TERVISEJOOKSU VÕIMALUSED AVANEVAD KOLMAPÄEVITI

(foto: Jarek Jõepera)

Selline jutt ka veel. Et kes tahab praegu jooksmisega alustada või ka kepikõnniga, siis on praegu selleks suurepärane võimalus Eesti Energia tervisejooksu näol. Sealjuures on iga nädal erinev võistluspaik - nii et igav ei tohiks ka hakata. Põhimõte ongi selles, et saad sõpradega kas kolmapäeviti jooksmas käia või neljapäeviti kepingut teha. Distantsid sealjuures ei ole mingid tapvalt pikad, vaid 3-5 km, mille kohta ma ütleks, et kui ma jooksen treeningus tavaliselt kusagile 9 kanti, siis 3-5 on lahedalt tehtav igal inimesel. Igal juhul on kasud sees - ükskõik kumma võimaluse kasuks siis otsustad. Tuleks mõnus punt kokku panna - 5 inimest on ideaalne ja ennast ära registreerida. Kui iga kord jooksma ei jõua, midagi ei juhtu, aga kui jõuad, siis on veel eriti hea. Tervisele teeb see igal juhul korraliku pai! Kogu vajalik info on siin.

55. JA 56. JOOKSEN NAGU JAKSAN

Käesoleval nädalal olen kahel korral jooksnud. Tõsi, natukene rahulikumalt kui esialgu planeeritud oli, aga tervis ennekõike, eksole. Esimene treening leidis aset teisipäeval ja teine neljapäeval. Teisipäevane treening oli koos Trincuga. Õigem oleks öelda, et ta saatis mind jalgrattal, sest ajasime oma rattad talvekorterist välja ning pumpasime kummid nagu kord ja kohus kenasti täis. (Priit, aitäh selle julla eest, millega bensujaama autokummi pumpa saab rattapumbaks kohendada). Jooksime siis Pirita terviseradadel - õigemini nendel, mis jäävad jõest Metsakalmistu poole. Vana tuttav koht. Seal on meil väljakujunenud mõnus ring. Sörkisin seda ringi rahulikult, et mitte liialt pingutada ja väga mõnus oli. Ilm oli ka veel suhteliselt hea ning täitsa mahe jooks tuli kokku. 35 minutit - mitte rohkem - kuid pärast Kõrvemaad on vaja ka natukene taastuda. Isegi kui mõne jaoks oli minu 1:45 kiirkõnni tempo, siis mu jaoks oli see ikkagi 16 km ja natukene peale - sest kuuldavasti oli Kõrvemaa ring sel korral veidi pikem. Aga kusagilt valus ei olnud, halb ei hakanud ja see lõi kõik tingimused et võib edasi treenida.

Tänane treening oli aga koos juba siis Priit Ailtiga ning ka Ringvaatega Vanakal. Õigem oleks öelda selle kohta tehnika ja taktika treening. Reedel kella 19st saab selle trenni tulemusi telekast näha, Ringvaate saatest kui täpne olla. Aimu saab misasi on kauss, kuidas seda joostakse, kuidas sooja teha, miks on kasulikud mäkke ja mäest alla jooksud ja mida nende juures on võimalik õppida jne.

Esimese hooga võib selline taktika-treening küll tundunda veider - et miks seda vaja on ja nii. Sellise treeningu kasust ja efektist saab aga aru siis kui järgmine kord jooksma lähete, sest siis on jalg lahti, enesetunne hea ja järgmine jooksutreening kulgeb umbes 7 korda sujuvamalt. See on kindel. Igal juhul aitäh Priidule ja nõuannetele ning muidugi Ringvaate kambale, kelle vahendusel Priidu head nõuanded ka Teile koju kätte jõuavad.

KÕRVEMAA KOHA TEAVE

Aeg oli täpselt selline nagu arvasin: 1:44:50 Üldkokkuvõttes olin 614. lõpetaja. Oma klassis 320s. Kiidelda millegagi ei ole, samas häbeneda pole ka millegi üle. Tiptop.

53. ja 54. ETTEVALMISTUS KÕRVEMAAKS JA KÕRVEMAA KEVADJOOKS

Möödunud nädal oli nii kiire, et mul ei olnud peaaegu aega vetsuski käia. Ilge rahmimine. Samas, ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldi kui äkiline on... Aga kui ühest küljest on kiire, siis ikka kusagilt käriseb - ja mul kärises natukene treenimise koha pealt, mis on paha. Positiivne on aga ikkagi see, et ühel õhtul kiirusele vaatamata võtsin ma ennast kokku ja jooksin Pirtale ja tagasi - nii umbes 8km otsa, võib olla veidi enam. Aga mitte oluliselt.

Küll oli hea, et ma selle jooksu-otsa ikkagi tegin. Sest täna hommikul kell 10:25 startisin ma Kõrvemaa kevadjooksule, mis on 16 km pikk. Ning kui mul eelmisest nädalast midagi all poleks olnud, siis oleks see jooks läinud kehvemini kui ta läks täna.

Start anti kell 12, enne sain kätte oma stardinumbri mis oli 762 ja läks lahti. Sõber ja treener Priit Ailt startis ka muide 1. reast või kus iganes ta oma 8 numbriga oli - ning lõpetas seekord 6.dana. Õnnitlen! Tubli mees! Meiega oli veel Kadri - kes oli Priidu sõps ja pidi mul silma peal hoidma jooksu ajal - aga kuidagi läks nii, et ma Kadrit ei kohanudki. Kas ta lõpetas must varem või hiljem - ka see on esialgu ebaselge, aga ehk ujub tõde lõpuks pinnale. Nii - aga kõige vahvam oli muidugi asja juures see, et sõber Lauri oli koos oma perega ka jooksma tulnud - ning Lauriga me koos startisimegi, sel lihtsal põhjusel - et Laurigi võttis Kõrvemaad korraliku treeninguna ning ei läinud esikohtade pärast taplema. Kuid kiirem oli ta must küll ning 4 km oli ta läinud :)


Selline on Kõrvemaa jooksu 6s mees, Priit Ailt.















Ja selline oli saladuslikult kadunud Kadri.



Algus oli vist natukene harjumatu - ilmselt natukene alustasin liiga kiiresti, aga 2 km pealt umbes läks rütm paika ja nii ma siis vaikselt lasingi. Laskumistel lasin nö jala sirgu ja kasutasin oma tonnise kehakaalu eelist. Mägedesse kuni 8 km jooksin, sealt edasi kiirkõndisin järsemad mäed, laugemad mäed jooksin. Umbes kusagil 8 km kandis oli mingi joogipunkt või oli see natukene isegi varem? Igal juhul 8 - 9 km peal korraks keha küsis mu käest - "mis kuradi punane spordijook see siis nüüd oli, tahad metsa minna või?" - astusin kehaga dialoogi, vabandasin ning lubasin seda konkreetset jooki rohkem mitte tarbida. Läks õnneks. Number kaks Kõrvemaa metsadesse jäi seekord tegemata ning sain edasi joosta.

Pärast 10 km tekkis mingi kindlam rütm ja vaatamata mägedesse kiirkõndimisele arvan ma, et väga hullusti ei kaotanudki aega - vähemasti olid inimesed kes minuga samas tempos jooksid silmakontakti piires. Vist pole vaja öelda, et kõik Kõrvemaal jooksnud inimesed on minu meelest vahvad. Esiteks, et nad teevad tervisesporti ja teiseks et nad täna nii tublilt jooksid ja võitsid. Sest kaotajaid Kõrvemaal täna polnud ühtegi.
Finish tuli vastu äkiliselt kiiresti. 500 m enne lõppu kõndis mulle vastu Priit Ailt, kes tegi väikese soojendusjooksu - või ma ei tea kuidas seda pärastvõistlust jooksu nimetatakse - lõdvestus äkki? Igal juhul oli südantsoojendav, et ta muretses ja vaatas, kas hoolealune vajab jalgrattakiirabi või ikka veel tatsab omal jalal.

Ma arvan (aga tulemusi praeguse seisuga veel väljas pole), et mu aeg oli kusagil 1h ja 45 min - kui nüüd kiiremaid arvutusi teha, siis peaks see tegema maratoni ajaks alla 5 tunni. Kuid kui natukene lisada siia reaalsustaju, arvaksin ma maratoni tehtavaks 5 tunni ja 15 minutiga. Sellised mõtted tekkisid minus täna.

Minu abikaasa Triin ei saanud seekord kahjuks kaasa tulla, aga ühtlasi tahaksin ma mainida, et ta teeb maailma parimat tuunikala-täistera pastat. Ning küll on hea, kui pärast 16 km, mis minu jaoks on ikkagi üsna pikk trenn, on abikaasa leidnud võimaluse taastav pasta pliidilt mulle taldrikusse tõsta. Aitäh!

EUROTRIP JA 52. STOCKHOLMIS!

Möödunud reedel kella 14ks oli enam vähem selge, et taevas ei ole selge - st lende ei toimu, sest tuhk on katnud ühtse kihine Euroopa taeva. Paul Lilje Elionist - kes pidi reedel lendama helistas Marje Jurtshenkole Cannes'i ning pakkus välja variandi - lähme autoga. Tõsi. Meie lennuk pidanuks minema päev hiljem, so siis laupäeval - kuid kuna Nizza lennujaamas tühistati lende üksteise järel ning kolleegid AK uudistest ütlesid, et pilv liigub täpselt me jaoks vales suunas - siis võtsime otsuse vastu - lähme kolmekesi autoga.

Auto ledimine oli seiklus omaette, sest AVIS oli nii kena ning pidas võimalikus pakkuda hinnaks 125 000 krooni ning sedagi ainult Rootsini, sest Saksamaast Poola - Leedu - Eesti suunal liikuda ei lubatud. 125 000 krooni on selgelt palju - aga vedas, Paul sai Hertzist pakkumise, mis oli 1500 EURi kanti. Kella 17:15ks oli meil masin olemas ning kell 17:45 istusime juba ummikus, ninaga Antiibide poole. Selline oli meie koosseis.



Sõitsime korda mööda, 3 tunni kaupa - vahel läks mõni tund kauem. Esmalt siis läbi Prantsusmaa Itaaliasse, sealt edasi Shveits, Austria, Saksamaa. Saksamaalt praamiga Taani, Taanist Rootsi. Peatusime juhi vahetusteks tavaliselt bensujaamades - kus sai ka tankida nii ennast kui autot. Kolmnurkseid võileibu ei taha küll päris hea tükk aega näha... :). Jookidest eelistati põhiliselt kohvi, redbulli ja vett. Midagi väga märkimisväärset meie reisil ei juhtunud. Kõik enam vähem sujus. Rootsis nägime vahepeal õhus lennukeid, kuid need olid ka ilmselt ainsad 2 lennukit, mis laupäevasel päeval Rootsis õhus olid.




Pärast 27 tundi ning ohtraid kiirtee-makse jõudsime Stockholmi. Väsinud nagu koerad. Enne kui reisu alustasime, oli selge, et laupäeva õhtusele laevale ei jõua. 3 tundi või nii häime hiljaks. Kiire õhtusöök ja kõik põõnasid. Selline uni oli, et kuhu õhtul kukkusid - sealt hommikul tõusid. Hommikul tegin treeningu koos Pauliga - see oli selline rahulik 30 minutit ja natukene peale jooksu ümber kvartali. Võib öelda, et Stockholmi maratoni radadel - sest 5. juunil on mul meeldiv võimalus mõõta neid tänavaid ikka oluliselt pikemalt kui sel korral. Aga tore jooks oli ikkagi. Nägime ka väga markantset pilti - mis on saanud jalgrattast - kui sellest on pätid üle käinud.















Siin siis parajasti roolis Marje ehk Murcha ja mina laiutan tagapingil.





Meie sõiduk oli Peugeot 3008 - millega me oma Eurotripi ära tegime. Ma ei saa öelda, et mul oleks sellele sõidukile midagi ette heita, aga ma ei saaks ka öelda, et ma liialt nautisin temaga sõitu. Korralik kesklassi auto ja pidas vapralt valule vastu. Meil oli selline korralduslik pool sõidul - et need kes ei sõitnud, need võisid magada. Ehk siis üks ees pingil ning teine tagapingil. Tagapingil sai peaaegu jala sirgu lasta - aga lepime nii kokku, et ega liialt mugav ka ei olnud. Selline une ja ärkveloleku vaheline olek on pikal sõidul.






Siin aga meie sõiduki ees ja tagavaateid. Kõik pildid autost on tehtud muide sõidu lõpuks. Ja Rootsist kodu poole hakkasime töterdama laevaga pühapäeval 17 paiku. Tallinki peal on ägedad töötajad - igatahes saime seal korralikult sooja toitu süüa, meid juhatati kenasti heasse lauda õhtusöögil ja lisaks oli laeva peal toredaid inimesi - kellaga sai kogemusi vaheteada Euroopast koju jõudmise asjus. Laev oli Tallinnas kell 10. Kell 10:30 olin ma uuesti roolis ning sõitsin Viljandi poole Tööotsijat tegema. Teisipäev läks NATO tippkohtumise tähe all ja nii pea tänaseni välja. Vahepeal on olnud 4 päeva. Kuhu nad jäid? Ma ei oska öelda. Aeg on läinud nagu mõte!

Kokkuvõtteks võib öelda, seltskond oli eeskujulik, samuti meil vedas nagu väikestel seapoegadel. Nii et nuriseda reisi üle ei oleks lihtsalt viisakas. :)

50. ja 51. JOOKSUD VAHEMERE ÄÄRES

Cannes on Lõuna-Prantsusmaal, Vahemere ääres laiutav linnake, mis küll elatub põhiliselt Palees toimuvatest filmifestivalidest, teleturgudest, muusikafestivalidest ning muudest messidest ja festivalidest - st on teeninduslinn, kuid tal on ka üks jube sümpaatne omadus. Esiteks on seal piki mere äärt kulgev hingematvalt ilus rannapromenaad ning teiseks on seal kliima alati väga hea. Kõige vähem ongi seal 10 kraadi sooja, aga tavaline on ka talvel 15 - 20 pluss kraadi.





Ma käin Cannes'is teleturu MIPTV tõttu - mis toob kokku telemaailma ostjad ja müüjad, see on üks filmide, sarjade, dokkide, multikate ja lastefilmide ostjate ja müüjate olulisemaid, et mitte öelda kõige olulisem kokkusaamine aastas. Tavaliselt mõeldakse, et - oo tüübil veab, läheb Cannes'i. Loomulikult on see osalt tõsi - sest kui Sulle Su töö meeldib, siis on seda päris mahe teha. Teisalt on päevad umbes 18 tundi pikad - nii, et leppime kokku - puhkamisega on kogu selles loos võrdlemisi vähe pistmist. Aga see selleks.




(selline näeb välja üks ständ või putka, kus kohtumine aset leiab. taolisi on teleturul sadu)


Algselt pidin viibima Cannes'is esmaspäevast laupäevani. Andsin endale aru, et 2 trenni on reaalselt võimalik - rohkem ei mängi välja. Nii ka juhtus. Esmaspäeval lasin kohe 40 minutilise jooksu Paleest vasakule - sinna poole kus on kuulus Carltoni hotell ja kaunis rannapromenaad jne. Teise treeningu väänasin Paleest vasakule - sinna kus on väheke tagasihoidlikumad rannad, ent rannapromenaad on ikkagi äärmiselt kaunis. Samuti 40 minutit. On mõningad pildid ka - st jooksin mööda n. kaist - kus on suured ja väiksemad jahid. Eriti meeldis mulle muide ühe eriti võimsa ja ilusa laeva moodi jahi nimi "LOW PROFILE", mis jahiga küll praktiliselt kokku ei läinud, ent tore oli siiski.





Heas ja soojas kliimas on lahe joosta. Isegi ujumismõtteid tekkis, kuigi vesi oli 15 kraadi. Samas ma väga kindel pole, et meil sel suvel vesi oluliselt soojemaks läheb. Sest suvi on visa tulema. Mõlemad treeningud olid hommikused ja hästi head - enne sööki jooksud. Ning mis peamine, andsid päevaks väga võitlusliku ja hea enesetunde.

Reedeks oli selge, et asjad hakkavad halvaks, minema - neljapäeval suleti vulkaanituha tõttu Briti õhuruum, seejärel hakkasid õhuruumid üksteise järel sulguma. Reedeks oli meil selge - et laupäeval ei lähe suure tõenäosusega ükski lennuk. Oli vaja hakata koju saamise peale.... (järgneb)

MIKS EI OLE OLNUD LIGI NÄDAL ÜHTEGI SISSEKANNET?

Sõbrad ja sõbratarid, põhjus miks ma ei ole siiani kirjutanud peitub peaasjalikult kahes pisikeses nüansis. Esiteks olin komandeeringus Prantsuse vabariigis, Cannes'i linnas. Teiseks - ei olnud paraku võimalik sellest kaunist paigast ära lennata, mistap olime sunnitud kahe sõbraga võtma auto ning tegema piiisikese reisi läbi Euroopa.

Sestap ma kinnitan Teile, juba järgmise nädala teisipäevast hakkavad taas ilmuma korrapärased postitused ning ma plaanin alustada kõigepealt kahest trennist Cannes'is ning ühest treeningust mille just lõpetasime hr. Paul Liljega Stockhlomis. Ja muidugi kirjutan ma ka meie Euroopa road-tripist, ehk kuidas me 27 tunniga sõitsime maha 2500 km.

Moel või teisel on mul väga tõsine võimalus jõuda esmaspäeva hommikuks koju. Ja see on praegu küll väga armas perspektiiv!

48. ja 49: PEAAEGU NAGU TREENINGLAAGER

Eile ja täna olid mul tublid trennipäevad. 48. treening oli rattatrenn koos Priit Ailtiga. Esimene välitrenn sel aastal. Korralikult paika timmitud maanteerattaga, mille eest ma pean Hawaii mehanne tänama. Nii, aga ei saa jooksmine ratta vastu. No ei saa. Jah, jooksmine on läinud toredamaks ja tükati isegi nauditavaks, aga kui Sa oled ikka rattur, siis oled rattur ja punkt. Sõitsime peaaegu kaks tundi. Tund ja nelikümmend kaheksa minutit, nelikümmend üks sekundit kui kristalselt aus olla. Keskmine oli madal, kusagile 23,7 - kuid sõidu esimene pool oli selline tore vastutuul, et puhub kiivri peast ära ning ühtlasi on siin sees ka sõit piki Kadrioru pisikesi teid - kus ilmselt väga kihutada ei ole sügavamat mõtet. Maksimumkiirus 50,8 km/h. Distants 43,13 km. Sõitsime siis Tallinn-Pirita-Merivälja-Presidendimaja-Tammneeme-Tallinn. Kui tagasi keerasime ja tuul hakkas selja tagant puhuma, siis ma parem ei räägi kui hea oli. Mõnus on vestelda rattasõidu ajal - ses osas on see ikka äärmiselt sotsiaalne tegevus. Vahepeal olin lausa unustanud kui hea on maanteerattasõit. Ma olin kohe õnnelik eile oma rattaga. Endorfiinist oli õhk paks.

Täna põrutasime Priiduga taas koos trenni - seda ma räägin, et see on nagu treeninglaager kohe. Sõitsime Mustamäe metsa, sörkisime Vanakani ning seal siis algasid harjutused. Kõigepealt sirgel maastikul sääretõsted, põlvetõsted. Siis mäest alla jooksu harjutused, siis mäest üles jooksuharjutused ja lõpuks jooksmine kausis. Kauss on siis selline asi - et liivapeal jooksed mäest alla ja kohe mäest üles. Sealjuures on äärmiselt oluline selg sirge hoida. Kui sedasi teed - jäksad oluliselt kauem. Ning kui juba mägi läheb hästi raskeks, siis tuleb natukene tihedamalt joosta, kuid tähelapanu tuleb pöörata ka sellele, et jalad natukene nagu põlvetõstet teeksid - või vähemalt et tõstaksid jalga natukene rohkem kui tavaliselt ja selg sirge. Kummaline küll - aga kui tegin kõik õigesti, siis ei väsitanud isegi mägi ära. Enne mäed minu sõbrad küll, jooksmisest kõneledest, ei olnud.

Ma ei tea, kas see eilne jalgrattatrenn andis nii palju positiivseid treeningemotsioone või oli täna ka lihtsalt väga hea jooksupäev - igatahes on väsimuse asemel topeltenergia ja mu niigi suhteliselt hea tuju on veel eriti hea.

47: 11 KM KOOS PEATREENER PRIIT AILTIGA

Eile pärast tööd leidis aset suurejooneline treening koos Priit Ailtiga. Tõsi, esmalt kulgesin ma piki Pirita teed kodust kuni Lillepi ringini üksi. Ma küll märkasin Ailti ja Matit jooksmas ning üritasin neile ka kiiremas tempos järele jõuda. Aga esimesel ringil see kahjuks ei õnnestunud. Tegin mõned harjutused ja venitused ning lonkisin neile vastassuunas vastu. Lõpuks sain nad kätte, ning edasi treenisime siis juba koos Ailti ja Matiga (vabandust kui nimega eksin), kes tegid minu jaoks kiires tempos trenni. Esimesed 300 m oli pagana raske nendega sammu pidada, aga pärast poolt kilomeetrit läks kergemaks. Lillepi ring on ligi 2 km pikk. Lasin selle ringi siis lisaks tavapärasele 9 km otsale.

Priit näeb puhkehetkel välja selline:

Mati treenis võistluseks - seega oli tal hästi kerge treening ning ta keeras pärast Lillepit boksi. Mõtlesin et väänan jube hea nalja oma meelest ja kutsusin Priitu kaasa - et saada mind Kadrioruni ära (Umbes Pirita TOP - Kadriorg), mille peale Ailt ütles, davai, miks mitte. Sealjuures pidi Priit veel Velotrekile tagasi jooksma, sest juhtumisi oli tema masin seal. Hull mees!

Nii, aga tagasi jooksime siis juba rahulikus tempos, vahepeal tegime ka kiirkõndi. Muide mu eelseisvad treeningud näevad ette ka selliseid jookse, kus ongi 7 minutit jooksu, 3 minutit kõndi. Ühtlasi muide tegime Priit Ailtiga eile valmis treeningplaani kuni Vätternrundanini - ja lubage mul öelda, see tuli vägagi võimas ja üsna raske. Aga samas väga individuaalselt mulle sobilik - sest korrigeerisime päris paljud treeninud mu päevakavaga vastavaks. Näiteks kui on ikka raske päev - Tööotsijaga sõit Viljandisse - siis treeningu mõttes on puhkekas - aga muus osas kasutasime ära ikka kõik võimalikud variandid.

Kui trennist koju jõudsin, siis higi jooksis, nagu oleksin dušši all käinud. Aga samas olin enda üle uhke ka. Esiteks, et kestsin kiiremat tempot 2 km päris hästi ja teiseks, et kokku tuli 11 km jooksu. Jah 11 km võib olla väike samm mõnele pikamaajooksjale, aga see oli motiveeriv ja suur samm eile mulle.

46: HOMMIKUPOOLIK SPINNINGUS KOOS KOLLEEGIDEGA

Täna hommikul ärkasin kell 7. Kiire hammaste pesu, rattariided trennikotti ja Viru Keskuse poole kadjama, sest just seal MyFitnessis oli kell 8 Spinningutrenn. Kaasasin protsessi ka Marii Karelli - Ringvaate toimetaja, kes pidas väga vapralt vastu. Lisaks spinningule tegime mõned harjutused seljalihastele, aga seda juba siis pärast mõnede mägede võtmist ja nii. Heli usaldasime me Rein Fuksi kätte ning pildi eest kandis hoolt Peeter Tungal. Kõik oli kõige paremas korras.

Nagu ma Mariist aru sain, siis alguses oli tal väga hea meel selle üle, et sadulad olid head - mitte kõvad ja valusad. Kuidas ta ennast treeningu lõpuks tundis - seda saame näha juba sel reedel kella 19-20 vahel Ringvaates. Mul oli jällegi hea meel selle üle, et trenn oli mõnus ja treener Ly Paat hoidis head toonust kogu trenni jooksul.

Üllatavalt palju inimesi oli varase tunni kohta trennis - ikka 10 ligi. Ma arvasin esiti, et oleme Mariiga kahekesi, pluss siis muidugi operaator ja helirežissöör ning treener. Aga rõõmus oli märgata, et inimesed on nõus vara tõusma selle nimel, et korralik trenn lööks kohe päeva vahvasti käima. Ja vahvasti käima päev läheb, isegi sisi kui trenni alguses oled nii unine, et märkad riietusruumis enda ehmatuseks et pooled asjad jäid koju. Aga kui teine pool kaasas on, saab treeningu ju ikkagi ära teha eksole :)

Olen mõelnud ujumisele hommikuti ja siis pärast tööd jooksule ja rattasõidule, kunagi tahaks olla ka nii tubli, et jaksakski sellise rütmiga teha. Ja isegi kui ei jaksa päris nii, siis tasub hommikusi treeninguid igal juhul rohkem teha - sest siis on jõudu rohkem ja päevale paneb treening ikka korraliku krooni pähe ja teeb hea tuju oreooli ümber.

Nii et ma usun et kui meile kolleeg Alar Pajuste masinaga järele tuli, siis ta märkas, et need inimesed kes hommikul läksid trenni ei olnud küll nii heas tujus ja meeldivad kui need, kes pärast treeningut sealt tulid.

45: PAREM KOHE HOMMIKUL KUI KUNAGI HILJEM

Pühapäeva hommik on ju peaaegu alati mõnus moment. Ja väga varakult pühapäeviti ma küll ei poolda treenimist. Siis tasub ikka perega pannkooke võtta ja chillida ja kohvi juua ja niisama laiselda - kui vähegi võimalik.

Kell 12 algas mul täna Vikerraadios koos Vaikoga Keskkütte nimeline saade ja Trincu pidi suhteliselt varakult Laule Tähtedega tegema minema. Kell oli umbes 10:25 ja mulle näis, et see on paras aeg treeninguks. Parem kohe ära teha, kui kusagile pühapäeva peale suvalisse pärastlõunasse ette jätta.

Kiire riietevahetus, Triin tööle ja ise jooksurajale. Lasin suhteliselt rahulikult 7 km joosta piki Pirita teed. Viimasel ajal ongi see millegipärast kujunenud mu põhiliseks jooksupaigaks. Kui ma üksi jooksen, siis kuulan muusikat. Seekord oli Morrissey nii kena ja pakkus mulle muusikalist külakosti kõigi 41 minuti jooksul, mis edasi tagasi Pirita tee läbimiseks läks. Seekord ma alustasin Russalka juurest, sest 12 oli eeter. Tavaliselt tuleb ring suurem. Seda tahtsin veel ka lisada, et soojaga on ikka mõnus joosta. +4 kraadi pole muidugi teab mis soe, aga parem ikka kui miinuskraadid. Mulle meeldib soe, kevad meeldib ka. Väga.

44: MÕNUS PÜHADEAEGNE SPINN TRINCUGA

Ma pole nüüd ikka väga pikalt oma abikaasaga koos trenni teinud, kuni tänaseni. Seadsime suhteliselt varasel tunnil, sest kell 13:00 on suhteliselt vara sellise reedese vaba päeva jaoks, oma sammud Viru keskuse MyFitnessi, kus teatavasti on väga head ja mõnusad spinningud. Ei pidanud pettuma seegi kord. Kuidagi väga kerge ja sujuv oli tänane trenn küll ja korraliku koormuse andis, aga hea kerge oli olla. Kas oli tingitud sellest et pikka tööpäeva polnud seljataga või millestki muust - mõnus oli.

Üks mõte, mis mul tekkis selle spinnigu ajal oli see, et õige positsioon on hästi oluline spinningu puhul. Ja kui treeningu alguses tundub, et positsioon pole päris õige, tuleb ratta seljast maha tulla ning positsioon paika seada, sadul võiks olla puusa kõrgusel - kuid nii, et kui sadulasse istud ja jala sirgeks lükkad siis päris sirgeks jalg ei lähe, vaid jääb veidi põlvest kõverdatuks maksimaalses väljasirutus asendis. Aga tõepoolest veidi - see on siis hästi vähe tunde järgi. Teine asi mida tuleb jälgida on see, et jalad ei vänderdaks kahele poole, vaid põlved oleksid võimalikult koos. Ja kui neid väikesi nõuandeid jälgida, on juba kenasti.

Meil oli mõnus ja lõõgastav treening, mis andis terveks päevas vahva enesetunde.

42, 43: RÄIGET TAHTEJÕUDU NÕUDVAD TREENINGUD

Arvasite juba et ma rohkem trenni ei teegi? Vale vastus. Teen küll. Vahepeal oli lihtsalt nii kiire periood, et mul oli sisuliselt kaks varianti, kas teha trenni või kirjutada blogi. Valisin trenni.

42. treening oli teisipäeval, pärast Andres Mustoneni Tähelaeva salvestust. Ma ei tea kuivõrd kõik lugejad on kursis televisiooni spetsiifikaga. Ilmselt see on muidugi iga saatejuhi ja inimese puhul ka erinev. Aga minu jaoks on selline suurem otsesaate režiimis salvestus alati üsna võimas kogemus. Eriti kui külaline on ühelt poolt särav ja karismaatiline, aga teisalt ka nõudlik inimene. Mulle meeldib oma saateid korralikult ettevalmistada, et salvestus sujuks võimalikult hästi. Salvestus kui selline on aga kummaline nähtus - sest kui Sa ikka üritada kõigest hingest head saadet teha - siis energiat läheb kõvasti. Nimetatud Tähelaevaga läks energiat nii kõvasti, et kui istusin õhtul kodus tugitooli, siis enne poolt tundi ma ei saanud lihtsalt püsti. Vaimne ja emotsionaalne pinge oli nii suur ja motivatsiooni trenni minna oli praktiliselt võimatu leida. Sellist enesetunnet ei ole n. pärast triatlonivõistlust - et ei suuda püsti tõusta, aga vahel pärast mõnda saadet olen seda enne ka kogenud. Lihtsalt sa paned kõik endast ära - nii et sisse ei jää ei vaimses ega füüsilises plaanis midagi alles.

Nii, aga see selleks. Ma siiski sain sealt tugitoolist püsti. Vihaga panin selga trenniriided ja läksin jõusaali. Väntasin esmalt 20 minutit saadet, lugedes ühte Vana-Roomast pajatavat raamatut. Misjärel tegin 25 minutit kangi ja hantlite harjutusi (ilma raamatuta). Kokku 45 minutiline trenn.

Spordil on kummaline omadus. Ta taastab vaimu. Vähemasti mulle nii näib. Pärast seda 45 minutilist sporti ma olin ilmselt paremas vormis kui enne trenni. Ja ma niivõrd ei räägigi siin füüsisest, kui vaimsest. Muidugi olin ma väheke uhke ka, et suutsin ikkagi treeningu ära teha. Aga nii suurt blokki enne trenni pole mul vist siiani olnudki. See oli tõeline eneseületus.

43. treening oli lihtsam, aga mitte väga palju. Selle tegin ma eile pärast Tööotsija salvestust Pirital. Muide, salvestuse käigus tegin ma esimesed rattatiirud ka ja oi kui armas on jalgrattasõit. Kui me siin ikkagi spordist räägime, siis jooksime on tore, kohati isegi nauditav, aga jalgrattasõit on nagu puhkus. On ikka mõnus tunne küll, kui asfalt on kohati peaaegu kuiv ja kumm suriseb piki teed....

Otsisime Hawaii Expressi jalgrattamehhaanikut. Leidsime muidugi ka. Ja kuna mul olid trenni riided kaasas - siis palusin kolleegidel oma seljakoti telemajja viia ning ise katsin selle maa TOPist telemajani joostes. Selge oli, et see jooksumaa ei tule nii pikk kui tavaliselt, sest distants oli umbes 5 km pikk - otsustasin ma võtta tavalisest sörgist kepsakama tepmo. Ning põrutasin hoogsalt minema. Olin telemajas 32 minutiga, mis tähendab, et ligi 10 km oleksin jooksnud siis tunni ja nelja minutiga. Okei - ilmselt see pole päris 5 km - vaid umbes 4.8 - 4.9 km. Aga ikkagi - selge on see, et sellise tempoga ma 42 km ei kesta. Seega siis neli ja pool tundi on ebareaalne. Viis ja pool tundi maratoni ajaks - ilmselt reaalne. Harjutan edasi.