MIDA SA TEGELIKULT OSKAD?

Kas olete vahel mõelnud, et oskate midagi päris kenasti. Mingi selline uitmõte, et ma n. oskan ujuda ju päris hästi. Nii vahel ongi, et enda meelest oleme jube kõvad mehed mingis asjas, aga kui tegelik jõuproov tuleb, siis selgub, et reaalsus on teistsugune. Mulle saabus külm dušš juba esimese ujumistreeningu ajal. St mitte see, mida rõivistus võetakse, vaid kõnekujund ;). Teise treeningu lõpus see ainult külmenes.

Lühidalt, käisin kooliajal ujumistrennis u 4-5 aastat. Täna aga õpin taas krooli ujuma. Päris naljakas :) Okei, rinnuli ma ujun vähe kabedamalt. Triatlonis on aga ikkagi krooli vaja. Nüüd ma siis õpingi taas seda, mida tegelikult arvasin oskavat.

See on päris lõbus. Kui tähelepanuga kuulata, mida treener räägib ja seda rakendada, siis tulemus on silmnähtav. See on võimas tunne. Üritad oma kätt õigesti tõmmata ja kui lisaks leiad rütmi, lähedki rahulikult, samas kiiremini edasi.

Siit on hea paralleel ka elule. Vahel rapsitakse liiga, üritatakse maksku mis maksab kiiresti asjaga ühele poole saada. Kiirus aga pole tingimata üldsegi nii oluline. Tähtis on see, et tuleb nautida protsessi. Minu puhul on see treening. Jaapani vanasõna ütleb, et oluline pole mitte kohale jõudmine, vaid teekond. Selle mõtte võtan oma ujumistreeningute sloganiks.

Lõpetuseks. Tartus oli ujumisergomeeter või ujumispink. Kujutate ette? Selline, nagu on sõudmisergomeeter, ainult et ujumise oma - saad kuiva trenni teha või siis ka ujuda nii, et vette ei pea minema. Viskud rinnuli peale, paned käed kinni ja ongi ujumissimulatsioon missugune. Sellel kannatab ka õppida õigeid ujumisliigutusi, sellise pingi peal. Kui minu käest küsite, siis mulle see pink ei meeldi. Pärisujumine on ikka palju parem. Aga maitse asi. Kellele ema, kellele tütar. Mulle H2O palun.