Pärast esimesi trenne on tavaliselt ikka kusagilt valus - jalad valutavad või käed või kõhulihased vms. Mul ei ole valus. Vastupidi - tervis läks täiesti korda. Viirus on minust taganenud ning hea enesetunne on tagasi. Treeningutel võib olla ikka uskumatult positiivne mõju. Lisaks sellel oli õhtul ka selline poisikeselik rõõm südames ja ma ütleksin muidu ka tiptop olla.
Täna ma ei treeni, käin ilma liftita mööda telemaja treppe küll - st Ain-Alar esitas mulle jällegi leebes kuid kindlas kõneviisi palve, mis kuulub täitmisele, et lifte enam ei kasutaks, tööl käiks jala ning trenni läheks ka jala. Ma polegi kindel enam, et mul autot eriti vaja on... Okei, nädalavahetustel on ning siis kui kuhugi kaugemale minna vaja on. Aga muus osas on muidugi õige. Ma üritan siis autoga sõitmist järk-järgult maha jätta, aga see on isegi keerulisem kui stabiilne treenimine.
Inimene on ikka õudselt mugav loom. See mugavus tulebki endast välja arstida. Elu läheb siis ilusamaks.
teisipäev, 6. jaanuar 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Vaatasin just youtubest Mart Kuuse Ironmani treeninguid ja see saab ikka sitaks raske olema... kuigi distants on poole luhem.
VastaKustutaWenna Vend on ikka tore kuju... :)
VastaKustutaRäägib, et ei meeldi
- rattasõit
- jooksmine
- ujumine
ja siis teeb täispika triatloni alla 10 tunni!
http://www.hawaii.ee/index.php?id=1206
Pain is temporary but glory lasts forewer! Keegi ratta mees kunagi nii vist ütles :)
VastaKustuta