39: TRENN PALDISKIS, KOOS 1. JALAVÄEBRIGAADIGA JA EI ŠLANGI!

Reedel näeb Ringvaates kella 19.00 ja 20.00 vahel 1. Jalaväebrigaadi poisse, kes nagu selgus eilsest ühistreeningust on loomad, selle sõna kõige paremas sportlikus mõttes. Treening nägi ette 4 km jooksu ja ringtreeningut. Sealjuures 4. km jooksu joosti minu meelest küll ära 200 m jooksu tempos. Mul oli tõsiselt tegemist, et poistel kannul püsida, seda esiteks. Teiseks - kui poleks tulnud minu vahepealset spiiki - kus ma selgitan, mis toimub ja kus me oleme, siis on selge, et lõpuni poleks ma vastu pidanud seda jooksu. Tänu vahepealsele 3 minutilisele hingetõmbepausile suutsin ma siiski 95% jooksutreeningust vastu pidada.

Edasi läks kogu möll sõjaväeosa taga lebo-mattidel. Seal oli ringtreening, mis sisuliselt tähendas seda, et sõdurid ja ma tegime erinevaid harjutusi ringis, kordamööda. St kolmesed grupid ringis. Iga grupp teeb erinevat harjutust. Kõigepealt kõhulihased, siis kätekõverdused 3 erinevat moodi, siis üleshüpped, siis kükid. Teed oma minutilise harjutuse ära (nii palju kätekõverdusi n. kui jõuad) ja liigud järgmisele kohale ringis ja teed järgmist harjutust.

Seda treeningut tegin ma ühe ringi. Sõdurid tegid teise ringi veel peale, ma ei jaksanud.

Aga mulle väga meeldis. Eriti meeldis mulle see meelsus, mis meil sõjaväes eksisteerib. Ma nimelt näitasin vahepeal kuidas on võimalik kätekõverdusi tehes natukene viilida, mille peale minu kõrval harjutusi tegev sõdur põrutas kohe - "ära šlangi", mis tähendab siis lõpeta viilimine. Hästi meeldiv märkus. Eks oli teisigi, kes kõiki harjutusi ei jaksanud teha päris lõpuni selles ringtreeningus, aga kui Sa ausalt teha ei jaksa, siis keegi ei pane pahaks. Kui Sa aga hakkad viilima ja üritad lolli mängida, siis seda pannakse tähele ja see ei lähe sõjaväes läbi.

Kokkuvõtvalt - trenn oli minu jaoks selgelt liiga raske, jooks hästi kiire ja armutu. Minu jooksutempo on oluliselt aeglasem. Ilmselt see oli üks raskemaid trenne, mis ma siiani teinud olen. Aga samas on mul väga soojad mälestused Kaitseväest ja eriti 1. Jalaväebrigaadist. Tuline kahju on, et ma sõjaväkke ei pidanud minema, kuigi ma isegi tahtsin natukene, aga ülikoolis käivad 79. aastakäigu poisid arvestati lihtsalt reservi. Kaitseväe üle tunnen ma igal juhul uhkust ja see tunne kasvas iga Paldiskis veedetud minutiga. Respekt.