võimalik saavutada - on alistada ennast. Inimene suudab!

Pühapäev, 8. märts 2009

28 TREENING: KÕHU, SELJA, KÜLJE JNE LIHASED, MILLISTE OLEMASOLU OLI SIIANI KÜSITAV...

Mismoodi treenida kõhulihaseid? Neid on mõistlik treenida üldse mitte nii, nagu tavaliselt on harjutud tõstma ülakeha, jalad seotult või tõsta lihtsalt ülakeha jalad kusagil all. Nii nagu jõusaalis tavaliselt tehakse...

Tegelikult on Ain-Alaril selleks puhuks spetsiaalne harjutuste kombo olemas. Ja oi kui veider see on. St võtsin Triinu jooga mati ning selle peal hakkasin tegema harjutusi. Treening ei võtnud eriti aega ning toimus kõik selle ühe ja sama jooga mati peal, aga higi jooksis ojadena. Võiks ju arvata et ilma abivahenditeta ei saagi eriti midagi treenida - kui sa just ei jookse vms. Vastupidi - oled ühe joogamati peal viibutad ennast ja tõstad käsi ja jalgu - tulemus on täiesti tuntav, sest mingi asi kusagil külje peal praegu annab endast tunda - kahtlustan et see on lihas, mille olemasolu ei olnud siiani väga kindel. Seega võib ennast vahel treenida ka väga lihtsalt.

Selliseid kõhu, selja, külje jne lihaseid ei tasuks Ain-Alari sõnul teha liiga tihti - st kindlasti mitte igapäev. Aga üks kuni kaks korda nädalas on täiesti okei. Vähemasti mina tunnen et see treening läks täie ette.. Homme ujun, teisipäeval spinningutan - ja siis vaatame edasi :)

Reede, 6. märts 2009

AIN-ALAR ON TRIATLONIMAAILMA ESIKÜLJEL!



Minu treener Ain-Alar käis siin vahepeal San-Diegos, lisaks sellele et ta istub kogu aeg Lanzarottel laagris ja treenib nagu loom. Ja muidugi sellest käigust räägib kogu maailm. Triatlonimaailm vähemalt. Sellist asja pole varem olnud, et mõni Eesti triatleet oleks varem olnud ajakirja Triathlete esikaanel (mis tegelikult on päris suur saavutus - sest see ajakiri on triatloni meeste TIME). Nüüd siis nii on. Ja mul on äärmiselt hea meel et Ain-Alarit maailmas nii kenasti tunnustatakse, sest ta on ise hästi tagasihoidlik inimene. Aga seda suurem on see tunnustus. Ja muidugi, ega ükski prohvet pole kuulus omal maal...

Ja nagu sellest veel vähe oleks, on ta ka Inglismaal triatloniajakirja esikaanele sattunud - seda lugu saad vaadata siit. Nii et midagi pole ölda, treeneriga on mul vedanud!

27 TREENING: UJUMINE PÄRAST TÖÖD ON LÕÕGASTAV

Eile pärast tööd u kell pool kuus läksin ujuma. Ujusin taas km ja pean tunnistama et äärmiselt lõõgastav oli. Ei olnud raske ega midagi. Jah paar otsa tegin liiga kiiresti ja siis pidin veidi rohkem ootama et nägu ei oleks enam punane ja et pulss taastuks, aga muus osas tiptop. Mulle tundub et km läbimine on ka oluliselt kiiremaks muutunud, ilma et ma isegi tegelikult eriti kiirustada tahaks. Aga ehk on siin väikene vormi tõus? Ei tea kah, äkki lihtsalt tundub.

Igal juhul soovitan soojalt pärast pingelist päeva kohe trenni minna. Mitte isegi õhtuni oodata - trenn, söömine ja chillimine - nii on kõige parem minu arvates õhtut veeta, sest siis tundub õhtu veidi pikem ning lisaks sellele on sellisel juhul treening see, mis Su maha laeb ning ujulast võu muust treeninsaalist väljudes oled juba puhanud, heatujuline ja meeldiv kaaslane oma lähedastele inimestele.

Kolmapäev, 4. märts 2009

26 TREENING: SPINNING

Rõõm on tõdeda, et Spinningu vorm on asunud samuti paranemise teele. Et kuidas ma seda tean? Väga lihtsalt, pulsikella pealt vaatan... Kui varem oli nii, et UpHilli spinningutreeningus - mis tähendas siis mäkke sõitu, lendas pulss suhteliselt kiiresti üles kui sadulas püsti tõusta, siis nüüd nii enam pole. Nüüd saan teha juba pool tõusu kaasa ja alles siis läheb pulss üle 130. Siis ma muidugi istun ja väntan rahulikult, et rütm taastuks.

Tegelikult tahaks juba väga oma uue rattaga sõitma minna. Aga kuhu Sa ikka niiväga sõidad, kui õues on ilge ilm - vähemasti rattasõidu mõttes. Pole midagi, küll see kevad ka varsti jõuab - natukene läheb lihtsalt veel aega. Ja head asjad juhtuvad alati siis kui on õige aeg võt natukene hiljem, nii et ootame. :)

Teisipäev, 3. märts 2009

25 TREENING: UJUMINE ÜLE KILOMEETRI

Ujujad kindlasti mõtlevad, et oi oi - õudne asi, ujus üle kilomeetri. Minu jaoks on see aga ikkagi üsna suur vahemaa. Täpsemalt ujusin siis 1km ja 100 meetrit. Kalevi ujulas oli seekord kuidagi eriti palju inimesi, nõnda et alguses oli kohe päris raske vaba rada leida - st vaba rada - kus oleks ujujaid vähem kui 5 või nii. Aga treeningu teises pooles ujusin ma juba täiesti üksi rajal. Nii et kella 18:45st jääb inimesi vähemaks.

Aga ujusin nagu ikka veidikene harjutusi ja siis veidikene niisama. Korraga ujusin vist kõige rohekm 200 m, vahepeal ikka puhkasin. Puhkus oli umbes 30 sekundit. Aga Ain-Alari sõnul on see kasulikum, kui ennast näost punaseks ujuda. Sest rahuliku ujumise puhul on ikkagi madal pulsisagedus see, mis kõige enam kasu toob. Ning päeva lõpuks ka parimaid tulemusi annab.

Olin kokkuvõtteks seekord sellises keskmises vormis. Midagi pole teha, erinevad pidustused ikkagi mõjutavd inimese sportlikku vormi :)

Pühapäev, 1. märts 2009

UUS RATAS JA SÜNNIPÄEVAPIDU



Mul oli sel aastal kõike ilusam sünnipäevapidu 30 aasta jooksul. Kohe kõik oli hästi: sõbrad ja pere olid koos, meeleolu oli südamlik ning eriti ilus õhtu oli. Selline mis jääb väga pikakas ajaks meelde ning mida meenutades tuleb suunurka naeratus. Oli head sööki ja jooki, oli kandlemängu ja mustkunsti, naeru ja tantsu.

Ma tahangi tegelikult tänada siin kõiki kes tulid ja tegid sellest õhtust minu jaoks armsa ja sooja sünnipäevapeo. Tahan tänada kõiki kingituste eest. Ning muidugi ratta eest - millel peatun kohe pikemalt.



Eelmise aasta mais varastati mu kodumaja vestibüülist kaks ratast, millega me Trincuga olime sõitnud vaevalt 3 korda. Ja mõistagi oli see eriti vastik kogemus, millest juttu ma mõnede sõpradega jagasin, sest kui sa jagad muresid, siis muutuvad need väiksemaks. Nüüd siis needsamad sõbrad olid pannud pundi kokku ning otsustanud mulle kinkida uue ratta. Ja mitte lihtsalt ratta. Vaid ainukordse ratta Tomm30 - millist teist maailmas ei olegi. Selle ratta vamlimise lugu näed siit. Üldiselt ei ole mind eriti lihtne rööpast välja lüüa. Aga seekord ma jäin vait ja silmad läksid ka veidi niiskeks. Läks korda ja südamesse see kink mulle.

Kokkuvõtteks - sõnad on vahel tühised, kirjeldamaks emotsioone ja tundeid. Nii ka seekord. Seepärast vormisin ma oma tänu kandleloosse, Viire takka, mida me isaga nädalavahetusel Teile mängisime.
Nii samamoodi, nagu see lugu läheb südamesse - nii läks mulle hinge Teie tulek, teie südamlikud õnnitlused ja kingitused minule. Aitäh.