27: ÕHTUNE JOOKS BRIGHTONIS

... leidis aset juba mitu päeva tagasi. Täpsemalt öeldes kolmapäeval. Lõunal paistis Brightoni rannapromenaadil selline päike, et tundus, et Hercule Poirot läheb kohe ujuma, nii mõnus ja meeldiv oli see soe täht. Lõunal ma treenida ei saanud, sest oli vaja veel mõned asjad läbivaadata. Kell 17 kui ma õndsas lootuses õue läksin, et jõuda veel päikese käes veidi jooksu teha, siis polnud päikesest haisugi järel. Sadas vihma ja tõusnud oli tuul. Laine oli samuti päris kõrge - aga jooksmist see teatavasti ei sega...

Teha polnudki midagi, kiledressid selga, müts pähe ja jooksule. Kiire olin ma sel päeval, oi kui kiire. Ma ütleksin, et tormasin lausa piki ranna äärt joosta, tõsi mitte liiga kiiresti - umbes nii et oleksin saanud rääkida sõbraga kui tahtnuks. Aga vahel on õhtul videvikus selline tundmus kontides, et kõik on kuidagi ebaharilik ja tavatingimustes rahulik tempo tundub palju kiirem. Nii sel korral oligi.

Kokkuvõtvalt Inglismaast siis nii, et olin seal 6 päeva ja selle aja jooksul jõudsin teha 3 treeningut. Päris hea ma mõtlen... Esiti ei olnud eriti sellist treeningutunnet üldse, et läheks ja jookseks ja teeks. Aga kuivõrd tossud, kiledressid ja soe pesu väga palju ruumi ei võta, siis see tunne tekkis. Edasiminek on see küll, võrreldes n. aasta taguse ajaga. Kord Cannes'i komandeeringus olid mul samuti tossud kaasas, aga välja neid kohvrist ma tol korral ei võtnudki. Täiesti tehtav on see trenn komandeeringus, puhkusel või kus iganes kodust eemal olles. Kui ma jõudsin pikkade tööpäevade kõrvalt teha, siis puhkuse tingimustes jõuab kindlasti igaüks. Milline on pärast enesetunne - seda palun tunnetage ise... :)

Siia lõppu paar pilti Brightonist, aga mitte viimasest nö tormisest jooksupäevast..





sellised väikesed puktad olid kõigil ostjatel. Neist vaadati läbi uusi BBC filme ja sarju.







säherdune oli rannapromenaad, piki mida toimus õhtuti vaat et maraton. Britid on täielikud jooksuhullud!







ja siis jooksis ka üks selline käpp!

26: RUNNING IN BRIGHTON

Yesturday was a great day, which started with a nice 45 minutes jogging along the Brighton seafront. Outside temperature was something like +4 C and a cool breeze was fondling my face. As last night I managed to sleep around 4 hours, the jog was definately not the strongest training I have had, however it was a training and Im really glad that I managed to make it, regardless of the temptation not to.

Anyhow, the day went on in Brighton center, where I screened pretty much the whole day new series (which I have to say are brilliant).

In the evening we had a great concert experience at the Grand, where Sugababes and Gabriella Cilmi performed for all the buyers. Have to say I do not remember a night as fun as this from the BBC Screenings, but all the evenings have been very cool. Very important role played also all the friends from BBC :)

All right, the screening booth misses me already, will do some runing tonight and write about it already at home and in Estonian. Take care!

Ja muidugi head Eesti Vabariigi aastap2eva k6igile!

25: Kensington Gardens and Hyde Park

Due to a very harsh suggestion from my British readers, who have not lately understood much of this blog, I owe them an English entry. And since Im still in UK enjoyng their hospitality, I kind of feel obliged to write this new post in their mother tongue.

Well, todays training took place in Kensington Gardens and Hyde Park. All I did was pretty much an hour long jog around the park. Since it was raining cats and dogs, can not say that the weather was terrific, however, compared to Estonian snow at the moment (people had a skiing marathon there today), it was literally a walk in the park :)

Coming from Estonia there is one thing I can not understand, and that is, when locals say their weather here is horrible. Compared to Estonian running weather in wintertime - it is vacation. For example, my last trainig in Tallinn was with snow and -11 C.

Anyhow, my wife Triin was filming the event, and since Im doing shorts for Estonian programming called Ringvaade, it will be available at one point in web as well - Danny and Rebecca could then take a cold pint and laugh at my running technique, which is pretty much non-existent. Cheers!

24: LÕUNANE JOOKS

Täna käisin lõunasöögi ajal jooksmas. Tegin päris korraliku treeningu kokku. Tõsi - jooksu oli kokku 45 minutit, aga kuivõrd Marii Karell ja kogu Ringvaate vahva tehniline tiim oli ka kaasas, siis läks ikka tunnike ära - sest mõned jooksud oli vaja katteks juurde võtta :)

Kuidas ma lõuna ajal joosta saan? Väga lihtsalt, võtan tööle jooksuasjad kaasa - pärast käin dušši all ja rahu majas. Võiku oli ka külmkapis. (tervislik kanawrap).

Natsa jahe oli ilm küll, aga egas sellest väga heituda ei saa, sest pärast 100m hakkab soe. Tiir kulges ringil Telemaja, Kadriorg, Presidendi loss, Kumu, Kadrioru staadion, Kadriorg, Telemaja. Ja kui ma ei eksi, siis sellest valmib nädala pärast ka väga meeleolukas olustikukirjeldustega lugu Ringvaate tarbeks. Maratoniks ja Vätternrundani rattasõiduks valmistumise lõigud on eetris igal reedel. Mis kell täpselt - seda on päris raske öelda, aga samas Ringvaade on nii hea saade, et terve saate võib rahulikult ära vaadata. (19:00 - 20:00) :)

23: SÖRK KOOS VAIKO EPLIKUGA

Kõigepealt on ikka ütlemata suurepärane see, et Kristina Šmigun-Vähi tuli Olümpiamängudel hõbemedalile. Sisukas ja tubli tüdruk. Ja ka see kulla võitnud rootslanna Kalla tundus selline lõbus sell. Aga kui Kristinal on selline minek, siis mulle tundub küll - et suusavahetusega sõidus tuleb kuldmedal ka veel :) Vägev värk.

Nii, aga enne kui suurepärane õhtu teleri ees algas jõudsin ma teha pisikese treeningu - mis omavahel öeldes tegi Kristina võidu nautimise veel mõnusamaks - sest diivanil oli heameel tunda - et ka mina tegin täna sporti.

Jooksin. 40 minutit Kadrioru piirkonnas. Vaiko Eplik isiklikult minuga muide jooksmas ei käinud, küll aga tema album "Neljas", mis minu kõrvas mängis. Üldiselt ma eriti ei ole seda meelt, et sporti tehes peaks tingimata muusikat kuulama, aga vahel võib. Täna oli see muusikaline Kadriorg küll mu jaoks nagu rusikas silma auku. Kohati on Vaiko Neljas nii ilus, et külmavärinad tulevad peale. Sealjuures mitte külmast, sest olgugi et talv, ega külma tunnet joostes ei tunne. Jooksmisega on muusika vahel vajalik - sest kui sõpru parasjagu ligi pole, kellega lobiseda, siis pakub muusika Sulle kenasti seltsi. Mõnikord on kahtlemata hea ka rahulikult oma mõtteid mõlgutada ja üldse mitte suhelda.

Pärast jooksu olid jalad natukene kanged, aga sellest pole midagi, sest homme ja ülehomme on puhkepäevad. Üks asi veel - ma pean muidugi möönma, et õige ei ole kasutada väljendit jooks, sest ma sörgin. Sörk on õigem, sest see kirjeldab aeglast jooksu. Samas tuleb mulle meelde, et mängisime isaga kanneldega kunagi sellist lugu nagu Sürk - minu küsimus on, kas see võis kuidagi olla sörgiga seotud? Mine võta kinni, igal juhul lugu oli pärit Räpina kandist ning kui järele mõelda, siis tempo oleks sörgi jaoks sobinud küll. Peaks ise käest järele küsima :)

No nii semud ja semutarid, aga pidutsegem siis kui mitte sõna sõnalt, siis vähemasti oma südameis - sest Kristina hõbemedal on äge saavutus!

22: UUE AASTA ESIMENE TRENN: 1 TUND 25 JOOKSU

Täna, elik siis Valge tiigri aasta esimesel pühapäeval oli mul aega ropult vähe, aga sellele vaatamata leidsin ma aega treeningu jaoks. Kell 16:17 läksime koosseisus Priit Salumäe, Välk ja mina Rocca al Mare rajale ning kindel plaan oli terve ring läbi teha. Eelmine kord me täit ringi ei teinud ning kulgesime rahuliku sörgi tingimustes piki Tanuma tänavat tagasi. Ent nagu selgus, siis meie neljajalgne sõber Välk äratas sel tänaval ebatervet tähelepanu kõigi teiste koerte hulgas, kellest mõned eriti ei hinnanud meie väikese jooksuseltskonna visiiti sellesse naabruskonda. Mistap tegelikult igasugune varem tagasikeeramine oli sel korral ka välistatud. Mingeid ekstsesse ei toimunud, aga pole ka viisakas ausalt öeldes teisi ärritamas käia niimoodi.

Nii, aga umbes Rocca al Mare kooli juures tekkis meie jooksuseltskonda lisaks ka Rene Meimer, kes tuli pikemalt ringilt kusagilt Stroomi metsa kandist ning liitus meiega, siis juba neljakesi, suundusime me joostes edasi. Ja midagi pole öelda. Tõeliselt raske ei olnudki, mis oli tõele au andes isegi veidi üllatav, silmas pidades minu tõrksust jooksmise kui sellise suunal. Asi läks mingis mõttes isegi hullemaks, sest mida rohkem me jooksime, seda lahedam see mulle tundus. Kui keegi oleks aasta tagasi öeldnud, et aasta aja pärast jooksed talvel pika treeningu ja pole raske, siis ma oleks suhtunud sellesse küll hiiu tasakaalukuse, kuid ilmselt ka päris suure skepsisega. Tänane trenn aga tõestas, et hullu pole mitte midagi.

Niisiis, 1 tund ja 25 minutit piki lumiseid (koristatud) kõnniteid oli sel korral täiesti tehtav. Ja nagu tänaseks legendaarses YouTube'i klippis küsitakse "Mis Sul Viga On?" siis vastust mul ei ole. "Millest ma aru ei saa" on see, et kuidas saab jooksmine tunduda vahva. Mulle, kes ma olen tuntud pekinägu ja kujutletava Anti Jooksumeeste Seltsi asutajaliige? Igal juhul ootan ma järgmist jooksutrenni rohkem kui n. järgmist kepingutrenni. Ja milleni see kõik viib, seda ma öelda ei oska. Aga suur edasiminek, tõsiselt rääkides, on see, et jooks muutub üha meeldivamaks ning tundub, et ma olen esimese nn. vaimse jooksmise etappi sissetöötamise algfaasis olnud edukas. Tänase treenigu tulemus on see, et usun jooksmisesse. Elu on kummaline!

21: RÕÕMUS METSAS-KÄIK

Laupäeval kell 16 põrutasime Trincuga Harku metsa suusatama. St Trincu filmis natukene suusatamist ja mina suusatasin. Mõned sõbrad tulid ka, kuid neid me peaaegu suusarajal ei näinud, sest meil läks stardis kaameraga natukene rohkem aega kui olime planeerinud. Igal juhul kokkuvõtvalt tuli 50 minutit suusatamist. Peamiset vabastiili, aga natukene ka paaristõukeid ja klassikat - kuigi mööngem, et tõepoolest pole suurem asi klassikat vabastiili suusaga sõita, sest erilist pidamist pole. (See tähendab seda, et libised pahasti tagasi, kui täpselt suusasaapa alla pole vastavat määret pandud - mida klassikasuuskadele kahtlemata pannakse). Klassikastiil on minus tekitanud küll vägagi suure huvi ja eriti Tartu Maratoni valguses. Aga ma pole nii naiivne, et arvaksin - et olen praegu Tartu Maratoni kõlbulik materjal. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui on lumine talv. Sel aastal aga selgelt jääb veel kogemusist puudu.

Aga muus osas on ikka väga mõnus metsa-all vaadata, kuidas toredad inimesed harrastavad sporti. On noori, on vanu - aga pea kõigil on ninad rõõmsalt punased ja näod säramas. Kummalise vungi annab sporditegemine sisse ja minu meelest vabastab ka igapäeva pingetest, mida vahel tahab vägisi meie kõigi õlule koguneda. Aga siis lähed ja teed metsas 50 minutit, tunni või kaks ja tagasi tuleb hoopis teine inimene kui see, kes metsa läks. Need metamorfoosid, mis meiega metsas toimuvad on hämmastavad. On see lumise metsa ilu, sporditegemise rõõm, füüsiline aktiivsus või midagi muud - selge on see, et neis metsas käimistes peitub mingi salapärane rõõm, mis muudab meid inimestena paremaks ja see on äge!

20: SPINNING TREENER MARTIN KÕRVA JUHENDAMISEL

Eile õhtul oli korralik Spinningutreening. Tegin sellest ka väikese kokkuvõtte Ringvaate saate jaoks, mida saab näha reedel. Aga trenn oli ise mahe. Neil on seal MyFitnessi Viru osakonnas palju häid treenereid, eelmine aasta oli Kristjan Prüüs - eilses spinningus oli aga Martin Kõrv - mees kes pole suu peale kukkunud :)Lisaks naljadele oli tal ka päris omanäoline muusikavalik - klassikast trance'ini ja ma pean ütlema, et ka nõuanded, mida ta jagas olid head ja sisukad. Siinkohal ma rõhutaksin taaskord jalgrattapükste olulisust. Eile käisime Trincuga koos spinningutamas ja ütleme nii, et sellel meist - kellel olid jalgrattapüksid - polnud täna ka valus istuda.... :)

Viimased paar päeva on olnud nii neetult kiire, et hoobil ja hoobil pole vahet. Ja tundub, et nii läheb nädala lõpuni. Küll kusagilt ei paista mingit vahepeatust tulevat. Samas midagi karjuvalt julma ka ei ole. Teisipäevane trenn oli tõsine mõõn, aga sellest olen tänaseks üle saanud. Õnneks on päike ka ennast näidanud pilve tagant paaril korral ja see aitab ka elus edasi.

19: LUUVALUPÄEVATRENN

Ma ei viitsinud eile hommikul ausalt öeldes eriti voodist üleski tõusta, rääkimata kõigest muust. Sellele vaatamata läksin tööle, olin sealjuures üsna produktiivne ja tegin veel õhtul trenni ka. Variante oli 3: ujumine, suusatamine, jooksmine ja ratas. Okei 4. :) Aga selleks et trenni teha pidi eile küll kaasama ebainimlikku pingutust. Täielik motivatsioonipuudus oli. Isegi kõige väiksemat soovi ei olnud trenni teha. Samas oli selge see, et tegemata ei saa ka jätta, sest esmaspäev oli juba puhkus.

Treeningu sisu oli tund aega pukki (jalgratas) ja natukene jõusaaliharjutusi peale. Sealjuures vaatasin Casino Royali. Mitte tervenisti, aga poole peale. Ja midagi erilist polegi rohkem rääkida sest treeningust. Ma ei tea kas praegu on selline aeg kus kõigil on keeruline ennast kokku võtta või on see mingi minu iseärasus 9. veebruariga seoses, aga igal juhul ma loodan sellest peagi üle saada. Näiteks täna on plaanis MyFitnessis teha korralik spinningutrenn.

18: -6 JA LUMEGA ON VÕIMALIK JOOSTA LAHEDALT

Üldiselt ju talvel väga mõnus joosta ei ole - selline arvamus prevaleerib minu meelest külmal aal. Võib-olla on see sellepärast, et ega ju väga palju külma ilmaga jooksma ka ei kiputa. Aga tegelikult on täitsa mõnus joosta. Tõsi, kasulik on hoida sellistele teedele, mis on lahti lükatud või kus lumi ei ole kõrgem kui 2 cm, sest muidu võivad jalad märjaks minna. Aga muus osas ütleksin ma, on talvel isegi lahedam joosta kui suvel väga kuuma ilmaga.

Igal juhul saime me täna kell 16 Priit Salumäe ja Välguga kokku Rocca al Mare Hawaii poe ees ning läksime tunnisele jooksuringile. Tavaliselt me sõidame seda maad rattaga, sel korral siis jooksime. Me ei kohanud tunni aja jooksul mitte ühtegi teist jooksjat ja nägime kahte kepingutajat. Asi seegi ma mõtleksin, seda enam et suurem osa inimesi on ilmselt metsas suusatamas. Mis on muidugi ka väga väga mõistlik harrastus nii ilusal talvel. Seljas olid meil suusariided sisuliselt. Windstopperiga mütsid jakid ja püksid ja all soe pesu. Igaks juhuks panin selga veel ka ühe lihast soojas hoidva särgi ja rattapluusi jaki alla. St mul olid sellised riided - Priidu kohta ma täpselt ei tea, aga tundus, et sama rida. Välgul oli jällegi Alaska Malamuudile iseloomulik paks karv, nii et Välk suutis selle lumise -6 koha pealt vaevu oma ükskõiksust vaos hoida. Jooksu tempo oli meil kepsakas sörk, ei kiirustanud - saime lahedalt juttu rääkida terve tee.

Jahe ei olnud. Esimestel meetritel oli veidi kõle. Mitte külm, mitte palav, aga selline kergelt kõle. See tundmus läks aga kohe mööda ja sai selgeks, et riiete valik oli üliõige - sest väga paras oli terve meie jooksutreti jooksul olla. Praegu kusagilt ei valuta. Jalad on natukene kanged, aga ei midagi dramaatilist. Igal juhul oli jooks mõnus. Isegi nii mõnus, et ma juba mõtisklen, et kohe varsti võiks jälle minna. Väga imelik. :)

17: RATTASÕIT RINGVAATEGA NING SUUSATAMINE RENE MEIMERIGA

Kõigepealt on mul selline uudis, et homme on ETV saates Ringvaade esimene Inimene suudab lõik. Nimelt hakkame me iga nädala reedel tegema pisikesi videopäeviku stiilis sissevaateid amatöörsportlase ellu. Ühesti küljest on see äge võimalus jagada treeningrõõme (ja muresid), aga teisalt ka saab noist klippidest ideid kuidas trenni teha ja loodetavasti innustust n. teine taldrikutäis mulgikapsaid söömata jätta ning selle asemel üks korralik suusaring teha.

Nii, aga tänane lõunasöök jäi mul vahele. (tegelikult nii teha ei tohi, vaid peaks ikkagi korralikult sööma) Selle asemel tegin lõunase treeningu oma maja all staatilise ratta või pukiga. Ja Anu Välba koos Ringvaate saatetiimiga astus läbi ning küsis mõned asjalikud küsimused. Ühtlasi toimus umbes poole tunnine rattatreening koos väikese hantliharjutuste lisaga. Kokku umbes pool tunnikest. Homme on hea näidata, mismoodi see jalgrattatrenn sisetingimustes siis välja näeb.

Aga õhtul, pärast tööd, sain Pirita Velodroomil kokku Rene Meimeriga. Ta on Tallinna Ülikooli õppejõud ja tugev spordimees, üks Eesti triatloni isasid ja ühtlasi ka märkimisväärsete teadmistega suusatamisinstruktor. Igal juhul siirdusime me suusaringile (7.5 km) ja ma üritasin esialgu sõita vabastiili. Ehki ma selles väga tugev ei ole, siis alguses väga halvasti välja ei tulnudki. Õige pea läksin ma aga klassika peale üle. Vahetasime Renega suusad - aga tal olid korralikult määritud klassikasuusad - ning klassikasõit läks oluliselt libedamaks. Lisakas andis Rene nõu, kuidas paremini jalgadega hoogu juure anda paaristõugete tegemisel ning kuidas on kasulik laskuda nö saha stiilis, kuidas vahelduvate tõugetega paremini edasi saada jne. Ja mis siin salata, ma pean ütlema et mulle klassika meeldib. Tegelikult tahaks õppida ja vabastiili korralikult sõitma, aga ma ütlen väga selgelt välja - et algaja jaoks on lihtsam alustada klassikaga ja siis kui juba natukene oskad üle minna vabastiilile. Korra kukkusin ka laskumisel, aga see oli pigem lõbus kui valus. St valus ei olnudki. Trincu muide on nohus ja haige - seepärast pole ta pikalt treeningus käinud, kuigi suusatamine talle meeldib, ning samadel põhjustel on meil viimasel ajal piltidega veidi nigelalt ka. Kõigele vaatamata tegin ühe pildi Renest - kellega täna koos suusarajal rallisime.



Aga klassikasõidu maitse oli küll väga mõnus. Nüüd saan väga hästi aru, miks praktiliselt kõik Eestis armastavad ja hindavad klassikalist suusastiili :)

16: HARKU METS JA SUUSALUMI

Kuivõrd eile õhtul oli kliima soodne ja seltskond meeldiv, siis Harku metsas suusatamas käia tundus ainumõeldav lahendus nimetatud situtasiooni draamatilise kergenduse saavutamiseks. Ehk siis teisisõnu tegin tunni ja viieteist minuti pikkuse suusaretke. Kohal olid ka Priit Salumäe, Gaspar Sukk ja Virgo Neeme ning samal ajal kui nemad korralikku trenni tegid, üritasin mina oma olematut suusatamisoskust muuta äärest talutavamaks. Kas see õnnestus? Ma tõesti ei tea. Kohati ma ei jaksanud vabastiili sõita ja tegin murdmaaliigutusi, siis jälle natukenen üritasin sõita rahulikult uisku. Aga ega siin muu ilmselt ei aita kui lihtsalt praktika. Kodus diivanil võime olla kõik kõvad mehed suusatamisnippe väljamõtlema. Aga lõppkokkuvõttes loeb ikkagi sõidetud aeg ja tehtud treeningud, mitte muu. Rajal oli ka Henrik Roonemaa, kellega me ühel päeval omale suusad soetasime ning ka tema läks vapralt vastu võrdlemisi pikale suusatrennile.

Väike progress on toimunud küll ja mulle sellest esialgu piisab. Neljapäeval on plaan minna Rene Meimeriga väikesele suusatiirule ja usun, et sellest on kindlasti palju abi nii tehnika kui suusasõiduvaimu suhtes - sest Rene kogemus on lihtsalt väljendudes võimas.

Kui ma nüüd eriti tubli olen, siis teen homme kaks trenni ja sõidan törtsu ratast ka veel peale. Aga vaatame seda siis homme jooksvalt. Praegu lõppes just ETV2 pealt Ashes to Ashes - eriti hea politseisari BBClt. Ja hea meel on teatada, et teise hooaja osad on samuti ETVl olemas ning need tulevad kohe pärast esimest hooaega ETV2s otsa. Nüüd aga ma-ga-ma! Head und!

RAPUNZEL: MA SAIN ELAMUSE!

Kui tihti te kohtate midagi sellist, mis paneb Teid vaimustuma. Nii nagu kutsikas vaimustub esimesest lumest, nagu laps vaimustub jalgrattaga sõitma õppimisest või nagu mina vaimustusin Vaiko Epliku loodud muusikast Lenna Kuurmaa esituses, mis kannab nime Rapunzel?

Esimest korda kuulsin seda lugu pühapäeval, kui tegime Keskkütte saadet Vaikoga Vikerraadios, siis ta mängis selle mulle ette, aga ainult mulle, sest meil on selline hoiak, et me ei mängi oma saadetes Vaiko lugusid. Esimese korraga mõjus juba sugereerivalt. Teist ja kolmandat korda kuulasin lugu eile. Täna on asi hulluks läinus, sest olen seda terve päeva kuulanud - alates sisuliselt poole üheksast kuni praeguseni välja. Ja no ei hakka igav, ei ole nii et peale 29dat korda ei meeldi. Lihtsalt uskumatult ilus lugu on, peadpööritavalt armsas esituses.

Ma mäletan kunagi kui alustasime Vaikoga R2s koos saadet Silmad Lahti!, siis ta tõi mulle oma plaadi "1" esimesed lood, "Pihtas põhjas" ja "Kosk", kuulata. Juba tol korral oli see imetabane kogemus ja täitis meie kodu virmalistega. Sel korral on Vaiko läinud uuele tasandile. Lenna toob oma võluva hääle nüansirohkusega välja muusika parimad küljed. Ja tulemuseks on selle aasta parim eesti lugu.

Vaiko muusikaga seoses tuli üks asi veel meelde. Oma sünnipäeval olen ma pidanud mitu aastat järjest olema Eestist eemal. Kohe ühel teisel maal. See on ilus koht, isegi väga, aga see pole Eesti. Oma sünnipäeval tahaks ikka olla kodus eks? Siis olen pannud klapid pähe, mängima Vaiko muusika - vaadanud rannapromenaadilt korraks merd ja kujutanud ennast koju. Inimesed küll on vaadanud veidralt, et mida see noormees üksi naerab, aga arvake ära, kas see mind morjendab?

Ja veel. Eelmisel aastal, valmistudes triatloniks ei tekkinud mul eriti raskeid momente - et ei jaksaks nagu treenida või muud taolist. Aga kui mõni nõrgem moment hakkas tulema, siis tavatsesin ma kuulata "Sylvester otsustab surra" lugu. Mõjub eeskujulikult ning pühib mured minema, lepime nii kokku...

Tõe ning erapooletuse huvides pean ära ütlema, et minust ei sõltu Eesti Laulu võistlusel mitte midagi. Ma pole selle saatega seotud. Mul puudub võimalus kuidagi tulemust mõjutada.

15: IN THE LOOP JALGRATTAGA

Mul on nohu. Mitte enam väga hull, aga mitte ka väga leebe. Õues veel trenni teha ei julgenud täna ja olin jällegi sisetingimustes. Oma maja all asetsevas jõusaalis. Istusin aga jalgrattaselga, panin filmi In the Loop mängima ning hakkasin väntama. Film on väga hea, jutustab meile bürokraatiast ning bürokraatidest ning kui ma ei eksi, siis teeb isegi natukene valitsuste vahelise bürokraatia kulul ka nalja. Ma päris lõpuni filmiga ei jõudnud ja tegelikult poleks aus Teile ka lõppu ära rääkida, sest kõigepealt näitab seda kino Artis ja siis muidugi ETV ka - mille eest ma kavatsen hea seista.

Tegelikult on see jalgrattal filmivaatamine saanud mulle juba vaat et heaks harjumuseks. Heaks seepärast - et tegelikult saan ma nii teha oma tööd. Üks osa mu tööst on nimelt filmide vaatamine ja valimine ETV tarbeks. Teisalt on see hea seepärast, et ma saan teha oma treeningut. Kaks ühes pakk ja väga hea sealjuures.

Nii, aga pärast ratast, mida ma väntasin 60 minutit - mis taas ei tundunud kauem kui 10 minti - lubasin omale mõned jõusaaliharjutused samuti. Mis lubasin. Pidin tegema, sest ega ma endiselt pole jõusaali usku tagasi pöördunud. Kuigi, mööngem veidi lihtsam oli teha neid juba, aga meeldimisest on asi endiselt kaugel. Aga mine sa tea, kui nii edasi läheb siis hakkab võib-olla uuesti meeldima kah. Aga rattasõidu, triatloni ja ujumise vastu jõusaal lihtsalt ei saa. :)