.. just selline oli esimene emotsioon, kui jooksu alustasin. Kell 10:35 piki Pirita teed. Õigemini alustasin Nafta tänavalt ja edasi kulgesin siis Pirita teele. Üritasin seekord joosta nii nagu Priit Ailt eelmine kord õpetas. Kõigepealt tegin harjutust - käed puusas ja hästi pika sammuga üritad astuda edasi - kõigepealt kand maha, siis väliskülg ja siis päkk, sealjuures päkk tõukab edasi. Ja siis juba jooks. Muide ka poole maa peal TOPi juures tegin seda harjutust ning ühtlasi venitasin natukene oma lihaseid.
Tee oli üsna libe ja märg. Sisuliselt oli kaks varianti - kas oli siis jää või oli asfalt, millel vesi. Ilmselt said jalad märjaks juba kohe alguses, aga esimest korda ma tunnetasin seda fakti alles kodus trepist üles minnes.
Kuulasin muusikat, sellist päikeselist bossat, mis kui oleks silmad kinni pannud, oleks viinud kohe suvesse.
Kokku oli jooksu pikkus kusagile 9 km kanti ja esimese poole ma lubasin endale nö lõike, elik tegin kiiremaid vahepalu oma jooksu sisse. Tagasitulek oli rahulikum sörk.
Paar sõna motivatsioonist ka. Eelmisel aastal tegi Ain-Alar Juhanson mulle kohe üsna konkreetselt selgeks, et kui enesetunne on vilets või ei ole trenni tuju, siis on kaks varianti: kui üldse pole tuju trenni teha, siis tuleb trenn ära jätta. Kui on selline et peaagu võiks teha, siis tuleb treening teha ja kasvõi lühem, aga väike liigutamine tuleb ära teha. Eile oli mul millegipärast veidi nigel olla ja olgugi et trenniriided olid juba seljas, pöördusin ma jooksurajalt tagasi ja läksin koju ning magasin hoopis. Täna oli selle võrra mõistagi suurem kohustus ennast treenida, aga samas ka oluliselt suurem motivatsioon trenni teha. Ning kui algselt oli mõte kell 16 joosta, siis ma lihtsalt ei pidanud vastu ja läksin kohe hommikul. Vat nii on selle trenni tegemisega. Minu kindel veendumus on aga küll, et ennast vägistada ei tohi. Ja parem on trenn edasi lükata, kui seda pika hambaga teha.
Aga kuna eile algas kevad, siis ma tahaksin kõigile blogilugejatele soovida kaunist kevadet ja mõnusaid kevadisi treeninguid, sest nüüd läheb kohe ikka eriti mõnusaks treeningute tegemine - isegi kui see ilma lumeta olek esimese hooga võib ebaharilik tunduda.
pühapäev, 21. märts 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKas pealkirjas 35 asemel mitte 38 ei peaks olema?:)
VastaKustutaTänan Sind Kristjan, väga õige tähelepanek *:)
VastaKustutaHakkasin ka möödunud aastal tõsisemalt pikamaajooksuga tegelema ja olen uurinud ka veidike selle jalaasendi kohta, sest mulle tundus see sinu mainitud kanna peale jooksmine kuidagi kahtlane. Üldiselt kõik soovitused, mis ma internetist leidsin, on sellised, et kõigepealt peaks ikkagi päkk maha minema, sest vastasel korral on varsti põlved valused.
VastaKustutaIse joostes olen täheldanud, et maha läheb mul ikkagi enamvähem terve tald ühekorraga, aga raskus ei jaotu ühtlaselt, vaid pigem pöia peale. Kui üle 10 km juba joostud, hakkavad lihased väsima ja liigutused muutuvad lohakamaks - ja raskus kandub rohkem kanna peale. Ning tulemus on see, et valusaks jäävad reied ja põlved ehk siis täpselt see, mida kirjutatakse.
Seega - kas see kanna peale jooks on ikka õige?