ÜKS MÕTE PÜHADE KOHTA

Tegelikult ei ole see üldsegi minu mõte, vaid Kaarli koguduse abiõpetaja Jaak Ausi oma. Aga kuivõrd mulle tundus see ühe jõulukontserdi eel öeldud mõte hea olevat, siis otsustasin seda Teiega jagada.

Mõte oli umbes selline: Inimestele tundub, et Jõulud on tohutult harras aeg, kus tuleb olla vaikselt ja rahulikult ning olla pigem hästi tagasihoidlik, ehk otsapidi vagagi. Tegelikult on jõulud rõõmu aeg. See on aeg, kus tuleks olla õnnelik ja tunda heameelt ja võtta elu mõnuga.

Siis seda ma soovingi Teile, et see oleks rõõmus jõuluaeg, mis tulemas on. Rõõmus ja äge ning et saaks palju nalja. Olge vahvad!

VÕTTEPERIOODI VIIMANE PÄEV

Mul on olnud meeldivalt hullumeelne aeg. Kohe kui terveks sain, läks võteteks. Jõuluvaheklipid - 26 tükki; ETV Jõulu ja uusaasta saade (omaprogrammi tutvustus); Tööotsija kokkuvõtvad saated. Ja ma ütlen, et see meeldib mulle hullupööra. Ausalt. Isegi vaatamata sellele, et pole muuks aega, et nädalavahetusi ei ole jne - see on uskumatult äge. Just mõtlesin siin ükspäev, et vedanud on mul. Nagu väikesel seapojal. Kui Sul on töö ja kui Sulle meeldib Sinu töö - siis see on ikkagi vinge.

Need inimesed - kolleegid Eesti Rahvusringhäälingus, kellega ma olen nende võtete käigus kokkupuutunud - nad on ekstraklass. Kõik pingutavad, trotsivad külma (välivõtted) ja ületunde, keegi ei põe, keegi ei nurise - kõik panustavad, mõtlevad sellele - kuidas oleks võimalik veel paremini, veel ägedamalt ja kihvtimalt olukordi lahendada. Aastalõpp on kokkuvõtete aeg. Ma siis teengi ühe kokkuvõtva kraapsu ja suure kummarduse ning ütlen aitäh.

Jõululaupäeva klippidega on selline lugu - et meile, kes me need tegime tundusid need küll ägedad ja kohati hästi naljakad. Tean suurepäraselt, et vahel on nii, et endale tundub kõik väga hea, aga vaatajatele nii väga ei meeldigi. Pean pöialt ja loodan, et seekord meeldivad nad inimestele teisel pool telekat sama palju kui meile endale :)

JAANUARIST UUED PLAANID

Vahepealne Puhkus, Põskkoopapõletik ja Seagripp küll eriti ei soosinud sporditegemist, aga vaatamata kõigele sai plaane tehtud küll ja veel. Tänane seis on selline, et olen registreeritud koos kahe kaimuga kahele võimsale üritusele eelolaveal suvel ning peatselt teen teatavaks ka millega tegu. Kinnitan, et Pühajärve triatlonile ei jää need kaks kindlasti mitte alla. Peagi algab Inimene Suudab 2 (IS2).

Möönan, et minu iseloom on ilmselt selline et nagu noored ütlevad, "niisama tühja passida ei kannata". Ja niisama tühja rapsida ka nagu mitte. Selge see, et sport kui selline pole tühi-tähi. Aga ilma eesmärgita ei kipu mul need asjad eriti laabuma. Kossu ja jalkat võib heas seltskonnas alati mängida. Aga tegeleda mõne vastupidavust nõudva spordialaga nii et sihti silme ees pole - mina nii ei suuda. Pardon.

Vahepeal on hea hulk vett merre voolanud. Kaalu pole juurde praktiliselt juurde tulnud, sporti olen teinud väga vähe ja viimased kuu aega eelpool nimetatud põhjustel üldse mitte. Hästi põnev on olnud töises plaanis ja muidu on ka kõik kenasti. Väike köha on jäänud veel - aga H1N1 veteranid teavad rääkida, et selle popi haiguse puhul on köha kohal kolm nädalat, isegi kui haigus ise võib 4 päevaga kehast välja minna, nii nagu minuga juhtus. Samas - ega ma pole 100% veendunud ka, kas oli seagripp või mitte, aga kui lugeda Postimehes ilmunud nn. "Seagripi sõbra meeles-pead", siis olid kõik sümptomid olemas küll.

Igal juhul, kõigile neile, kes praegu on haiged - soovitan palju juua ja kindlasti palaviku päevad kodus olla, et viirust mitte levitada ja rahulikult terveks saada. Kiiret paranemist!

KOHUSTUSLIK (TELEAJA)KIRJANDUS

Kui Te juhuslikult ei vaadanud laupäeval saadet Sind otsides, siis ma julgustaksin väga Teid seda saadet ETV kodulehelt järele vaatama. Kuivõrd ma töötan televisioonis 7 aastat, olen seda õppinud ning teen ise saateid, siis need kolm nüanssi annavad mulle õiguse midagi saadete kohta arvata.

Vahur Kersna "Sind otsides" oli minu hinnangul ERRi ajaloo kõige parem saade. Pärast selle vaatamist tundsin ma end liigutatult, hästi, veidi õnnelikultki. Nii peakski juhtuma inimestega. Selline võikski olla televisioon.

Ma ei tea, mida Vahur täpselt tunneb pärast sellise saate valmimist. Kahtlemata on ise teha midagi muud kui kõrvalt vaadata. Ent ometi, ma usun et tal on vaikselt hea meel, et midagi nii ilusat ja head ilmavalgust nägi.

Samuti julgen ma arvata, et kõigile tudengitele ja teletöötajatele Eestis, peaks see olema kohustuslik lektüür, samuti kõigile kriitikutele paberväljaannetes. See on standard. "Sind otsides" on peaaegu, et ideaal.

KLIMAATILISED ISEÄRASUSED

Kui jaanuarist septembrini on meie kliima ju põhimõtteliselt talutav, siis oktoober, NOVEMBER eriti ja natukene ka detsember (kuni jõuludeni) on kliima poolest minu meelest jälgid. See avaldub eriti ka erinevates haigustes, mida inimesel on võimalik endale külge saada ning seda eriti kliimast tulenevalt. Mind tabas siin mõni aeg tagasi taas põskkoopa põletik, millest ma vist päriselt polegi siiani terveks saanud. Igal juhul käisin täna hommikul taas arstil - nina-kurgu-kõrva arsti juures ja sain rohu, millega hävitada põskkoopa põletiku viimased sümptomid.

Tahangi siinkohal öelda aitäh dr. Millerile, kes on kui ma ei eksi üks kõige paremaid nina-kurgu-kõrva arste üldse. Igal juhul vaatas ta mulle asjatundlikult kurku, ninna ja kõrva ning andis edasised juhised, millest mulle näib on kõvasti abi, et terveks saada.

Ja terveks ma tahan saada kohe. Sest minule ei meeldi haige olla. Või mis haige ma olen? Haigust kui sellist ju pole, on lihtsalt veidi paksem tunne nina taga ja vahel selline tuim peavalu - mida valuks on isegi palju nimetada. Aga mulle tundub, et ma pole nii terav kriit karbis kui tavaliselt ja see häirib mind. Rääkimata spordist, mida ei saa teha haigest peast. St saab - aga pärast on tagajärjed ilmselt palju hullemad.

Nii ma siis ravingi ennast ja mu taasleitud treeningind peab natuke ootama, et ma terveks saaksin. Aga kui tõepoolest polnud tükk aega motivatsiooni trenne teha, siis nüüd on hakkanud see lausa põletama. Kohutaval kombel tahan ujuma, spinningusse, kepingule. Asi on läinud isegi nii hulluks, et korduvalt olen mõelnud ka jooksmise peale. Nii et küllap peagi alustan taas oma väikeste toredate treeningutega, kohe kui tervis lubab.

ÕUDNE VÄSIMUS JA LAISKUS

Kahtlemata ei oska ma öelda, kas see ongi normaalne nähe, aga igal juhul on mind tabanud pärast augustit kohutav treeningväsimus. No ei suuda ennast praktiliselt motiveerida treeningulainele. Eile õhtul ma murdsin hambad ristis sellest ahelast vähemasti ajutiselt välja ning ujusin 1000 meetrit. Ei olnud eriti raske trenn, kerge ka mitte. Samas oli pigem raskemapoolne, ütleme sajasel skaalal 65.

Aga mulle näib, et pärast mingit suuremat kokkuvõtmist ja pingutust ei saagi sellest väsimusest ja motivatsiooni puudusest üle ega ümber. Rääkisin ühel päeval Priit Ailtiga - Pühajärve triatloni 2. mehega. Temal n. on olnud samamoodi - kuigi mitte sel korral, aga üldiselt. Tekkibki väike auk, millest on välja roomata üsna raske.

Aga väljaroomamine tuleb, sest keha nõuab. Imelikud peavalud ja veidrad viirused hakkavad ligi hiilima nii kui treeningmahtu vähendad. Sellised haigused, millest varem polnud kuulnudki. Käid korra treeningus ära ja ongi kohe puhtam kuivem ja muretum tunne, nagu öeldakse..

Vaatame mis edasi saab, aga praegu tundub, et ehk hakkavad taas toimuma korralised treeningud ning suudan ennast piisavalt palju piitsutada, et sellest väsimus/laiskus treeningaugust välja murda.

SINA noored

Laupäeval, 17. oktoobril on mul meeldiv võimalus rääkida noorte ettevõtlike inimestega - SINA noortega triatlonist, elust ja mõtiskleda selle üle, kuidas seada eesmärke ning kuidas neid ellu viia. Olen elevil. Väga mõnus kohtumine saab see olema :)

Sina programmist saab rohkem lugeda siit.

AIN-ALAR JUHANSON ON TUBLI MEES!

Ramon Serrano foto.

Ain-Alar Juhanson näitas möödunud ööl Hawai Ironmanil sisu! Finisheeris Ain proffide seas 76. kohaga, kuid seda vastikult valutava põlvega. Täpsemalt hakkas uuesti valu tegema Tucsonis treenides valu tegema hakanud IT band, st üks kõõlus, mis mis algab puusast ja jookseb alla sääre luu külge ning põlve juures hõõrub põlve liigese vastu kui ta liiga pinges on.

Aga see selleks, vaatame väga rahulikult statistikat. Ainilt eeldasime u tunnist ujumist - mis olnuks eelduseks, et ta saanuks väga kõrge koha. Ujumise aeg 1:00:24 - kõik on graafikus. 105 koht.

Edasi, teame, et Ain on väga kiire rattur - 4:31:36 ratta aeg oli suurepärane. Lõpetades ratta oli Aini koht juba 18. Kõik eeldused säilisid väga hea tulemuse tegemiseks. Ain parandab oma postitsiooni 4 koha võrra, seega jõuab taas 14-dks. Aga siis lööb valu sisse. Alguses õrnalt, peagi aga juba väga tugevalt. Tuleb käia arstipunktis, tuleb vahepeal istuda....

Ain-Alar ei loobu. Valule vaatamata tuleb ta lõpuni, valu põlves on ilmselt tavainimes jaoks juba väljakannatamatu. Kas Ain loobub? Ei loobu. Tubli mees pingutab lõpuni. Ta ei vea oma toetajaid alt. Vastupidi - ta tõestab, et on tõeline raudmees! Lõpptulemus: 896 koht, proffidest 76s. Aeg 11:17:56. Aitäh Ain-Alar ilusa võistluse eest! Sinu toetajad, fännid ja sõbrad on Sinuga rahul!

AINI VÕISTLUS HOMME!

Laupäeval alustab Ain-Alar Juhanson Hawail võistlemist. Kõige värskem info ja ka pilt võistlusest koduleheküljel: http://team.ainalar.ee/ Võistlus algab Eesti aja järgi laupäeva õhtul kell 19.45 (sealne aeg 06.45 laupäeva hommikul), mil Ain-Alar koos teiste proffidega vette hüppab.

Võistlus ise kestab kiiremate võistlejate jaoks ligikaudu 8 tundi ja 10 minutit, mille jooksul läbivad võistlejad 3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42 km jooksu. Võistluse orienteeruv lõpp Eesti aja järgi on 04.00 pühapäeva hommikul.

Ain-Alar Juhanson on läbi aegade Eesti parim Hawaii Ironman täispika triatloni maailmameistrivõistlustel võistelnud eestlane 13.kohaga 2008. aastal, ta on võitnud Lanzarote täispika triatloni kahel korral – 2005. ja 2006. aastal. Ain-Alar Juhansoni sportlastee ametlik koduleht on www.ainalar.ee.

HEAD PRANTSUSE FILMID ETVs.

ETVs on algamas Prantsuse filmide kuu. St seda, et teisipäeva õhtuti on võimalik vaadata väga häid prantsuse filme. Homme kell 22:10 on juba eetris esimene ja minu suur lemmik. Ja kogu oktoobri jooksul on teisipäeviti head prantsuse filmid eetris. Siin aga siis juba lähemad tutvustused:



Edith Piaf - elusse armunud:
Edith Piafi keerulisest ja traagilisest elust jutustav draama on klassikaline eluloofilm omanäolisest ja ikooni staatusesse tõusnud kunstnikust, jutustatud läbi unustamatu laulja esitatud šansoonide. Oma lühikese kasvu ja närvilise meelelaadi tõttu pälvis ta juba varakult hüüdnime Pariisi Varblane. Filmi tunnustati kahe Oscariga (parima naisnäitleja ja parima grimmi kategoorias), samuti Kuldgloobusega (parima naisnäitleja kategoorias), viie Césariga ja nelja BAFTA auhinnaga.

Olen alati tahtnud olla gangster:
Neljast omahel seotud lühiloost koosnev must krimikomöödia. Pisisuli Franck unistab maanteeäärse einebaari kassa röövimisest, analoogilised mõtted on ka samas söögikohas kelnerina töötaval Suziel. Äpulikud kriminaalid Leon ja Paul röövivad jõuka ärimehe tütre. Lootused kopsakas lunaraha välja petta paraku ei täitu ning meestel tuleb hakata enesetapumõtetes neiu ersatsvanemateks. Neli endist gangsterit toimetavad oma vana sõbra haigemajast välja ning võtavad ette nostalgilise teekonna nende kunagisse redupaika.

Moliere:
Pärast pikki rännakuid jõuab kuulus näitekirjanik ja näitleja Moliere 1658. aastal tagasi Pariisi, kus teda ootab töö kuninglikus teatris. Varakas härra Jourdain tasub ära Moliere'i võlad, lootes, et viimane aitab lavastada tema üpriski pikantse sisuga näidendit. Kui Jourdain esitleb Moliere'i oma kaaskondlastele Tartuffe nimelise preestrina, saab alguse veel üks, kuid kaugeltki mitte ainus intriig.

Madu:
Vincent Mandel on fotograaf, kes satub inetu lahutuse läbi probleemide keerisesse. Võideldes ühelt poolt oma laste kasvatusõiguse eest, ilmuvad taamalt tema ellu mälestused ja inimesed minevikust, mis paraku ei liigitu meeldivate taaskohtumiste kategooriasse. Režissöör on Eric Barbie.

120. TREENING: SCOTT vs PORSCHE

(jänes on Plektrumi logo)

Tänane hommik algas kella 6:30 ajal, sest kella 7:45st oli start Piritale. Nimelt toimus Plektrumi festivali raames selline tore üritus nagu rataste ja autode võidusõit. Võidusõit on vähe palju öeldud, sest tegelikult väga hambad ristis keegi ju ei sõitnud. Mingi väike mõte oli ehk ka näidata seda, et autoga ei jõua sugugi mitte tingimata varem tööle kui jõuab jalgrattaga.

Igal juhul kolmest Tallinna paigast startisid kell 8:30 ratturid ja autojuhid, et siis 9 paiku Vabaduse platsil kokku saada. Minu stardipaik oli rannahoone. Kell 8:05 oli kogunemine, aga et sinna jõuda, tuli mul Kadriorust kõigepealt rattaga Piritale sõita. Ma ei tea kas seepärast et olin vähe unine või sellepärast et olin hooletu, aga igal juhul oli Weizenbergi uulitsas libe. Tagumine ratas jäi trammirööpasse kinni ja enne kui ma arugi sain olin asfaldil pikali. St kukkusin laksti maha - käe jõudsin ette panna ja eriti haigetki ei saanud. Aga uskumatu kiirusega käis see mats. St ma sain aru, et kukkusin alles siis kui ma juba maas olin. Päris naljakas. Riided olid kenasti nüüd porised ja käsi sai vähe muljuda, aga muud pold häda midagi - nii et sõitsin aga Pirita poole kenasti edasi.

Seal olid juba inimesed kohal - meie grupist kaks sõitjat Pent Talvet ja Tarmo Kübard, siis oli minu sõber ja suur rattaentusiast Priit Salumäe - kelle tehtud on ka kõik vahvad pildid, õige pea jõudis ka Jaan Kirsipuu ja Erki Nool - kes oli seekord autoga.

Aga enne veel, kui Erki ja Jaan jõudsid, oli meil ka Pirita rannahoone juures väikene intsident. Nimelt tuli keegi proua Toyota Yarisega ja hakkas riidlema, et kuidas me julgeme tulla jalgratastega eramaale. See oli uskumatult lõbus. St teadmiseks kõigile: Pirita rannahoone juurde EI TOHI jalgrattaga minna, sest seal on keelatud rattaparkimine rannahoone juures ja lähemal kui 20 m. See on ERAMAA. Üritasime selgitada küll, et me ainult korraks tulime siia, sõidame kohe edasi ja ei tee üldse tüli, aga proua Yarisega oli vihane. Vaatamata kangele eesti keelele oli ta siiski otsustanud meid maksu see mis maksab lahkuma sundida. See tal paraku ei õnnestunud. Igal juhul, ilmselt oli tal kiire tööle ning ta ühel hetkel ilmselt otsustas, et mis jalgrattaga lollidega ikka vaielda ning lahkus meie ebameeldivast seltskonnas. Selline pikantne seik siis :) Mina muidugi jäin mõtlema, et millest selline lollakas kurjus inimese sisse tekib. Et hommikul vara viitsid hakata 4 inimesega lihtsalt tõrelema stiilis, mida te tulete siia oma ratastega - nagu see oleks umbes tema taga aed või midagi? No see selleks, lõunaks oli see proua mul juba meelest läinud.

Rattasõit algas nii, et sõitsime aga Pirita teele ja siis juba edasi piki rattateed. Päris äge tunne oli Jaan Kirsipuuga kõrvuti sõita. Ta on ikka uskumatult äge tüüp. Selline lihtne ja sõbralik. Sõitsime grupis kuni Narva mnt.ni. Siis läksid Pent ja Tarmo vähe kiiremini edasi piki kõnniteed, me otsustasime sõidutee kasuks ning üritasime jälgida ka liikluseeskirju. Igal juhul jõudsime Kirsipuuga ühel ajal Vabduse väljakule ning see juhtus 6 minutit enne Erki Noolt ning tema autot. Aga Erki muidugi arvas ka kohe, et ega ratta vastu tal žansse pole, sest hommikune ummik Pirita teel on ju kurikuulus. Seega - täitsime oma eesmärgi igal juhul. Scott oli kiirem kui Porsche :)



Lõpetuseks võib öelda, et oli väga mahe sõit ja väga mahe üritus ning vaatamata alguse viperustele, andis päevaks toreda hoo sisse.

119. TREENING: KUI EI VIITSI, SIIS TASUB UJUDA

Kui on pühapäev ja ei viitsi mitte midagi teha - aga samas pead tegema palju - siis tasub alustuseks lasta üks kilomeeter ujumist. Mul oli eilne päev asjaajamistest tulvil, nii palju oli tegemist, et lõunat sõin kell 21:50. Aga mis te arvate et ma olin jube virk ja kohe väga tahtsin oma asjatoimetusi teha?

Sugugi mitte. Olin laisk nagu hamster ja see ainult süvenes pärast seda kui ma olin isaga ladunud u 3 tundi ahjupuid. Vastu tahtmist ja väga väikese motivatsiooniga läksin ma siiski ujuma. Tegin 1000 meetrit ja minu meelest läks selle peale 25 minutit maksimum, tegelikult isegi veidi vähem. Pärast ujumist oli enesetunne hoopis teine, kõik ülejäänud asjad said tehtud ja Miss Marple'i ajaks olin kenasti abikaasaga kodus ja nautisime juba õhtusööki koos Julia McKenziega, kellel oli sel korral lahendada vaja minu meelest 7 mõrva või umbes nii. Igal juhul ei mäleta ma sellist Miss Marple'it kus nii palju inimesi oleks ära tapetud. Samas, pole ka ühegi Miss Marple'i osa nimi olnud Killing is Easy - nii et küllap põhjusi tuleb sealt otsida. Küll aga on mul hea meel, et režissöör oli vahetunud, sest see eelmine pildikunstnik, kes kõike läbi suka või mingi veidra valguse näitas - tema pildikeel jäi mulle pisut kaugeks. Aga see selleks - nüüd on kõik kõige paremas korras.

Täna õhtul on siis jalgpall ja täpsemalt see jalgpall, kus ma väga tõsiselt vaatan oma võimed üle :).

TARTU RATTAMARATON

Kuigi ma ise Tartu rattamaratonil ei osale, siis sellegi poolest tunnen praegu, et pean avaldama oma poolehoidu kõigile ratturitele, kes momendil võistlevad. Tublid inimesed olete! Head, kerget jalga ja rahulikku rada - ja muidugi mõnusat võidurõõmu finishis!

118. TREENING: TUULISELT JA KÄRMELT

Eile ei olnud minu meelest kellelgi eriti aega. Kõigil oli kiire. Liiklus oli närviline jne. Meil oli Priiduga treeninguks aega umbes tund, napp tund ma ütleks isegi, aga see ei seganud meil tuulise ilmaga rattaid välja ajamast ning Kakumäe ringile tuiskamast. Tuul oli nii tugev, et tahtis nina peast ära puhuda - mis muidugi meeldis Kakumäe rannas lohemeestele ja surfaritele, aga mis tingimata ei pruugi meeldida ratturitele. Samas on muidugi vastutuul kasulik, sest mägesid meil siin Põhja-Eestis teab mis palju pole ning vastutuul on hea võimalus harjutada mägede sõitu ilma mägedeta. Natukene sarnane on.

Nii, aga muidu läks see tunnike ilgelt kiiresti. Nii kiiresti et isegi imelik oli. Ei saanud veel õigupoolest sõitma hakatagi kui tuli juba lõpetada. Aga praegu treenima peab, sest pühapäeval on Tartus oluline võistlus, kus Priit tahab olla naistest esimene kui ma ei eksi. Kas tal see õnnestub? Seda saame teada juba esmaspäeval.

116 ja 117 TREENING: JALGPALL

Vahepeal ma olen mänginud põhiliselt jalkat. Praegu on käimas sellised ettevõtete vahelised mõõduvõtmised ja meil on olnud kaks mängu, esimene oli kontrollmäng - suhteliselt lühike ja teine oli siis juba turniir. ERRi meeskond mängis Swedbanki vastu ning tuli 0:1 kaotusseisust võitjana välja 2:1. Suure panuse andsid Wend ehk Priit Kuusk ja muidugi Dima Kulikov, kes oli ühe värava autor ja teise arhitekt. Well done!

Mis puudutab minu panust mängu, siis ma ei saaks öelda, et oleksin oma mänguga kuidagi rahule jäänud. Kaks täiesti kindlat löömata väravat, üks täiesti ebaõnnestunud nurgalöök. Üldse tundub mulle, et mida rohkem ma jalgpalli mängin, seda halvemini välja tuleb. Ma annan endale veel järgmisel nädalal ühe võimaluse, aga kui ma ikkagi jätkan nii halbu esitusi, siis pole jalgpalli rohkem mõtet mängida ning jätkan ainult ujumise, ratta, jooksu, kepingu ja muude taoliste sportimistega.

INTERVJUU AIN-ALARIGA

Nagu ma mõni aeg tagasi lubasin, siis siin on esimene intervjuu sarjast: Kuidas inimene suutis. St teen Teid, head lugejad, lähemalt tuttavaks inimestega, kes aitasid mul Pühajärveni jõuda ning selle võistluse ka läbida. Esimene intervjuu ei saagi olla kellegi muu kui Ain-Alar Juhansoniga. Aga juttu ei tule Pühajärvest - sest sellest olete nii ehk naa saanud juba lugeda siit blogist küll. See lugu on elust, pääsemisest, otsingutest ja leidmisest.

Ja selleks, et seda intervjuud kuulda, palun pange pähe kõrvaklapid, varuge omale tunnike aega ning klõpsake seda linki: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1200251

115. TREENING: DAVAI BÕSTRA, RJEBJATA KONJAT!

Eile peale tööd, täpsemalt kell 17:30 võtsime sõbra Hannesega suuna Viimsile. Seda loomulikult ratastega. Puhus massiivne taganttuul. Isegi nii hea taganttuul, et kohati kippus spidomeeter sinna 40km/h. Kerge ja mahe oli vändata ja nii kuni Tammneemeni välja.

Tammneemes sigines meie teele aga takistusriba: täpsemalt kaevati seal kaevikuid ning kui ma ei eksi, siis paigaldati veetrassi. Igal juhul oli kaevik mehe sügavune, keset teed olid ekskavaatorid ja u 20 cm laiuine teerada viis mööda kaevikuäärt edasi. Võtsime aga rattad kaenlasse ja tippisime oma rattakingakestega nagu kaks baleriini mööda kallast kuni saime ekskavaatoritest mööda. Kusjuues vene poisid, kes töötasid vaatasid meid ja siis üks karjus ekskavaatorimehele, kes ees oli: "Davai bõstra, rjebjata konjat" - see oli päris äge.

Nii, pärast Tammneemet ei keeranud mitte Tallinna poole, vaid jõudes mere äärde keerasime veel paremale ning lasime piki mereäärt tee lõpuni, sest hea taganttuul oli. Vasakul oli surfarite meka, sest hea tuulega oli neil eile küll vägagi mõnus sõita.

Nii, aga siis pöörasime tagasi. Ning nagu öeldakse, see mis läheb üles peab tulema ka alla - peaaegu sama kehtib tuule kohta, kui kusagile minnes on hea pärituul, siis tulles on suure tõenäosusega vastutuul. Vastutuult tundsime palju rohkem kui pärituult. Kiirust üle 26 ei olnud praktiliselt enam võimalik saada. Kujutasin endale ette, et nüüd olen mägedes ja väga hea oli. St ei olnud vastik vastutuul, mis tapab nii ära, et üldse enam sõita ei jaksa. Oli selline raske, kuid täiesti normaalne trenn.

Kui jõudsime Pirita teele, siis vahetasime rattad korra ära. Ma proovisin Hannese hübriidi ja tema proovis minu maanteeratast. Hübriid oli täitsa hea, aga ma jään enda juurde, et maanteerattast paremat ma ei tea.

Aaa - siin mõned kommenteerijad olid veidi kurjad, et ma üritasin vastandada Keskkütte saates maanteerattasõitu maastikurattasõidule. Ei üritanud. Minu meelest polegi siin midagi vastandada. Maanteeratas on ägedam kui maastikuratas ning selline on minu seisukoht. Mul on väga kahju, kui see kellelegi ei meeldi. Osundan ainult sellele, et me elame demorkaatlikus riigis, mille üks eeliseid on see, et kõigil on õigus oma arvamusele. Positiivset neljapäeva. :)

114. TREENING: AMFIIBINIMENE

Pealkirjast palun ärge järeldage, et ma olen maailma parim ujuja. Kaugel sellest. Kalevis lähevad kõrvalrajal ikka Eesti koondise naised must mööda nagu magavast kassist. Aga enesetunde mõttes on mul hea meel tõdeda, et krool on hakanud pärast triatloni tulema. Isegi tegelikult natukene enne. Usutavasti treeninglaagris tajusin - et nüüd hakkab ujumine juba laabuma. Kui varem oli tihti harilik treeningus-nühkimine minu ujumise ilmestamisel ehk parim omadussõna, siis treeninglaagriga asendus see ujumisega.

Moel või teisel, oli eile jällegi suurepärane ujumispäev. Ma tegin isegi lõike. St ujusin niikiiresti kui suutsin n. pool basseini pikkust ja siis teise poole võtsin rahulikult. Ropp kiiresti läks edasi vahepeal. Selline tunne tekkis isegi korraks, et see polnud mina, kes ujub, vaid mingi loom. Ühtlasi tekib pikal ujumisel selline moment, kus näib et oled veega üks. Nagu amfiibinimene või sinna pooole. Eile oli see amfiibinimese moment täitsa kontides. (või peaks ütlema luudes?)

Kilometraaž hullult pikk ei tulnud. Kokku 1,5 km. Aga selle eest oli hunnitu. Üldiselt lähen vist ja vaatan omale lestad, vahel on lestadega ja nende käelabadega hirmus mõnus treenida ja nii läheb teatavasti ju veel kiiremini edasi... :) Vägev! Küll aga soovitan ujumisega ettevaatlik olla, sest see hakkab meeldima. Ja mida paremini Teil see välja tuleb, seda rohkem meeldib. Karm. Täna tahaks jälle vette!

113. TREENING: UJUMINE KALEVSPAs

Täna vihtusin ühe lihtsa ujumistrenni teha. Käisime Trincuga KalevSpas ning hea oli. Alguses oli selline jõud käe sees, et ma kartsin, et vetelpäästjad sekkuvad ja ütlevad, et mootoriga basseinis ei tohi ujuda. Õnneks see aga väikese hetke pärast asendus lihtsalt tubli treeninrütmiga ja nii ma tegingi lihtsa kilomeetri. Kõik klappis, uued mustad ujumisprillid olid head ja ei lasknud vett sisse, väga mõnus.

Viimastel nädalatel ma polegi jõudnud ujuma. Kui aus olla, siis ma olen isegi rohkem pärast triatloni jooksnud kui ujunud ja see on kahetsusväärne. Ujumine on ikka hiiglama mõnus ja sobib mulle väga hästi. Isegi nii hästi, et meil on Trincuga väikene plaan hakata igal argipäeva hommikul, enne tööd hakata ujumas käima. Pakun et see laeb terveks päevaks toonuse üles ning pakub mõnusat värskendust hommiku alguseks. Pärast tööd võib rattaga sõitmas või jooksmas käia, aga hommikune kilomeeter ujumist tundub praegu vähemalt väga mõnusa plaanina. Eks ma annan märku, mis sellest ideest saab.

Hetkel käib Eesti Türgi jalgpallilahing ja seis on 2:1. Esimene poolaeg saab kohe läbi. Ma väga väga loodan, et Eesti võidab. Igal juhul hoiame siin koertega kolmekesi kõik Eestile pöialt, Triin on paraku tööl. Võitle, Võitle Eesti!

112 TREENING: LÕIGUD KAKUMÄE RINGIL

Eile pärast tööd suundusime koosseisus Salumäe Priit, Neeme Virgo ja ma Kakumäe ringile. Ilm oli apokalüptiline ning üsna tuuline, aga selle eest muidugi sõita oli mõnus. Või no oli ja ei olnud. Me sõitsime seal kokku 5 ringi, esimesel neljal olid lõigud. Meeldetuletuseks: lõik tähendab siis mingi ajaperioodi jooksul sooritatatavat kiiret sõitu teatud lõigul. Kui esimesel ringil ma püsisin peaaegu lõpuni meistersportlastel kannul kiirusega kusagil 37-40 km/h, siis teisel kuni neljandal ringil ma lõikusid teha eriti pikalt ei suutnud. Sest see oli Vä-Si-Tav!

Sõitsin ikkagi päris kiirelt, kusagil 30km/h enamuse osa ajast. Ja mõnus oli ka. Natukene põlved millegi pärast andsid oma olemusolust mingil momendil teada, aga üldiselt ei seganud küll miski - kui tuul välja arvata, mis kohati oli vastu või küljelt, aga üldsiselt ei midagi kosmilist.

Üldiselt on alati rattatrenn lõbus ja räägitakse igasuguseid jutte. Seekord oli rohkem sõitmist ja rääkimist vähem - aga selline see sport on. (Veider mõttetetera tuli praegu, aga ära ka ei viitsi kustutada)

Muide huvitavaid uudiseid siis veel: täna salvestame pühapäevase Keskkütte saate jaoks Vaikoga intervjuu Jaan Kirsipuuga, ma usun et keegi ei pahanda kui ma ütlen, Eesti ühe kõigi aegade parima ratturiga. Räägime muusikast, rattasõidust, Malaisia uuest klubist ja veel mõnest asjast. Seda lugu saab kuulata eeloleval pühapäeval kusagil kella 13 paiku.

SÜGIS 2009

Kuna minu suurim eesmärk Pühajärve Triatlon 2009 on selleks aastaks läbi, siis otsustasin et laiendan veidi oma blogi. Kirjutan nüüdsest ka muudel teemadel, mis osaliselt kattuvad spordiga ja muidugi jätkan treeningutest kirjutamist, kuid samas kõnelen ka Vikerraadiost ja Tööotsijast - mis moodustavad sellest sügisest suure osa minu ajast. Lisaks sellele kirjutan vahel ka filmidest - sest vaatan neid töö tõttu igapäevaselt. Ehk ka teatrist ja elust ja igasugustest erinevatest nähtustest. Ma loodan et triatloni-sõbrad ei pane pahaks, et muid teemasid aegajalt ka sisse viskab...

Aga nüüd siis pisut sellest, mis on uus septembrikuus. ETVs on järgmisel esmaspäeval kell 20:30 saade TÖÖOTSIJA ja ma olen selle saate juht. Saade on aus ja vajalik - iga saate lõpus saab üks inimene omale reaalse töökoha. Siin mõni pilt võtetest Saaremaal...








Eeloleval pühapäeval, 6. septembril kell 12 debüteerime me koos Vaiko Eplikuga ka Vikerraadios saates Keskküte. Tegemist on meeleoluka pühapäevase ajaviitesaatega. See pole Vaikoga meil esimene kord koos teha. R2s kunagi oli hommikuprogramm Silmad Lahti, mis mõnel hommikul kujunes päris meelolukaks. Oleme eetris tavaliselt kaks korda kuus. Meie teine saade on septembris 27. kuupäeval eetris. Ning alates oktoobrist hakkame eetris olema üle nädala. Igal teisel nädalal juhivad Keskkütet Maian Kärmas ning Margus Vaher.

13. septembril, samuti pühapäeval on Vikeraadios eetris aga Jutusaade. See on selline üks ühele saateformaat kus saatejuht vestleb huvitava inimesega. Hakkan seda saadet juhtima kord kuus või isegi kord viie nädala tagant, aga kindlasti tasub kuulata igal pühapäeval, sest teised saadejuhid on Margit Kilumets, Ilmar Raag, Tarmo Tiisler ning Neeme Raud. Selline väärikas seltskond.

Igal juhul tundub mulle juba praegu, et ees ootab huvitav hooaeg, saab näha mis veel juhtub...

111. TREENING: TALLINNA SÕIDUTEEGA ÜHEL TASANDIL OLEVAD RATTATEED ON ELUOHTLIKUD!

Täna sõitsin Priiduga pärast tööd kaks tundi. Keskmiseks 26 km/h, maks kiirus üle 60 km/h, esimese poole treeningust räiges vastutuules.

Nüüd aga siis rattateedest. Kui Te plaanite sõita n. mööda Pärnu mnt.d olevat rattateed suunaga Tallinnast Pärnu poole tipptunni ajal - siis mina seda teha ei soovita! Esiteks on need rattateed ilmselt ainult moe pärast maha pandud, teiseks ei saa autojuhud sugugi igakord aru, et rattateel ei peaks sõitma ning kolmandaks võib n. keset rattateed olla selline suur auk, millesse sissesõitmise korral on vähim kaotus, mis Teid tabada võib 2 rattakummi. Täna oli 2-3 situatsiooni, mis olid väga ohtlikud, seda siis ratturi seisukohast vaadates ning ainult kiire reaktsioon ja õnn päästsid halvimast. Ilmselt oli see viimane kord kui ma sõitsin Pärnu mnt. rattateed pidi - sest terve mõistusega inimene lihtalt ei lähe sellist kogemust rohkem otsima. Mind väga huvitab, kas n. nende rattateede projekteerijad või siis ka linnaametnikud on n. pidanud võimalikuks need rattateed ka ise läbi sõita? Tundub, et pole, sest vastasel juhu oleksid need keelatud. Tõepoolest, olen kohe vihane, sest selline jama ajab närvi. Eriti ajal, mil kõik kohad on erinevaid valimisplakateid täis...

Nii, aga see selleks. Pääsesime siis Priiduga ikkagi läbi ilma kriimudeta ning jõudsime Harku kaudu Tabasallu ja sealt edasi juba Kakumäe kaudu koju. Kokku tuli natukene vähem kui 50km. Harku tee peal on ka muidugi päris huvitavaid autojuhte, kes sõidavad nö napikaid. St seda, et sõidavad ratturist hästi lähedalt mööda, peaaegu et riivates. Tulektaksin siinkohal muidugi lahkelt meelde, et selline riivakas võib lõppeda kurvalt nii ratturi kui autojuhi jaoks, rääkimata sellest, et pole eriti sõbralik. Võib-olla oli täna lihtsalt selline päev - aga üldiselt muutis see mu küll 5 korda valvsamaks. Eks kogenumad ratturid, nagu Priit ja Virgo või ka Ain-Alar on sellest mulle rääkinud, aga tänaseks oli teravaid elamusi küll väheke palju. Loodetavasti on järgmine rattatrenn leebem. Kuigi, tuleb endale ilmselt seljataha silmad kasvatada, sest Sinu ohutus on Su enda probleem - vähemasti kui juhtud rattur olema.

Aga sellegi poolest ja kõigele vaatamata, armastan ma maanteratta treeninguid väga!

PRIIT SALUMÄEGA ROHKEM TUTTAVAKS

Pärast Pühajärvet oli mul kohe selline tunne, et ma teen oma treeneritega inimesed tuttavaks. Alustan muide sellega juba homme, mil salvestan ühe intervjuu raadio tarbeks ning siis panen nädala jooksul nopped sellest üles ka muidugi blogisse.

Juhtusin aga lugema ühte intekat, mis tehtud Priit Salumäega ning kuivõrd ta on mu sõber, siis on mul moraalne kohustus see inteka link ka siin üles panna!

Neile, kes pole Priidust midagi suuremat enne kuulnud, siis ta on üks muhe vana - kes meenutab väljanägemiselt prantslast (minu vanemate üsna tabav tõlgendus), muidu on nobeda jutu ja mõtlemisega tore tüüp, armastab jalgrattasõitu ja head seltskonda. Ta peab Eesti TOP 50 kuuluvat blogi ning lisaks sellele on ta võitnud Pariis-Dakari rattasõidu. (samasugune nagu Pariis - Dakari autoralli, ainult et rattaga!)

110 TREENING: TOILA JOOKS

Toila jooks võib küll kõlada spordivõistlusena, kuid tegelikult see pole mingi võistlus. Vähemalt mitte sel korral nii polnud. Nädalavahetusel Toilasse asja, siis laupäeva hommikul kell 7:30 lubasin endale pisikese jooksu piki rannikut. Hiiglama ilus rannajoon on Toilas muide. Vesi pidi aga jube külm olema ja nii kogu aeg - suvel ka. Nõnda, et ujuma ei jõudnudki. Väga pikalt ei jooksnud, kusagil pool tundi - aga hommiku käima löömiseks piisas sellest kenasti.

Toilas on muide ka Oru park - kindlasti mäletate ajaloost Oru lossi - president Pätsi kunagist residentsi. Lossist pole peale aimatava vundamendi midagi järel, aga park on endiselt ilus ja hoolitsetud. Muide, endise loosi kohapealt avanes supervaade: ühelt poolt orule ja metsale, teiselt merele ja kolmandalt poolt pargile. Kaunis.

TULE AIN-ALAR JUHANSONI TIIMI

Mäletate, ma lubasin, et kirjutan 24. augustil ühest uuest algatusest ja plaanist?

Siin siis lubatud sissekanne, mis tegelikult on isegi natukene tähtsam kui see Pühajärve triatloni projekt - või siis Inimene suudab. Tähtsam seepärast, et Ain-Alar Juhanson - suudab kindlasti. Suudab väga hästi ja poole pikemat distantsi kui läbisin mina. Isegi nii kenasti, et kui kõik sujub ja natukene on õnne, siis võib ta sel aastal vabalt võita Hawaii Ironmani - ehk siis täispika triatloni maailmameistrivõistlused, juhul muidugi kui ta sinna saab sõita.

Tänane seis on see, et 150.000. krooni on puudu. Aga tugev ja innovatiivne, nagu mu sõber ja treener on, siis teeb ta ettepaneku kõigile liituda oma TriSmile Teamiga. Panustades kasvõi ainult 100 krooni (ülempiiri pole) - saad vastu oma nime tema võistlussärgile - millega Ain rahvusvahelises telepildis, sadade tuhandete vaatajate silme all võistleb Hawaiil - eeldusel muidugi, et me teda selles asjas aitame.

Seega ma siis kutsungi Sind võimalusel üles, tegema teoks üks unistus, Ain-Alari unistus, mille nimel on ta näinud vaeva, teinud tööd ja pingutanud väga palju. Kokku üle kümne aasta ning kilometraažilt treeninud viis korda ümber maakera. Nagu Ain ise ütleb: "Ma väga loodan, et see pisike samm, mille astud minu TriSmile Teamiga liitudes, saab olema sinu elus pöördelise tähtsusega. Koos liigutame mägesid. Tule ja ole osa ühes suures unistusest, mis paneb meid naeratama. Liitu tiimiga kodulehel http://team.ainalar.ee/."

109. TREENING: HOMMIKUNE POOLMARATON

Mis võiks olla laupäevahommikul kell 8:40 veel parem - kui teha koos sõbraga üks väike poolmaraton? Esimese hooga ma suudaksin mõelda umbes poolsada paremat asja - ometi, juhtus nii, et just minust sai see imelik tüüp, kes laupäeva hommikul kell 8:40 alustas väga pikka jooksutreeningut. Tegelikult oli meid kolm: Priit Salumäe, tema Alaska malamuudist lemmik ning mina. Kulgesime Harku ja Tabasalu piirkonnas. Ning suures jaos oligi Priidu initsiatiiv täna hommikul selline väike jalaharjutus ette võtta.

Ma sain suhteliselt jooksu alguses aru, et ehk oleks võinud tegeleda ikkagi täna nende 50 muu asjaga, mis oleksid kahtlemata olnud meeldivamad kui pikk jooksutrenn. Samas, seltskond oli nii hea, et kohutav jooksutrass ei tundunudki pärast esimest tundi enam nii hirmus kui alguses. Kõigepealt me jooksime muidugi mingit off-road radu, mida ainult Priit teab. Sain mitu head sahmakat nõgeseid vastu jalgu, jalad täiesti märjaks, sest kohati olime mu meelest soos. Ühtlasi kohtusime ühe albiino koeraga - kes ilmselgelt ärritunult põrnitses meie kolmest jooksuseltskonda ning kui temas oleks olnud midagigi inimlikku, siis oleks ta kahtlemata põlglikult sülitanud meie suunas - sest ega kaks meest ja koer kes laupäeva hommikul metsast välja jooksevad ehk tõepoolest suuremat usaldust ka ei ärata :)

Nii, edasi jooksime tsivilisatsiooni pool - vahepeal paistis puude vahelt meri. Tegime ka kaks joogipeatust - et meie sõber koer saaks ennast veidikenegi veega värskendada. Ja muudkui jooksime ja jooksime ja jooksime. Kokkku jooksimegi 2 ja pool tundi ning umbes 20 km - ehk natukene ülegi. Ega jooks muidu meeldima ei hakkagi, kui tuleb lihtsalt treenida. Nii me siis üritamegi jooksuga sõbraks saada - aga eks see algus raske on.

Eriti positiivne oli muidugi jooksu ajal see, et mõte Priidu abikaasa valmistatavatest pannkookidest tõi mitmel korral naeratuse näole. Ja oli muidugi ka korralikuks stiimuliks selle kannatuste raja läbimisel. Aitäh Janne :) Homme näeb, kas sellest jooksust ka näiteks midagi jalgpalli seisukohalt kasu oli. Sest kell 20 kohtub FC Toompea 1994 Hella Hundi meeskonnaga.
Sulnist laupäevaõhtut!

108. TREENING: ESIMENE RATAS PÄRAST PÜHAJÄRVET EI LÄINUDKI AIA TAHA

Eile õhtul, peale tööd, tegime hr. Salumäega pisikese rattaringi - 40 km. Alguses viibis meie seltskonnas ka hr. Neeme, kes oli sunnitud 10 minutiga lahkuma, sest teda ootasid Vääritud Tõprad. Aga edasi kulgesime me Rocca al Mare Hawaiist, kus käisime minu rattakumme pumpamas, hr. Salumäega kahekesi. Priidul oli maastur mul oli meestur - ehk maanteratas. Ei seadnud me eile eesmärgiks väga tulise treeningu tegemist, seega hoidsime suhteliselt rahulikku tempot - mis pidevas vastutuules oli ka üsna arusaadav. Kulgesime mahedalt Suurupisse ja tagasi, läbi Kakumäe ringi muidugi.

Rattatreening oli väga lihtne. Jalg oli kuidagi eriliselt lahti ja ma tundsin kogu trenni vältel endas pulbitsemas vabastamata energiat. St jõudu oli nii palju, et võinuks ilmselt lasta terve triatloni distantsi vajadusel ühe soojaga ära. Ma polnud nädala jagu ratast sõitnud. Ja esimesed meetrid olid nii head, et tühja koha pealt läks nägu naerule. Teate küll seda tunnet - miski on nii mõnus, et naeratad. Oi kuidas mulle meeldib rattasõit. Kes oleks osanud arvata? Vahel on ikka tuline kahju, et n. koolis ei ole võimalik kehalise tunnis kasvõi proovida maanterattasõitu. Keskkoolis on päris palju igasuguseid kergejõustiku ja mängu alasid, korvpall, jalka, võrkpall jne. Aga rattasõitu võiks ka olla, olen ma vahel mõtisklenud, siis noored teaks, millega tegeleda...

Nii, aga mis me siis tegime selle tunni ja 40 jooksul, mil sõitsime? Põhiliselt mõtisklesime hr. Salumäega eelseisvate plaanide asjus. Osad mõtted olid seotud Ain-Alar Juhansoni ning 24. augusti afääriga, millisest ma veel ei räägi.

Filosofeerisime ka teemal milliseid sportlikke eesmärke võiks endale veel lähiajal seada. Kindlasti ei saa need olema kohe nii mastaapsed kui oli Pühajärve triatlon, aga mingeid sportlikke eesmärke peab inimene enesele aeg-ajalt ikka seadma. Seda enam et kui ainult treenida, siis jääb pool mõnu saamata - võistelda on ka äge. Ja esimene mõte ongi teha läbi praktiliselt kodus toimuv rattavõistlus, Tallinna Rattaralli. Pole vaja kusagile sõita kaugele ega midagi ja kui triatlonil oli distants 90km, siis siin on 78 km. Kõlab nagu üks tubli treening, kas Te ei leia? :)

107. TREENING: 90 MINUTIT JOOKSU

Tere siis kah üle pika aja. Te muidugi arvate, et ma olen nüüd pärast Pühajärvet muutunud laisaks ja ei viitsi enam blogi pidada, ega trenni teha? Eksite :)
Viimati oli treening pühapäeval, ent kuivõrd eile ja üleeile olin Tööotsija saatega võttel Tapal ja Valgas, siis ei jõudnudki midagi kirjutada. Klaarin oma võla Teie ees nüüd.

Pühapäevane treening leidis aset Hiiu staadionil ning tegelikult oli selle nimi Jalgpall. Aga kuivõrd ma mängisin vist esimest korda kõik 90 minutit, siis sellest johtuvalt ka pealkiri - 90 minutit jooksu, sest nii see täpselt välja nägigi. FC Toompea 1994 mängis Trummi SK ja eriti hästi meil seekord ei läinud. Pidime tunnistama 3:1 kaotust. Trenn aga on trenn on trenn!

Huvitav nüanss on jalgpalli juures. Kui triatloni treeningud ei tee jalgu eriti haigeks, siis pärast jalgpalli on 2 päeva jalad, kõhulihased õlad jne kohad valusad. Võib-olla lihtsalt alguse asi ja natukene teised lihased on töös - aga see tabas mind küll teatava üllatusena. Esmaspäeval olin kange nagu Kreeka-E, tänaseks on enam vähem. Ja hea ongi, sest täna õhtul on suurejooneline plaan pakkuda konkurentsi maanterattasõidus Priit Salumäele. Tõsi, viimasel ajal tegeleb ta rohkem filmiarvustuste kirjutamisega, aga kui ma ei eksi, siis on võimalik veel ikkagi ta spordiusku pöörata. :)

Nii, aga praegu kõik. Peatse kohtumiseni!

TÄNUPÜHA

(fotod: Mallor Malmre)
Reede õhtul viisin Ain-Alar Juhansoni, Eesti võimsaima triatleedi õhtust sööma. See oli minupoolne väike viis öelda Ainile aitäh selle poolaasta eest, mis tõi ellu värve, uusi sõpru, sporti ja muinasjutulise koguse positiivseid emotsioone.

Einestasime Pirita Jahtklubis - Triin, Ain ja mina ning peab möönma, et ega me tegelikult eriti Pühajärvest ei rääkinudki. Pigem tulevikust. Lähemal ajal, täpsemalt 24. augustil kuulete neist plaanidest, enne ma kahjuks saladuskatet avada ei tohi. Ent siis kui kuulete, siis usutavasti tunnete - et olete samuti neis osalised. Igal juhul plaanid on head ja positiivsed - kartma ei pea. Ja ei - see pole see uudis, et ma kavatsen järgmisel aastal jälle Pühajärvel osaleda. Aga 24. pole palju aega jäänud, nõnda et veidi kannatust :)



Niisiis, aga nüüd treeningplaanidest. Täna, hiljemalt homme alustan treeninguid Pühajärve triatloni jaoks 2010. Natukene rohkem kui aasta on jäänud, nõnda et on paras aeg alustada. Ilmselt kujuneb esimeseks treeninguks jalgrattasõit, aga võimalik ka et jalgpall - sest FC Toompea 1994 mängib homme õhtul Hiiu staadinil oma järjekordse kohtumise, kus ka mul on plaan osaleda. Igal juhul, järgmisest nädalast on blogi taas korralikult aktiivne, sest mõnepäevane treeningpuhkus ning taastumine on järgmise nädala algusega lõppenud. 2009 aasta triatlon on läbitud, elagu Pühajärve triatlon 2010!

TAASTUMISPROTSESS JA MÕNED PILDID

Kuidas siis enesetunne on kah? Ma pean eelkõige silmas neid, kes Pühajärve triatloni läbisid?

Tegelikult ju hakkab täna juba looma. Mul näiteks ei ole enam jalad valusad - saab ilma lonkamata käia. Isegi parem põlv ei tee enam eriti häda - mis pärast võistlust oli küll üsna valus. Aga muidu on ju väga hea!

Taastumiseks käisin ma kaks korda ujumas. Pühapäeva hommikul väga õrnalt Pühajärves ja eile õhtul ka veel üsna rahulikult Kakumäe rannas. Okei - ujumiseks on seda palju nimetatud - sest see oli pigem ju suplus.

Nagu ütleb üks mu triatleedist sõber, siis kõige parem taastataja lihastele on õlu. Õlu teeb lihase pehmeks ja võtab lihasvalu. Ning tõeoolest nii ta teeb :) Seespidiselt mõjub väga hästi. Pole vaja kuritarvitada, aga B-vitamiini saab õllest tõepoolest kõige paremini kätte. Muide, üsna mitmed sportlased joovad pärast eriti pikki võistlusi või raskeid treeninguid just pudeli õlut - mitte n. spordijooki. Seega ei maksa peljata midagi.

Niisiis, aga nüüd liiguvad mõtted juba vaikselt uute treeningute juurde ja olgugi et enne neljapäeva ei lubatud mul sportida, siis kange tahtmine on juba homme midagi sportlikku teha. Trenni või nii...
Ratast tahaks sõita juba, ujuda tahaks samuti. Joosta ma veel ei soovi, tänan pakkumast! Aga küllap seegi varsti tuleb.

Igavene imelik on see sport. Alguses teed natukene, siis vähe rohkem ja nii edasi - kuni ühel hetkel oledki triatleet valmis ja keha nõuab oma iganädalaseid treeninguid. Pisik millest ilmselt niisama lihtsalt lahti ei saa - ja hea ongi.

Aga lubasin ju pilte ka. Siit nad tulevad:

Autor: Jarek Jõepera www.jarekj.com













Järgmiste piltide autor on Erkki Vähi: erkki@futureimagebank.com
Palju rohkem pilte leiate: http://picasaweb.google.com/erkki668 aga enne kui kusagil kasutate, küsige ikka üle Erkkilt.

KÜSIMUS ÕIGEST PAIKNEMISEST SÕIDU JA/VÕI JALGRATTATEEL

Kui mäletate, siis 104. treeningus tekkis meil pisikene liikluseeskirja alane küsimus. Kuidas siis oleks õige liigelda maanteerattaga? Võib seda teha sõidutee ääres või peaks seda tegema ikkagi jalgrattateel?

Pöördusin selles küsimuses vandeadvokaat Indrek Sirgi www.sirk.ee poole ning siin on tema vastus:


Jalgrattaga liiklemise nõuded on reguleeritud liikluseeskirja XXV peatükis.

LE § 234 sätestab, et jalgrattaga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal.

Samasuguse nõude kehtestab ka uus liiklusseadus (ei ole veel vastu võetud, kuid on juba Riigikogu menetluses) - § 30.

Õiguslikus mõttes on jalgrattaga liiklejal kohustus liikude jalgrattateel. Seega kui jalgrattateel liiklemine tundub ohtlik, siis tuleb valida kas ohutum sõiduviis (liikuda aeglasemalt) või valida selliseks sõitmiseks mõni teine tee. Kehtiv õigus ei anna kolmandat võimalust - kas see on mõistlik ja õige või mitte, on igaühe enda otsustada.

Eraldiseisev jalg- ja jalgrattatee võib tähendada ka seda, et sõiduteel ei pruugi olla arvestatud jalakäijate ja jalgratturitega. See tähendab, et sõidutee võib olla kitsam, teepeenar puududa jne. Seetõttu võib (aga ei pruugi) sellises kohas sõiduteel jalgrattaga või jalgsi liikumine olla ka ohtlikum kui teel, mille kõrval puudub eraldi jalgrattatee.

Asjast huvitatutel on võimalik uue liiklusseaduse eelnõu kohta oma ettepanekuid esitada - esimene lugemine Riigikogus 16.09.2009.

PÜHAJÄRVE TRIATLON 2009

foto: Jarek Jõepera www.jarekj.com

Niisiis, Pühajärve triatlon on läbitud. Inimene suutis ja suudab endiselt. Täpselt samamoodi suudate ka Teie mu head lugejad - kui vaid tahate. Inimese vaim on tugev ja suudab alistada tegelikult kõik võetud eesmärgid. Küsimus on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt vaid tahtes. Sest päeva lõpuks on ikkagi raudne tahe see, mis jääb kestma, isegi kui lihased on juba krambis ja põlved valusad. Enne kui ma jõuan täpsema kirjelduse ja meeleoludeni tahan ma teha ühe sügava kummarduse kõigi lugejate ees - sest Teil on suur osa selles, et ma 7 tunni, 14 minuti ja 41 sekundiga finisheerusin. Teie ja see blogi innustasite mind mõnedel talveõhtutel trenni minema - ka siis kui väsimus oli ropp ja parema meelega oleks diivanil telekat vaadanud.

Aga nüüd siis kõigest täpsemalt: Hommikut alustasin ma mustikate, kohvi ja neljavilja pudruga. Öö enne võistlust magasin väga hästi ja oleks veelgi maganud, kui hommikueine poleks peale pressinud - aga sööma pidi kindlasti enne 9t. Pärast sööki jätkus rohke magneesiumi rikka vee joomine Narazan - kui ma ei eksi oli mark (müüakse enamikus kauplustes). Jooma peab Priit Salumäe ja Virgo Neeme sõnade kohaselt nii palju, et kollast kust enam ei tuleks. Pardon my French.

Nii - ja siis ma muudkui jõin, käisin vetsus, jõin jälle jne kuni võistluseni välja. (mis oli väga õige otsus) Joomine on hästi oluline seetõttu, et selle 7 tunnise päeva jooksul jõuab kehast irduda ikka kogu vedelik ja üsna kärmelt sealjuures.

Duši võtsin ma sel hommikul väga pika. Et ka läbi selle keha võimalikult palju vett omastaks. Ja närvis olin ma ka, mis tegi mu üsna turtsuvaks kaaslaseks. Aga õnneks on Triin mõistev :). Edasi läks nibude kinnikleepimiseks. Kõlab naljakalt? Aga tegelikult on asi naljast kaugel. Kui nibusid kinni ei kleebi, hõõrub särk nad ära, isegi nii ära et hakkavad verd jooksma. Ja uskumatult ebameeldiv on - kui lisaks kõigele muule mis Sul jooksu viimasel ringil valutab ka veel nibud verd jooksevad. Elva triatlon tegi nibude kinnikleepimise vajaduse väga selgeks!

Nii ja siis oligi kell järsku nii kaugel, et stardini oli vaid tund. T1 ja T2 kotid (vahetusalade riided - ujumiselt rattale ja rattalt jooksule) olid eelmisel õhtul juba pakitud ja ratas oli mul autos. Auto juures panin rattale numbri - 30 (nagu TOMM30 - meie tiim - suured tänud korraldajatele) võtsin kõik vajalikud pakid ja siirdusin vahetusalasse - ratas jäi sinna koos rattariietega ootama, samuti jooksuriided. Ja siis! Katsusin ratta esimest kummi (aega jäi ujumise stardini 18 minutit) ning mõistsin väga selgelt, et sellise kummiga ma seda rattasõitu ei lõpeta, sest see on liiga tühi. Läksin kiiresti otsima rattapumpa - nägin sõber Virgot, tal oli masin juba kinni ja võti sõbra käes. Edasi kohtusin Pikantse Rosmariiniga, kellel oli sama mure - aga tegelikult leidsime probleemile leevenduse Hawaii telgist. Ainus jama oli see, et see oli u 100 m vahetusalast - kus mul ratas oli juba valmis ning telki pidi minema rattaga. Polnud muud teha kui jooksin tagasi vahetusalasse, võtsin ratta, jooksin koos rattaga Hawaii telki ning sain kummi täis. Hawaii mehed olid abivalmid ja pumpasid ise täis, nii kaua kuni ma närvitsesin. Stardini jäi 8 minti. Jooksin vahetusalasse, sõin ära esimese geeli, ajasin selga ujumiskombe. Huh, jõudsin. Pinge läks maha - jõudsin isegi vees teha ennast märjaks - jäi 20 seki stardini.

Seekord positsioneerisin ma ennast ujujate seas ideaalselt. Praktiliselt vist kohe esimeste seas sain vette ja andsin ainult hagu. Tõsi - uus ujumismüts - mis pidi kõigil peas olema oli mu suure pea jaoks selgelt väike, mistõttu oli ta natukene ebamugav ning teisel ringil võttis kuidagi vee vahele, nii et ma tundsin kuidas vesi lainetas pea ja mütsi vahel - aga võimalik et see oli ka ainult mu ettekujutus.

Igal juhul, sain minema kenasti ning esimese ringi tegin päris kiirelt. Ujujaid läks minust mööda ja mina sain ka mõnest mööda - mingeid kokkupõrkeid polnud ja seetõttu läks kõik üsna libedalt. Teise ringi ajal alles tuli õige ujumise tunne sisse ja olgugi et see läks mul veidi aeglasemalt kui esimene oli hiiglama hea ujuda. Mõtlesin igasuguseid asju - tööst mõtlesin ja kodust ja sõpradest jne. Ujudes on väga hea omi mõtteid korrastada. Teise ringi lõpus hakkasin visualiseerima väljaminekut ning rattariiete ja kõige muu vahetust. Rattapüksid olid mul all - mis tähendab seda, et saab kiirelt minema. Veest välja tulles talitasin nii, nagu blogilugeja Märten õpetas - jätsin mütsi ja prillid kombe varukasse ning vabastasin ülakeha kombest jooksu käigus vahetusalani. Vahetusalas sain koti ilma viperusteta kätte, jalga sokid, selga rattasärgi, mille tagataskutes olid geelid ning jalga rattakingad. Ühe geeli tegin kohe sistaks, edasi jooksin rattani, panin kiivri pähe ja kinni, rattaga jooksin vahetusala lõpuni ning siis juba tõusin rattaselge ja uhasin edasi.

Ratta algus oli seekord ideaalne. Tõepoolest, kiirus jõud - kõik asjad olid tip top. Isegi esimene tõus Otepääle ning Mäe tänavale ei heidutanud eriti. Keskmine kiirus oli väga hea ja kogu esimene ring oli minu võimeid silmas pidades super. Ringiaeg 1:05 - mis oli isiklik rekord sel rajal. Vahepeal oli mõnus märgata Triinu, kes ATV pealt kõiki triatleete sealhulgas mind filmis. Meil on muide nüüd 2 ja pool tundi materjali sellest suurepärasest võistlusest ja kindlasti paneme mõned lõigud ja siia üles ning mine tea, ehk teeme isegi ühe väikese filmikatsetuse, aga sellest järgmistes sissekannetes.

Mis oli rattaringide ajal veel uskumatult meeldiv ja toetav oli toetus. Praktiliselt kõik triatleedid, ergutasid ja innustasid mind. Alates Ain-Alar Juhanosnist, Kirill Kotsegarovist ja Priit Ailt'ist lõpetades rahvasportlastega, nagu Ivo Härms jne. Ja mitte ainult mind, vaid ka kõiki teisi. Igal juhul - ratas läks täpselt nii nagu me Ain-Alariga planeerisime: kokku 3:27 - lootsime 3:30t - nii et isegi paar minutit võitu. Teine ring oli ajaliselt 1:10 ja kolmas u 1:15 - möönan, et kolmas ring oli kõige raskem. Aga ei midagi võimatut. Väga mõnus oli ka Mäe tn. tõusul olev kommentaator - nagu ka põhikommentaator Pühajärve ääres. Pean ütlema, et nii professionaalseid spordivõistluse kommentaare oli lust kuulata. Asjatundlikud ning innustavad - just see mida vaja! Rattaringidel võtsin kokku 6 geeli - millele jõin peale ohtralt vett, janu korral jõin spordijooki. Mäe tn. tõusul sai oma tagavarasid hoo pealt täiendada. Tegelikult peab natukene harjutama ka geeli võtmist, sest u 3 geeliga suutsin ma ennast mõnusalt üle kallata, nii et kleepuv limajas vedelik kattis mu pükse, käsi, nägu jne - mis polnud ehk kõige mõnusam - aga samas ei olnud ka liiga hull. Sest kui geel ära lahtus, siis ta enam ei kleepinud ja sõita sai küll.

Üks mõnus seik oli veel see, et mind nõelas mesilane, kellele ma kolmandal ringil otsa tuhisesin. Täpsemalt ta takerdus mu kiivrisse ning pani kohe paugu ära. Aga see ei olnud sugugi halb. Pigem ma ütleks andis isegi hoogu juurde :)

Rattalt jooksule läks vahetus ka sujuvalt ja kiiresti. Vahetasin ikkagi ka püksid, sest rattapükstega millel on padjad tagumiku peal ei julenud joosta. Äkki hakkab veel kõige hellemast kohast hõõruma või midagi... Jällegi lasin ühe geeli ära ning panin 6 uut rattasärgi taha taskutesse, millega läksin jooksurajale. Ja pikk jooksurada see tuli!

Meenutuseks: ratast sõitsin 90 km 3:27ga - jooksin 21 km 2:57. Nagu blogiski tähelepanelikud kommenteerijad märkisid, pole jooksmine minu trumpala. Nii juhtuski. Esimesed 3 km läksid veel üsna lahedasti, järgmised 7 - mis kulgesid seljaga Pühajärve SPA poole olles vasakule, olid väga rasked. Peamiselt tänu mõrvarlikule tõusule, mis viis võistlejaid joogipunkti juurde. Ain-Alar, kes oli raja autor - pole tegelikult üldse nii õel ja paha inimene - kui sellest jooksurajast võiks arvata. Ta on tegelikult hea, sõbralik, meeldiv ja hästi sümpaatne noormees. Aga see jooksurada, see võttis ka kõvematel meestel jala pehmeks.

No ja nii oligi. Esimene jooksuring oli veel suhteliselt okei. Kõndisin ainult tõusudel ja muidu üritasin ikka joosta. Ehk oleks võinud rajal joogipunkte natukene rohkem olla, aga samas midagi hullu ka polnud. Teisel ringil pähe pandud müts (aitäh) aitas ka oluliselt kaasa, sest u 30 kraadi oli õhk ja päike lõõskas lagipähe. Ja nagu ehk mõned on märganud, siis juustega pole mind just eriti õnnistatud, nõnda siis et vastu kiilakat kuumav augustipäike oli päris kuum. Samas valge müts ja veega kastmine olid mõnusad abimehed. Ometi - see kõik ei päästnud mind haamrist teisel ringil. Ja haamer tuli kogu oma raskuses mu õlule. Õnneks olime teise ringi praktiliselt kogu pikkuses koos Raimond Pihlapiga (ökotalumees Elva kandist). Ja nii me siis toetasime üksteist ja innustasime ja hambad ristis surusime edasi. Raimond muide kasvatab vilja ja on üks äraütlemata meeldiv triatleet! Nii - veel tabasid mind teise ringi viimasel 7 km kerged krambid või õigem oleks öelda krambihoiatused, mis väga mõnusaks võistluse lõpuosa ei teinud, kuid ega siis inimene ühele krambile alla ei vannu. Las ta pitsitab, edasi tuleb liikuda. Mis veel oli tore, siis viimasel kahel km tuli meile kampa minu ülemus Hanno Tomberg, kes tuli meile jäneseks. St seda, et tegi tempot ning aitas kiiremini lõpuosa joosta. Mulle see väga sobis, sest samm läks kiiremaks.

Uskumatu oli ka muidugi Pühajärve publik, kes praktiliselt kogu raja vältel näitas häälekalt oma poolehoidu. See oli nii ergutav, et peaaegu oli õhus tunda inimeste mõttejõudu, mis sind edasi lükkas. Finišis oli hea tunne.

foto: Ester Mägi.

Õnnitlused sõpradelt ja Triinult paar topsi värsket vett ja kõik oli läbi. Isegi natukene nagu tühi tunne oli korraga - et mis siis nüüd edasi. Võistlus on lõppenud... Aga see läks peagi üle. Tegelikult oli mul isegi rohkem rõõmu kui oma lõpetamisest sellest nüansist, et mitukümmend inimest ütles mulle, et mu eeskuju ja blogi ja Terevisiooni lõigud innustasid neid Pühajärve triatlonil osalema. See tunne oli kõige võimsam emotsioon. Kui kristalselt aus olla.


Mida siis veel öelda? Kõigepealt seda, et ma tahan öelda aitäh Ain-Alar Juhansonile, koos abikaasa Eveliniga. Ain-Alar on parim triatloni treener - keda üks inimene võib omale tahta. Ma usun et kui ta kunagi lõpetab tippspordi sportlasena, vormib ta Eesti triatloni täiesti uuele tasemele treenerina. Tema oskused ja suurepärased õpetused on tase omaette, tema kannatlikkus ja teadmised triatlonist on entsüklopeedilised. Lisaks sellele, julgen ma öelda, olen saanud omale juurde ühe väärt sõbra.



Samuti tahan esile tõsta Priit Salumäed ja Virgo Neemet - nemad on ladunud mu rattatreeningute vundamendi. Õpetanud mind rattasporti armastama ning kindlasti teinud minust ratturi.

Eriline tänu Priidule, Endlile ja kogu Hawaii Expressile!

Anti Arakule (abikaasa Evelyniga) tahan ma öelda aitäh treeninglaagri ja sellega seonduvate mõnusate hetkede eest. Lisaks suured tänud Andre Poopuu, Uko Paasik, Kristjan Laanemaa ning kogu Pühajärve ja 113 Team. Aitäh ka dr. Mihkel Mardna, tänu kellele õnnestus selgeks teha, et olen triatloni jaoks kõlblik. Ning kes ravis mind põskkoopapõletikust terveks!

Treeningpartnerid selle aja jooksul - Ester, Heiki, Hanno, Ken, Dea, Hannes, Müts, Lauri, Kati, Heiki, Tanel, Eva, kõik ühistreeningkaaslased - suur-suur aitäh teile kõigile!

MyFitness ja Kalev Spa ning teie toredad treenerid - suured tänud ka teile!

Ja muidugi suur tänu mu vanematele, Kristale ja Toivole ja õde Liinale, kes mind toetasid. Triinu vanematele - Mallele ja Hallarile ning Anettele ja ka Margile ja Mari-Liisile.

Aga väga suur kallistus mu armsale Trincule, kes oli mu muusa ja mu suurim tugi kogu selle 7 kuu jooksul, mis ettevalmistusprotsessile kulus. Nojaa siis muidugi ka Smirrele ja Trollile pikk pai (meie jackrussellid).

Südamlik tänu ka kõigile, kes nõu ja jõuga abiks olid, kommenteerisid, pöialt hoidsid ning lihtsalt blogi lugesid. Oli väga tore ja emotsionaalne aeg!

Tulevikuplaanid: 2010 Pühajärve triatlon - ühtlasi on kõigil võimalus ennast aastaga vormi viia ning minu blogi jälgides treeninguid kaasa teha. Lähemal ajal tutvustan ma ka kõiki suuremaid blogi kangelasi intervjuu vormis. Alustan Ain-Alariga ning kui Virgo ja Priit ja kõik teised ka nõus on - siis teen Teid nendega lähemalt tuttavaks. Sest tegemist on ägedate tüüpidega. Lisaks plaanime teha ka videolõike 2009 a. triatlonist ning kui kõik läheb väga hästi - isegi natukene paremini kui loodame - siis teeme ka väikese dokfilmi sellest teekonnast, mis algas 3. jaanuaril ning lõppes 8. augustil. Blogi peab edasi ning ärge teiegi, head sõbrad, võõraks jääge. Sest luhats.blogspot.com - ootab Teie külastusi ja minul on nendest siiras heameel.

Tänan Teid südamest,
Teie,
Tomm

MU ARMSAD LUGEJAD...

Olen praegu veidi hell ja emotsionaalne, sellepärast palju ei kirjuta. Homme luban pikka ja korralikku sissekannet. Praegu tahan öelda ainult ühte:

INIMENE SUUDAB!

ÕHTU ENNE VÕISTLUST

Praegu on siis rahulik õhtupoolik ning millegi üle pole enam põhjust eriti muret tunda. Sest teatavasti ette pole mõtet muretseda ning tagantjärele on ka tobe muretseda. Igal juhul penen siia mõned pildid enne võistlust. Ujumismütsi proov, minu number jne.
Palju ei kirjutagi, sest aeg on juba hiline.

KIRJALIK OTSEÜLEKANNE TWITTERI KAUDU

Minu abikaasa Triin on nii kena ning hoiab homme Teid ka rajal toimuvaga kursis. Selleks on kõike lihtsam olla mu blogi lehel ning jälgide uusi säutse, mis Twitteri nimelise - pildi all oleva - pealkirja alla ilmuvad. Nii saate kursis olla sellega, mis rajal toimub ja millisel hetkel tasub eriti pöidlaid hoida - mis teeks mind väga õnnelikuks. Võib ka Twitteris otsida Luhatsi nimeline kasutaja üles ning tulemus on sama. Stardini on jäänud veidi enam kui 24 tundi.

Pühajärvel näeme!

105 ja 106 TREENING: VÄGA KERGE JOOKS JA UJUMINE

Kuivõrd sel nädalal, ehk täpsemalt homme ongi mul kohtumine reaalsusega, siis ei tohtinud eriti raskeid treeninguid teha. Oli 30 minutiline hilisöine jooks, sest oleme uue saate Tööotsija võtetega seoses parajasti Saaremaal ning päeval polnud aega.

Ning eile oli päras-tööd-ujumine, mille sai ühtlasi ühildada saatele promo tegemisega. Ujumine oli lühike - nii 15, 20 min - rohkem veetunnetuse saamiseks.

Oluline on end mitte liialt väsitada enne homset starti. Täna on puhkepäev, mis tähendab tegelikkuses pikka sõitu Saaremaalt Otepääle. Homme kell 11 on aga start ning koos sellega u 8 tunnine võistlus Lõuna-Eesti varjulises rüpes.

104. TREENING: RATAS LAHTISE JALAGA

Ma väga loodan, et suutsin Teid pealkirjaga praegu intrigeerida. Mida see lahtine jalg siis tähendab?

Tegelikult tähendab see seda, et hea ja kerge on sõita. Natukene nagu tunned ise ka, et jube hästi läheb ja see ainult innustab. Sõitsime Virgoga Piritalt Tammneeme poole ja tagasi. Pirital kogunesid juba kõik Madonna kontserdi külastajad ning see muutis Lauluväljakuni sõitmise suhteliselt aeglaseks, aga sealt edasi läks nagu lepase reega ma ütlen!

Ma natukene kahtlustan, et siin on oma osa ka Virgol, kes pani mu ratta õige positisiooni või passatka paika. Kruttis natukene klotse, mis on kingade all ning ühtlasi vaatas sadula ka üsna tähelepanlikult üle. Teine asi oli see, et ma olin ka hästi puhanud, sest eile tundsin ennast jube väsinuna millegipärast, mistõttu ma trenni ei teinud - treeneri loaga muide! Võimalik ka muidugi, et Elva triatlon andis mingi paugu sisse, mis alles praegu avaldub - raske öelda. Igal juhul oli väga mõnus sõita.

Keskmiseks tuli 28,5 (seal sees on ka tiksumine Lauluväljaku läheduses), mis polnud sugugi paha. Ma usun et korraliku tee peal oli keskmine kusagil üle 30 km/h.

Aa, üks väike ekstsess oli ka. Nimelt praktiliselt tühjal Viimsi teel sõitis meile kõrvale politseiauto ning selles viibivad korralvalgurid käskisid minna rattateele. Kuivõrd meie keskmine kiirus oli 20 km/h, mida me üritasime ka politseinikele öelda, siis küsisime, et kas see on mõistlik? Rattateel nimelt ei tohi ratturi kiirus ületada 20 km/h. Meile anti aga vastuvaidlemist mitte tolereerivas toonis käsk minna rattateele - mida me siis ka tegime.

Nüüd tekkib mul küsimus - kuidas peaks siis üldse jalgrattasporti - ma pean silmas maanterattasporti, kus paljudel ratturitel küünivad kiirused ka 40, 50 km/h harrastama, et ühest küljest mitte rikkuda liikluseeskirju ning teisest küljest ka mitte kujutada ohtu jalakäijatele ja rulluisutajatele, kes samuti rattateel liiguvad? Ma olen kahjuks näinud jalgratturi kokkupõrget jalakäijaga ning uskuge mind, see pole eriti meeldiv pilt kui u 8 aastasel poisikesel kõrvust verd tuleb ning laps valust nutab. Samal ajal tunneb jalgrattur ennast uskumatult räbalalt, nii räbalalt et hakkab peaaaegu et ise nutma... Aga see selleks, kuidas on õige? Selle kavatsen muide välja uurida ning siia blogisse ka kenasti kirja panna!

Aga muidu, eks politseinikud teevad ka ainult oma tööd. Ning ma tahan olla korralik rattur ja tubli liikleja, nii et siin on tegelikult küsimus selles kuidas on õige!
Igal juhul - järgmise treeninguni. Ning kõik, kes praegu Pühajärveks valmistuvad, siis väikese Tommi soovitus on, ärge sel nädalal väga kõvasid trenne tehke :) Mina ei tee.

VÕISTLUS ELVAS

Esimene võistlus on seljataga. Ohhohohohohoooooo ma ütlen Teile! Igavene mõnus on. 750 m ujumist, 20 km ratast ja 4,5 km jooksu. Seda võib nimetada kontrollstardiks enne Pühajärvet. Igal juhul olin kenasti kell 13:30 stardis ja isegi veidi elevil, et mitte öleda nats närvis (tõmbasin esimese hooga trikoo valetpidi selga). Enne seda oli läinud rattakumm katki (enne starti), aga õnneks on mu treener Ain-Alar Juhanson kuldsete kätega ning ma pakun et u 4 minutiga oli see väljakutse likvideeritud.



Jooksime stardihüüde peale vette ja ujumine läks lahti. Hoidsin ennast u 4 ritta ja püüdsin siis ääre poolt läheneda poidele. See oli ilmsege viga, sest suures summas ja rapsimises sain ma kõigepealt kelleltki jalaga näkku :) Mitte Chuck Norrise pöördega löögi, vaid kogemata ujudes väikse laksu vees. Valus eriti polnud, aga korraks lõi rütmi ikkagi segi ja tõmbas hoo maha. Aga ega siis sellest ei lase ennast üks triatleet segada, ujusin muudkui aga edasi. Tulin veest välja ma usun umbes 50nendana või kusagil seal. Ning kogu võistlus mul nendel kohtadel kulgeski. Kokku oli võistlejaid 58 või 57, nii et mitte esimeses pooles te ei leia mu nime!

Aga edasi, ujumine võttis natukene ootamatult läbi. Ning ma ei saaks öelda, et ma oma ujumise tulemusega rahul olen. Pigem vastupidi. Vahetusala läks kiiresti ning ratta seljas tundsin ennast märksa tugevamini. Aga ikkagi oli ka ratta algus kehv - keskmine kiirus ei tahtnud sugugi tõusta üle 26 km/h. Kokku oli sõita 20 km ning 5 km ma leidsin ennast, võtsin kokku, sain hingamise paika ja kohe tõusis ka keskmine esmalt 30km/h peale ning mingist hetkest lasin juba keskmisega 36, 37 km/h - mis minu meelest on tubli.

Kui rattalt edasi jooksmisele läksin, sain teada uue nõksu. Nimelt tuleks tossupaelad kinnisiduda enne vahetusala ning rattalt jooksule üle minnes lihtsalt tossud jalga tõmmata. Nii võidab 30 sekundit.

Mõistagi ma pelgasin jooksu kõige enam, aga välja tuli selline huvitav nüanss, et jooks oli vaat et kõige parem minu tänastest aladest. Keskmine kiirus jooksus 10km/h, viimasel ringil ka väikene spurt - nii et täitsa üllatavalt oli jooksmine väga hea.


Kokkuvõttes 54 koht - 1 tund ja 28 minti kõikide alade läbimiseks kokku, protokolliga saab tutvuda: http://triatlon.ee/docs/tulemused/2009/elva_tri/st3_yld.pdf

Enesetunne suurepärane, väsimusaste väike ja tuju hea.

Tahan veel esile tõsta inimesi, nii triatleete kui sellega seotud inimesi ja pealtvaatajaid. Uskumatu toetus ja sõbralikkus on see, mida ma Elvas tundsin ja kogesin. Tahan kõigile öelda südamest suur tänu. Olen liigutatud!

Eriti suur aitäh muidugi Juhansonide ja Salumäede perele ning Triin Luhatsile, kes oli vapralt raja kõrval ning kelle tehtud on kõik need kaunid pildid, mida on nii tore illustreeriva materjalina kasutada. Pühajärve triatlonini jääb täpselt nädal.