Otsing sellest blogist

Esmaspäev, 31. august 2009

111. TREENING: TALLINNA SÕIDUTEEGA ÜHEL TASANDIL OLEVAD RATTATEED ON ELUOHTLIKUD!

Täna sõitsin Priiduga pärast tööd kaks tundi. Keskmiseks 26 km/h, maks kiirus üle 60 km/h, esimese poole treeningust räiges vastutuules.

Nüüd aga siis rattateedest. Kui Te plaanite sõita n. mööda Pärnu mnt.d olevat rattateed suunaga Tallinnast Pärnu poole tipptunni ajal - siis mina seda teha ei soovita! Esiteks on need rattateed ilmselt ainult moe pärast maha pandud, teiseks ei saa autojuhud sugugi igakord aru, et rattateel ei peaks sõitma ning kolmandaks võib n. keset rattateed olla selline suur auk, millesse sissesõitmise korral on vähim kaotus, mis Teid tabada võib 2 rattakummi. Täna oli 2-3 situatsiooni, mis olid väga ohtlikud, seda siis ratturi seisukohast vaadates ning ainult kiire reaktsioon ja õnn päästsid halvimast. Ilmselt oli see viimane kord kui ma sõitsin Pärnu mnt. rattateed pidi - sest terve mõistusega inimene lihtalt ei lähe sellist kogemust rohkem otsima. Mind väga huvitab, kas n. nende rattateede projekteerijad või siis ka linnaametnikud on n. pidanud võimalikuks need rattateed ka ise läbi sõita? Tundub, et pole, sest vastasel juhu oleksid need keelatud. Tõepoolest, olen kohe vihane, sest selline jama ajab närvi. Eriti ajal, mil kõik kohad on erinevaid valimisplakateid täis...

Nii, aga see selleks. Pääsesime siis Priiduga ikkagi läbi ilma kriimudeta ning jõudsime Harku kaudu Tabasallu ja sealt edasi juba Kakumäe kaudu koju. Kokku tuli natukene vähem kui 50km. Harku tee peal on ka muidugi päris huvitavaid autojuhte, kes sõidavad nö napikaid. St seda, et sõidavad ratturist hästi lähedalt mööda, peaaegu et riivates. Tulektaksin siinkohal muidugi lahkelt meelde, et selline riivakas võib lõppeda kurvalt nii ratturi kui autojuhi jaoks, rääkimata sellest, et pole eriti sõbralik. Võib-olla oli täna lihtsalt selline päev - aga üldiselt muutis see mu küll 5 korda valvsamaks. Eks kogenumad ratturid, nagu Priit ja Virgo või ka Ain-Alar on sellest mulle rääkinud, aga tänaseks oli teravaid elamusi küll väheke palju. Loodetavasti on järgmine rattatrenn leebem. Kuigi, tuleb endale ilmselt seljataha silmad kasvatada, sest Sinu ohutus on Su enda probleem - vähemasti kui juhtud rattur olema.

Aga sellegi poolest ja kõigele vaatamata, armastan ma maanteratta treeninguid väga!

PRIIT SALUMÄEGA ROHKEM TUTTAVAKS


Pärast Pühajärvet oli mul kohe selline tunne, et ma teen oma treeneritega inimesed tuttavaks. Alustan muide sellega juba homme, mil salvestan ühe intervjuu raadio tarbeks ning siis panen nädala jooksul nopped sellest üles ka muidugi blogisse.

Juhtusin aga lugema ühte intekat, mis tehtud Priit Salumäega ning kuivõrd ta on mu sõber, siis on mul moraalne kohustus see inteka link ka siin üles panna!

Neile, kes pole Priidust midagi suuremat enne kuulnud, siis ta on üks muhe vana - kes meenutab väljanägemiselt prantslast (minu vanemate üsna tabav tõlgendus), muidu on nobeda jutu ja mõtlemisega tore tüüp, armastab jalgrattasõitu ja head seltskonda. Ta peab Eesti TOP 50 kuuluvat blogi ning lisaks sellele on ta võitnud Pariis-Dakari rattasõidu. (samasugune nagu Pariis - Dakari autoralli, ainult et rattaga!)

Pühapäev, 30. august 2009

110 TREENING: TOILA JOOKS

Toila jooks võib küll kõlada spordivõistlusena, kuid tegelikult see pole mingi võistlus. Vähemalt mitte sel korral nii polnud. Nädalavahetusel Toilasse asja, siis laupäeva hommikul kell 7:30 lubasin endale pisikese jooksu piki rannikut. Hiiglama ilus rannajoon on Toilas muide. Vesi pidi aga jube külm olema ja nii kogu aeg - suvel ka. Nõnda, et ujuma ei jõudnudki. Väga pikalt ei jooksnud, kusagil pool tundi - aga hommiku käima löömiseks piisas sellest kenasti.

Toilas on muide ka Oru park - kindlasti mäletate ajaloost Oru lossi - president Pätsi kunagist residentsi. Lossist pole peale aimatava vundamendi midagi järel, aga park on endiselt ilus ja hoolitsetud. Muide, endise loosi kohapealt avanes supervaade: ühelt poolt orule ja metsale, teiselt merele ja kolmandalt poolt pargile. Kaunis.

Esmaspäev, 24. august 2009

TULE AIN-ALAR JUHANSONI TIIMI




Mäletate, ma lubasin, et kirjutan 24. augustil ühest uuest algatusest ja plaanist?

Siin siis lubatud sissekanne, mis tegelikult on isegi natukene tähtsam kui see Pühajärve triatloni projekt - või siis Inimene suudab. Tähtsam seepärast, et Ain-Alar Juhanson - suudab kindlasti. Suudab väga hästi ja poole pikemat distantsi kui läbisin mina. Isegi nii kenasti, et kui kõik sujub ja natukene on õnne, siis võib ta sel aastal vabalt võita Hawaii Ironmani - ehk siis täispika triatloni maailmameistrivõistlused, juhul muidugi kui ta sinna saab sõita.

Tänane seis on see, et 150.000. krooni on puudu. Aga tugev ja innovatiivne, nagu mu sõber ja treener on, siis teeb ta ettepaneku kõigile liituda oma TriSmile Teamiga. Panustades kasvõi ainult 100 krooni (ülempiiri pole) - saad vastu oma nime tema võistlussärgile - millega Ain rahvusvahelises telepildis, sadade tuhandete vaatajate silme all võistleb Hawaiil - eeldusel muidugi, et me teda selles asjas aitame.

Seega ma siis kutsungi Sind võimalusel üles, tegema teoks üks unistus, Ain-Alari unistus, mille nimel on ta näinud vaeva, teinud tööd ja pingutanud väga palju. Kokku üle kümne aasta ning kilometraažilt treeninud viis korda ümber maakera. Nagu Ain ise ütleb: "Ma väga loodan, et see pisike samm, mille astud minu TriSmile Teamiga liitudes, saab olema sinu elus pöördelise tähtsusega. Koos liigutame mägesid. Tule ja ole osa ühes suures unistusest, mis paneb meid naeratama. Liitu tiimiga kodulehel http://team.ainalar.ee/."

Laupäev, 22. august 2009

109. TREENING: HOMMIKUNE POOLMARATON

Mis võiks olla laupäevahommikul kell 8:40 veel parem - kui teha koos sõbraga üks väike poolmaraton? Esimese hooga ma suudaksin mõelda umbes poolsada paremat asja - ometi, juhtus nii, et just minust sai see imelik tüüp, kes laupäeva hommikul kell 8:40 alustas väga pikka jooksutreeningut. Tegelikult oli meid kolm: Priit Salumäe, tema Alaska malamuudist lemmik ning mina. Kulgesime Harku ja Tabasalu piirkonnas. Ning suures jaos oligi Priidu initsiatiiv täna hommikul selline väike jalaharjutus ette võtta.

Ma sain suhteliselt jooksu alguses aru, et ehk oleks võinud tegeleda ikkagi täna nende 50 muu asjaga, mis oleksid kahtlemata olnud meeldivamad kui pikk jooksutrenn. Samas, seltskond oli nii hea, et kohutav jooksutrass ei tundunudki pärast esimest tundi enam nii hirmus kui alguses. Kõigepealt me jooksime muidugi mingit off-road radu, mida ainult Priit teab. Sain mitu head sahmakat nõgeseid vastu jalgu, jalad täiesti märjaks, sest kohati olime mu meelest soos. Ühtlasi kohtusime ühe albiino koeraga - kes ilmselgelt ärritunult põrnitses meie kolmest jooksuseltskonda ning kui temas oleks olnud midagigi inimlikku, siis oleks ta kahtlemata põlglikult sülitanud meie suunas - sest ega kaks meest ja koer kes laupäeva hommikul metsast välja jooksevad ehk tõepoolest suuremat usaldust ka ei ärata :)

Nii, edasi jooksime tsivilisatsiooni pool - vahepeal paistis puude vahelt meri. Tegime ka kaks joogipeatust - et meie sõber koer saaks ennast veidikenegi veega värskendada. Ja muudkui jooksime ja jooksime ja jooksime. Kokkku jooksimegi 2 ja pool tundi ning umbes 20 km - ehk natukene ülegi. Ega jooks muidu meeldima ei hakkagi, kui tuleb lihtsalt treenida. Nii me siis üritamegi jooksuga sõbraks saada - aga eks see algus raske on.

Eriti positiivne oli muidugi jooksu ajal see, et mõte Priidu abikaasa valmistatavatest pannkookidest tõi mitmel korral naeratuse näole. Ja oli muidugi ka korralikuks stiimuliks selle kannatuste raja läbimisel. Aitäh Janne :) Homme näeb, kas sellest jooksust ka näiteks midagi jalgpalli seisukohalt kasu oli. Sest kell 20 kohtub FC Toompea 1994 Hella Hundi meeskonnaga.
Sulnist laupäevaõhtut!

Neljapäev, 20. august 2009

108. TREENING: ESIMENE RATAS PÄRAST PÜHAJÄRVET EI LÄINUDKI AIA TAHA

Eile õhtul, peale tööd, tegime hr. Salumäega pisikese rattaringi - 40 km. Alguses viibis meie seltskonnas ka hr. Neeme, kes oli sunnitud 10 minutiga lahkuma, sest teda ootasid Vääritud Tõprad. Aga edasi kulgesime me Rocca al Mare Hawaiist, kus käisime minu rattakumme pumpamas, hr. Salumäega kahekesi. Priidul oli maastur mul oli meestur - ehk maanteratas. Ei seadnud me eile eesmärgiks väga tulise treeningu tegemist, seega hoidsime suhteliselt rahulikku tempot - mis pidevas vastutuules oli ka üsna arusaadav. Kulgesime mahedalt Suurupisse ja tagasi, läbi Kakumäe ringi muidugi.

Rattatreening oli väga lihtne. Jalg oli kuidagi eriliselt lahti ja ma tundsin kogu trenni vältel endas pulbitsemas vabastamata energiat. St jõudu oli nii palju, et võinuks ilmselt lasta terve triatloni distantsi vajadusel ühe soojaga ära. Ma polnud nädala jagu ratast sõitnud. Ja esimesed meetrid olid nii head, et tühja koha pealt läks nägu naerule. Teate küll seda tunnet - miski on nii mõnus, et naeratad. Oi kuidas mulle meeldib rattasõit. Kes oleks osanud arvata? Vahel on ikka tuline kahju, et n. koolis ei ole võimalik kehalise tunnis kasvõi proovida maanterattasõitu. Keskkoolis on päris palju igasuguseid kergejõustiku ja mängu alasid, korvpall, jalka, võrkpall jne. Aga rattasõitu võiks ka olla, olen ma vahel mõtisklenud, siis noored teaks, millega tegeleda...

Nii, aga mis me siis tegime selle tunni ja 40 jooksul, mil sõitsime? Põhiliselt mõtisklesime hr. Salumäega eelseisvate plaanide asjus. Osad mõtted olid seotud Ain-Alar Juhansoni ning 24. augusti afääriga, millisest ma veel ei räägi.

Filosofeerisime ka teemal milliseid sportlikke eesmärke võiks endale veel lähiajal seada. Kindlasti ei saa need olema kohe nii mastaapsed kui oli Pühajärve triatlon, aga mingeid sportlikke eesmärke peab inimene enesele aeg-ajalt ikka seadma. Seda enam et kui ainult treenida, siis jääb pool mõnu saamata - võistelda on ka äge. Ja esimene mõte ongi teha läbi praktiliselt kodus toimuv rattavõistlus, Tallinna Rattaralli. Pole vaja kusagile sõita kaugele ega midagi ja kui triatlonil oli distants 90km, siis siin on 78 km. Kõlab nagu üks tubli treening, kas Te ei leia? :)

Kolmapäev, 19. august 2009

107. TREENING: 90 MINUTIT JOOKSU

Tere siis kah üle pika aja. Te muidugi arvate, et ma olen nüüd pärast Pühajärvet muutunud laisaks ja ei viitsi enam blogi pidada, ega trenni teha? Eksite :)
Viimati oli treening pühapäeval, ent kuivõrd eile ja üleeile olin Tööotsija saatega võttel Tapal ja Valgas, siis ei jõudnudki midagi kirjutada. Klaarin oma võla Teie ees nüüd.

Pühapäevane treening leidis aset Hiiu staadionil ning tegelikult oli selle nimi Jalgpall. Aga kuivõrd ma mängisin vist esimest korda kõik 90 minutit, siis sellest johtuvalt ka pealkiri - 90 minutit jooksu, sest nii see täpselt välja nägigi. FC Toompea 1994 mängis Trummi SK ja eriti hästi meil seekord ei läinud. Pidime tunnistama 3:1 kaotust. Trenn aga on trenn on trenn!

Huvitav nüanss on jalgpalli juures. Kui triatloni treeningud ei tee jalgu eriti haigeks, siis pärast jalgpalli on 2 päeva jalad, kõhulihased õlad jne kohad valusad. Võib-olla lihtsalt alguse asi ja natukene teised lihased on töös - aga see tabas mind küll teatava üllatusena. Esmaspäeval olin kange nagu Kreeka-E, tänaseks on enam vähem. Ja hea ongi, sest täna õhtul on suurejooneline plaan pakkuda konkurentsi maanterattasõidus Priit Salumäele. Tõsi, viimasel ajal tegeleb ta rohkem filmiarvustuste kirjutamisega, aga kui ma ei eksi, siis on võimalik veel ikkagi ta spordiusku pöörata. :)

Nii, aga praegu kõik. Peatse kohtumiseni!

Laupäev, 15. august 2009

TÄNUPÜHA

(fotod: Mallor Malmre)
Reede õhtul viisin Ain-Alar Juhansoni, Eesti võimsaima triatleedi õhtust sööma. See oli minupoolne väike viis öelda Ainile aitäh selle poolaasta eest, mis tõi ellu värve, uusi sõpru, sporti ja muinasjutulise koguse positiivseid emotsioone.

Einestasime Pirita Jahtklubis - Triin, Ain ja mina ning peab möönma, et ega me tegelikult eriti Pühajärvest ei rääkinudki. Pigem tulevikust. Lähemal ajal, täpsemalt 24. augustil kuulete neist plaanidest, enne ma kahjuks saladuskatet avada ei tohi. Ent siis kui kuulete, siis usutavasti tunnete - et olete samuti neis osalised. Igal juhul plaanid on head ja positiivsed - kartma ei pea. Ja ei - see pole see uudis, et ma kavatsen järgmisel aastal jälle Pühajärvel osaleda. Aga 24. pole palju aega jäänud, nõnda et veidi kannatust :)



Niisiis, aga nüüd treeningplaanidest. Täna, hiljemalt homme alustan treeninguid Pühajärve triatloni jaoks 2010. Natukene rohkem kui aasta on jäänud, nõnda et on paras aeg alustada. Ilmselt kujuneb esimeseks treeninguks jalgrattasõit, aga võimalik ka et jalgpall - sest FC Toompea 1994 mängib homme õhtul Hiiu staadinil oma järjekordse kohtumise, kus ka mul on plaan osaleda. Igal juhul, järgmisest nädalast on blogi taas korralikult aktiivne, sest mõnepäevane treeningpuhkus ning taastumine on järgmise nädala algusega lõppenud. 2009 aasta triatlon on läbitud, elagu Pühajärve triatlon 2010!

Teisipäev, 11. august 2009

TAASTUMISPROTSESS JA MÕNED PILDID

Kuidas siis enesetunne on kah? Ma pean eelkõige silmas neid, kes Pühajärve triatloni läbisid?

Tegelikult ju hakkab täna juba looma. Mul näiteks ei ole enam jalad valusad - saab ilma lonkamata käia. Isegi parem põlv ei tee enam eriti häda - mis pärast võistlust oli küll üsna valus. Aga muidu on ju väga hea!

Taastumiseks käisin ma kaks korda ujumas. Pühapäeva hommikul väga õrnalt Pühajärves ja eile õhtul ka veel üsna rahulikult Kakumäe rannas. Okei - ujumiseks on seda palju nimetatud - sest see oli pigem ju suplus.

Nagu ütleb üks mu triatleedist sõber, siis kõige parem taastataja lihastele on õlu. Õlu teeb lihase pehmeks ja võtab lihasvalu. Ning tõeoolest nii ta teeb :) Seespidiselt mõjub väga hästi. Pole vaja kuritarvitada, aga B-vitamiini saab õllest tõepoolest kõige paremini kätte. Muide, üsna mitmed sportlased joovad pärast eriti pikki võistlusi või raskeid treeninguid just pudeli õlut - mitte n. spordijooki. Seega ei maksa peljata midagi.

Niisiis, aga nüüd liiguvad mõtted juba vaikselt uute treeningute juurde ja olgugi et enne neljapäeva ei lubatud mul sportida, siis kange tahtmine on juba homme midagi sportlikku teha. Trenni või nii...
Ratast tahaks sõita juba, ujuda tahaks samuti. Joosta ma veel ei soovi, tänan pakkumast! Aga küllap seegi varsti tuleb.

Igavene imelik on see sport. Alguses teed natukene, siis vähe rohkem ja nii edasi - kuni ühel hetkel oledki triatleet valmis ja keha nõuab oma iganädalaseid treeninguid. Pisik millest ilmselt niisama lihtsalt lahti ei saa - ja hea ongi.

Aga lubasin ju pilte ka. Siit nad tulevad:

Autor: Jarek Jõepera www.jarekj.com













Järgmiste piltide autor on Erkki Vähi: erkki@futureimagebank.com
Palju rohkem pilte leiate: http://picasaweb.google.com/erkki668 aga enne kui kusagil kasutate, küsige ikka üle Erkkilt.






















KÜSIMUS ÕIGEST PAIKNEMISEST SÕIDU JA/VÕI JALGRATTATEEL

Kui mäletate, siis 104. treeningus tekkis meil pisikene liikluseeskirja alane küsimus. Kuidas siis oleks õige liigelda maanteerattaga? Võib seda teha sõidutee ääres või peaks seda tegema ikkagi jalgrattateel?

Pöördusin selles küsimuses vandeadvokaat Indrek Sirgi www.sirk.ee poole ning siin on tema vastus:


Jalgrattaga liiklemise nõuded on reguleeritud liikluseeskirja XXV peatükis.

LE § 234 sätestab, et jalgrattaga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal.

Samasuguse nõude kehtestab ka uus liiklusseadus (ei ole veel vastu võetud, kuid on juba Riigikogu menetluses) - § 30.

Õiguslikus mõttes on jalgrattaga liiklejal kohustus liikude jalgrattateel. Seega kui jalgrattateel liiklemine tundub ohtlik, siis tuleb valida kas ohutum sõiduviis (liikuda aeglasemalt) või valida selliseks sõitmiseks mõni teine tee. Kehtiv õigus ei anna kolmandat võimalust - kas see on mõistlik ja õige või mitte, on igaühe enda otsustada.

Eraldiseisev jalg- ja jalgrattatee võib tähendada ka seda, et sõiduteel ei pruugi olla arvestatud jalakäijate ja jalgratturitega. See tähendab, et sõidutee võib olla kitsam, teepeenar puududa jne. Seetõttu võib (aga ei pruugi) sellises kohas sõiduteel jalgrattaga või jalgsi liikumine olla ka ohtlikum kui teel, mille kõrval puudub eraldi jalgrattatee.

Asjast huvitatutel on võimalik uue liiklusseaduse eelnõu kohta oma ettepanekuid esitada - esimene lugemine Riigikogus 16.09.2009.

Pühapäev, 9. august 2009

PÜHAJÄRVE TRIATLON 2009


foto: Jarek Jõepera www.jarekj.com

Niisiis, Pühajärve triatlon on läbitud. Inimene suutis ja suudab endiselt. Täpselt samamoodi suudate ka Teie mu head lugejad - kui vaid tahate. Inimese vaim on tugev ja suudab alistada tegelikult kõik võetud eesmärgid. Küsimus on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt vaid tahtes. Sest päeva lõpuks on ikkagi raudne tahe see, mis jääb kestma, isegi kui lihased on juba krambis ja põlved valusad. Enne kui ma jõuan täpsema kirjelduse ja meeleoludeni tahan ma teha ühe sügava kummarduse kõigi lugejate ees - sest Teil on suur osa selles, et ma 7 tunni, 14 minuti ja 41 sekundiga finisheerusin. Teie ja see blogi innustasite mind mõnedel talveõhtutel trenni minema - ka siis kui väsimus oli ropp ja parema meelega oleks diivanil telekat vaadanud.

Aga nüüd siis kõigest täpsemalt: Hommikut alustasin ma mustikate, kohvi ja neljavilja pudruga. Öö enne võistlust magasin väga hästi ja oleks veelgi maganud, kui hommikueine poleks peale pressinud - aga sööma pidi kindlasti enne 9t. Pärast sööki jätkus rohke magneesiumi rikka vee joomine Narazan - kui ma ei eksi oli mark (müüakse enamikus kauplustes). Jooma peab Priit Salumäe ja Virgo Neeme sõnade kohaselt nii palju, et kollast kust enam ei tuleks. Pardon my French.

Nii - ja siis ma muudkui jõin, käisin vetsus, jõin jälle jne kuni võistluseni välja. (mis oli väga õige otsus) Joomine on hästi oluline seetõttu, et selle 7 tunnise päeva jooksul jõuab kehast irduda ikka kogu vedelik ja üsna kärmelt sealjuures.

Duši võtsin ma sel hommikul väga pika. Et ka läbi selle keha võimalikult palju vett omastaks. Ja närvis olin ma ka, mis tegi mu üsna turtsuvaks kaaslaseks. Aga õnneks on Triin mõistev :). Edasi läks nibude kinnikleepimiseks. Kõlab naljakalt? Aga tegelikult on asi naljast kaugel. Kui nibusid kinni ei kleebi, hõõrub särk nad ära, isegi nii ära et hakkavad verd jooksma. Ja uskumatult ebameeldiv on - kui lisaks kõigele muule mis Sul jooksu viimasel ringil valutab ka veel nibud verd jooksevad. Elva triatlon tegi nibude kinnikleepimise vajaduse väga selgeks!

Nii ja siis oligi kell järsku nii kaugel, et stardini oli vaid tund. T1 ja T2 kotid (vahetusalade riided - ujumiselt rattale ja rattalt jooksule) olid eelmisel õhtul juba pakitud ja ratas oli mul autos. Auto juures panin rattale numbri - 30 (nagu TOMM30 - meie tiim - suured tänud korraldajatele) võtsin kõik vajalikud pakid ja siirdusin vahetusalasse - ratas jäi sinna koos rattariietega ootama, samuti jooksuriided. Ja siis! Katsusin ratta esimest kummi (aega jäi ujumise stardini 18 minutit) ning mõistsin väga selgelt, et sellise kummiga ma seda rattasõitu ei lõpeta, sest see on liiga tühi. Läksin kiiresti otsima rattapumpa - nägin sõber Virgot, tal oli masin juba kinni ja võti sõbra käes. Edasi kohtusin Pikantse Rosmariiniga, kellel oli sama mure - aga tegelikult leidsime probleemile leevenduse Hawaii telgist. Ainus jama oli see, et see oli u 100 m vahetusalast - kus mul ratas oli juba valmis ning telki pidi minema rattaga. Polnud muud teha kui jooksin tagasi vahetusalasse, võtsin ratta, jooksin koos rattaga Hawaii telki ning sain kummi täis. Hawaii mehed olid abivalmid ja pumpasid ise täis, nii kaua kuni ma närvitsesin. Stardini jäi 8 minti. Jooksin vahetusalasse, sõin ära esimese geeli, ajasin selga ujumiskombe. Huh, jõudsin. Pinge läks maha - jõudsin isegi vees teha ennast märjaks - jäi 20 seki stardini.

Seekord positsioneerisin ma ennast ujujate seas ideaalselt. Praktiliselt vist kohe esimeste seas sain vette ja andsin ainult hagu. Tõsi - uus ujumismüts - mis pidi kõigil peas olema oli mu suure pea jaoks selgelt väike, mistõttu oli ta natukene ebamugav ning teisel ringil võttis kuidagi vee vahele, nii et ma tundsin kuidas vesi lainetas pea ja mütsi vahel - aga võimalik et see oli ka ainult mu ettekujutus.

Igal juhul, sain minema kenasti ning esimese ringi tegin päris kiirelt. Ujujaid läks minust mööda ja mina sain ka mõnest mööda - mingeid kokkupõrkeid polnud ja seetõttu läks kõik üsna libedalt. Teise ringi ajal alles tuli õige ujumise tunne sisse ja olgugi et see läks mul veidi aeglasemalt kui esimene oli hiiglama hea ujuda. Mõtlesin igasuguseid asju - tööst mõtlesin ja kodust ja sõpradest jne. Ujudes on väga hea omi mõtteid korrastada. Teise ringi lõpus hakkasin visualiseerima väljaminekut ning rattariiete ja kõige muu vahetust. Rattapüksid olid mul all - mis tähendab seda, et saab kiirelt minema. Veest välja tulles talitasin nii, nagu blogilugeja Märten õpetas - jätsin mütsi ja prillid kombe varukasse ning vabastasin ülakeha kombest jooksu käigus vahetusalani. Vahetusalas sain koti ilma viperusteta kätte, jalga sokid, selga rattasärgi, mille tagataskutes olid geelid ning jalga rattakingad. Ühe geeli tegin kohe sistaks, edasi jooksin rattani, panin kiivri pähe ja kinni, rattaga jooksin vahetusala lõpuni ning siis juba tõusin rattaselge ja uhasin edasi.

Ratta algus oli seekord ideaalne. Tõepoolest, kiirus jõud - kõik asjad olid tip top. Isegi esimene tõus Otepääle ning Mäe tänavale ei heidutanud eriti. Keskmine kiirus oli väga hea ja kogu esimene ring oli minu võimeid silmas pidades super. Ringiaeg 1:05 - mis oli isiklik rekord sel rajal. Vahepeal oli mõnus märgata Triinu, kes ATV pealt kõiki triatleete sealhulgas mind filmis. Meil on muide nüüd 2 ja pool tundi materjali sellest suurepärasest võistlusest ja kindlasti paneme mõned lõigud ja siia üles ning mine tea, ehk teeme isegi ühe väikese filmikatsetuse, aga sellest järgmistes sissekannetes.

Mis oli rattaringide ajal veel uskumatult meeldiv ja toetav oli toetus. Praktiliselt kõik triatleedid, ergutasid ja innustasid mind. Alates Ain-Alar Juhanosnist, Kirill Kotsegarovist ja Priit Ailt'ist lõpetades rahvasportlastega, nagu Ivo Härms jne. Ja mitte ainult mind, vaid ka kõiki teisi. Igal juhul - ratas läks täpselt nii nagu me Ain-Alariga planeerisime: kokku 3:27 - lootsime 3:30t - nii et isegi paar minutit võitu. Teine ring oli ajaliselt 1:10 ja kolmas u 1:15 - möönan, et kolmas ring oli kõige raskem. Aga ei midagi võimatut. Väga mõnus oli ka Mäe tn. tõusul olev kommentaator - nagu ka põhikommentaator Pühajärve ääres. Pean ütlema, et nii professionaalseid spordivõistluse kommentaare oli lust kuulata. Asjatundlikud ning innustavad - just see mida vaja! Rattaringidel võtsin kokku 6 geeli - millele jõin peale ohtralt vett, janu korral jõin spordijooki. Mäe tn. tõusul sai oma tagavarasid hoo pealt täiendada. Tegelikult peab natukene harjutama ka geeli võtmist, sest u 3 geeliga suutsin ma ennast mõnusalt üle kallata, nii et kleepuv limajas vedelik kattis mu pükse, käsi, nägu jne - mis polnud ehk kõige mõnusam - aga samas ei olnud ka liiga hull. Sest kui geel ära lahtus, siis ta enam ei kleepinud ja sõita sai küll.

Üks mõnus seik oli veel see, et mind nõelas mesilane, kellele ma kolmandal ringil otsa tuhisesin. Täpsemalt ta takerdus mu kiivrisse ning pani kohe paugu ära. Aga see ei olnud sugugi halb. Pigem ma ütleks andis isegi hoogu juurde :)

Rattalt jooksule läks vahetus ka sujuvalt ja kiiresti. Vahetasin ikkagi ka püksid, sest rattapükstega millel on padjad tagumiku peal ei julenud joosta. Äkki hakkab veel kõige hellemast kohast hõõruma või midagi... Jällegi lasin ühe geeli ära ning panin 6 uut rattasärgi taha taskutesse, millega läksin jooksurajale. Ja pikk jooksurada see tuli!

Meenutuseks: ratast sõitsin 90 km 3:27ga - jooksin 21 km 2:57. Nagu blogiski tähelepanelikud kommenteerijad märkisid, pole jooksmine minu trumpala. Nii juhtuski. Esimesed 3 km läksid veel üsna lahedasti, järgmised 7 - mis kulgesid seljaga Pühajärve SPA poole olles vasakule, olid väga rasked. Peamiselt tänu mõrvarlikule tõusule, mis viis võistlejaid joogipunkti juurde. Ain-Alar, kes oli raja autor - pole tegelikult üldse nii õel ja paha inimene - kui sellest jooksurajast võiks arvata. Ta on tegelikult hea, sõbralik, meeldiv ja hästi sümpaatne noormees. Aga see jooksurada, see võttis ka kõvematel meestel jala pehmeks.

No ja nii oligi. Esimene jooksuring oli veel suhteliselt okei. Kõndisin ainult tõusudel ja muidu üritasin ikka joosta. Ehk oleks võinud rajal joogipunkte natukene rohkem olla, aga samas midagi hullu ka polnud. Teisel ringil pähe pandud müts (aitäh) aitas ka oluliselt kaasa, sest u 30 kraadi oli õhk ja päike lõõskas lagipähe. Ja nagu ehk mõned on märganud, siis juustega pole mind just eriti õnnistatud, nõnda siis et vastu kiilakat kuumav augustipäike oli päris kuum. Samas valge müts ja veega kastmine olid mõnusad abimehed. Ometi - see kõik ei päästnud mind haamrist teisel ringil. Ja haamer tuli kogu oma raskuses mu õlule. Õnneks olime teise ringi praktiliselt kogu pikkuses koos Raimond Pihlapiga (ökotalumees Elva kandist). Ja nii me siis toetasime üksteist ja innustasime ja hambad ristis surusime edasi. Raimond muide kasvatab vilja ja on üks äraütlemata meeldiv triatleet! Nii - veel tabasid mind teise ringi viimasel 7 km kerged krambid või õigem oleks öelda krambihoiatused, mis väga mõnusaks võistluse lõpuosa ei teinud, kuid ega siis inimene ühele krambile alla ei vannu. Las ta pitsitab, edasi tuleb liikuda. Mis veel oli tore, siis viimasel kahel km tuli meile kampa minu ülemus Hanno Tomberg, kes tuli meile jäneseks. St seda, et tegi tempot ning aitas kiiremini lõpuosa joosta. Mulle see väga sobis, sest samm läks kiiremaks.

Uskumatu oli ka muidugi Pühajärve publik, kes praktiliselt kogu raja vältel näitas häälekalt oma poolehoidu. See oli nii ergutav, et peaaegu oli õhus tunda inimeste mõttejõudu, mis sind edasi lükkas. Finišis oli hea tunne.

foto: Ester Mägi.

Õnnitlused sõpradelt ja Triinult paar topsi värsket vett ja kõik oli läbi. Isegi natukene nagu tühi tunne oli korraga - et mis siis nüüd edasi. Võistlus on lõppenud... Aga see läks peagi üle. Tegelikult oli mul isegi rohkem rõõmu kui oma lõpetamisest sellest nüansist, et mitukümmend inimest ütles mulle, et mu eeskuju ja blogi ja Terevisiooni lõigud innustasid neid Pühajärve triatlonil osalema. See tunne oli kõige võimsam emotsioon. Kui kristalselt aus olla.


Mida siis veel öelda? Kõigepealt seda, et ma tahan öelda aitäh Ain-Alar Juhansonile, koos abikaasa Eveliniga. Ain-Alar on parim triatloni treener - keda üks inimene võib omale tahta. Ma usun et kui ta kunagi lõpetab tippspordi sportlasena, vormib ta Eesti triatloni täiesti uuele tasemele treenerina. Tema oskused ja suurepärased õpetused on tase omaette, tema kannatlikkus ja teadmised triatlonist on entsüklopeedilised. Lisaks sellele, julgen ma öelda, olen saanud omale juurde ühe väärt sõbra.



Samuti tahan esile tõsta Priit Salumäed ja Virgo Neemet - nemad on ladunud mu rattatreeningute vundamendi. Õpetanud mind rattasporti armastama ning kindlasti teinud minust ratturi.

Eriline tänu Priidule, Endlile ja kogu Hawaii Expressile!

Anti Arakule (abikaasa Evelyniga) tahan ma öelda aitäh treeninglaagri ja sellega seonduvate mõnusate hetkede eest. Lisaks suured tänud Andre Poopuu, Uko Paasik, Kristjan Laanemaa ning kogu Pühajärve ja 113 Team. Aitäh ka dr. Mihkel Mardna, tänu kellele õnnestus selgeks teha, et olen triatloni jaoks kõlblik. Ning kes ravis mind põskkoopapõletikust terveks!

Treeningpartnerid selle aja jooksul - Ester, Heiki, Hanno, Ken, Dea, Hannes, Müts, Lauri, Kati, Heiki, Tanel, Eva, kõik ühistreeningkaaslased - suur-suur aitäh teile kõigile!

MyFitness ja Kalev Spa ning teie toredad treenerid - suured tänud ka teile!

Ja muidugi suur tänu mu vanematele, Kristale ja Toivole ja õde Liinale, kes mind toetasid. Triinu vanematele - Mallele ja Hallarile ning Anettele ja ka Margile ja Mari-Liisile.

Aga väga suur kallistus mu armsale Trincule, kes oli mu muusa ja mu suurim tugi kogu selle 7 kuu jooksul, mis ettevalmistusprotsessile kulus. Nojaa siis muidugi ka Smirrele ja Trollile pikk pai (meie jackrussellid).

Südamlik tänu ka kõigile, kes nõu ja jõuga abiks olid, kommenteerisid, pöialt hoidsid ning lihtsalt blogi lugesid. Oli väga tore ja emotsionaalne aeg!

Tulevikuplaanid: 2010 Pühajärve triatlon - ühtlasi on kõigil võimalus ennast aastaga vormi viia ning minu blogi jälgides treeninguid kaasa teha. Lähemal ajal tutvustan ma ka kõiki suuremaid blogi kangelasi intervjuu vormis. Alustan Ain-Alariga ning kui Virgo ja Priit ja kõik teised ka nõus on - siis teen Teid nendega lähemalt tuttavaks. Sest tegemist on ägedate tüüpidega. Lisaks plaanime teha ka videolõike 2009 a. triatlonist ning kui kõik läheb väga hästi - isegi natukene paremini kui loodame - siis teeme ka väikese dokfilmi sellest teekonnast, mis algas 3. jaanuaril ning lõppes 8. augustil. Blogi peab edasi ning ärge teiegi, head sõbrad, võõraks jääge. Sest luhats.blogspot.com - ootab Teie külastusi ja minul on nendest siiras heameel.

Tänan Teid südamest,
Teie,
Tomm

Laupäev, 8. august 2009

MU ARMSAD LUGEJAD...

Olen praegu veidi hell ja emotsionaalne, sellepärast palju ei kirjuta. Homme luban pikka ja korralikku sissekannet. Praegu tahan öelda ainult ühte:

INIMENE SUUDAB!

Reede, 7. august 2009

ÕHTU ENNE VÕISTLUST



Praegu on siis rahulik õhtupoolik ning millegi üle pole enam põhjust eriti muret tunda. Sest teatavasti ette pole mõtet muretseda ning tagantjärele on ka tobe muretseda. Igal juhul penen siia mõned pildid enne võistlust. Ujumismütsi proov, minu number jne.
Palju ei kirjutagi, sest aeg on juba hiline.

KIRJALIK OTSEÜLEKANNE TWITTERI KAUDU

Minu abikaasa Triin on nii kena ning hoiab homme Teid ka rajal toimuvaga kursis. Selleks on kõike lihtsam olla mu blogi lehel ning jälgide uusi säutse, mis Twitteri nimelise - pildi all oleva - pealkirja alla ilmuvad. Nii saate kursis olla sellega, mis rajal toimub ja millisel hetkel tasub eriti pöidlaid hoida - mis teeks mind väga õnnelikuks. Võib ka Twitteris otsida Luhatsi nimeline kasutaja üles ning tulemus on sama. Stardini on jäänud veidi enam kui 24 tundi.

Pühajärvel näeme!

105 ja 106 TREENING: VÄGA KERGE JOOKS JA UJUMINE

Kuivõrd sel nädalal, ehk täpsemalt homme ongi mul kohtumine reaalsusega, siis ei tohtinud eriti raskeid treeninguid teha. Oli 30 minutiline hilisöine jooks, sest oleme uue saate Tööotsija võtetega seoses parajasti Saaremaal ning päeval polnud aega.

Ning eile oli päras-tööd-ujumine, mille sai ühtlasi ühildada saatele promo tegemisega. Ujumine oli lühike - nii 15, 20 min - rohkem veetunnetuse saamiseks.

Oluline on end mitte liialt väsitada enne homset starti. Täna on puhkepäev, mis tähendab tegelikkuses pikka sõitu Saaremaalt Otepääle. Homme kell 11 on aga start ning koos sellega u 8 tunnine võistlus Lõuna-Eesti varjulises rüpes.

Teisipäev, 4. august 2009

104. TREENING: RATAS LAHTISE JALAGA

Ma väga loodan, et suutsin Teid pealkirjaga praegu intrigeerida. Mida see lahtine jalg siis tähendab?

Tegelikult tähendab see seda, et hea ja kerge on sõita. Natukene nagu tunned ise ka, et jube hästi läheb ja see ainult innustab. Sõitsime Virgoga Piritalt Tammneeme poole ja tagasi. Pirital kogunesid juba kõik Madonna kontserdi külastajad ning see muutis Lauluväljakuni sõitmise suhteliselt aeglaseks, aga sealt edasi läks nagu lepase reega ma ütlen!

Ma natukene kahtlustan, et siin on oma osa ka Virgol, kes pani mu ratta õige positisiooni või passatka paika. Kruttis natukene klotse, mis on kingade all ning ühtlasi vaatas sadula ka üsna tähelepanlikult üle. Teine asi oli see, et ma olin ka hästi puhanud, sest eile tundsin ennast jube väsinuna millegipärast, mistõttu ma trenni ei teinud - treeneri loaga muide! Võimalik ka muidugi, et Elva triatlon andis mingi paugu sisse, mis alles praegu avaldub - raske öelda. Igal juhul oli väga mõnus sõita.

Keskmiseks tuli 28,5 (seal sees on ka tiksumine Lauluväljaku läheduses), mis polnud sugugi paha. Ma usun et korraliku tee peal oli keskmine kusagil üle 30 km/h.

Aa, üks väike ekstsess oli ka. Nimelt praktiliselt tühjal Viimsi teel sõitis meile kõrvale politseiauto ning selles viibivad korralvalgurid käskisid minna rattateele. Kuivõrd meie keskmine kiirus oli 20 km/h, mida me üritasime ka politseinikele öelda, siis küsisime, et kas see on mõistlik? Rattateel nimelt ei tohi ratturi kiirus ületada 20 km/h. Meile anti aga vastuvaidlemist mitte tolereerivas toonis käsk minna rattateele - mida me siis ka tegime.

Nüüd tekkib mul küsimus - kuidas peaks siis üldse jalgrattasporti - ma pean silmas maanterattasporti, kus paljudel ratturitel küünivad kiirused ka 40, 50 km/h harrastama, et ühest küljest mitte rikkuda liikluseeskirju ning teisest küljest ka mitte kujutada ohtu jalakäijatele ja rulluisutajatele, kes samuti rattateel liiguvad? Ma olen kahjuks näinud jalgratturi kokkupõrget jalakäijaga ning uskuge mind, see pole eriti meeldiv pilt kui u 8 aastasel poisikesel kõrvust verd tuleb ning laps valust nutab. Samal ajal tunneb jalgrattur ennast uskumatult räbalalt, nii räbalalt et hakkab peaaaegu et ise nutma... Aga see selleks, kuidas on õige? Selle kavatsen muide välja uurida ning siia blogisse ka kenasti kirja panna!

Aga muidu, eks politseinikud teevad ka ainult oma tööd. Ning ma tahan olla korralik rattur ja tubli liikleja, nii et siin on tegelikult küsimus selles kuidas on õige!
Igal juhul - järgmise treeninguni. Ning kõik, kes praegu Pühajärveks valmistuvad, siis väikese Tommi soovitus on, ärge sel nädalal väga kõvasid trenne tehke :) Mina ei tee.

Laupäev, 1. august 2009

VÕISTLUS ELVAS



Esimene võistlus on seljataga. Ohhohohohohoooooo ma ütlen Teile! Igavene mõnus on. 750 m ujumist, 20 km ratast ja 4,5 km jooksu. Seda võib nimetada kontrollstardiks enne Pühajärvet. Igal juhul olin kenasti kell 13:30 stardis ja isegi veidi elevil, et mitte öleda nats närvis (tõmbasin esimese hooga trikoo valetpidi selga). Enne seda oli läinud rattakumm katki (enne starti), aga õnneks on mu treener Ain-Alar Juhanson kuldsete kätega ning ma pakun et u 4 minutiga oli see väljakutse likvideeritud.



Jooksime stardihüüde peale vette ja ujumine läks lahti. Hoidsin ennast u 4 ritta ja püüdsin siis ääre poolt läheneda poidele. See oli ilmsege viga, sest suures summas ja rapsimises sain ma kõigepealt kelleltki jalaga näkku :) Mitte Chuck Norrise pöördega löögi, vaid kogemata ujudes väikse laksu vees. Valus eriti polnud, aga korraks lõi rütmi ikkagi segi ja tõmbas hoo maha. Aga ega siis sellest ei lase ennast üks triatleet segada, ujusin muudkui aga edasi. Tulin veest välja ma usun umbes 50nendana või kusagil seal. Ning kogu võistlus mul nendel kohtadel kulgeski. Kokku oli võistlejaid 58 või 57, nii et mitte esimeses pooles te ei leia mu nime!

Aga edasi, ujumine võttis natukene ootamatult läbi. Ning ma ei saaks öelda, et ma oma ujumise tulemusega rahul olen. Pigem vastupidi. Vahetusala läks kiiresti ning ratta seljas tundsin ennast märksa tugevamini. Aga ikkagi oli ka ratta algus kehv - keskmine kiirus ei tahtnud sugugi tõusta üle 26 km/h. Kokku oli sõita 20 km ning 5 km ma leidsin ennast, võtsin kokku, sain hingamise paika ja kohe tõusis ka keskmine esmalt 30km/h peale ning mingist hetkest lasin juba keskmisega 36, 37 km/h - mis minu meelest on tubli.

Kui rattalt edasi jooksmisele läksin, sain teada uue nõksu. Nimelt tuleks tossupaelad kinnisiduda enne vahetusala ning rattalt jooksule üle minnes lihtsalt tossud jalga tõmmata. Nii võidab 30 sekundit.

Mõistagi ma pelgasin jooksu kõige enam, aga välja tuli selline huvitav nüanss, et jooks oli vaat et kõige parem minu tänastest aladest. Keskmine kiirus jooksus 10km/h, viimasel ringil ka väikene spurt - nii et täitsa üllatavalt oli jooksmine väga hea.


Kokkuvõttes 54 koht - 1 tund ja 28 minti kõikide alade läbimiseks kokku, protokolliga saab tutvuda: http://triatlon.ee/docs/tulemused/2009/elva_tri/st3_yld.pdf

Enesetunne suurepärane, väsimusaste väike ja tuju hea.

Tahan veel esile tõsta inimesi, nii triatleete kui sellega seotud inimesi ja pealtvaatajaid. Uskumatu toetus ja sõbralikkus on see, mida ma Elvas tundsin ja kogesin. Tahan kõigile öelda südamest suur tänu. Olen liigutatud!

Eriti suur aitäh muidugi Juhansonide ja Salumäede perele ning Triin Luhatsile, kes oli vapralt raja kõrval ning kelle tehtud on kõik need kaunid pildid, mida on nii tore illustreeriva materjalina kasutada. Pühajärve triatlonini jääb täpselt nädal.