23: SÖRK KOOS VAIKO EPLIKUGA

Kõigepealt on ikka ütlemata suurepärane see, et Kristina Šmigun-Vähi tuli Olümpiamängudel hõbemedalile. Sisukas ja tubli tüdruk. Ja ka see kulla võitnud rootslanna Kalla tundus selline lõbus sell. Aga kui Kristinal on selline minek, siis mulle tundub küll - et suusavahetusega sõidus tuleb kuldmedal ka veel :) Vägev värk.

Nii, aga enne kui suurepärane õhtu teleri ees algas jõudsin ma teha pisikese treeningu - mis omavahel öeldes tegi Kristina võidu nautimise veel mõnusamaks - sest diivanil oli heameel tunda - et ka mina tegin täna sporti.

Jooksin. 40 minutit Kadrioru piirkonnas. Vaiko Eplik isiklikult minuga muide jooksmas ei käinud, küll aga tema album "Neljas", mis minu kõrvas mängis. Üldiselt ma eriti ei ole seda meelt, et sporti tehes peaks tingimata muusikat kuulama, aga vahel võib. Täna oli see muusikaline Kadriorg küll mu jaoks nagu rusikas silma auku. Kohati on Vaiko Neljas nii ilus, et külmavärinad tulevad peale. Sealjuures mitte külmast, sest olgugi et talv, ega külma tunnet joostes ei tunne. Jooksmisega on muusika vahel vajalik - sest kui sõpru parasjagu ligi pole, kellega lobiseda, siis pakub muusika Sulle kenasti seltsi. Mõnikord on kahtlemata hea ka rahulikult oma mõtteid mõlgutada ja üldse mitte suhelda.

Pärast jooksu olid jalad natukene kanged, aga sellest pole midagi, sest homme ja ülehomme on puhkepäevad. Üks asi veel - ma pean muidugi möönma, et õige ei ole kasutada väljendit jooks, sest ma sörgin. Sörk on õigem, sest see kirjeldab aeglast jooksu. Samas tuleb mulle meelde, et mängisime isaga kanneldega kunagi sellist lugu nagu Sürk - minu küsimus on, kas see võis kuidagi olla sörgiga seotud? Mine võta kinni, igal juhul lugu oli pärit Räpina kandist ning kui järele mõelda, siis tempo oleks sörgi jaoks sobinud küll. Peaks ise käest järele küsima :)

No nii semud ja semutarid, aga pidutsegem siis kui mitte sõna sõnalt, siis vähemasti oma südameis - sest Kristina hõbemedal on äge saavutus!