Pedro Paramo on halb ja kuri hispaanlane!

Te tahate kindlasti nüüd teada, kuidas Pedro Paramo oli? Inimesena on ta ilge! St teatris öeldi, et Pedro Paramos on kõvasti kurjust.

Aga tükist siis. Ma usun, et nii palju väga häid näitlejaid ühes tükis ma pole tükk aega näinud. Võib-olla ka muidugi sellepärast, et ma pole eriti tihedalt saanud teatrisse. Väga head olid Lembit Ulfsak, Mait Malmsten, Viire Valdma, Merle Palmiste ja muidugi teised kõik ka. Tükk kui selline mulle ei meeldinud. Ei ei. Ärge saage valesti aru - mulle meeldis väga teatris ja meeldib sisuliselt alati. Teatris käimine kui selline on juba niivõrd äge, et ainuüksi selle rituaali pärast tasub minna.

Ma pole päris lõpuni veendunud, kas asi on siin lavastajas - öeldakse küll et kui näidend on hea, siis on head näitlejad ja kui kehv, siis on vilets lavastaja. Pigem ma arvan et tegemist on meie kultuuriliste iseärasustega. Ma ei suuda lõpuni mõista hispaaniakeelse kultuuri sügavamaid nüansse. Hispaanias ja ka Ladina-Ameerikas on teatavasti väga oluline koht suruntel, omamoodi surnute kultus. Eestlastel seda pole ja seepärast on ka Pedro Paramo, kus surnuid on kohati rohkem kui elavaid, näidendina meile ilmselt suts kauge. Ja täiesti võimalik on, et asi on minus - st et mõnele teisele eestlasele on Pedro Paramo super etendus.

Võimalik et ma pole Hispaania tüüp ka. Mul on paar sõpra, kes lähevad Hispaania peale täiesti hulluks - st nende meelest ei ole maailmas paremat paika, ägedamaid inimesi, ilusamat keelt jne. Minu jaoks on oluliselt huvitavamad ja sealhulgas ka ilusamad n. Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Šveits, Austraalia, Uus-Meremaa. Ma ei tea miks nii on - aga on.

Ja samas olen mõtisklenud ka selle üle - et kui vahel mõni paneb oma lemmikraamatuks kusagil Orkutis või Facebookis Sada aastat üksindust. Siis kas see ikka tegelikult ka on inimese lemmikraamat? St ma üritasin seda tõepoolest lugeda, sest kõik teised viimasele pikemale reisile kaasa võetud raamatud olid läbi loetud. Aga ma ei suutnud. Minu jaoks oli see kauge, igav ja arusaamatu. Ja mis kõige hullem, ma ei suutnud ennast ka mobiliseerida seda raamatut lugema. Nüüd ehk mõni arvab et ma olen lihtsalt küündimatu ja ei oska tõelist kirjandust hinnata. Seda kindlasti. Teised raamatud, mida ma endasse sel reisil ahmisin olid Märtsi Iidid ja Šaakali päev, need meeldisid väga väga väga.

Ah ei tea kah, äkki veel võtan ennast kokku ja suudan kunagi selle 100 aastaga ka ühele poole saada. Ja äkki ei ole minu praegune vanus ka päriselt õige sellise raamatu lugemiseks - peaks veidi vanemaks ja loodetavasti ka targemaks saama.

Lõppkokkuvõttes, tasub kasvõi enese harimise mõttes Pedro Paramo ära vaadata ja nautida näitlejaid, head seltskonda ja teatri võlumaailma - mis meid alates välisuksest haarab.

Igal juhul, hommikul olin emaga shoppamas ja lõuna ajal käisime Triinuga Kadriorus jalutamas ja kohvikus. Nüüd lähen ujuma. 1 km. Täna ujun kolmapäeva treeningut!