Pirita terviserajad meeldivad mulle ainuüksi juba seepärast, et see mets on seal nii ilus. Liskas on seal muidugi ka nii puhas õhk, et kopsud laulavad ja veel lisaks sellele meeldib mulle seal raskelt joosta. Eile lasin abikaasaga lihtsa 10 km. Natukene selleks et kontrollida oma valmisolekut ja natukene selleks et nii ehk naa pidin trenni tegema. Triin kimas rattaga taga ja mina muudkui aga jooksin. Pulsi kell oli korralikult peal, ei lasknud ka tõusul üle 160 pulssi, keskmine oli 150. Ja vahemikus 145-158 on mul plaan ka maraton ära joosta.
Igal juhul oli eilne treening lootustandev, enesetunne väga hea ning viimasele nädalale enne martanoni, mis on jube eeloleval laupäeval lähen vastu väikese aukartusega, ent mitte kartusega. Samas olen enda jaoks selgeks mõelnud, et oluline on ikkagi tervis ning kui peaks (ptüi, ptüi, ptüi) midagi tervisega viltu vedama, siis jätan pooleli. Samamoodi mõtlesin ma ka enne triatloni. Praegu aga olen positiivne ning ootusärev, sest ikka natukene on äge ka kogu see kogemus, mis mind ja kümneid tuhandeid teisi nädalavahetusel ootab!
esmaspäev, 31. mai 2010
reede, 28. mai 2010
69: RATASJOOKS
Eile käisin oma südame rahustuseks veel korra arstlikus kontrollis, kus väntasin seekord pool tunnikest ratast. Tulemused olid üllatavalt head ning koormustaluvuse hindeks sain samuti väga hea, mis annab lootust. Aga et pool tundi ratast sisetingimustes pole eriline treening, siis õhtul lubasin oma jalgadele 9 km jooksu otsa, et neile ei hakkaks tunduma, et elu ongi lihtne.
Jooks oli väga rahulik sörk, seekord ma mingeid lõike eriti ei teinud, kui siis kaks tükki Pirita teel. Kui pulss läks punasesse, siis tegin kiirkõndi aga üldiselt kulgesin siis sörkides.
Vorm on päris hea. Nuriseda nagu pole eriti millegi üle. Joosta jaksan, ratast sõita ka jaksan. Igal juhul on selge et nüüd kus käsil on viimased 7 päeva enne maratoni, pole mõtet treeningutega enam hulluks minna. See mis on, see on ja mida ei ole - selles võib pärast vaid iseennast süüdistada.
Jooks oli väga rahulik sörk, seekord ma mingeid lõike eriti ei teinud, kui siis kaks tükki Pirita teel. Kui pulss läks punasesse, siis tegin kiirkõndi aga üldiselt kulgesin siis sörkides.
Vorm on päris hea. Nuriseda nagu pole eriti millegi üle. Joosta jaksan, ratast sõita ka jaksan. Igal juhul on selge et nüüd kus käsil on viimased 7 päeva enne maratoni, pole mõtet treeningutega enam hulluks minna. See mis on, see on ja mida ei ole - selles võib pärast vaid iseennast süüdistada.
esmaspäev, 24. mai 2010
67. 68. TREENINGUD IGAVESES LINNAS
Kaks jooksutrenni tegin möödunud nädalal. Rohkem ei teinud, sest viibisin Trincuga Roomas. Aga selle eest käimistrenni tuli u 25 - 30 km päevas. Nii et üksjagu ma ütleksin. Lisaks siis jooksmistele. Jooksin ma aga Borghese pargis, mis suvateses nii meeldib olla ning paikneda praktiliselt 7 minuti tee kaugusel hotellist, kus me peatusime. Borghese perekond, kes selle all oleva maja ostsid, oli teatavasti tuntud kui võimas suguvõsa, kus oli kardinale ja paavstegi - aga tuntud olid nad ka oma kunstiarmastuse poolest, mille nimel ei peetud paljuks teinekord ka keegi ära mürgitada. Aga see selleks. Siit saate Borghese pere kohta rohkem teada kui huvi on.
(Selline näeb välja villa, mille ümber park on: allikas: http://www.italyguides.it/img/med/villa-borghese2.jpg)
Selline umbes oli siis jooksurada, mida mööda ma silkasin.
Nii, aga jooksud olid mõlemad tublid 40 minutilised ning pulsi kellaga. Ei lasknud ma üle 158 pulssi ka tõusudel, st jälgisin et pulss oleks 150 peal. Ja peab ütlema et väga mõistlikud olid need treeningud. Võib ju küsida miks ma ei jooksnud rohkem? Põhjus oli lihtne, jalad olid väsinud. Sest kui Sa ikkagi soovid ühe linnaga rohkem tutvuda, siis 25, 30 km päevas on minimaalne taks ma kardan, mis tuleb läbi kõndida. Aga Rooma linnaga tutvumist ma soovitan küll, sest igavene linn või mitte, igal juhul on see üks tsivilisatsiooni hällidest ning nii paljude vaatamisväärsuste (sõna otseses mõttes) otsa pole naljalt võimalik mujal kukkuda. Nii et kui keegi kahtleb, kas tasub Rooma sõita või mitte, siis igal juhul tasub!
(Selline näeb välja villa, mille ümber park on: allikas: http://www.italyguides.it/img/med/villa-borghese2.jpg)
Selline umbes oli siis jooksurada, mida mööda ma silkasin.
Nii, aga jooksud olid mõlemad tublid 40 minutilised ning pulsi kellaga. Ei lasknud ma üle 158 pulssi ka tõusudel, st jälgisin et pulss oleks 150 peal. Ja peab ütlema et väga mõistlikud olid need treeningud. Võib ju küsida miks ma ei jooksnud rohkem? Põhjus oli lihtne, jalad olid väsinud. Sest kui Sa ikkagi soovid ühe linnaga rohkem tutvuda, siis 25, 30 km päevas on minimaalne taks ma kardan, mis tuleb läbi kõndida. Aga Rooma linnaga tutvumist ma soovitan küll, sest igavene linn või mitte, igal juhul on see üks tsivilisatsiooni hällidest ning nii paljude vaatamisväärsuste (sõna otseses mõttes) otsa pole naljalt võimalik mujal kukkuda. Nii et kui keegi kahtleb, kas tasub Rooma sõita või mitte, siis igal juhul tasub!
pühapäev, 16. mai 2010
MÖÖDUNUD NÄDAL: 62.63.64.65.66
Nii vilets kirjutaja pole ma juba pikalt olnud, ent samas, eks siis tulebki rahuliult järele võtta. Läinud nädal oli kõige parema kliimaga nädal sel aastal, see on kindel. Vähemasti siis seni, sel aastal, sest ilmselgelt on kõigil suvele päris suured ja peamiselt kuumad ootused. Esimese treeningu tegin esmaspäeval - mil törtsutasin lihtsalt joosta piki Pirita teed - kui täpne olla, siis TOPini ja tagasi.
Teisipäeval oli jalgrattatreening Priiduga ning ehkki veel mitte troopilises soojuses, siis oli täitsa meeldiv rattaga Suurupisse ja tagasi sõita. Tõsi, raske oli. Minul oli sellises 30 km/h tempos millegi pärast raske püsida, aga vahel ongi raske, teha pole midagi. Hambad risti ja edasi, mis muud.
Teisipäeva õhtul tegime Priit Ailtiga juba pea troopilises soojuses Stamina jooksul 2 ringi - 8km. Sealjuures oli esimene ring päris keeruline läbida, samas teine ring oli hea ja lihtne. Kummaline, eksole. Aga nii oli. Natukene olin ka riietega üle pingutanud, pikk dress ning selle alla lihaseid soojendav särk oli selgelt liiga palju. Lühikestega oleks pidanud minema - aga eks tagantjärele on kõik targad, kas pole :)
Neljapäeval tegin uuesti Tondi Spordimeditsiinikeskuses koormustesti, sest viimase koormustesti jaoks oli veidi vähe aega eelmisel nädalal ja tuli korrata. Koormustest andis päris palju head tagasisidet - n. seda, et tegelikult on ikkagi viimasest korrast alates pea kõik näitajad natukene paranenud. Sealjuures muidugi selgelt rõhutati, et läbida on nii Stockholmi maratoni kui ka vajadusel Vätternrundanit okei, kuid tõepoolest läbimistempos, mingeid spurte, ajapeale tegemist vms teha ei tohi. Minu poolt vaadates on see väga okei, sest tervisesport ning sealjuures võistluste läbimine on mu meelest palju ägedam kui tõmblemine esikoha pärast - seda enam et esikohapärast saaksin ma võistelda paremal juhul ehk curlingus, mitte rattaspordis või jooksus.
Ja eile päeval tegime Salumäe Priiduga väga mõnusa arhitektuurilise jalgrattatreeningu. Mida See endast kujutab? Väga lihtne, rahulik jalgrattasõit koos majade vaatamisega, elik siis tutvumine kaasaegse elamuarhitektuuriga. Kakumäe, Pikaliiva, Tiskre, Rocca al Mare pakkuvad selles küsimuses ka ammendamatuid võimalusi ning samas on mõnus treening ka tehtud.
Kokkuvõtvalt oli üks igavene vahva nädal, muuhulgas käisin n. reedel Jõhvis saadet tegemas ja Ida-Virumaa jättis muidugi kustumatu mulje. Isegi nii kustumatu, et natukene tahaks veeta kunagi ühe puhkuse nädala ehk isegi seal ja tutvuda rannajoone ja Narva-Jõesuu ja selle kandiga - aga vaatamisväärset on seal küll ja veel.
Teisipäeval oli jalgrattatreening Priiduga ning ehkki veel mitte troopilises soojuses, siis oli täitsa meeldiv rattaga Suurupisse ja tagasi sõita. Tõsi, raske oli. Minul oli sellises 30 km/h tempos millegi pärast raske püsida, aga vahel ongi raske, teha pole midagi. Hambad risti ja edasi, mis muud.
Teisipäeva õhtul tegime Priit Ailtiga juba pea troopilises soojuses Stamina jooksul 2 ringi - 8km. Sealjuures oli esimene ring päris keeruline läbida, samas teine ring oli hea ja lihtne. Kummaline, eksole. Aga nii oli. Natukene olin ka riietega üle pingutanud, pikk dress ning selle alla lihaseid soojendav särk oli selgelt liiga palju. Lühikestega oleks pidanud minema - aga eks tagantjärele on kõik targad, kas pole :)
Neljapäeval tegin uuesti Tondi Spordimeditsiinikeskuses koormustesti, sest viimase koormustesti jaoks oli veidi vähe aega eelmisel nädalal ja tuli korrata. Koormustest andis päris palju head tagasisidet - n. seda, et tegelikult on ikkagi viimasest korrast alates pea kõik näitajad natukene paranenud. Sealjuures muidugi selgelt rõhutati, et läbida on nii Stockholmi maratoni kui ka vajadusel Vätternrundanit okei, kuid tõepoolest läbimistempos, mingeid spurte, ajapeale tegemist vms teha ei tohi. Minu poolt vaadates on see väga okei, sest tervisesport ning sealjuures võistluste läbimine on mu meelest palju ägedam kui tõmblemine esikoha pärast - seda enam et esikohapärast saaksin ma võistelda paremal juhul ehk curlingus, mitte rattaspordis või jooksus.
Ja eile päeval tegime Salumäe Priiduga väga mõnusa arhitektuurilise jalgrattatreeningu. Mida See endast kujutab? Väga lihtne, rahulik jalgrattasõit koos majade vaatamisega, elik siis tutvumine kaasaegse elamuarhitektuuriga. Kakumäe, Pikaliiva, Tiskre, Rocca al Mare pakkuvad selles küsimuses ka ammendamatuid võimalusi ning samas on mõnus treening ka tehtud.
Kokkuvõtvalt oli üks igavene vahva nädal, muuhulgas käisin n. reedel Jõhvis saadet tegemas ja Ida-Virumaa jättis muidugi kustumatu mulje. Isegi nii kustumatu, et natukene tahaks veeta kunagi ühe puhkuse nädala ehk isegi seal ja tutvuda rannajoone ja Narva-Jõesuu ja selle kandiga - aga vaatamisväärset on seal küll ja veel.
laupäev, 8. mai 2010
61: VARAHOMMIK
Reedel kell 5:30 heliseb telefon hommikuse äratusega. Kiirelt üles, ilge uni. Kiire hambapesu, ilge uni. Silmad külma veega puhtaks - läheb paremaks. Rattariided selga, kingad jalga, ratas auto peale ja Pirita poole ajama. Kell 6:05 jõuan Pirita Hawaii ette, Salumäe, Juhanson, Sukk ja üks tubli rattur kelle nime ma ei mäleta kahjuks, on juba kohal. Vihma ei saja, ilm on kurjakuulutavalt pilves, aga meid see ei huvita. Algab Ain-Alar Juhansoni ideest koorunud hommikutrenn.
Ratasteselga ning Tammneeme poole. Kuni Meriväljani, ütleme isegi kuni Statoilini on suhteliselt unine mu sõit, aga midagi hullu ei ole. Kohati mõtlen lihtsalt, et kuidas ma kogu selle 2 tunnise sõidu ära sõidan. Teeme väikese Salumäe-sõprade-äratus-ringi - st sõidame Priidu sõprade majade juurest läbi, laseme uksekella ja kimame siis edasi. (Tegelikult uksekella ei lase :).
Sõidame presidendi majani ning sealt teeme pisukese shortcuti, mis nagu peaegi selgub ei vii meid eriti mitte kusagile peale metsa. Õige pea algabki metsatee - mis pole päriselt maanteeratastele mõeldud, kuid samas on see läbitav. Raputab küll, kohati on hirmsad lombid, aga pääseme kuidagi ikka kuiva jalaga läbi. Tsivilisatsiooni saabusime tagasi kusagil Kelvingi küla piirkonnas, millise maja vahelt me täpselt asfaldile keerasime, seda on üpris raske öelda.
Sõitsime aga edasi, Tammneeme poole. Kõik käisid vahepeal ees, st püüdsid tuult. Tammneemest võtsime suuna aga tagasi Pirita poole. Juba oli tekkinud autosid, hommikul oli hea sõita eelkõige siis seepärast, et masinaid oli väga vähe - ja see omakorda teeb rattasõidust suurepärase kogemuse. Teised olid veel nii tublid, et tegid poogna piki Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada peale, ma seda ei teinud, sest tööpäev hakkas kätte jõudma ning päeval oli ka koormustest - mis nagu selgus, läks veidi vett-vedama justnimelt samase treeningu pärast. Enne koormustesti ei tohi nimelt treeninguid teha... Aga hullu pole midagi, saan selle koormustesti järele teha.
Kokkuvõtvalt - vägev trenn oli, kuid mu jaoks ikka väga varane. Mulle meeldivad õhtused treeningud enam, aga vahel tuleb mugavustsoonist välja tulla ja ennast veidi tagant torkida, kas pole :) Igal juhul on kaunis, et see trenn tehtud sai ja 1 tund 47 minutit nii varasel tunnis - see on päris lahe.
Ratasteselga ning Tammneeme poole. Kuni Meriväljani, ütleme isegi kuni Statoilini on suhteliselt unine mu sõit, aga midagi hullu ei ole. Kohati mõtlen lihtsalt, et kuidas ma kogu selle 2 tunnise sõidu ära sõidan. Teeme väikese Salumäe-sõprade-äratus-ringi - st sõidame Priidu sõprade majade juurest läbi, laseme uksekella ja kimame siis edasi. (Tegelikult uksekella ei lase :).
Sõidame presidendi majani ning sealt teeme pisukese shortcuti, mis nagu peaegi selgub ei vii meid eriti mitte kusagile peale metsa. Õige pea algabki metsatee - mis pole päriselt maanteeratastele mõeldud, kuid samas on see läbitav. Raputab küll, kohati on hirmsad lombid, aga pääseme kuidagi ikka kuiva jalaga läbi. Tsivilisatsiooni saabusime tagasi kusagil Kelvingi küla piirkonnas, millise maja vahelt me täpselt asfaldile keerasime, seda on üpris raske öelda.
Sõitsime aga edasi, Tammneeme poole. Kõik käisid vahepeal ees, st püüdsid tuult. Tammneemest võtsime suuna aga tagasi Pirita poole. Juba oli tekkinud autosid, hommikul oli hea sõita eelkõige siis seepärast, et masinaid oli väga vähe - ja see omakorda teeb rattasõidust suurepärase kogemuse. Teised olid veel nii tublid, et tegid poogna piki Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada peale, ma seda ei teinud, sest tööpäev hakkas kätte jõudma ning päeval oli ka koormustest - mis nagu selgus, läks veidi vett-vedama justnimelt samase treeningu pärast. Enne koormustesti ei tohi nimelt treeninguid teha... Aga hullu pole midagi, saan selle koormustesti järele teha.
Kokkuvõtvalt - vägev trenn oli, kuid mu jaoks ikka väga varane. Mulle meeldivad õhtused treeningud enam, aga vahel tuleb mugavustsoonist välja tulla ja ennast veidi tagant torkida, kas pole :) Igal juhul on kaunis, et see trenn tehtud sai ja 1 tund 47 minutit nii varasel tunnis - see on päris lahe.
neljapäev, 6. mai 2010
59. 60. RATAS JA JOOKS
Teisipäeval tegime taas Ringvaate lõiku ja sel korral jalgrattast. Maanteerattast kui täpne olla. Priit Salumäega kohtusime Vabaduse platsil ning kulgesime sealt läbi linna Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale. Linna läbimine on ikka närviline küll pean möönma, midagi lihtsat või liiga mõnusat selles ei ole. Samas saab hakkama, ülimegagigasuperhypertähelepanelik peab lihtsalt olema.
Viimastel kordadel on kuidagi ilm jube möga olnud. Mitte kogu aeg, aga just siis kui me salvestame Ringvaate jaoks lõike. Jooks oli vihmaga. Ja ka nüüdne ratas oli vihmaga. Külm oli ka, ma usun et miski 3.5 kraadi sooja, kui alustasime. Pärast hakkas natukene vihma ka sadama, nii et suvi ikka sel aastal korralikult narrib.
Eile õhtul käisin ma aga Stamina jooksul - samuti koos Priiduga, aga seekord oli kaasas ka Välk, kes jooksudistantsi meiega vapralt kaasa tegi. Mahe oli. Inimesi oli päris kenasti ning üldiselt oli Kadriorus väga meeldiv joosta. Umbes 4 km pikkune ring jäi meile törts väheks ja tegime ühe umbes veel 4 kmse poogna peale. Salumäel muidugi jäi ka see väheks, tema tegi ikka kohe 3.5 tundi - seda lisaks hommikusele 40 minutilisele jooksule. Mina ei tea mismoodi ta seda teeb. Aga noor mees, tahtmist ja huvi on, ausalt, miks mitte!
Homme on plaan kell 6 hommikul minna rattaringile koos Ain-Alar Juhansoni ja Priit Salumäega ja kellel on lusti veel kaasa lüüa, siis siin on link selleks ettevõtmiseks. Kui sajab siis ei tee, kui ei saja, siis teeme. Vot tak.
Ja viimane asi, andke mulle andeks, et olen närb kirjutaja, aga viimasel ajal on mul kohati tunne, et on nii kiire, et kaks valikut - kas kirjutada või trenni teha. Sellisel juhul ma valin trennitegemise. :)
Viimastel kordadel on kuidagi ilm jube möga olnud. Mitte kogu aeg, aga just siis kui me salvestame Ringvaate jaoks lõike. Jooks oli vihmaga. Ja ka nüüdne ratas oli vihmaga. Külm oli ka, ma usun et miski 3.5 kraadi sooja, kui alustasime. Pärast hakkas natukene vihma ka sadama, nii et suvi ikka sel aastal korralikult narrib.
Eile õhtul käisin ma aga Stamina jooksul - samuti koos Priiduga, aga seekord oli kaasas ka Välk, kes jooksudistantsi meiega vapralt kaasa tegi. Mahe oli. Inimesi oli päris kenasti ning üldiselt oli Kadriorus väga meeldiv joosta. Umbes 4 km pikkune ring jäi meile törts väheks ja tegime ühe umbes veel 4 kmse poogna peale. Salumäel muidugi jäi ka see väheks, tema tegi ikka kohe 3.5 tundi - seda lisaks hommikusele 40 minutilisele jooksule. Mina ei tea mismoodi ta seda teeb. Aga noor mees, tahtmist ja huvi on, ausalt, miks mitte!
Homme on plaan kell 6 hommikul minna rattaringile koos Ain-Alar Juhansoni ja Priit Salumäega ja kellel on lusti veel kaasa lüüa, siis siin on link selleks ettevõtmiseks. Kui sajab siis ei tee, kui ei saja, siis teeme. Vot tak.
Ja viimane asi, andke mulle andeks, et olen närb kirjutaja, aga viimasel ajal on mul kohati tunne, et on nii kiire, et kaks valikut - kas kirjutada või trenni teha. Sellisel juhul ma valin trennitegemise. :)
teisipäev, 4. mai 2010
57. ja 58. KIIREMAD RATTARINGID PRIITUDEGA
Laupäeval ning pühapäeval leidsid aset võimsad manöövrid maanteratastega. Laupäeval sõitsin ma Hr. Priit Salumäega ning pühapäeval Hr. Priit Ailtiga. Mõlemad treeningud olid umbes tunnised, kuid ma pean ütlema, et pühapäevane treening oli raske. Lihtsalt oli raske sõita ja kogu lugu.
Aga kõigepealt siis laupäevasest. Kimasime Kakumäe kandis. Ilm oli meeldiv, päike säras ja tuju oli hea. Priit sõitis maasturiga, mina maantekaga. Tegimegi kohe algusest sellise tunnise plaani. Tiirutasime ringil ja siis tegime ühe väikese poogna veel peale. Vaatsime maju nö. Rattasõidus on meil selline hobi, et lisaks mõnusale treeningule tutvume me ka pealinna arhitektuuriga, teeme tähelepanekuid ning arutleme linnaruumis leiduva üle - mõistagi sundimatult ja naljaga, aga tore on ikkagi. Ma arvaksin, et olen näinud aasta ja natukene peale jooksul, mis rattaga sõidan oluliselt rohkem ägedaid maju ja ka kohti kui siis kui ma rattaga veel ei sõitnud. Autoga ei jõua lihtsalt pooli asju märgata.
Nii, ja pühapäevane trenn oli meil ka tunnine kusagil. Okei, Ailt lasi paar kolm neli tundi sõitu, aga ma lisandusin tema seltskonda lihtsalt veidi hiljem, pärast Keskkütet, mis sel pühapäeval Vikerraadios oli. Sõitsime seda Pirita ringi - Selveri juurest jõeni, sealt Pirita poeni. Võtsime mõned tõusud ja nautisime samuti head ilma. Aga mul oli raskem sel päeval. Ma isegi ei tea miks, aga raske oli. Ei jaksanud eriti tubli olla. Igal juhul tunnike sai tehtud taas ja sellest oli hea meel.
Aga kõigepealt siis laupäevasest. Kimasime Kakumäe kandis. Ilm oli meeldiv, päike säras ja tuju oli hea. Priit sõitis maasturiga, mina maantekaga. Tegimegi kohe algusest sellise tunnise plaani. Tiirutasime ringil ja siis tegime ühe väikese poogna veel peale. Vaatsime maju nö. Rattasõidus on meil selline hobi, et lisaks mõnusale treeningule tutvume me ka pealinna arhitektuuriga, teeme tähelepanekuid ning arutleme linnaruumis leiduva üle - mõistagi sundimatult ja naljaga, aga tore on ikkagi. Ma arvaksin, et olen näinud aasta ja natukene peale jooksul, mis rattaga sõidan oluliselt rohkem ägedaid maju ja ka kohti kui siis kui ma rattaga veel ei sõitnud. Autoga ei jõua lihtsalt pooli asju märgata.
Nii, ja pühapäevane trenn oli meil ka tunnine kusagil. Okei, Ailt lasi paar kolm neli tundi sõitu, aga ma lisandusin tema seltskonda lihtsalt veidi hiljem, pärast Keskkütet, mis sel pühapäeval Vikerraadios oli. Sõitsime seda Pirita ringi - Selveri juurest jõeni, sealt Pirita poeni. Võtsime mõned tõusud ja nautisime samuti head ilma. Aga mul oli raskem sel päeval. Ma isegi ei tea miks, aga raske oli. Ei jaksanud eriti tubli olla. Igal juhul tunnike sai tehtud taas ja sellest oli hea meel.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
