Kui tihti te kohtate midagi sellist, mis paneb Teid vaimustuma. Nii nagu kutsikas vaimustub esimesest lumest, nagu laps vaimustub jalgrattaga sõitma õppimisest või nagu mina vaimustusin Vaiko Epliku loodud muusikast Lenna Kuurmaa esituses, mis kannab nime Rapunzel?
Esimest korda kuulsin seda lugu pühapäeval, kui tegime Keskkütte saadet Vaikoga Vikerraadios, siis ta mängis selle mulle ette, aga ainult mulle, sest meil on selline hoiak, et me ei mängi oma saadetes Vaiko lugusid. Esimese korraga mõjus juba sugereerivalt. Teist ja kolmandat korda kuulasin lugu eile. Täna on asi hulluks läinus, sest olen seda terve päeva kuulanud - alates sisuliselt poole üheksast kuni praeguseni välja. Ja no ei hakka igav, ei ole nii et peale 29dat korda ei meeldi. Lihtsalt uskumatult ilus lugu on, peadpööritavalt armsas esituses.
Ma mäletan kunagi kui alustasime Vaikoga R2s koos saadet Silmad Lahti!, siis ta tõi mulle oma plaadi "1" esimesed lood, "Pihtas põhjas" ja "Kosk", kuulata. Juba tol korral oli see imetabane kogemus ja täitis meie kodu virmalistega. Sel korral on Vaiko läinud uuele tasandile. Lenna toob oma võluva hääle nüansirohkusega välja muusika parimad küljed. Ja tulemuseks on selle aasta parim eesti lugu.
Vaiko muusikaga seoses tuli üks asi veel meelde. Oma sünnipäeval olen ma pidanud mitu aastat järjest olema Eestist eemal. Kohe ühel teisel maal. See on ilus koht, isegi väga, aga see pole Eesti. Oma sünnipäeval tahaks ikka olla kodus eks? Siis olen pannud klapid pähe, mängima Vaiko muusika - vaadanud rannapromenaadilt korraks merd ja kujutanud ennast koju. Inimesed küll on vaadanud veidralt, et mida see noormees üksi naerab, aga arvake ära, kas see mind morjendab?
Ja veel. Eelmisel aastal, valmistudes triatloniks ei tekkinud mul eriti raskeid momente - et ei jaksaks nagu treenida või muud taolist. Aga kui mõni nõrgem moment hakkas tulema, siis tavatsesin ma kuulata "Sylvester otsustab surra" lugu. Mõjub eeskujulikult ning pühib mured minema, lepime nii kokku...
Tõe ning erapooletuse huvides pean ära ütlema, et minust ei sõltu Eesti Laulu võistlusel mitte midagi. Ma pole selle saatega seotud. Mul puudub võimalus kuidagi tulemust mõjutada.
teisipäev, 2. veebruar 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Mul on Muusikaga sarnased suhted. Aitüma, et kirja panid. :)
VastaKustutaSportimistele kaasa elamise osas olen ka vaikiv, kuid püsiv fänn. Samuti rõõmustan alati ellusuhtumist kohates, mis pigem elu helgemat poolt märkab. Jõudu-edu soovides,
kodurebane
Sattusin täna esimest korda siia sportlikku blogimaailma. Muljetavaldav, kuid tunnistan et sport ei ole päris minu "cup of tea". Mis mind sundis siin kaasa rääkima on muusika. Ka mina vaimustusin Rapunzlist ja seda kohe esmakuulamisel!:) Tuleb meelde kuidas Armastus päästis maailma üha uuesti ja uuesti ja veeel!:) Ka ajan aegajalt inimesi segadusse, lauldes neile, et olen mees kes kardab vett ning ma tõesti ei tea mida me Silvesterita teeks.. :)
VastaKustutaAga tagasi Rapunzli juurde.. Siirad tänud Vaikole ja Lennale ilusa loo ja esituse eest!
Palju rõõmu ja (sportlikke) saavutusi!
preili A.
jaa, tõsiselt vaimustav ja sõltuvusttekitav lugu! nii vaimustav, et paneb minusugusegi närbi blogidesse postitaja oma vaimustust jagama. poleks kunagi arvanud, et kuulan lenna kuurmaad, ning eriti veel ripiidi peal terve päeva...aga ju siis vaikoholism võtab ka selliseid vorme...Ohtlik värk, ütlen ma teile! :)
VastaKustutaPean nõustuma-olen ka seda lugu täna vist 15 korda kuulanud :-)
VastaKustutaKutsikavaimustuse võrdlus oli tabav. Minu jaoks see lugu lihtsalt tuleb kui Muinasjutt, lõkerdades: "Loomulikult olen ma olemas, no kuidas said sa üldse teisiti mõelda? Tule, mängime!".
VastaKustutaEufooriline, ühtlasi õrn, ja nii sisendusjõuline.
Lenna lihtsalt ei esita, vaid võimendab oma isikliku sarmiga Toimet veelgi. Mõnus.
Igatahes aitäh, aitäh taaskord Eplikule. Vaiko paistab üldse üks mitmekülgselt inspireeriv tegelane, sest on ju vist too tema moodi mänglev teravkeelsus ja -meelsuski üks suhteliselt harvaesinev nähtus.