42, 43: RÄIGET TAHTEJÕUDU NÕUDVAD TREENINGUD

Arvasite juba et ma rohkem trenni ei teegi? Vale vastus. Teen küll. Vahepeal oli lihtsalt nii kiire periood, et mul oli sisuliselt kaks varianti, kas teha trenni või kirjutada blogi. Valisin trenni.

42. treening oli teisipäeval, pärast Andres Mustoneni Tähelaeva salvestust. Ma ei tea kuivõrd kõik lugejad on kursis televisiooni spetsiifikaga. Ilmselt see on muidugi iga saatejuhi ja inimese puhul ka erinev. Aga minu jaoks on selline suurem otsesaate režiimis salvestus alati üsna võimas kogemus. Eriti kui külaline on ühelt poolt särav ja karismaatiline, aga teisalt ka nõudlik inimene. Mulle meeldib oma saateid korralikult ettevalmistada, et salvestus sujuks võimalikult hästi. Salvestus kui selline on aga kummaline nähtus - sest kui Sa ikka üritada kõigest hingest head saadet teha - siis energiat läheb kõvasti. Nimetatud Tähelaevaga läks energiat nii kõvasti, et kui istusin õhtul kodus tugitooli, siis enne poolt tundi ma ei saanud lihtsalt püsti. Vaimne ja emotsionaalne pinge oli nii suur ja motivatsiooni trenni minna oli praktiliselt võimatu leida. Sellist enesetunnet ei ole n. pärast triatlonivõistlust - et ei suuda püsti tõusta, aga vahel pärast mõnda saadet olen seda enne ka kogenud. Lihtsalt sa paned kõik endast ära - nii et sisse ei jää ei vaimses ega füüsilises plaanis midagi alles.

Nii, aga see selleks. Ma siiski sain sealt tugitoolist püsti. Vihaga panin selga trenniriided ja läksin jõusaali. Väntasin esmalt 20 minutit saadet, lugedes ühte Vana-Roomast pajatavat raamatut. Misjärel tegin 25 minutit kangi ja hantlite harjutusi (ilma raamatuta). Kokku 45 minutiline trenn.

Spordil on kummaline omadus. Ta taastab vaimu. Vähemasti mulle nii näib. Pärast seda 45 minutilist sporti ma olin ilmselt paremas vormis kui enne trenni. Ja ma niivõrd ei räägigi siin füüsisest, kui vaimsest. Muidugi olin ma väheke uhke ka, et suutsin ikkagi treeningu ära teha. Aga nii suurt blokki enne trenni pole mul vist siiani olnudki. See oli tõeline eneseületus.

43. treening oli lihtsam, aga mitte väga palju. Selle tegin ma eile pärast Tööotsija salvestust Pirital. Muide, salvestuse käigus tegin ma esimesed rattatiirud ka ja oi kui armas on jalgrattasõit. Kui me siin ikkagi spordist räägime, siis jooksime on tore, kohati isegi nauditav, aga jalgrattasõit on nagu puhkus. On ikka mõnus tunne küll, kui asfalt on kohati peaaegu kuiv ja kumm suriseb piki teed....

Otsisime Hawaii Expressi jalgrattamehhaanikut. Leidsime muidugi ka. Ja kuna mul olid trenni riided kaasas - siis palusin kolleegidel oma seljakoti telemajja viia ning ise katsin selle maa TOPist telemajani joostes. Selge oli, et see jooksumaa ei tule nii pikk kui tavaliselt, sest distants oli umbes 5 km pikk - otsustasin ma võtta tavalisest sörgist kepsakama tepmo. Ning põrutasin hoogsalt minema. Olin telemajas 32 minutiga, mis tähendab, et ligi 10 km oleksin jooksnud siis tunni ja nelja minutiga. Okei - ilmselt see pole päris 5 km - vaid umbes 4.8 - 4.9 km. Aga ikkagi - selge on see, et sellise tempoga ma 42 km ei kesta. Seega siis neli ja pool tundi on ebareaalne. Viis ja pool tundi maratoni ajaks - ilmselt reaalne. Harjutan edasi.