12: MILLAL LOOBUDA TREENINGUST JA MILLAL SURVESTADA

Eile päeval ei tundnud ma end kuigi hästi. Külm oli, ka kampsuniga tööl ja silmad olid kuidagi veidrad. Palavikku ei olnud, nohu ka mitte eriti. Aga pea valutas ja selline kehv enesetunne oli. Nii terve päeva. Õhtul läksin töölt koju ja otsustasin, et jätan esmaspäevase treeningu vahele. Või õigemini, lükkan ühe päeva edasi. Minu treeningkavas on tähtis see, et 4 päeva nädalast oleksid treeningud. Sama oluline on tegelikult, et vähemalt 2 päeva oleksid puhkepäevad.

Eilse otsuse õigsust tunnetasin ma kogu täiega alles täna hommikul. Ärgates olin täiesti puhanud, suurepärases löögijõus ja ideaalse enesetundega. Kell 7 äratus, 8:30ks tööle ja umbes 19 paiku jõudsin tagasi koju. Nimelt "Tööotsija" oli täna võttel Europargis ja leidsime töökoha parkimiskorraldajale. Lisaks kokkupuutele väga meeldivate inimestega Europargist oli ülimalt produktiivne võte, sain sõita Segway'ga ja mis kõige olulisem - üks inimene sai taas töökoha. Kummaline on see, et kui kui tavaliselt olen ka mina mõelnud parkimiskontrolöridest pahasti - siis tutvudes väheke parkmist korraldava ettevõttega lähemalt - tundub mulle see üsna inimlik olevat. N. on Europargil selline kord, et n. Olümpsi juures, kus vist kõik inimesed on vähemalt ühe korra trahvi saanud, k.a. mina - sõidavad nad enne oma kleebistega masinaga tiiru, siis käivad demonstratiivselt autode juures ning kontrollivad neid - andes inimestele aega mobiilne parkimine peale panna. Sest teine kontrolli ring on alles otsustav. Ning kõige lõpuks kui juba kviitungit kirjutavad ja inimene tuleb ning jõuab autoni ja on viisakas - siis nad tühistavad trahvi. Lisaks meeldis mulle nende roheline maailmanägemine (sorteerisid oma office'is prügi jne) Nii et igavesti toredad sellid.

Nii, aga miks ma seda kõike räägin? Kui kell 7 tõused ja kell 19 jõuad koju - siis ega eriti treenima minna sellist põletavat kihku ei ole, lepime nii kokku. Polnud ka mul. Aga kuivõrd ma olen tuntud enesepiinaja ja sisemisedistsipliinijuurutamisspetsialist, siis suunasin ennast 21. kooli ujumistreeningule, kus ERR kui teine väga tubli tööandja oma töötajatel ujumist võimaldab. Et trenni minek iseenesest oli täna väike eneseületus, siis ma ei soovinud oma heatahtlikust enda suunal kuritarvitada ning välistasin eos 2tunnise treeningu võimaluse. Võtsin plaani 1000 meetrit ujumist. Selle väikese eesmärgi ma ka alistasin. Ega ei ole teab mis saavutus, mööngem. Ei pikkuselt ega ka pingutuselt kilomeetrine ujumistrenn. Aga selge on see, et toonust see hoiab, vormi säilitab ning igal juhul on 1 km ujumist parem kui 0 km ujumist. Igal juhul on mul tuju parem kui vahel pärast 2 ja poole tunnist trenni - sest seekord on asjasse segatud võit enese üle. Need võidud aga, kui ma ei eksi, on need kõikse magusamad.

Loodan väga head lugejad, et ka Teie olete viimasel ajal ennast mingis valdkonnas või spordis ületanud ja võitnud. Kui ei, siis kindlasti proovige. Väikestest eneseületustest saavad alguse suured. Suurtest eneseületustest ilusad ja maailma paremaks muutvad sündmused. Oli emotsionaalne.