27: ÕHTUNE JOOKS BRIGHTONIS

... leidis aset juba mitu päeva tagasi. Täpsemalt öeldes kolmapäeval. Lõunal paistis Brightoni rannapromenaadil selline päike, et tundus, et Hercule Poirot läheb kohe ujuma, nii mõnus ja meeldiv oli see soe täht. Lõunal ma treenida ei saanud, sest oli vaja veel mõned asjad läbivaadata. Kell 17 kui ma õndsas lootuses õue läksin, et jõuda veel päikese käes veidi jooksu teha, siis polnud päikesest haisugi järel. Sadas vihma ja tõusnud oli tuul. Laine oli samuti päris kõrge - aga jooksmist see teatavasti ei sega...

Teha polnudki midagi, kiledressid selga, müts pähe ja jooksule. Kiire olin ma sel päeval, oi kui kiire. Ma ütleksin, et tormasin lausa piki ranna äärt joosta, tõsi mitte liiga kiiresti - umbes nii et oleksin saanud rääkida sõbraga kui tahtnuks. Aga vahel on õhtul videvikus selline tundmus kontides, et kõik on kuidagi ebaharilik ja tavatingimustes rahulik tempo tundub palju kiirem. Nii sel korral oligi.

Kokkuvõtvalt Inglismaast siis nii, et olin seal 6 päeva ja selle aja jooksul jõudsin teha 3 treeningut. Päris hea ma mõtlen... Esiti ei olnud eriti sellist treeningutunnet üldse, et läheks ja jookseks ja teeks. Aga kuivõrd tossud, kiledressid ja soe pesu väga palju ruumi ei võta, siis see tunne tekkis. Edasiminek on see küll, võrreldes n. aasta taguse ajaga. Kord Cannes'i komandeeringus olid mul samuti tossud kaasas, aga välja neid kohvrist ma tol korral ei võtnudki. Täiesti tehtav on see trenn komandeeringus, puhkusel või kus iganes kodust eemal olles. Kui ma jõudsin pikkade tööpäevade kõrvalt teha, siis puhkuse tingimustes jõuab kindlasti igaüks. Milline on pärast enesetunne - seda palun tunnetage ise... :)

Siia lõppu paar pilti Brightonist, aga mitte viimasest nö tormisest jooksupäevast..





sellised väikesed puktad olid kõigil ostjatel. Neist vaadati läbi uusi BBC filme ja sarju.







säherdune oli rannapromenaad, piki mida toimus õhtuti vaat et maraton. Britid on täielikud jooksuhullud!







ja siis jooksis ka üks selline käpp!