Laupäeva pärastlõunal startisime Kadriorust TOPi suunale korralikule jooksutreeningule koosseisus Priit Salumäe, Välk (Alaska malamuut) ja ma. Esiti ei osanud vormi hinnatagi, sest tuli saada autoteede vahelt välja jooksurajale. See võttis umbes 5 minutit ja sealt edasi tuli vaba vesi nagu öeldakse. Välgule meeldisid muide väga luiged, ma pakun et ta tahtis nendega mängida, aga fakt et ta oli Salumäe vöö külge seotud, likvideeris sellised võimalused eos.
Aga jooks ise oli selle aasta kõige mõnusam. Ehk seetõttu, et ilm oli ka õhtul +6 kraadi, aga võib-olla ka sellepärast et tee oli praktiliselt kuiv (jõudsime enne suurt vihma koju tagasi), ei saa ilmselt ka head seltskonda alahinnata. Aga jõudu oli nii palju ja tuju oli nii hea - et lihtsalt jooksin ja nautisin. Esimesed pool tundi TOPini möödusid nii, et ei saanud arugi - Priit vaatas korduvalt kella, sest talle tundus natukene ebareaalne, et pool tundi nii kiiresti möödas on. Distants sel jooksul oli meil 10 km. Selge oli muidugi see, et on vaks vahet, kas joosta lumelörtsi või jää peal või joosta kuiva maa peal. Kui mu esimesed jooksud sel aastal olid päris karmi külmaga - n. mäletan sellist u -17 kraadiga tehtud trenni, siis +6 jooks on tõepoolest mõnus.
Ja ma loen praegu seda juttu, mida ma kirjutan oma emotsioonidest ja ise ka ei usu. Sest jooks ja mõnu ühes lauses mul 2 aastat tagasi poleks mingil juhul üle sõrmede tulnud.
Jooksurütm oli meil ideaalne. Kui sellise rütmi ja tempoga suudaks terve maratoni ära joosta, siis oleks finishi aeg umbes 4 tundi ja 48 minutit. Priidus ja Välgus ma sugugi ei kahtle, et nad jooksevad sinna aega ja ehk tunnike kiireminigi. Ma ilmselt rihin ikkagi kusagile 5+ tunni peale, sest 2 tõusu sillal saavad olema Stockholmis päris rasked ja natukene peab mõtlema kuidas neid raskusi ületada. Ehk isegi tõusud kohe ettenägelikult käia, nagu kunagi Ain-Alar soovitas triatloniga teha. Aga see selleks, pean Priit Ailtiga aru ja vaatame siis kuidas tuleb. Pean ütlema, et sellest jooksupositsiooni parandussoovitusest, mille Ailt mulle hiljuti andis oli tugevasti kasu!
Igal juhul on hakanud ka ambitsioonid kasvama natukene - juba tahaks 20 km jooksutreeninguid tegema hakata. Ja eks on ka paras aeg - sest maratonini on jäänud veidi enam kui 2 kuud ja seda aega polegi nii palju.
pühapäev, 28. märts 2010
laupäev, 27. märts 2010
40: PEAAEGU JUUBELI-TREENING HIIUMAAL
Üleeile õhtul pärast Tööotsija saate lindistust Hiiumaal Kärdlas läksin jooksma. Lõin Kärdlale tiirud peale nagu öeldakse. Kõigepealt Padu hotellist mereni (Rannapaargust edasi) ja siis läbi Keskväljaku Käina mnt. poole ja lõpuks tagasi Padu hotelli. 55 minutit trenni oli täiesti piisav ja millegi pärast raske. Kas olin ma veidi väsinud või ei olnud lihtsalt head jooksupäeva aga igal juhul ei olnud sellist kergejalgsust küll kusagil märgata. Mitte et ma tavaliselt tohutu kepsutav hirveke oleksin, aga ikkagi :)
Hiiumaa mulle iseenesest väga meeldib. Seal on vaikne. Aeg käib sel saarel palju aeglasemalt kui mandril. Kui pealinna saginast tulla, võib esimese hooga tunduda see ajafaktor isegi veidi raske - aga kui oled paar päeva kohapeal, siis läheb väga mõnusaks.
Hiiumaa mulle iseenesest väga meeldib. Seal on vaikne. Aeg käib sel saarel palju aeglasemalt kui mandril. Kui pealinna saginast tulla, võib esimese hooga tunduda see ajafaktor isegi veidi raske - aga kui oled paar päeva kohapeal, siis läheb väga mõnusaks.
teisipäev, 23. märts 2010
39: TRENN PALDISKIS, KOOS 1. JALAVÄEBRIGAADIGA JA EI ŠLANGI!
Reedel näeb Ringvaates kella 19.00 ja 20.00 vahel 1. Jalaväebrigaadi poisse, kes nagu selgus eilsest ühistreeningust on loomad, selle sõna kõige paremas sportlikus mõttes. Treening nägi ette 4 km jooksu ja ringtreeningut. Sealjuures 4. km jooksu joosti minu meelest küll ära 200 m jooksu tempos. Mul oli tõsiselt tegemist, et poistel kannul püsida, seda esiteks. Teiseks - kui poleks tulnud minu vahepealset spiiki - kus ma selgitan, mis toimub ja kus me oleme, siis on selge, et lõpuni poleks ma vastu pidanud seda jooksu. Tänu vahepealsele 3 minutilisele hingetõmbepausile suutsin ma siiski 95% jooksutreeningust vastu pidada.
Edasi läks kogu möll sõjaväeosa taga lebo-mattidel. Seal oli ringtreening, mis sisuliselt tähendas seda, et sõdurid ja ma tegime erinevaid harjutusi ringis, kordamööda. St kolmesed grupid ringis. Iga grupp teeb erinevat harjutust. Kõigepealt kõhulihased, siis kätekõverdused 3 erinevat moodi, siis üleshüpped, siis kükid. Teed oma minutilise harjutuse ära (nii palju kätekõverdusi n. kui jõuad) ja liigud järgmisele kohale ringis ja teed järgmist harjutust.
Seda treeningut tegin ma ühe ringi. Sõdurid tegid teise ringi veel peale, ma ei jaksanud.
Aga mulle väga meeldis. Eriti meeldis mulle see meelsus, mis meil sõjaväes eksisteerib. Ma nimelt näitasin vahepeal kuidas on võimalik kätekõverdusi tehes natukene viilida, mille peale minu kõrval harjutusi tegev sõdur põrutas kohe - "ära šlangi", mis tähendab siis lõpeta viilimine. Hästi meeldiv märkus. Eks oli teisigi, kes kõiki harjutusi ei jaksanud teha päris lõpuni selles ringtreeningus, aga kui Sa ausalt teha ei jaksa, siis keegi ei pane pahaks. Kui Sa aga hakkad viilima ja üritad lolli mängida, siis seda pannakse tähele ja see ei lähe sõjaväes läbi.
Kokkuvõtvalt - trenn oli minu jaoks selgelt liiga raske, jooks hästi kiire ja armutu. Minu jooksutempo on oluliselt aeglasem. Ilmselt see oli üks raskemaid trenne, mis ma siiani teinud olen. Aga samas on mul väga soojad mälestused Kaitseväest ja eriti 1. Jalaväebrigaadist. Tuline kahju on, et ma sõjaväkke ei pidanud minema, kuigi ma isegi tahtsin natukene, aga ülikoolis käivad 79. aastakäigu poisid arvestati lihtsalt reservi. Kaitseväe üle tunnen ma igal juhul uhkust ja see tunne kasvas iga Paldiskis veedetud minutiga. Respekt.
Edasi läks kogu möll sõjaväeosa taga lebo-mattidel. Seal oli ringtreening, mis sisuliselt tähendas seda, et sõdurid ja ma tegime erinevaid harjutusi ringis, kordamööda. St kolmesed grupid ringis. Iga grupp teeb erinevat harjutust. Kõigepealt kõhulihased, siis kätekõverdused 3 erinevat moodi, siis üleshüpped, siis kükid. Teed oma minutilise harjutuse ära (nii palju kätekõverdusi n. kui jõuad) ja liigud järgmisele kohale ringis ja teed järgmist harjutust.
Seda treeningut tegin ma ühe ringi. Sõdurid tegid teise ringi veel peale, ma ei jaksanud.
Aga mulle väga meeldis. Eriti meeldis mulle see meelsus, mis meil sõjaväes eksisteerib. Ma nimelt näitasin vahepeal kuidas on võimalik kätekõverdusi tehes natukene viilida, mille peale minu kõrval harjutusi tegev sõdur põrutas kohe - "ära šlangi", mis tähendab siis lõpeta viilimine. Hästi meeldiv märkus. Eks oli teisigi, kes kõiki harjutusi ei jaksanud teha päris lõpuni selles ringtreeningus, aga kui Sa ausalt teha ei jaksa, siis keegi ei pane pahaks. Kui Sa aga hakkad viilima ja üritad lolli mängida, siis seda pannakse tähele ja see ei lähe sõjaväes läbi.
Kokkuvõtvalt - trenn oli minu jaoks selgelt liiga raske, jooks hästi kiire ja armutu. Minu jooksutempo on oluliselt aeglasem. Ilmselt see oli üks raskemaid trenne, mis ma siiani teinud olen. Aga samas on mul väga soojad mälestused Kaitseväest ja eriti 1. Jalaväebrigaadist. Tuline kahju on, et ma sõjaväkke ei pidanud minema, kuigi ma isegi tahtsin natukene, aga ülikoolis käivad 79. aastakäigu poisid arvestati lihtsalt reservi. Kaitseväe üle tunnen ma igal juhul uhkust ja see tunne kasvas iga Paldiskis veedetud minutiga. Respekt.
pühapäev, 21. märts 2010
38: HOMMIKUNE JOOKS PIRITAL OLI UDUNE, AGA MOTIVATSIOON OLI 200 PEAL
.. just selline oli esimene emotsioon, kui jooksu alustasin. Kell 10:35 piki Pirita teed. Õigemini alustasin Nafta tänavalt ja edasi kulgesin siis Pirita teele. Üritasin seekord joosta nii nagu Priit Ailt eelmine kord õpetas. Kõigepealt tegin harjutust - käed puusas ja hästi pika sammuga üritad astuda edasi - kõigepealt kand maha, siis väliskülg ja siis päkk, sealjuures päkk tõukab edasi. Ja siis juba jooks. Muide ka poole maa peal TOPi juures tegin seda harjutust ning ühtlasi venitasin natukene oma lihaseid.
Tee oli üsna libe ja märg. Sisuliselt oli kaks varianti - kas oli siis jää või oli asfalt, millel vesi. Ilmselt said jalad märjaks juba kohe alguses, aga esimest korda ma tunnetasin seda fakti alles kodus trepist üles minnes.
Kuulasin muusikat, sellist päikeselist bossat, mis kui oleks silmad kinni pannud, oleks viinud kohe suvesse.
Kokku oli jooksu pikkus kusagile 9 km kanti ja esimese poole ma lubasin endale nö lõike, elik tegin kiiremaid vahepalu oma jooksu sisse. Tagasitulek oli rahulikum sörk.
Paar sõna motivatsioonist ka. Eelmisel aastal tegi Ain-Alar Juhanson mulle kohe üsna konkreetselt selgeks, et kui enesetunne on vilets või ei ole trenni tuju, siis on kaks varianti: kui üldse pole tuju trenni teha, siis tuleb trenn ära jätta. Kui on selline et peaagu võiks teha, siis tuleb treening teha ja kasvõi lühem, aga väike liigutamine tuleb ära teha. Eile oli mul millegipärast veidi nigel olla ja olgugi et trenniriided olid juba seljas, pöördusin ma jooksurajalt tagasi ja läksin koju ning magasin hoopis. Täna oli selle võrra mõistagi suurem kohustus ennast treenida, aga samas ka oluliselt suurem motivatsioon trenni teha. Ning kui algselt oli mõte kell 16 joosta, siis ma lihtsalt ei pidanud vastu ja läksin kohe hommikul. Vat nii on selle trenni tegemisega. Minu kindel veendumus on aga küll, et ennast vägistada ei tohi. Ja parem on trenn edasi lükata, kui seda pika hambaga teha.
Aga kuna eile algas kevad, siis ma tahaksin kõigile blogilugejatele soovida kaunist kevadet ja mõnusaid kevadisi treeninguid, sest nüüd läheb kohe ikka eriti mõnusaks treeningute tegemine - isegi kui see ilma lumeta olek esimese hooga võib ebaharilik tunduda.
Tee oli üsna libe ja märg. Sisuliselt oli kaks varianti - kas oli siis jää või oli asfalt, millel vesi. Ilmselt said jalad märjaks juba kohe alguses, aga esimest korda ma tunnetasin seda fakti alles kodus trepist üles minnes.
Kuulasin muusikat, sellist päikeselist bossat, mis kui oleks silmad kinni pannud, oleks viinud kohe suvesse.
Kokku oli jooksu pikkus kusagile 9 km kanti ja esimese poole ma lubasin endale nö lõike, elik tegin kiiremaid vahepalu oma jooksu sisse. Tagasitulek oli rahulikum sörk.
Paar sõna motivatsioonist ka. Eelmisel aastal tegi Ain-Alar Juhanson mulle kohe üsna konkreetselt selgeks, et kui enesetunne on vilets või ei ole trenni tuju, siis on kaks varianti: kui üldse pole tuju trenni teha, siis tuleb trenn ära jätta. Kui on selline et peaagu võiks teha, siis tuleb treening teha ja kasvõi lühem, aga väike liigutamine tuleb ära teha. Eile oli mul millegipärast veidi nigel olla ja olgugi et trenniriided olid juba seljas, pöördusin ma jooksurajalt tagasi ja läksin koju ning magasin hoopis. Täna oli selle võrra mõistagi suurem kohustus ennast treenida, aga samas ka oluliselt suurem motivatsioon trenni teha. Ning kui algselt oli mõte kell 16 joosta, siis ma lihtsalt ei pidanud vastu ja läksin kohe hommikul. Vat nii on selle trenni tegemisega. Minu kindel veendumus on aga küll, et ennast vägistada ei tohi. Ja parem on trenn edasi lükata, kui seda pika hambaga teha.
Aga kuna eile algas kevad, siis ma tahaksin kõigile blogilugejatele soovida kaunist kevadet ja mõnusaid kevadisi treeninguid, sest nüüd läheb kohe ikka eriti mõnusaks treeningute tegemine - isegi kui see ilma lumeta olek esimese hooga võib ebaharilik tunduda.
reede, 19. märts 2010
37: OPERATSIOON "KARELL"
Et kõik väga ausalt kirja panna, siis alustame sellest, et neljapäeval kell 12 ja natukene peale siirdusime keset kaunist tööpäeva kolleeg Marii Karelliga kepingule. (uudissõna kepikõnni tarbeks). Ja mitte lihtsalt ei siirdunud, vaid törts oli vaja murda ka Marii selle spordiala vastast skepsist. Enda skepsise murdsin ma aasta tagasi, sest sinnani uskusin ka ise kepikõnni olevat seeniorkodanike või paremal juhul naisteala. Tegelikult on kepingus palju kasulikku ja see on vägagi mõnus treening - eriti kui miski tugevam treeningperiood eelmisest nädalast on ette näidata.
Siirdusime niisiis Mariiga piki Pirita rannapromenaadi TOPini ja tagasi. Esimesel poolel oli taganttuul, mis mõistagi muutis käimise palju kabedamaks kui tagasiteel. Siis lõõtsus mahe kevadõhk näkku ja pidi mitmel korral tempot tõstma, et mitte külmetada. Täpsem kirjeldus treeningust aga juba täna õhtuses RINGVAATES, algusega kell 19:00. Seal saate teada ka ründavatest luikedest ja sellest, kas Mariile lõpuks siis meeldis Keping või ei meeldinud mitte :) Ühtlasi ka muidugi trenninõuandeid - kuidas keppe valida, milline peaks olema asend jne. Lõigu alapealkiri võiks ühtlasi olla: "kuidas 3 minutiga on võimalik keping selgeks saada" .
Siirdusime niisiis Mariiga piki Pirita rannapromenaadi TOPini ja tagasi. Esimesel poolel oli taganttuul, mis mõistagi muutis käimise palju kabedamaks kui tagasiteel. Siis lõõtsus mahe kevadõhk näkku ja pidi mitmel korral tempot tõstma, et mitte külmetada. Täpsem kirjeldus treeningust aga juba täna õhtuses RINGVAATES, algusega kell 19:00. Seal saate teada ka ründavatest luikedest ja sellest, kas Mariile lõpuks siis meeldis Keping või ei meeldinud mitte :) Ühtlasi ka muidugi trenninõuandeid - kuidas keppe valida, milline peaks olema asend jne. Lõigu alapealkiri võiks ühtlasi olla: "kuidas 3 minutiga on võimalik keping selgeks saada" .
teisipäev, 16. märts 2010
36: MIKS MA TRENNI AJAL ISTUN?
... aga sellepärast et tegemist on Spinningu treeninguga. Tõsi - kohati on vaja ka püsti tõusta ja vändata püsti seistas. Aga ma ei saa endale liiga palju neid seismisi lubada, sest väga kiire väntamise ja rohkete spurtidega juhtub lihtsalt pulss liiga kõrgeks minema. Ja see ei ole tingimata hea. Aga õnneks on MyFitnessis selline lugu, et võib istuda, siis kui liiga hulluks asi läheb.
Niisiis eile oli Viktor Eksi trenn. Väga meeldiv treener - innustav ja tubli. Kummaline oskus on vahel pigem vähem rääkida kui palju - aga kui öelda, siis midagi mis on oluline. 45 minti väntamist ja mahe oli. Eile ma teist spinningut otsa ei teinud, sest muidu oleks 3 treeningpäeva järjest olnud ja mulle tundus et on õige veidi vabamalt võtta, et mitte ennast katki treenida. Seda enam et laupäeval ja pühapäeval polnud treeningud sugugi liiga pehmed.
Niisiis eile oli Viktor Eksi trenn. Väga meeldiv treener - innustav ja tubli. Kummaline oskus on vahel pigem vähem rääkida kui palju - aga kui öelda, siis midagi mis on oluline. 45 minti väntamist ja mahe oli. Eile ma teist spinningut otsa ei teinud, sest muidu oleks 3 treeningpäeva järjest olnud ja mulle tundus et on õige veidi vabamalt võtta, et mitte ennast katki treenida. Seda enam et laupäeval ja pühapäeval polnud treeningud sugugi liiga pehmed.
pühapäev, 14. märts 2010
35: MU UJUMISOSKUSED PÕRMUSTUSID
Teatud mõttes oli käesolev nädalavahetus nagu treeninglaager. Treener Ailt oli Tallinnas, mistap kasutasime mõlemad päevad kenasti ära. Eile siis tund ja 15 minutit jooksu, täna sama palju ujumist peale Kalevi ujulas. Tõsi. Kogu selle aja ma ei ujunud, sest osa treeningust läks harjutuste seletamise ja õppimise peale, aga oma 1000 m tuli kindlasti ära.
Üldiselt tuleb meelde jätta see, et ujudes peab käsi sooritama tõmbe nii, et on küünarnukkist kõver. Mõlemad käed. Nii läheb lihtsalt kiiremini edasi.
Samuti õppisin harjutuse - mis aitab leida toetust vees - jalad ujuvad krooli jalgu, aga käed siis teevad selliseid 8 laadseid harjutusi, nagu koera ujudes natukene - aga lihtsalt rohkem külgedele - nö otsivad veest toetust.
Üks harjutus mis mulle tegelikult väga meeldis oli veel selline, et ujuda käed rusikas. Ujud 25 m käed rusikas ja siis 25 m tavaliselt krooli - see on hea harjutus, sest treenib justnimelt seda käe küünarnukist kõverdatult sooritatavat tõmmet.
Ülidselt oli muidugi treeningu tulemus taas see, et ma tundsin, et ujumises on väga palju õppida. Samas muidugi oli Priit käinud ka just ujumist õppimas ja tehnikat täiustamas - nii et ma väga ei muretse. Ilmselt saab enda oskusi lõputult arendada, mistap saan ujujana muutuda ainult paremaks.
Ah jaa, ja veel üks väärt nõuanne siia lõppu - selleks et harjutusi hästi sooritada - tasub endale muretseda väikesed lestad. Mitte need sukeldumise omad jube pikad, aga sellised poolpikad lestad. Kui keegi on käinud Aura veekeskuses - siis need sinised lestad mida sealt saab laenata, kuid mis pärast tuleb kenasti tagasi panna. Ma arvan et lähiajal ma sellised lestad omale ostan ja üritan harjutusi teha just lestadega. Harjutused tasub ära teha ujumistreeningu esimeses pooles (lestadega). Tervet treeningut ärge palun lestadega aga tehke. Näiteks teine pool, kui ujute krooli, siis võtke ikka lestad ära, sest kui ma ei eksi, siis võistlustel pole lestad lubatud.
Üldiselt tuleb meelde jätta see, et ujudes peab käsi sooritama tõmbe nii, et on küünarnukkist kõver. Mõlemad käed. Nii läheb lihtsalt kiiremini edasi.
Samuti õppisin harjutuse - mis aitab leida toetust vees - jalad ujuvad krooli jalgu, aga käed siis teevad selliseid 8 laadseid harjutusi, nagu koera ujudes natukene - aga lihtsalt rohkem külgedele - nö otsivad veest toetust.
Üks harjutus mis mulle tegelikult väga meeldis oli veel selline, et ujuda käed rusikas. Ujud 25 m käed rusikas ja siis 25 m tavaliselt krooli - see on hea harjutus, sest treenib justnimelt seda käe küünarnukist kõverdatult sooritatavat tõmmet.
Ülidselt oli muidugi treeningu tulemus taas see, et ma tundsin, et ujumises on väga palju õppida. Samas muidugi oli Priit käinud ka just ujumist õppimas ja tehnikat täiustamas - nii et ma väga ei muretse. Ilmselt saab enda oskusi lõputult arendada, mistap saan ujujana muutuda ainult paremaks.
Ah jaa, ja veel üks väärt nõuanne siia lõppu - selleks et harjutusi hästi sooritada - tasub endale muretseda väikesed lestad. Mitte need sukeldumise omad jube pikad, aga sellised poolpikad lestad. Kui keegi on käinud Aura veekeskuses - siis need sinised lestad mida sealt saab laenata, kuid mis pärast tuleb kenasti tagasi panna. Ma arvan et lähiajal ma sellised lestad omale ostan ja üritan harjutusi teha just lestadega. Harjutused tasub ära teha ujumistreeningu esimeses pooles (lestadega). Tervet treeningut ärge palun lestadega aga tehke. Näiteks teine pool, kui ujute krooli, siis võtke ikka lestad ära, sest kui ma ei eksi, siis võistlustel pole lestad lubatud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
