57 TREENING: 32,7 KM VÄSIMUSEGA VÕIDELDES

Ma kindlasti ei olnud tänaseks õhtuks kõige kirkam kriit karbis. Nii on igal nädalalõpul kui mul on Terevisiooninädala lõpp. Väsinud või nii, aga sellegipoolest oli kange tahtmine ratast sõitma minna - seda enam et mu maantepüss sai taas valmis pärast väikest intsidenti Pronksi-Raua tänava nurgal - kus kui ma ei eksi oli mul lähem kokkupuude asfaldiga :). Ning selle käigus deformeerus üks rattapedaal ning üks kingaklots.

Nii, aga siis tänasest trennist. Peale tööd käisime Trincuga läbi Pesakonna näituse avamiselt - Pesakond on see koomiks kus on hunt, siil, karu ja muud toredad tegeleased. Seejärel Piritalt Hawaii rattaparandusest, kus ma sain oma maanteratta tagasi. Kiire riietevahetus, pulsikell peale ja viuhh uuesti Pirita poole. Täpsemalt nn. Lillepi ringile. Ma usun et Priit või keegi seletas küll, miks sel ringil selline ring on, aga ma unustasin selle juba ära - nii et kui mäletate ja viitsite, siis palun pange kommentaaridesse siia, hea meelde tuletada. Aga Lillepi ringi uhasin veidi kauem kui tund. See on 2 km ring väga hea asfaldiga Maarjamäe ja Pirita Selveri vahel. Igal juhul on seal hea algajal harjutada, harjuda käike vahetama, takistusi vältima ja neid neetud rattakinga liigutusi õigel ajal sooritama, et mitte jälle külgepidi kukkuda kui asi peaks kriitiliseks minema.

Pool tundi sõitsin ükspäini, siis liitus minuga hr. Salumäe, kes tuli kusagilt Maardust või tont teab kust pikemalt treeningult. Keskmine kiirus 23 km/h, tippkiirus 50,8 km/h, treeningu kogukestvus 1 tund ja 20 minutit. Nüüd olen kodus ja oi kui hea on olla! Mõnusat neljapäevaõhtut kõigile ja ärge siis homme hommikul meeltesegaduses tööle minge. Vaba päev on :)

56 TREENING: RASKE UJUMINE

Kas teil on vahel olnud selline tunne - alustades mingit tegevust, et see, mida te teete, läheb pekki. Või isegi kui mitte pekki, siis see tegevus ise on väga vaevaline. Minuga juhtus täna nii ujulas. Mitte ükski harjutus - ei vee peal ega vee all - ei tulnud välja nii nagu ma tahtsin. Sealjuures üritasin kõigest hingest kõike teha õigesti. Jälle kippusin vänderdama, ei suutnud korralikult ventileerida ("ventileerimine" - väga sügav välja hingamine ning kiire, konkreetne sisse hingamine). Siiski juhtus trennis midagi toredat ka. Ajasin paar sõna juttu dr Mihkel Mardna ja ujuja Ken Tomsoniga. Ken isegi arvas, et ma vahepeal ei vänderdanud, kuid üldiselt peaksin rohkem oma keha jälgima. Siinkohal on mul kahju, et Ken ei näinud minu eelmist ujumistreeningut, kus ujusin kilomeetri järjest (mis mul enda meelest tuli päris kenasti välja). Tänane pikim järjest ujutud distants oli 500m. Selle läbimiseks kulutasin 15 minutit. Hea uudis on see, et kui suudan 1,9km ujuda sama kiiresti (so kulutades poole km peale 15minutit), mahun ma ujumisele seatud ajapiirangu sisse. :)

55 TREENING: KÄISIN ÜLE KUUDI ÄRA

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et sain eile maanteratta. Ilusa. Väga väga ilusa koos pedaalide ja uute rattakingade ja kõige muuga. Kiiver oli juba enne. Ning loomulikult läksin ma kohe sõitma. Kui baigiga oli lahe sõita, siis maanterattaga on umbes selline tunne, nagu Sul oleks siis kui istud UFO rooli. St natukene on hirmus, aga samas on tohutult põnev ja kift. Karbonkahvliga alumiiniumraam on kerge, oi kui kerge. Allatuult tuleb 50km/h kätte suhteliselt lihtsalt. Tuul kohiseb kõrvus, silmad jooksevad vett. Keps natukene väriseb ka all, aga üldiselt tunned ennast rattaseljas õnneliku ja natuke uhkena ka.

Sõitsime Priiduga 2 tundi. Priit näeb välja selline:



Natukene võtab maanterattaga harjumist see tunnetuse saamine. Ei ole nii, et hüppad kohe püsti ratta seljas ja hakkad andma. Tuleb harjutada. Samuti võtab aega rattakingadega sõitma õppimine. St seda, et kui enne võisid suvalisel ajal jala maha panna kui mõni oht või äärekivi on. Siis rattakingaga tuleb teha iseloomulik kand väljapoole liigutus, et jalga kätte saada. See liigutus tuli mul esimesel tunnil ja viiekümnel minutil ka kenasti välja. Seda seni kuni jõudsin Pronksi Raua ristile. Seal see liigutus enam välja ei tulnud. Esimene kord suutsin jääda püsti, kuid rapsides ja kiirelt jalga maha pannes purunes üks kinga alune klots:



Jõudsin peaaegu üle tee. Hakkasin trotuaariäärest üles tõmbama ennast ja siis see juhtuski. Ei saanud jalga lahti - st õige liigutus ei tulnud meelde. Ja olin kenasti pikali asfaldil. Selle tulemuseks oli mõrane pedaal. Mõrane pedaal näeb välja selline:





Valus eriti ei olnud kusagil, käe nats hõõrus vastu asfalti ära, aga see selleks. Seega esimese treeningu kaotused on 1 rattakinga alune klots. Ja 1 pedaal. Üldiselt see muidugi distsiplineerib, sest kui nii jätkata, siis läheb see ühel hetkel kalliks maksma. Aga see selleks. Minu esimese maanterattatreeningu emotsioonid on 10 pallisüsteemis 11s. Ja võib kindlalt väita, et sõit maanterattaga on üks mõnusamaid spordialasid mida ma tean. Kui mul poleks täna ettenähtud ujumist, siis ma läheks kohe jälle rattaga sõitma. Igal juhul ei morjendanud mind esimene kukkumine karvavõrdki. Kes ei kuku, see ei õpi. (Ainult rohkem väga ei tahaks kukkuda) :)

ÜHISTREENINGUD

9. mail, laupäeval on kõigil võimalik tulla trenni koos Ain-Alar Juhansoniga. Tegemist on jooksutreeninguga Pirita metsas, mille käigus Ain-Alar Juhanson annab head nõu kõigile kaasalööjatele. Jooksutreening algab kell 12.00 Pirita velotreki kõrval olevalt korvpalliplatsilt ning kulgeb Pirita metsa radadel, treening kestab 1 tund. Nii et paluks vaim valmis panna!

54 TREENING: MA EI VIITSI

Möödunud nädalavahetus sai kuulsaks sellepoolest, et ilm oli nii ilus nagu ei kunagi varem pole sel aastal veel olnud. Ja sooja ilma tõttu ma usun tekkis täielik treeningtahte kaos. Nii ma lükkasingi edasi oma jooksutreeningut, mis pühapäevale planeeritud oli. Kell oli juba 20:20 kui ma võtsin ise endal turjast kinni, tassisin ennast tahatuppa, panin selga jooksuriided, pulsi kella peale ning samamoodi turjast hoides lohistasin õue.

Nii mu treening algaski. Ja kulges väga rahulikult. Pulss pidi olema 120 ja 140 vahel, mis tähendas seda, et nii kui ta tõusis üle 140, pidin ma nii kaua kõndima, kuni ta 120 peale tagasi läks. Sellest johtuvalt oli vähemalt pool trennist kiirkõnd. Aga see selleks, nii pidigi olema.

Aga mida ma öelda, tahan selle Ma-ei-viitsiga. See situatsioon tuletas mulle meelde kooliaega. Ma nimelt valmistasin järgmise päeva koolitükkid ette alati kohe pärast kooli, ei lükkanud õppimist õhtusse, öösse või edasi. Vaid tegin asjad kohe ära. Nii tuleb teha ka tegelikult treeningutega, eriti siis kui on segavaid faktoreid, nagu soe ilm jne. Eriti kaval on treenida varahommikul, isegi enne hommikusööki. See tõstab toonust ja loob terveks päevaks hea meeleolu.

Kõige tähtsam on aga mitte murduda. Lihtne on leida erinevaid põhjuseid miks mitte trenni teha. Siin tulebki mängu tahtejõud. Tuleb ennast sundida ja asjad ära teha. Ei saa anda alla, ei saa teha endale järeleandmisi. Me ei peta kedagi teist peale iseenda. Ja ikka väga hea tunne on pärast, kui Sa suutsid. Iga inimene suudab!

53 TREENING: JOOK-JOOKS-JOOKS

Aarne Rannamäe ütles mulle ükspäev koridoris, et jooks on kõige alus. Õige ta vist on. Triatlonis on jooks ilmselgelt kõige raskem ala, vähemalt rasketele poistele. Mina olen raske poiss. Aga selleks, et jooksus paremaks saada tuleb teha ainult üht: palju joosta. Ei aita muud treeningud, ei aita keping, ega ratas ega ujumine. Aitab ainult jooksmine.

Kadrioru lossi juures pargis on üks vahva ring. Seda mööda ma täna jooksingi. Ain-Alar oli raja ääres ja filmis vaikselt, mida jooksin. Pärast esimest ringi tegime venitusharjutusi. Täpselt selliseid nagu kooliajal. Ning sääre ja põlvetõste jooksu, mis meenutas ka kangesti kooli kehka tundi. Siis jälle jooksin.

Pulss kipub mul jooksu ajal mitte üles minema, vaid üles lendama. Sellepärast tuleb väga tähelepanelikult jälgida. Järgmised jooksutreeningud saavadki olema täpselt pulsi kella järgi. Kui pulss tõuseb üle lubatud piiri, siis tuleb kiirkõndi teha. Kui pulss langeb, peab jälle jooksma. Lihtne tegelikult. Täpsed pulsivahemikud on üldiselt individuaalselt erinevad, aga alguses ei tohi jooksmisel üle 140 pulss minna. Rattaga võib lasta üldse 130ni, aga siis tuleb ka tagasi tõmmata. Vastasel juhul tehakse oma tervisele juba kurja. Ja seda me ei taha mitte mingil juhul.

Ahsoo ja veel - see on okei kui pärast esimesi jooksutreeninguid on jalad väsinud. Minul näiteks täna on. Täitsa väsinud. Ja sellepärast on mul homme ja ülehomme ka puhkepäevad treeningutest, sest 3 üsna intensiivset päeva on olnud järjest. Pühapäeval aga juba läheb taas rattaga sõitmiseks ja kui ma ei eksi, siis ma juba ootab seda tegelikult :), vaatamata väikesele lihaste tundlikkusele jalgades...

ET MISMOODI SIIS ON PÄRAST KOLME KUUD?

Kui keegi nüüd ootab, et ma olen kaotanud kaalus 10 kilo, muutunud hiigla tervislikuks ja enam liha ei söö, siis on see sissekanne muidugi pettumus, sest midagi sellist minuga treeningute käigus juhtunud pole. Aga mis siis on juhtunud ja mida ma olen võitnud sellest, et trenni teen?

- Minu eeskuju on järginud mitmed inimesed ning asunud ka trenne tegema - see on vast ehk kõige ägedam kogu selle Pühajärve triatloni projekti juures.
- Olen hakanud blogi pidama.
- Mitmed sõbrad, tuttavad ja päris võõrad inimesed innustavad ja hoiavad pöialt, kirjutavad meile ja kommentaare. Tunnen hästi palju innustamist ja sõbralikkust vahel täiesti võõrastelt inimestelt.
- Mu kehal on paljudes kohtades peki asemele tekkinud lihas. Kaal on peaaegu sama, mis ta oli treenigutega alustades.
- Olen saanud treeningute käigus tuttavaks päris mitmete toredate inimestega.
- Ujun oluliselt kiiremini ja suuremaid distantse kui 3 kuud tagasi. Eilse seisuga :) võin ujuda ühe kilomeetri järjest ilma puhkamata.
- Sõidan rattaga ning naudin seda. Siiani oli rattasport minust suure kaarega mööda läinud. Nüüd kardan, et olen saanud nakkuse, sest ootan pikisilmi juba oma maanteratast.
- Käin jooksmas, tean kuidas kasutada pulsikella, millises pulsivahemikus peaks treenima. Jooksen 5 korrusele ilma ähkimata või ka 7. korrusele või ka 6.dale.
- Kas tuju on parem või halvem, seda ma ei oska öelda, aga mulle näib, et tööjõudlus on tõusnud ja meeleolu samuti. Me ei räägi siin muidugi õhtutest pärast trenni kui ma olen mõistagi väsinud. Aga üldiselt.

Mõjusid on kahtlemata veel, aga need on need, mis kohe meelde tulid, siin tööpäeva lõpus.

IGAL JUHUL, KASUTAN VÕIMALUST JA ÜTLEN AITÄH KÕIGILE, KES ON HUVI TUNDNUD, KES ON INNUSTANUD, AIDANUD TREENIDA, TREENIVAD KOOS MINUGA, LOEVAD SEDA BLOGI, HOIAVAD PÖIALT VÕI ON NIISAMA ARMSAD INIMESED. ERILINE TÄNU KA AIN-ALARILE, PRIIDULE JA TRIINULE.

Aa, ja ärge palun ära ehmatage, ma treenin edasi - lihtsalt selline väike vahekokkuvõte ja tänu tundus siin paslik olevat. Õhtul kirjutan juba jooksmisest :)