21: RÕÕMUS METSAS-KÄIK

Laupäeval kell 16 põrutasime Trincuga Harku metsa suusatama. St Trincu filmis natukene suusatamist ja mina suusatasin. Mõned sõbrad tulid ka, kuid neid me peaaegu suusarajal ei näinud, sest meil läks stardis kaameraga natukene rohkem aega kui olime planeerinud. Igal juhul kokkuvõtvalt tuli 50 minutit suusatamist. Peamiset vabastiili, aga natukene ka paaristõukeid ja klassikat - kuigi mööngem, et tõepoolest pole suurem asi klassikat vabastiili suusaga sõita, sest erilist pidamist pole. (See tähendab seda, et libised pahasti tagasi, kui täpselt suusasaapa alla pole vastavat määret pandud - mida klassikasuuskadele kahtlemata pannakse). Klassikastiil on minus tekitanud küll vägagi suure huvi ja eriti Tartu Maratoni valguses. Aga ma pole nii naiivne, et arvaksin - et olen praegu Tartu Maratoni kõlbulik materjal. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui on lumine talv. Sel aastal aga selgelt jääb veel kogemusist puudu.

Aga muus osas on ikka väga mõnus metsa-all vaadata, kuidas toredad inimesed harrastavad sporti. On noori, on vanu - aga pea kõigil on ninad rõõmsalt punased ja näod säramas. Kummalise vungi annab sporditegemine sisse ja minu meelest vabastab ka igapäeva pingetest, mida vahel tahab vägisi meie kõigi õlule koguneda. Aga siis lähed ja teed metsas 50 minutit, tunni või kaks ja tagasi tuleb hoopis teine inimene kui see, kes metsa läks. Need metamorfoosid, mis meiega metsas toimuvad on hämmastavad. On see lumise metsa ilu, sporditegemise rõõm, füüsiline aktiivsus või midagi muud - selge on see, et neis metsas käimistes peitub mingi salapärane rõõm, mis muudab meid inimestena paremaks ja see on äge!