11. TREENING: H20 JA VÄHEM ON ROHKEM

Tänases treeningus olin ma tugev. Esiteks juba sellepärast et põskkoopa põletik mõjub väga hästi - selline võimas jõud oli sees kogu aeg. Tundus et ma liigun u 3 korda kiiremini kui viimane kord ja väsitav ka polnud.

Aga kõige šikim oli üks harjutus - õigemini harjutuste komplekt. Pidin lugema, mitme tõmbega ma läbin 50 meetrit. Alguses läks mul 50 tõmmet 50 meetri peale. Ülesanne oli, et iga korraga vähendada tõmbeid. Treeninu lõpuks jõudsin 43ni. Ja huvitav selle asja juures on see, et mida vähema tõmmete arvuga Sa ujud, seda kiiremini tegelikult edasi lähed.

Vägevad on treenimise juures väikesed võidud, mis maailmarevolutsiooni kõrval on muidugi tühised, aga annavad indu juurde ning isu treenida kasvab mitte päevade, vaid tundidega. Homme tahaks jälle ujuda, aga ma muidugi ei tea, mida treener Ain-Alar Juhanson sellest arvab. Muide ta peaks olema praegu San Diegos ning varsti on tal seal fotosessioon maailma suurima Triatloni ajakirja tarvis. Ja mitte lihtsalt fotosessioon, vaid mees on esikaanel. Ain-Alar on ise selline suhteliselt tagasihoidlik tüüp - st ta ei lähe seda kellelegi nina alla hõõruma, et näe ma olin sellise ajakirja esikaanel jne. Aga eks selles peitubki inimese tõeline suurus. Ühed vennad on need, kes lähevad kohe ja helistavad mõnesse kollasesse lehte kui natukenegi kõvemini puuksu lasevad. Teised on taolised, kes teevad oma asja ausalt, tulemuslikult, hästi ja südamega ning keda selle eest maailmas ka tunnustatakse.

Pedro Paramo on halb ja kuri hispaanlane!

Te tahate kindlasti nüüd teada, kuidas Pedro Paramo oli? Inimesena on ta ilge! St teatris öeldi, et Pedro Paramos on kõvasti kurjust.

Aga tükist siis. Ma usun, et nii palju väga häid näitlejaid ühes tükis ma pole tükk aega näinud. Võib-olla ka muidugi sellepärast, et ma pole eriti tihedalt saanud teatrisse. Väga head olid Lembit Ulfsak, Mait Malmsten, Viire Valdma, Merle Palmiste ja muidugi teised kõik ka. Tükk kui selline mulle ei meeldinud. Ei ei. Ärge saage valesti aru - mulle meeldis väga teatris ja meeldib sisuliselt alati. Teatris käimine kui selline on juba niivõrd äge, et ainuüksi selle rituaali pärast tasub minna.

Ma pole päris lõpuni veendunud, kas asi on siin lavastajas - öeldakse küll et kui näidend on hea, siis on head näitlejad ja kui kehv, siis on vilets lavastaja. Pigem ma arvan et tegemist on meie kultuuriliste iseärasustega. Ma ei suuda lõpuni mõista hispaaniakeelse kultuuri sügavamaid nüansse. Hispaanias ja ka Ladina-Ameerikas on teatavasti väga oluline koht suruntel, omamoodi surnute kultus. Eestlastel seda pole ja seepärast on ka Pedro Paramo, kus surnuid on kohati rohkem kui elavaid, näidendina meile ilmselt suts kauge. Ja täiesti võimalik on, et asi on minus - st et mõnele teisele eestlasele on Pedro Paramo super etendus.

Võimalik et ma pole Hispaania tüüp ka. Mul on paar sõpra, kes lähevad Hispaania peale täiesti hulluks - st nende meelest ei ole maailmas paremat paika, ägedamaid inimesi, ilusamat keelt jne. Minu jaoks on oluliselt huvitavamad ja sealhulgas ka ilusamad n. Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Šveits, Austraalia, Uus-Meremaa. Ma ei tea miks nii on - aga on.

Ja samas olen mõtisklenud ka selle üle - et kui vahel mõni paneb oma lemmikraamatuks kusagil Orkutis või Facebookis Sada aastat üksindust. Siis kas see ikka tegelikult ka on inimese lemmikraamat? St ma üritasin seda tõepoolest lugeda, sest kõik teised viimasele pikemale reisile kaasa võetud raamatud olid läbi loetud. Aga ma ei suutnud. Minu jaoks oli see kauge, igav ja arusaamatu. Ja mis kõige hullem, ma ei suutnud ennast ka mobiliseerida seda raamatut lugema. Nüüd ehk mõni arvab et ma olen lihtsalt küündimatu ja ei oska tõelist kirjandust hinnata. Seda kindlasti. Teised raamatud, mida ma endasse sel reisil ahmisin olid Märtsi Iidid ja Šaakali päev, need meeldisid väga väga väga.

Ah ei tea kah, äkki veel võtan ennast kokku ja suudan kunagi selle 100 aastaga ka ühele poole saada. Ja äkki ei ole minu praegune vanus ka päriselt õige sellise raamatu lugemiseks - peaks veidi vanemaks ja loodetavasti ka targemaks saama.

Lõppkokkuvõttes, tasub kasvõi enese harimise mõttes Pedro Paramo ära vaadata ja nautida näitlejaid, head seltskonda ja teatri võlumaailma - mis meid alates välisuksest haarab.

Igal juhul, hommikul olin emaga shoppamas ja lõuna ajal käisime Triinuga Kadriorus jalutamas ja kohvikus. Nüüd lähen ujuma. 1 km. Täna ujun kolmapäeva treeningut!

Pedro Paramo

Kuivõrd inimene peab seest ka ilus olema - st hea oleks ilus olla nii seest kui väljast, siis seesmiseks arenguks on vajalik vahel teatris käia. Pedro Paramo on ees - kui ta on tänaseks õhtuks seljataga, siis muljetan.

10 TREENING: PARIM ASI PÄRAST KEPINGUT ON PLOMBIIR POHLADEGA!

Praegu just lõpetasin plombiiri pohladega, see oli suure teekruusi sees. Uskumatu kui maitsev ja pärast treeningut ka imemõnus! Täna oli siis 1,5 tunnine keping Kadrioru pargis. Kusjuures enne just sõber Õunapuu ütles, et eesti keeles on olemas sõna kõmping, mis peaks siis sümboliseerima kepingut või kepikõndi. Ma küll pole ausalt öeldes kuulnud, et keegi oleks käinud kõmpingul. Ja kuidas huvitav saarlased siis peaksid seda hääldama kömping või? See ei lähe minu meelest mitte. Ikka keping on kuidagi etem ja suupärasem.

Aga treeningust siis - tegelikult polegi midagi eriti selle kohta öelda, keping nagu kepikõnd ikka, veidi libe oli - aga muidu väga mõnus. Ilm polnud liiga külm ega liiga soe. Pulss oli 120 ja 130 vahel. Ahjaa, üks väike nüanss küll. Enne kehalist pingutust ei tohi süüa. Ma sõin u tund aega enne trenni väga maitsvat pastat (aitäh Trincu) ja siis oli alguses selgelt seda pastat tunda ka kui kõndisin. Aga pärast 20 minutit läks lihtsamaks. Aga sellegi poolest - vähemalt 2 tundi enne trenni ei tohiks süüa. Endal väärikam tunne.

Nüüd aga tänaseks kõik ja keskendun Foorumile.

PÜHENDUS

http://priitsalumae.blogspot.com/2009/01/puhendatud-vanale-oinale.html

Mul on väga hea meel, et üleeelmisele postitusele on tulnud head vastukaja (loe kommentaare) ning isegi hr. Salumäe oli niivõrd meeldiv, et pidas võimalikuks oma blogiruumi veidikene siin algajate peale raisata. Mõtted on igal juhul head usutavasti nii mulle kui Teile - seega siis pisikene kokkuvõtlik mõtisklus - kuidas pukiga käituda...

TÄNA KELL 20 KEPING KADRIORUS

Kuivõrd paljud toredaid inimesed on küsinud, et kas koos võiks ka miskeid vahvaid kepinguid korraldada, siis võiks täna ju vabalt õhtul minna pooleteiseks tunniks Kadriorgu Kepingule?

Igal juhul mina ja Triin läheme. Kell 20 oleme korraks siis Kadrioru lossi juures - päris ette ei lähe, ilus pole segada inimesi seal - aga kui tulla linna poolt, siis oleme seal paigas kus lossi ette keerab - seega kenasti viisakad ja kepinguks valmis.

Mind tunneb ära selle järgi et ma kannan musta mütsi ning mul on suur pea!

9 TREENING: KAS VELOERGOMEETER ONGI NII USKUMATULT NÜRI VÕI OLEN MINA LIHTSALT VANA OINAS?

No nii nüri trenni polegi enne olnud. Veloergomeeter või siis jalgratta pukk või pedaalidega post - kuidas õige öelda on, seda ma ei teagi. Igal juhul on tegemist ilmselt maailma kõige suuremat pingutust nõudva treeninguga, sest see on lihtsalt nii igav, et hale hakkab.

Väntasin siis 40 minutit. Pärast 12 minutit oli tõsiseid raskusi jätkamisega. Vaja oligi vändata 40 minutit, sealjuures hoida pulsisagedust 120 ja 130 vahel - mida ma ka kenasti suutsin, rattal olid pulsimõõtjad küljes. Alguses üritasin Autolehte lugeda, aga siis ei näinud jälle pulssi. Nõnda ma siis viskasin Autolehe üsna kärmelt kõrvale.



Õnneks oli Triin minuga kaasas, ta tegi hantlitega jõusaaliharjutusi, hüppas sinise palliga ja tegi mulle muud moodi nalja - nii et see leevendas mu vaimset valu, mida veloergomeetri nüri surin mulle kogu aeg nina alla hõõrus.

Igal juhul oli tegemist karmi elukooli ja iseloomu kasvatamisega, nõnda et ma tõepoolest olin võrldemisi üllatunud kui 40 minti täis sai.

Pärast seda ergomeetrit tegin veel kõhu ja seljalihase harjutusi peale - neid on Ain-Alari sõnul vaja selleks, et tööle panna lihased, mille olemasolust muidu teadlik ei olda. Ja ausalt öledes oli päris raske neid harjutusi teha.

Aga tulles tagasi nüüd selle neetud veloergomeetri juurde, siis äkki on kellelegi mingeid häid nippe kuidas selle aparaadiga hakkama saada? St kuidas see muutuks huvitavamaks või ei oleks nii nüri. Ilmselt üks variant on kuulata muusikat või siis vaadata midagi arvutist. Või ma ei tea ka - samas üks teooria ütleb, et polegi kasulik ratta trenni ajal muusikat kuulata. Nii et mine Sa võta kinni. Igal juhul kui Teil on häid nõuandeid, siis palun kirjutage.



Aga muidugi positiivset on ka. Treening on tänaseks tehtud ja nüüd on õhtu vaba :) Muide, ETVst on täna õhtul hea film VESI - arthouse muidugi, aga need kes teisipäeva õhtuseid filme vaadanud on, teavad küll millest ma räägin. Need kes pole - võibolla tasub täna alustada? Igal juhul mõnusat teisipäeva õhtut!

8 TREENING: KEPING KADRIORUS

Kõigepealt siis saate siit vaadata TEREVISIOONI teist lõiku koos Ain-Alariga - jutu mõte on see, kuidas mahutada treeningud oma igapäevaellu.

Arvasite, et ma olen püssi põõsasse visanud ja ajan Teile siin naljajuttu et olen haige ja möllud värgid? Tudkit brat! Täna helistasin dr. Paele ja küsisin, et kas olles ära võtnud korralikult Teie poolt väljakirjutatud vastikud antibiootikumid võin ma taas treenima hakata? Arst lubas ja tund ning 45 minutit hiljem olime Triinuga kepingul Kadriorus.



Ain-Alar pani teele kaasa telefoni teel hoiatused, et üle tunni aja ei tohi kepingutada - seetõttu me siis 3 minutit vähem kui tund aega Kadriorus müttasimegi. Vaatasin oma pulsikella ja hoidsin pulsi kogu aeg 120 ja 130 vahel - ainult siis korraks kui mäest üles lasin läks 146 peale, kuid metsaline ka taltus kohe. Mäest üles minnes nägin Indrek Kannikut, jalgpalliklubi FC Toompea 1994 treenerit ja muidu toredat inimest - ta tuli mäest alla, meie panime üles. Lobisema eriti jäänud, ainult tervitasime lõbusalt ja vahetasime paar viisakust sportlikel teemadel. Kahte Jack Russeli terjerit nägime ka ja kuivõrd meil on omal ka sama tõugu koerad, siis oli seegi rõõmus kohtumine.

Siin pildil leiate õhtuse Presidendi lossi. Ilus on ikka küll see loss ja talvine Kadriorg ja meie Eestimaa. Silm puhkab peal.



Jälle on õhtu hoopis mõnusam, kerge rammestus on kontides ja hea meeleolu ajus. Nüüd hakkame sööma (punased läätsed sibula ja tallehakklihaga) ja et toit külmaks ei läheks siis lõpetan. :)

VIIMANE ANTIBIOOTIKUM

... läks täna hommikul kõrist alla ja karumsi kohuke läks peale. Ma loodan et nad on kenasti segunenud ning tootnud surmava doosi põskkoopa põletikku põhjustavatele bakteritele, kes praeguseks on kõik juba surnud. Jah nii karm ma nendega olengi.




Aga usutavasti jätkuvad treeningud juba homme. Täna ma olen hirmus laisk, aga sellele vaatamata käisime pikal jalutuskäigul Triinu ja Anettega ning ühtlasi võib seda pidada kergeks, väga väga kergeks treeninguks - sest ma pidin Triinu vennalast mõistagi ka kelguga vedama. Või oli see vastupidi? :) ma täpselt ei mäleta...






Sooritasime ka ühe lumememme alumise osa valmistamise workshopi, mille raames saime valmis suure palli, mis peagi ka purunes ja oi kui palju rõõmu sellest oli.. Aga muidu oli hiiglama vahva Kadriorus lumes mürada. Igal juhul soovitan.









Eile käisime korra Jõgeval - vaatasime ühte looduskaunis paigas paiknevat jahimaja ja jõge - nii et oli looduslik laupäev meeldivas seltskonnas ning soodsas kliimas.





Homme jälle, seniks tšutšufrei!

UUS POLL

Kas peaks kirjutama ainult Triatlonist või veidikene ka muudest teemadest? No mitte tihti - aga vahel kui midagi öelda on või nii. Ma ise kalduks selle teise teema poole, aga enne kui lõplikult otsustan, tahan teada Teie arvamust. Palun hääletage.

Ja kuivõrd minu elus midagi drastilist täna ei juhtunud, siis ma eriti pikemalt ei kirjutagi.

Homme Terevisioonis: Näitame Teile kõigile uut Vabaduse väljakut, Astronoomia aasta on 2009, Andres Mustonen ja Ivo Sillamaa ning haruldane haamerklaver + Barokkfestival, köögis Aasia Flavad ja Aaro Lode, IGAREEDENE TRIATLONI LÕIK ;) MISMOODI ENNAST ILMA TREENIMATA TREENIDA?, Kes või mis on Pledgehammer?

Kas Iluuisutamine võib olla põnev?

Ärge ehmatage kulla sõbrad, ma ei lähe oma 106 kiloga jääle iluuisutamist tegema, eriti veel kergelt põleva põskkoopaga. Kuigi see võiks olla väga naljakas. Aga mõistagi ma räägin Iluuisutamise EMist, mida kantakse ETV2s üle Soomest. Ja ma pean ütlema, et see on väga põnev. Meil ei ole sealt midagi oodata, medaleid või nii. Aga kui hakkad jälgima paare, kes teevad filigraanseid hüppeid ja kombinatsioone, siis mingil hetkel hakkad hinge kinni hoidma, et kas nüüd jõuavad ilma eksimuse ja kukkumisteta lõpuni või ei jõua. Ja kuivõrd ma trenni teha ei saa, siis vaatan vähemasti sporti.

Minu kokkupuude uisutamisega päädis paar aastat tagasi ajakirjanike mängus Dreamland Queensi hokinaiskonna vastu, kus ma sain haledalt klobi. Kui aus olla, siis ma arvan et ma olin haletsusväärne ja naised tegid muga jääl täpselt seda, mida ise tahtsid. Sealjuures ma mäletan, kuidas üks suhteliselt nääpsuke preili sõitis mu lihtsalt seina, millel järgnes massivne kukkumine. Nii et oli lõbus.

Närvi ajab täna kuidagi eriti see, et trenni ei saa teha. Isegi vihaseks. Muidu oleks täna ilmselt ujumine. Ujuks 1km ja pärast laseks natukene lõõgastuseks konna peale....
Aga pole väga hullu, 4 päeva veel ja siis peaks antibiotsi kuur läbi olema. Antibiootikumid näevad minu meelest täna välja juba nagu nälkjad, kollased nälkjad, mida peab alla kugistama. Ja loiuks teevad, vahepeal on selline tunne nagu oleks purjus. Ja hommikuti on jube raske tõusta. Vot nii palju siia lõppu. Varsti hakkab ETV pealt Foorum, mida kindlasti vaatame Trincuga ja siis juba hakkavad loodetavasti unenäod, mille lõpetab mobiili pinin kell 5:30 või nii.

Aa, ja minu blogi lugejatele eksklusiivselt ka homsed Terevisiooni teemad:
- Toomas Kruusimägi ja gümnaasiumi sisseastumiseksamid - Riigikohtu lahend keelab need, kuid kuidas eliitkooli saab siis? Toomas on Inglise Kolledži direktor.
- Kaitseminister Jaak Aaviksoo ja Eesti Sõjaline Kaitse arengukava järgmiseks 10ks aastaks.
- Köögis Anni Arro ja hõrgud toidud.
- Kaunimad kodud
- Uus eesti film VASHA tööpealkirjaga Kid and Killer
- Eesti kokad Maailmameistrivõistlustel: Dmitri Demjanov

TAGASISIDE ÄRIPÄEVA MARATONITIIMILT

Saabus tagasiside Äripäeva maratonitiimilt. Usutavasti kui terveks saan ja juba treener joosta lubab, siis lähen teinekord Äripäeva tüdrukute ja poistega ka koos jooksule. StenAleksile aga jõudu Nizza Ironmaniks. Hoian siis Sulle seal võistlusel pöialt, nagu ka kogu Teie vahvale maratonitiimile. Ja jälgin ka nüüdsest Te blogi. Ühistreeninguteni!

Tere, Toomas!
Tore, et oled ironmani endale sihiks võtnud. Eriti hea meel on mul veel seepärast, et olen sinuga ühes paadis.
Nimelt olen mina Äripäeva Maratoni Tiimist (http://apmaraton.blogspot.com/) ja võtsin oktoobris pärast kuut kuud ümber palava pudru noolimist samuti ette seikluse ironman läbida ja panin end kirja juuni lõpus Prantsusmaal toimuvale Nizza Ironmanile.

Sellised keha ning vaimu jõuliselt proovile panevad võistlused on minu hiljaaegu avastatud kirg ning hindan neid väga. Mis kõige ägedam, sellest on saanud omamoodi sõltuvus. Esimene endurance doos oli minul kaks aastat tagasi, kui kõndisin jalgsi läbi 700 kilomeetrit palverännakut hispaanias. Samal aastal kuu aega hiljem jooksin ma koos tosinkonna äripäevalsega läbi Berliini maratoni (olgugi, et maratoniaeg 5 tundi ja 12 minutit paneb asjatundjaid arvama, et ma pigem kõndisin seal, vannun, et väemalt omast arust oli tegu ikka jooksuga;)
Pärast seda katsumsut polnud kirg ennast proovile panna kuhugile kadunud. Ainult väljund oli puudu. Joosta läbi uus maraton mind ei paelunud. Teadsin, et see tähendab suurt treeningmahtu, mis ilma kireta ei ole kuidagi söödav. Kuid tänu WennaWennale ja tema ironmani vallutusele oligi uus siht olemas.

Igatahes on väga tore leida veel omasuguseid seiklushimulisi lihtsurelikke. Soovin sulle katsumuseks edu ja tea, et sul on veel palju väga ägedat ees. Lisaks kõigele muule, on juba see fantastiline tunne, kui pärast mõnekuust treeningut sa järsku peegli ees märkad oma kehal lihaseid, mida sa ei teatnud endal eksisteerivatki:)

Ole tubli ja treeni täiega!
StenAleks

P.S. Kui sa endale jalad alla saad, siis võib mõne treeningu isegi ühildada. Nagu näitas ÄP Maratoni tiimi Berliini maratoni katse, on seltsis ikka palju parem sportida. Praegu üle kolme kuu pidevalt üksi treenides ongi väga erakuks asi kätte läinud;)
Peale selle võid hoida meie blogil silma peal, sest kohe lähinädalatel lükkame me käima igakuised üritused, kus võtame oma väikse pundi kokku ja teeme koos midagi sportlikult põnevat ja füüsiliselt pingestavat. Meie üritustele on alati kõik soovijad olnud igati teretulnud.

KUDIAS SAAKS SINUST KEPINGUKUNN?

Siin siis video, mille viimasel kepikõnnil tegime. Lisaks ka mõned nõuanded kuidas kõige mõistlikum Kepingut sooritada. Nõuandeid jagab Tarmo Kopli, kes on kepingus kõva käpp.

TREENINGPÄEVIKUD

Hoolimata sellest et ma olen põskkoopapõletikus pehmo sel nädalal, leian ma, et mu lugejad ei pea selle pärast kannatama. Ja eriti muidugi need lugejad, kes tahavad aktiivselt sporti teha.

Paljud on küsinud, kuidas siis peaks trenni tegema ja milline võiks olla treeningute plaan. Selle leiate nüüd blogist paremalt. TREENINGPÄEVIKUD alt. Peagi tekib võimalus valmistuda ka baastreeningu järgi, mis tähendab seda, et panen üles lingi algajatele, kes soovivad triatloniga alustada. Seniks aga, siis on võimalik vihjeid vaadata minu avaliku profiili järgi. Ja vaikselt näiteks sama plaani järgi alustada ja ennast treenima hakata.

Kuidas see profiil tekkis? Niimoodi, et Ain-Alari treenerid Inglismaalt osutusid nii kenadeks inimesteks, et otsustasid minu ka üle vaadata. Virtuaalselt. Ning nõuanded kirja panna.

Aga sõbrad, ma loodan et Te olete terved ja saate treenida sel nädalal ka minu eest. Ma võtan Teie eest neid neetud antibiootikume siis ja joon palju jogurtit, et head bakterid päriselt ära ei kaoks organismist. :)

ESIMENE TAGASILÖÖK

Esimene tagasilöök minu plaanides sai mulle teatavaks 30 minutit tagasi, pärast telefonikõnelust dr. Paega. Nimelt käisin ma reedel igaks juhuks korra röntgenis, sest tekkis pisike põskkoopa põletiku kahtlus. Paraku kinnitasid röntgeni arstid seda kahtlust. Ja nüüd on siis asi ametlik. Mul on kahepoolne põskkoopa põletik. Tahaks ropendada! Tegelikult ma ropendasin autos ära, sõites apteeki. Ning nende 30 minuti jooksul olen ma juba asunud ka paranemise teele, st esimene antibiootikum KLACID SR on sisse võetud. Umbes selline oasuurune kollane tablett.

Dr. Pae ütles, et nädal otsa ei ole mingeid treeninguid ja seekord ma võtan teda ka kuulda, sest ma ei kavatse ühel põskkoopapõletikul küll lasta enda pikaajalisi plaane rikkuda. Ma pean silmas siis pikki triatloni plaane. Nii et suhtugem sellesse kui "minor drawbacki" nagu ütleksid inimesed Suurbritanniast.

Eks ma vahepeal siis kindlasti modifitseerin oma blogi siin, vaatan üle treeningplaanid ja kosun. Mõistagi tööl ma käin edasi, nii et liiga palju vaba aega ka ei teki. Aga ärge siis pange pahaks kui vahepeal ei ilmu postitusi treeningutega.

7. TREENING KEPING KURESSAAREST NASVALE

Olin siin nädalavahetusel Saaremaal. Laupäeval niisama, natukene asju ajamas ja ühtlasi ka Triinu sugulasi korra visiteerimas (millest kujunes meeleolukas õhtu heas seltskonnas koos hea söögi ja imeliste kookidega - see leidis aset nimelt Salme külas).

Täna hommikul suundusime kepingule. Ja kuivõrd ilm oli suurepärane ning kliima oli soodne, siis vajutasime kohe lausa Nasvale välja. Tõsi. Alustasime Triinuga Musmumännikust, mille start on selline:

aga kuivõrd Musumännik oli veidikene kinni kasvanud, siis keerasimegi õige pea maanteele ning võtsime suuna Sõrve poole, mis on kõige päikesepaistelisem paik Eestis. Päike paistis ka täna vahepeal.



Ah, et miks me just Nasval käisime? Aga sellepärast et meil ununes eile anda tädi Valvele shokolaadikarp. Kuivõrd me oleme aga ontlikud noored, siis viisime selle täna kohale.

Raske polnud kordagi. Hoidsin pulsisageduse madala ja nii pole treeningut keeruline teha. Kokku käisime 1 tund ja 53 minutit. Väga mõnus on see rammestus mis pärast sellist pikemad rahulikku treeningut inimeses tekib. See on selline soe jõud, mis sisse jääb. Käid sooja dušši all ja oled kohe teistsugune inimene.

6. TREENING UJUMINE

Ujumine algas hilinemisega. Tööl läks suts kauem ja siis pidin Aia tänavale jõudmiseks kiirustama. Jäin u 20 min hiljaks. Aga õnneks tegi Ain-Alar ise ka trenni ja väga hull ei olnud kogu see lugu.

Trenn oli siis 200 m ujumist koos harjutustega. Kord vasak, kord parem käsi ees.
Seejärel otsa 3x200 m krooli - mis siis treenis vastupidavust. Ning lõpetuseks otsa 200 m rinnuli. Kokku täpselt 1 km. Puhkused iga 200 meetri järel.

No ma ütlen seda, et seekord oli veidi raskem kui eelmistel kordadel. Küll oleks tahtnud kõigi nende vastupidavus200meetriste otste juures u. 100 meetril puhata. Aga ei lubanud seda luksust endale. Ilmselt Ain ehk isegi oleks lubanud. Aga ma ise ei saa algusest peale võtta endale sellist lodevat tahtejõuetut hoiakut. Sest see on täna 200 meetrit, aga 8. augustil võivad sellised võimalikud järeleandmised kalliks maksma minna ja sellepärast ma endale neid ei teegi. Allahindlusi ei tee.

Ainus mis mulle veidi muret teeb on see, et ajad ei ole täna väga roosilised, st sellise ujumisega ma 40 minutiga 1,9 km ei läbi. Hea on muiudgi see, et ma kirjutan 6. treeningust, mitte 60nendast. Seega jõuab.

Enesetunne on kuidagi mõnus. Treenitud on peaaegu 2 nädalat tänase seisuga ja mulle tundub et kõik on tõusnud. Töövõime, tuju, treeningtulemused muidugi ja see on positiivne. Mulle tundub, et kõik on kuidagi värvilisem kui 2 nädalat tagasi. Ja muidugi pean möönma, et olen kaotanud 3 kg kaalu, mis küll ei ole mu eesmärk, aga siiski.

Aga vat nüüd olen väsinud kah. Kobin magama, et homme hommikul laksida Saaremaale. Järgmine blogi sissekanne tuleb juba metssigade, Suure Tõllu, kadakate, praamide ja tublide Saaremaa inimeste juurest. Kepingu varustuse võtan kaasa - sest plaan on teha paar kiiremat liigutust treeningplaani väliselt.

HÖ! (head ööd)

TREENING TREENERILE ehk CHALICE'i PLAADI ESITLUS

Eile õhtul vahetusid rollid, sest ma vedasin Ain-Alari Jareki plaadiesitlusele. Kuivõrd meil oli pisikene nõupidamine minu juures sportlike eesmärkide asjus. Ühtlasi vaatasime üle meie maja all oleva minijõusaali, kus ma hakkan kõhulihaseid treenima, siis pärast sellist kohtumist Ain-Alariga, tekkis plaan minna Chalice'i uue plaadi SUPERV6IMED esitlusele, mis toimus von Krahlis.

Triin, Ain-Alar, Priidu pere ja mina vajusime kella 10 tuuris kohale. Mõistagi no alcohol - sest sportlased napsu ei võta. Aga selle eest väga mõnus vaheldus. Jarek laulis nagu noor Lindmees, mis kahtlemata on väärt kuulamine. Igalt eelmiselt plaadilt üks laul ja värskelt muidugi rohkem. Uskumatu värk oli see, et noored laulsid kaasa. (ja kes teavad Jareki looomingit, siis seal on kohati karm sõnadetulistamine). Meeleolu oli väga hea ja palju toredaid inimesi oli Krahli loetud ruutmeetritel. Pärast mängis Vaiko plaate ja seegi on ju teatavasti rännak popkultuuriajaloo radadel.

Väga pikalt peol ei olnud. Täna hommikul oli juba Terevisiooni triatloni lõigu salvestus (Ain-Alar siirdub Lanzarottele) ja peale tööd on ujumine ja kell 13 olen R2 muusikanõukogus, kuhu Raul Saaremets eile nii vahvasti mind kutsus. St lugu oli selline, et põrkasime Krahlis kõhtupidi kokku. Ja Raul ajas natsa jooki maha võib-olla isegi endale peale, aga kuivõrd ta on ülimõistlik ja tore tüüp, siis naeratasime üksteisele lahkelt nagu ikka, mina vabandasin, ajasime paar sõna juttu ja nii see kokkulepe sündiski.

No igal juhul. Praegu hakkan tööd rapsima ja õhtul kirjutan juba ujumisest ja kui midagi muud ägedat vahepeal juhtub siis sellest ka. Mažoorset päeva Teile kõigile!

AITÄH

Praegu tuli selline tunne, et ma tahan öelda suur aitäh kõigile neile, kes minu blogi loevad. Kõigile, kes eile olid metsas koos minuga ja mind treenida aitavad. Kõigile neile, kes on mulle kirjutanud ja mind innustanud ja üleüldse kõigile heasoovlikele eestlastele. Ja muidugi eriline aitäh Ain-Alarile, kes on üks vinge vend!

5. TREENING: KEPING KLOOSTRI TAGA METSAS

Kell 18 sahisesime seppadega TOPi juurest metsa. Kõigil kepid välkumas ja suud kõrvuni. Seekordne distants - väga raske öelda kui pikk oli. Aga ikka pikk, seda võib öelda küll. Kokku kõndisime 1 tund ja 45 minutit. Pärast saun veel otsa. Igavesti mõnus oli. Kepikõnni tehnikatest nii palju, et need paneme nädalavahetusel ka üles. Meil on Tarmo kaasas, kes teab kepikõnnist nagu Arne Rannamäe välispoliitikast. Igal juhul oskab ta suurepäraselt ära seletada, kuidas ja miks peab liikuma jne.

Ain-Alar teadis igasuguseid metsateid. Nii me siis looklesimegi mööda neid kloostritaguseid metsi, nautisime vestlust ja loodust ja see 1tund ja 45 minti tundusid imelühikestena. Küll aga on üks asi sellise metsaskäigu ja kepikõnni juures ülioluline. Ja see on pulsikell. Pulss ei tohi minna liiga kõrgeks, vaid peab püsima sellises aeroobse koormuse normis - mis laias laastus tähendabki seda, et kõike tuleb teha rahulikult ja sujuvalt. 120, 130 peal on ok. Kui läheb üle 160 siis tuleb aga hoogu maha võtta, see ongi laias laastus nõuanne.

Preaegu on mõnus rammestus ja väss. Seoses sellega ma rohkem momendil ei kirjutagi :)
Ahah, üks asi siiski veel. Panen üles lingi, kus saate vaadata esimest Terevisiooni klippi triatlonist.

MISSUGUSED SPORDIALAD LUGEJATELE ISTUVAD?

Sellise küsimuse püstitasin hiljuti selles pollis või küsitluses, mis vasakmenüüs näha on. Nagu selgub, on kõige ägedam triatloni ala jalgrattasõit. Mis minu jaoks on kahtlemata väga huvitav uudis. Ma pole jalgrattaga väga tõsiselt elus mitte kunagi sõitnud. St ma olen veidikene sõitnud, nagu kõik tavalised inimesed, aga mitte nii et võtad ja sõidad 540 km järjest, kihutad läbi kõrbe või sõidad paar kolmasada km treeninguks nagu mõni sõber :)
Mis kahtlemata on kõva, ärge saage valesti aru.

Aga kui nüüd polli juurde tagasi tulla, siis rattasõidu (eelistab 30% inimestesi) edu kepingu ees on vaid 2%. Pronksmedalil on ujumine 14% ja seal järel 1% kaotusega jooksmine. Suusatamine on pälvinud 7% poolehoiu.

Ja kuna keping on hõbemedalil, siis tänu sellele ma täna teengi kepingutrenni Pirita metsas. Kui palju ja pikalt ning missugused on emotsioonid ja tunded pärast, seda kirjutan vähem kui 6 tunni pärast.

PIKANTNE SEIK UJULAS

Viimases trennis juhtus minuga üks äpardus. Nimelt olin ma õnnelikult jõudnud riided just ära vahetada ning viibisin pesemisruumis dušši all. Teate küll, pesed ennast korralikult enne trenni puhtaks ja nii. Panin jalga oma punased ujukad kui selgus et see nöör, mis pükse üleval hoiab oli läinud nöörikanali sisse - st niimoodi, et seda sealt kätte saada ei olnud võimalik. Ma küll üritasin u 5 minutit, aga ei aidanud. Aga kuivõrd ma olen väga sihikindel treenija, siis ma ei lasknud sellel ennast eriti häirida, vaid isegi suutsin selle mõnevõrra ära unustada enne kui ma basseini hüppasin. Pärast hüpet tuli see väga kiiresti meelde ja mu nägu oli ilmselt korraks sama punane kui mu ujukad. Hea nüanss asja juures on muidugi see, et ainult veidikene oli peffi näha ja õnneks mulle tundus et keegi eriti ka ei vaadanud. Ujuda kannatas aga lõdva nöörgiga pükstega küll - kumm pidas kinni. Miks ma seda kirjutan? Aga sellepärast, et kui Sa ikka oled otsustanud trenni teha, siis ühel suvalisel püksinööril ei tohi lasta Sinu ja trenni vahele tulla :)

4. TREENING UJUMINE

Seekord ma ujusin siis Tallinnas, Kalevi basseinis. Ja oli päris mõnus kui ma väga ei eksi. Treenisin niimoodi:

KOKKU: 825 m.
25m vasak käsi ees parem tõmbab + 25 rahulikku ujumist ehk siis 4x (25m teh + 25 rahulikku ujumist) interval (pisike puhkus) otsas seni kuni rahulik oled.
4 x 50m rahulik ujumine
3 x 75 rahulik ujumine
2 x 100 rahulik ujumine
interval otstes seni kuni ei hingelda ja saad rahulikult mõttes rääkida
ja siis lõdvestuseks 5 min rinnuli või konna peale.

Kuigi, ma üksi treeningute kohta ütlen nii, kunagi ei tea täpselt, kuidas nad lähevad, sest ise paraku ei näe ennast kaldalt ja ei oska hinnata. Küll mida ma väga katsusin meeles pidada, oli et mitte kiirustada. Ja siis juhtub nii, et ujud küll aeglaselt, aga unustad ära n. et pea asend peab olema kergelt ettepoole vaatav mitte alla. St sa pead silmanurgast nägema ette või siis altkulmu. Kokkuvõtlikult on ujumisega nagu autojuhtimisega, kui õpid selle ära, siis tuleb sul välja automaatselt. Aga seni kuni õpid oled igavene ohmu ja ei suuda kolme nelja asja korraga teha. Aga pole viga. See oli alles 3 ujumistrenn. Jõuab.

Aa, ja kõigile, kellele ma täna kogemata vastu läksin või kaldusin kogemata vastassuuna vööndisse või panin käega väikese laksu - siis andke mulle andeks, see tuli oskamatusest. Püüan enast parandada. :)

UUTELE LUGEJATELE

Kõigepealt Tere! Olen aru saanud, et on tekkinud mulle uusi lugejaid. Neile võib veidi jääda ebaselgeks, mis asja see Luhats siin ajab üldse? Selle tarvis kordan esimest postitust - et eesmärgid oleksid selged ja mõtted vahedad.

http://luhats.blogspot.com/2009/01/triatlon.html

Täna õhtul on taas ujumine. Panen juba ette üles täpse treeningplaani. Seekord siis 825 m. Plaan on sama, mis 1. treeningus - nii et kui keegi tahab alustada, siis selle järgi on väga hea.

25m vasak käsi ees parem tõmbab + 25 rahulikku ujumist ehk siis 4x (25m teh + 25 rahulikku ujumist) interval (pisike puhkus) otsas seni kuni rahulik oled.

4x 50m rahulik ujumine
3 x 75 rahulik ujumine
2 x 100 rahulik ujumine
interval otstes seni kuni ei hingelda ja saad rahulikult mõttes rääkida

see kokku 825m ja siis lõdvestuseks 5 min konna peale.

MIDA SA TEGELIKULT OSKAD?

Kas olete vahel mõelnud, et oskate midagi päris kenasti. Mingi selline uitmõte, et ma n. oskan ujuda ju päris hästi. Nii vahel ongi, et enda meelest oleme jube kõvad mehed mingis asjas, aga kui tegelik jõuproov tuleb, siis selgub, et reaalsus on teistsugune. Mulle saabus külm dušš juba esimese ujumistreeningu ajal. St mitte see, mida rõivistus võetakse, vaid kõnekujund ;). Teise treeningu lõpus see ainult külmenes.

Lühidalt, käisin kooliajal ujumistrennis u 4-5 aastat. Täna aga õpin taas krooli ujuma. Päris naljakas :) Okei, rinnuli ma ujun vähe kabedamalt. Triatlonis on aga ikkagi krooli vaja. Nüüd ma siis õpingi taas seda, mida tegelikult arvasin oskavat.

See on päris lõbus. Kui tähelepanuga kuulata, mida treener räägib ja seda rakendada, siis tulemus on silmnähtav. See on võimas tunne. Üritad oma kätt õigesti tõmmata ja kui lisaks leiad rütmi, lähedki rahulikult, samas kiiremini edasi.

Siit on hea paralleel ka elule. Vahel rapsitakse liiga, üritatakse maksku mis maksab kiiresti asjaga ühele poole saada. Kiirus aga pole tingimata üldsegi nii oluline. Tähtis on see, et tuleb nautida protsessi. Minu puhul on see treening. Jaapani vanasõna ütleb, et oluline pole mitte kohale jõudmine, vaid teekond. Selle mõtte võtan oma ujumistreeningute sloganiks.

Lõpetuseks. Tartus oli ujumisergomeeter või ujumispink. Kujutate ette? Selline, nagu on sõudmisergomeeter, ainult et ujumise oma - saad kuiva trenni teha või siis ka ujuda nii, et vette ei pea minema. Viskud rinnuli peale, paned käed kinni ja ongi ujumissimulatsioon missugune. Sellel kannatab ka õppida õigeid ujumisliigutusi, sellise pingi peal. Kui minu käest küsite, siis mulle see pink ei meeldi. Pärisujumine on ikka palju parem. Aga maitse asi. Kellele ema, kellele tütar. Mulle H2O palun.

3 TREENING: UJUMINE (Tartus)

Enne treeningut on mõistagi lihtne olla ulakas. Viskad nalja ja nii. Pärast treeningut on see ka võimalik, aga enne peab veidi hinge tõmbama. Nüüd aga siis trenni juurde. Kell 1100 kohtume Ain-Alariga Tartu ujulas. Täitsa tore bassein. Muidu 50 m. rajad jooksevad mitte pikkupidi, vaid põiki, nii et parajasti moodustavad 25 meetrised rajad. Õues on külm ja pilves. Ujulas on soe ja sinine. Võimalik et see on prillidest, mis on ka sinised, samas ega erilist vahet ka ei ole.


















Kiire riiete vahetus,punaste komfortujumispükste kumm pingule, sinised prillid ette ja vette.
















Kõigepealt 10x25 m tavalist ujumist, puhkustega otstes. Minu kõige suurem viga seisneb liigses kiirustamises. Veider on see, et sisendan endale vees, et ei kiirusta ja ikka kiirustan! Nii ei tohi. Pulss peab olema madal! Soovitus ka kõigile teistele, kes praegu alustavad. See on mingi rumal alateadlik värk, millest tuleb iga hinna eest hoiduda. Ain-Alar ilmselt pidi seda sel korral vähemalt 10 korda meelde tuletama.

Treeningul aitas meid ka ujumistreener Teet, väga sõbralik ja asjatundlik käpp. Tema peamine nõuanne ujumiseks oli: tuleb leida õige rütm, samuti mitte mingil juhul kiirustada ning veidi küünarnukkist kõverdatuna tuleb tõmmata kätega. (me räägime siin kroolist) U samamoodi nagu paadiga aerutades, lisas Ain-Alar - kui liiga sügavalt tõmbad ei lähe eriti kiiresti edasi. Teet täpsustas veel, et kindlasti tuleb käsi tõmmata lõpuni. Tõmbe lõpus aitab see hingata. Parim rütm krooliks ongi: tõmme parema käega, 3 laksu jalgadega - tõmme vasaku käega, 3 laksu jalgadega. Kindlasti tuleb pärast igat käetõmmet laste endal libiseda. See libisemine ongi tegelikult ujumise võlusõna. Vähemasti mulle tundub nii. Peagi paneme üles ka Ain-Alari nõuanded algajatele ujujatele. Need on väga olulised.



Minu rütm ei ole ikkagi päris paigas ja seepärast proovime lestadega. Lähen kiiremini edasi ning saan keskenduda käte tööle. Mõistlik.

Kokku ujun seekord ühe kilomeetri. Pärast treeningut on küll kerge väsimus, aga ei midagi hullu. Veider ongi see, et kui ujuda või teha trenni rahulikult, siis on väsimus hoopis teistsugune kui n. pärast korvpalli. See on selline rammestus, mõnus surin või magus valu. Ma ei oskagi öelda täpselt, peate ise järele proovima. Siiski, veidi tahan istuda. Kui treening on läbi, näen välja selline:

LAUPÄEVAL UJUN TARTUS

Mulle Tartu linn meeldib, siin on midagi rahulikku ja samas sellist ürgeestlaslikku. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib ka Tallinn, see on mu kodulinn ja mõistagi üldse ka teised Eesi linnad. Tartu on aga selline kuidagi eriline, inimesed ka. Ülikool ilmselt...

Ah et miks ma Tartus olen? Sellepärast, et homme on ujumistrenn Ain-Alariga. Arvult siis kolmas juba. Panen väikesed nipid ka kindlasti homme üles, mida õppisin.

Seniks aga vaadake Youtube'ist videosid - need leiate paremalt. Üks kirjeldab seda, kuidas arsti juures oli. Teine annab edasi vahetu emotsiooni pärast esimest treeningut.

Lisan lingid siia alla ka, juhul kui te ei viitsi hiirega nii kaugele ujuda - see on ikkagi oma 10 cm :)

I osa: http://www.youtube.com/watch?v=WtGmFX_NEfM
II osa: http://www.youtube.com/watch?v=3ldCUjRxOo8

2 TREENING: KEPING ON MÕNUS

Mulle tundub et eesti keel vajaks kindlasti uuendust ühe sõna võrra ja selleks on keping. See on sama mis kepikõnd, ainult et veidi lühem ja mõnusam sõna. Igal juhul kuidas soovite, kas keping või kepikõnd tegemist on vägeva spordialaga. Jah, ka mina lähenesin sellele keppidega metsa minemise mõttele esimese hooga ettevaatlikult. Et pole nagu väga meeste värk või nii? Tühjagi. Selline meeste värk et vähe pole. Madala pulsisagedusega treening, suurepärane võimalus samal ajal juttu ajada, lihtsalt harrastatav väiksemates gruppides tekitab pärast trenni sellise mõnusa rammestuse, mida ei saavuta mõne muu treeninguga, mida me peame tavaliselt palju intensiivsemaks.

Igal juhul käisime koos Ain-Alari, Priidu ja Virgoga Kloostritaga metsas või Pirita radadel. Ma ei saanud pooltest teedest üldse aru, kus me liikusime - kord paremale kord vasakule, igal juhul mulle tundus, et me trampisime selle metsa risti põiki läbi. Aga kordagi ei olnud raske, kordagi ei olnud ebameeldiv - otse vastupidi, selline mõnus minek oli sees, samal ajal sai juttu ajada ja mõtiskleda. Ja ilm oli tegelikult ju miinuses, ma ei tea küll kui palju, aga pakun et alguses oli -4 ja pärast oli -1, aga seda oli tunda ehk esimesed 4 minutit, pärast seda ei pannud enam tähele.

Igal juhul sai minust täna kepingu sõber. Poleks tõesti osanud arvata, et selline asi juhtub. Pärast trenni ütles Ain-Alar, et käisime 1 tund ja 20 minutit ja hinnanguliselt umbes 8-9 km. Ja uskuge sõbrad, minu jaoks on seda tegelikult päris palju :)

Aa, ja veel, homme on Terevisioonis kell 8:35 esimene lõik, mil paljastame laiemale üldusele Triatloni plaani olemuse - inimeksperimendi sisu. Näitamisele tulevad ka veidrad kaadrid Toomas Luhats arsti juures - mask ees ja ilma, jooks palja ülakehaga ning palja ülakehaga juhtmed küljes jne. Kardan väga, et osad kaadrid on naljakad!

JOOMINE ON KASULIK

Kas Teile meeldib juua? Mulle meeldib ja viimasel ajal üha rohkem. Ma pean silmas vett, teed, jogurtijooke, mahlu, kohvi jne. Aga üks oluline asi, mis treeningutega muutub on janu. Janu tekib keset tööd, õhtuti pärast sööki, hommikuti jne. Olen vist hakanud palju rohkem vett tarbima. Võimalik et osaliselt on süüdi selles ka arstil käik, millest kirjutan reedel rohkem.

Inimesed pidavat liiga vähe tarbima vett - joovad vähe. Teinekord aetakse segamini ka söögiisu januga - sest sageli tahab inimese organism tegelikult juua, mitte süüa, nagu meile teinekord endale tunduda võib.

Seega siis head sõbrad, joogem rohkem vedelikke, see teeb meile head. Ainult gaasiga limonaade ma eriti ei soovita, see võib teha ka halba.

Aa, ja treeninplaanidest ka - praegu on siis homme õhtul plaanis ette võtta esimene kepikõnd (arvake ära mitu korda ma enne olen keppidega kõndinud). Ning laupäeval on Tartus kas ujumine või ka kepikõnd või mis täpselt seda otsustab juba Ain-Alar. Igal juhul n. suustama minna ta mul esialgu ei lubanud, sest vahel kiputakse joostes ja suusatades võtma liiga kiire tempo, mille tagajärjed on edasist treeningut silmas pidades halvad.

Aga silmas pidades seda kaunist lund, mis õues, siis ilusat talve kõigile...

MUL EI OLE VALUS

Pärast esimesi trenne on tavaliselt ikka kusagilt valus - jalad valutavad või käed või kõhulihased vms. Mul ei ole valus. Vastupidi - tervis läks täiesti korda. Viirus on minust taganenud ning hea enesetunne on tagasi. Treeningutel võib olla ikka uskumatult positiivne mõju. Lisaks sellel oli õhtul ka selline poisikeselik rõõm südames ja ma ütleksin muidu ka tiptop olla.

Täna ma ei treeni, käin ilma liftita mööda telemaja treppe küll - st Ain-Alar esitas mulle jällegi leebes kuid kindlas kõneviisi palve, mis kuulub täitmisele, et lifte enam ei kasutaks, tööl käiks jala ning trenni läheks ka jala. Ma polegi kindel enam, et mul autot eriti vaja on... Okei, nädalavahetustel on ning siis kui kuhugi kaugemale minna vaja on. Aga muus osas on muidugi õige. Ma üritan siis autoga sõitmist järk-järgult maha jätta, aga see on isegi keerulisem kui stabiilne treenimine.

Inimene on ikka õudselt mugav loom. See mugavus tulebki endast välja arstida. Elu läheb siis ilusamaks.

1. TREENING, UJUMINE

Kohtume Ain-Alariga Kalevis mingi 5 min 18st läbi. Olen veidi närvis. Kergesti ma ei närvitse, liiatigi pole nagu põhjust. Ometi ma tunnen mingit teatavat ärevust ja ma olen isegi enda peale suts pahane. Et selline suur mees ja nüüd niimoodi siin emotsioneerib.

Igal juhul, liigume riietuskatakombidesse ning vahetame riided. Mul on väga šikid 79 kroonised punased ujumispüksid. Panen need pärast pesu jalga ning väänan ninale Ain-Alari ujumisprillid, mis õigupoolest on nüüd minu omad, sest ta kinkis need mulle. Vestleme sundimatult ja heidame nalja. Ilmselt ka Ain-Alar närveerib veidi, paljugi mis - äkki upub kiilakas veel ära - ujuda ta ei pruugi osata. Või ega ma ka täpselt ei tea, mida ta mõtleb.



Mina mõtlen kroolist. Mulle pole krool kunagi liiga palju istunud. Rinnuli meeldib mulle ikka uhkelt rohkem ujuda. Aga just krooli tavaliselt ujutakse triatlonis ja mul pole pääsu. Hüppan basseini madalasse otsa vette. Jahe vesi masseerib üllatavalt sümpaatselt ning tõmbab mind endasse. Algab!

Kõigepealt ujun Ain-Alari soojal kuid kindlal toonil antud käsu kohaselt 50 m. Väike puhkus ja veelkord 3x50 m. Vahepeal olid harjutused - üks käsi ees, siis teine käsi ees. Selle kombo lõpuks ma hakkan veidi väsima. Aga pole midagi, lasen edasi. Pärast igat 50 meetrist otsa oli puhkus. Siis läks vahepeal lugemine sassi - igaluhul neid 50m otsi tundus olevat vähemalt miljon ja kergemaks ei läinud. "Ega see ei ole inimese normaalne liikumise viis" see jäi Ain-Alarist meelde.

Edasi tuleb ujuda 2x75 m. Mäletan, et esimene kord tõmban vett kurku, aga jätkan. Saan mõlemaga hakkama. Tõuseb mingi salapärane toonus. Enam pole nii raske, okei, tunda on, et olen kasutanud lihaseid, mida pole tükk aega kasutanud. Aga ikkagi on kuidagi helgem.

Treening lõppeb 200 m rinnuli või konnaujumisega, mis tuleb mul oluliselt paremini välja kui krool. Isegi Ain-Alar muheleb ja ütleb, et ujud konna ju kiiremini ning vabalt võid triatlonil ka seda ujuda, kui raskeks läheb. Ma targutan midagi vastu, u et, kui ma uppuma hakkan, küllap siis lähen konnale üle ja uurin igaks juhuks vetelpääste olemasolu kohta Pühajärvel. Igal juhul on treening läbi. Mõnus. Keps värsieb all natukene, aga hea on olla. Võidurõõm on päris suur. Igal juhul läks palju paremini kui ma lootsin. 800 meetrit ujusin kokku. Mulle näis see küll rohkem 8 km-na, aga sellegi poolest. Ju siis ikkagi oli 800 meetrit.

Tegime Ain-Alariga ka väikese video kokkuvõtte peale trenni ka, katsun selle homme üles saada - vahetu emotsioon on ikka vahetu emotsioon. Andre aitab. Aitäh.

Ja ongi kõik. Väike soovitus veel söögi osas. Pärast trenni sööge midagi valgurikast, 20 minuti jooksul mõni kohupiim või midagi sellist. Seejärel õhtusöögiks ka valgurikast kraami, hea on n. liha juurviljadega. Süsivesikurikast toitu ärge pruukige, n. pastasid vms. Need tuleks hoida lõunaks. Aga küllap Ain-Alar jagab peagi ka toitumisnõu.

MIS ON PÜHAJÄRVE TRIATLON?

Seda sissekannet pean ma alustama kahe uudisega. Üks on hea ja teine on ... keskmine.

Hea uudis on siis see, et ma mäletasin valesti jooksudistantsi, see on 21 km, mitte 22 km nagu alguses lubasin - seega üks km vähem. Keskmine uudis on see, et mäletasin valesti ka rattasõidu distantsi - mis on 90 km, mitte 80 km - nagu alguses lubasin - seega 10 km rohkem.

Kompaktselt siis nii:
Ujumine: 1,9km, ratas 90km, jooks 21km.
Triatlon toimub 8. augustil 2009 aastal Pühajärvel, Otepääl.

Samal distantsil toimub lisaks individuaalvõistlusele ka meeskondlik võistlus (kolmeliikmelise meeskonna iga liige läbib ühe ala). Võistluse käigus selgitatakse välja eesti meistrid triatloni poolpikal distantsil.

KEHV ON OLLA

Eksole vahva? Kui aus olla, siis ma ootan väga huviga homset päeva, so siis esmaspäeva. Terevisiooni ma olen enne ka haigest peast paar korda juhitnud ja järgmist päeva ettevalmistanud. Aga lisaks sellele on homme ka esimene treening Kalevi ujulas. Igal juhul, ma olen otsustanud, et praegu see ära ei jää. Enesetunne on u selline nagu siis kui oled haige ja lisaks on veel palavik ning väikene kõva peo järgne staadium. No aga laias laastus eks elu ongi selline. Kui ikka oled otsustanud midagi ette võtta, siis tuleb see asi ette võtta ja ei aita siin ussi ega püssirohi. Nüüd lähen hajan habet ja käin juuksuris ning siis kohe magama. Homme siis sellest, kuidas esimene treening läks.

P.S. kui Teil on ka juhuslikult pisike palavik, siis tuleb palju teed juua. Eriti hea on köömnetee, aga ka muu tee on kasulik.

TREENINGUD KOOS?

Saabus tore tagasiside, millele on lihtsam vastata juba siin, sest paljud on küsinud, kas saab koos treenida. Õige vastus on, saab küll, aga kuidas täpselt, see selgub pärast järgmist nädalat.

Tagasiside oli siis selline:

Tere onu Toomas,
Minu nimi on Heiki. Olen keskeale lähenev, kergelt kiilanev ja suht
huumorivaene, natukese kõvera nina ja rahiitukuhaige näoga väga keskmine
eesti mees. Vihkan sporti ja armastan õlut ja kirglikke naisi. Ometi on minu
kärbuvates musklites üks helin. Ja see helin hüüab: "Pai onu toomas võta
mind oma triatloni-treeningute kampa!"

Niiet minu meelest ülikõva algatus ja väga äge mõte! Olen valmis igakülkselt
olema rõõmus ja optimistlik trennikaaslane. Ühise suure eesmärgi poole
rühtides olen nõus tooma suuri ohvreid pühale spordialtarile.
Sedasi et siis:
1. Kas kampa mahub/saab?
2. Mis on otepää trassi pikkus? (2,5 - 40 - 10 ?)
3. Millal alustame? (kui kampa mahub)

Mina lähen näiteks pühapäeval jooksma piritale :) Kui tahad kaasa tulla
kõlista mobiilile :)

Tervitustega
Kassisaba krahv ja väljaveninud suusadressi ordu liige

H

Heikile ja teistele kõigile toredatele lugejatele vastuseks siis nii: Kohe kui läheb treeninguteks metsajooks, kepikõnd, jalgrattasõit - olen eriti õnnelik kui keegi viitsib seda koos teha, seltsis on segasem ja vahvam ka. Ma sain Ain-Alarist n. aru, et kepikõndi ongi hea teha sõpradega koos - sest samal ajal saab vabalt suhelda ja lobiseda.

Ma trassi pikkuse täpsustan, aga mälu järgi oli 1,9 km ujumist, 80 km ratast ning 22 km jooksu. Praegu see kõlab siin kirjutatult umbes nagu jalutuskäik pargis, aga me räägime tegelikult ikka tervest päevast võistlusest, mis saab olema emotsionaalne!

SÖÖK enne algust

Mulle meeldib süüa. Tõepoolest, ma kohe armastan head toitu. Seda enam saab olema see eksperiment alguses veidi raske. Aga õnneks on mul 2-3 aastat järjest olnud kogemusi väikese toitumise jälgimisega, st olen aastas maha võtnud teinekord 10kg - 15kg, nii et ma väga ei muretse. Seda enam, et tegelikult ei tähenda treenimine seda, et süüa ei tohiks, vaid pigem tuleb süüa õigeid asju õigel ajal. Kindlasti tekivad siia blogisse varsti ka väikesed nõuanded, milliseid toite millal süüa.

:) Aga kuivõrd mu treeningud algavad esmaspäevast, siis tuleb nö vana elu ära saata ikka korralikult. Ilmselt siis sellepärast ka eile õhtul lubasime Triinuga endale sõprade Kati ja Lauri pool väikese pâté rooma salati ja ciabatta ning sinna juurde kana curry riisi ning baklazhaaniga. Imemaitsev oli. Aitäh.

TRIATLON

Läbin augustis Pühajärve triatloni. See ei ole uusaasta-lubadus. See on plaan, mille kavatsen teoks teha, seda enam et plaanima hakkasime seda koos triatleet Ain-Alar Juhansoniga juba möödunud aasta novembris. Lisaks sellele on mul 2 eesmärki.

1) tõestada et inimene suudab ennast füüsiliselt heasse vormi viia ning kõigi muude toimetuste ja tööde kõrvalt ennast nii palju treenida, et see esmapilgul ehmatav, mõte teoks teha.

2) innustada inimesi Eestis tegelema tervisespordiga.

Lisaväärtusena on mul hea võimalus pakkuda seda kõike Teile ka kord kahe nädala tagant näha Terevisiooni saates. Andes seal ka näpunäiteid ja nippe - treenerite abiga muidugi, mil moel on kõige mõistlikum treenida ning ennast sportlikult arendada. Kõik videolõigud panen üles ka siia blogisse, ühtlasi pean treeningpäevikut, annan toitumisnõu - vastavalt mulle antud näpunäidetele ning kirjeldan selle kõige juures ka emotsioone, tundeid ning loodetavasti ka muudatusi, missugused minuga aset leiavad sportimise käigus. Minu peatreener on Ain-Alar Juhanson, http://www.ainalar.ee/ kes on triatleet ning üks raudsemaid mehi keda tean.

Ma olen täna üsna kesises sportlikus vormis. Hästi söönud Eesti mees, vähemalt 20 kilo ülekaalus. Aga sealjuures terve ning positiivse hoiakuga. Trenni teen maksimaalselt kord nädalas, mängin keskkooli sõpradega korvpalli. Septembrist kuni novembrini mängisin korra või kaks nädalas jalgpalli FC Toompea 1994 ridades. Ning plaan on ka treeningute kõrvalt uuel aastal alates märtsist seda kõike jõudumööda jätkata.

Treeningud saavad olema mitmekesised: ujumine, kepikõnd, jõusaal, jalgratas, jooks, jne.

Muidugi võib kõige selle juures juhtuda, et ma ei läbi augustis võistlust põhjusel või teisel - sest ma pole mitte kunagi elus nii pikka võistlust läbinud, ka siis kui treenisin tänasest palju enam. Aga noh, mis siis ikka - vähemasti proovisin.