Sellele küsimusele on 2 vastuse varianti. Variant 1) Priit Ailt, kellega ma koos treenisin. Variant 2) Toomas Luhats.
Loomulikult on õigus neil, kes otsustasid variant kahe kasuks. St siis minu. Laupäevasel pärastlõunal läksime treener Priit Ailtiga Piritale jooksuringile ja lisaks tavalisele jooksule, mida tuli kokku kusagile 9 km kanti - sain päris palju häid nõuandeid kuidas parandada jooksutehnikat. Ailt vaatas kõrvalt ja tegi esimesel 4,5 km tähelepanekuid seejärel vaatasime asjad koos üle.
Esiteks ma jooksen natukene nagu part. Lestad laiali nö. St jalalabad ei ole suunatud mitte otse, vaid vahivad üks kella 10sse ja teine kella 2te. Nii ei ole hea. Selleks et seda viga vältida - võib alateadlikult isegi üritada joosta jalalabad sissepoole - siis läheb kõnnak oluliselt paremaks ja jooksed tegelikult otse.
Teiseks - jooksin ma nii, et vaatasin maha. Vale! Vaadata tuleb umbes 30 meetri peale ette - selg pean olema sirge.
Kolmandaks. Millegipärast jooksin ma käed ees suhteliselt staatiliselt. Kui kiirelt joosta, siis teatavasti käivad vastaskäsi vastasjalg ette taha küljel - see on ka oluline nüanss, mida tuleb tähele panna, sest pikemas jooksus annab selline väike asi palju juurde.
Neljandaks. Kui jooksed siis tuleb esimesena maha asetada kand, siis üle väliskülje jõuda varvastenija nö varvastega või jalalaba esimese poolega ka tõugata edasi. Selliselt toimides võidad tegelikult iga sammuga ja läbid rohkem maad.
Järgmisel 4,5 km üritasin neid asju siis parandada ning ma pean ütlema, et tuli kuidagi oluliselt kergemalt see jooksu värk kui esimesel 4,5 km. Igal juhul oli neist nõuannetest palju kasu ja Priit Ailtile suur tänu!
pühapäev, 14. märts 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Neljandaks. Kui jooksed siis tuleb esimesena maha asetada kand, siis üle väliskülje jõuda varvastenija nö varvastega või jalalaba esimese poolega ka tõugata edasi. Selliselt toimides võidad tegelikult iga sammuga ja läbid rohkem maad.
VastaKustutaSeda kanna peale maandumise värki ei tasu küll eriti mitte kuskil propageerida. ikud oma põlved ja puusad ära. Eriti veel oma kehakaalu juures. Maanduma peab tervee jalale või siis päka väliskülje peale. Siis toimib jala naturaalne löögisummuti ja tugev löök, mis maandudes tekib ei jõua otse mööda luud põlve ja puusani, mis juhtub siis, kui maandud kannale. Lisaks peab jalg maanduma umbes keha raskuskeskme alla. Kui maandud kannale ja natukene jõuduvektoritele ning nende suundadele mõtled, siis on näha, et kannale maandudes paned jala liikumissuunale vastu ning tegelikult pidurdad oma jooksuhoogu.
Vaata näiteks seda: http://www.perfectcondition.ltd.uk/Articles/Improving%20running%20technique.htm ja videona on väga abiks see: http://www.youtube.com/watch?v=90cHm9UO9bs
Eriti hea oleks, kui sa jookseksid vahest natukene maad paljajalu. Vaata, mis juhtub, kui hakkad kannale maanduma. Palja jalu jostes annavad jalad piisavalt tagasisidet, et sa saad joosta ainult loomuliku ja töötava sammuga. Nii, kui midagi valesti on hakkavad jalad kohe valutama.
Video Haile Gebrselassie jooksutehnikast maratonil
VastaKustutaKonkreetselt üle kanna.
Lisaks ühe uurimistöö resümee (neid on sellelt alalt vähe!)
Enamus eliidist jookseb üle kanna! Tõsi üle kanna ja üle kanna jooksmisel on vahe ning kannale maanduda saab ka siis, kui jalg panna maha raskuskeskme alla (see on Tõnise väga hea soovitus!)
Neid uurimusi on igasuguseid. Üldiselt on välja tulnud selline seaduspära. Tossudes, mis on igat pidi pehmendatud joostakse väga erinevaid tehnikaid kasutades. Palja jalu jooksevad kõik ühte moodi. Kui nüüd vaadata, kui kaua aega on inimkond kasutanud jooksususse ja kui kaua on jostud palja jalu, siis siit võiks ka ilma teadusuuringuteta järeldusi teha. Lisaks on statistika näidanud, et vähearenenud maades, kus pole peenikesi jooksutosse on jooksust tekkinud jalavigastuste hulk tunduvalt väiksem, kui arenenud riikides.
VastaKustutaTeine asi on see, et kui sa jooksed sedasi, et jalg maandub raskuskeskme alla, siis on võimalik üle kanna joosta ainult modernsetes jooksutossudes, mille kand on väga paks ja võimaldab sellisel puhul kannale maanduda. Ilma tossuta joostes jalga raskuskeskme alla pannes on tekib kannale maandudes üsnagi ebaloomulik jalaasend. See on pigem n.n. midfoot landing, mitte heel landing või siis forefoot landing.
Sellise väitega, et "neid uurimusi on igasuguseid" ei jõua paraku väga kaugele. Ma väidan vastupidi, uurimusi, mis näitaks, et kindla tehnikaga (näit siis päkale maandudes) joostes oleks vigastusi vähem, pole. On väiteid (võtame kasvõi "Jooksja tarkvara", mis ütleb, et õige on joosta, asetades kõigepealt maha päka väliskülje jne), kuid andmeid sellise väite kinnitamiseks ei ole.
VastaKustutaPaljajalu vs sussidega. Olen nõus, et paljajalu jooksutehnika on loomulik(um), kuid kindlasti mitte sellega, et sussides tuleks joosta sama tehnikaga kui paljajalu. Meenub anekdoot, kus tšuktšile kingiti lumesaan ja küsimuse peale, kuidas uus saan on ka, vastas too, et muidu hea, aga põtradel raske vedada :)
See vigastuste statistika arenenud vs vähearenenud maades tundub loomulik, kuid järeldusi on sellest raske teha. Arenenud maades on kõvakate (asfalt, betoon) kohati ainuke olemasolev jooksupinnas, inimesed on suurema tõenäosusega ülekaalulised, inimestel on väiksem liikumispagas ja kogemus (kiputakse jooksmisega alustama järsult, kiiresti võetakse ette suured koormused), inimesed on rohkem harjunud meditsiinilt abi saama (vigastused jõuavad suurema tõenäosusega statistikasse) jne.
Paraku enamus meil saadaolevaid jooksutosse ongi kõrge kannaga ja paljajalu enamus aastast meie kliimas ei jookse. Minu väide oligi, et kui asetada jalg maha raskuskeskme alla, siis ei ole ka üle kanna jooksmises midagi hullu.
Lõpetuseks, kindlasti ma ei väida, et kõik peaks jooksma üle kanna. Kuid ma ei pea õigeks ka vastupidist väidet, et tingimata peaks maanduma kogu tallale või päkale. Aga kui keegi siiski leiab, et on olemas üks ainuõige jooksutehnika ning tahab ka niimoodi jooksma hakata, siis tuleb minu arvates see muudatus teha sujuvalt ning koormust langetades, muidu on vigastuse oht suur.