27: ÕHTUNE JOOKS BRIGHTONIS

... leidis aset juba mitu päeva tagasi. Täpsemalt öeldes kolmapäeval. Lõunal paistis Brightoni rannapromenaadil selline päike, et tundus, et Hercule Poirot läheb kohe ujuma, nii mõnus ja meeldiv oli see soe täht. Lõunal ma treenida ei saanud, sest oli vaja veel mõned asjad läbivaadata. Kell 17 kui ma õndsas lootuses õue läksin, et jõuda veel päikese käes veidi jooksu teha, siis polnud päikesest haisugi järel. Sadas vihma ja tõusnud oli tuul. Laine oli samuti päris kõrge - aga jooksmist see teatavasti ei sega...

Teha polnudki midagi, kiledressid selga, müts pähe ja jooksule. Kiire olin ma sel päeval, oi kui kiire. Ma ütleksin, et tormasin lausa piki ranna äärt joosta, tõsi mitte liiga kiiresti - umbes nii et oleksin saanud rääkida sõbraga kui tahtnuks. Aga vahel on õhtul videvikus selline tundmus kontides, et kõik on kuidagi ebaharilik ja tavatingimustes rahulik tempo tundub palju kiirem. Nii sel korral oligi.

Kokkuvõtvalt Inglismaast siis nii, et olin seal 6 päeva ja selle aja jooksul jõudsin teha 3 treeningut. Päris hea ma mõtlen... Esiti ei olnud eriti sellist treeningutunnet üldse, et läheks ja jookseks ja teeks. Aga kuivõrd tossud, kiledressid ja soe pesu väga palju ruumi ei võta, siis see tunne tekkis. Edasiminek on see küll, võrreldes n. aasta taguse ajaga. Kord Cannes'i komandeeringus olid mul samuti tossud kaasas, aga välja neid kohvrist ma tol korral ei võtnudki. Täiesti tehtav on see trenn komandeeringus, puhkusel või kus iganes kodust eemal olles. Kui ma jõudsin pikkade tööpäevade kõrvalt teha, siis puhkuse tingimustes jõuab kindlasti igaüks. Milline on pärast enesetunne - seda palun tunnetage ise... :)

Siia lõppu paar pilti Brightonist, aga mitte viimasest nö tormisest jooksupäevast..





sellised väikesed puktad olid kõigil ostjatel. Neist vaadati läbi uusi BBC filme ja sarju.







säherdune oli rannapromenaad, piki mida toimus õhtuti vaat et maraton. Britid on täielikud jooksuhullud!







ja siis jooksis ka üks selline käpp!

26: RUNNING IN BRIGHTON

Yesturday was a great day, which started with a nice 45 minutes jogging along the Brighton seafront. Outside temperature was something like +4 C and a cool breeze was fondling my face. As last night I managed to sleep around 4 hours, the jog was definately not the strongest training I have had, however it was a training and Im really glad that I managed to make it, regardless of the temptation not to.

Anyhow, the day went on in Brighton center, where I screened pretty much the whole day new series (which I have to say are brilliant).

In the evening we had a great concert experience at the Grand, where Sugababes and Gabriella Cilmi performed for all the buyers. Have to say I do not remember a night as fun as this from the BBC Screenings, but all the evenings have been very cool. Very important role played also all the friends from BBC :)

All right, the screening booth misses me already, will do some runing tonight and write about it already at home and in Estonian. Take care!

Ja muidugi head Eesti Vabariigi aastap2eva k6igile!

25: Kensington Gardens and Hyde Park

Due to a very harsh suggestion from my British readers, who have not lately understood much of this blog, I owe them an English entry. And since Im still in UK enjoyng their hospitality, I kind of feel obliged to write this new post in their mother tongue.

Well, todays training took place in Kensington Gardens and Hyde Park. All I did was pretty much an hour long jog around the park. Since it was raining cats and dogs, can not say that the weather was terrific, however, compared to Estonian snow at the moment (people had a skiing marathon there today), it was literally a walk in the park :)

Coming from Estonia there is one thing I can not understand, and that is, when locals say their weather here is horrible. Compared to Estonian running weather in wintertime - it is vacation. For example, my last trainig in Tallinn was with snow and -11 C.

Anyhow, my wife Triin was filming the event, and since Im doing shorts for Estonian programming called Ringvaade, it will be available at one point in web as well - Danny and Rebecca could then take a cold pint and laugh at my running technique, which is pretty much non-existent. Cheers!

24: LÕUNANE JOOKS

Täna käisin lõunasöögi ajal jooksmas. Tegin päris korraliku treeningu kokku. Tõsi - jooksu oli kokku 45 minutit, aga kuivõrd Marii Karell ja kogu Ringvaate vahva tehniline tiim oli ka kaasas, siis läks ikka tunnike ära - sest mõned jooksud oli vaja katteks juurde võtta :)

Kuidas ma lõuna ajal joosta saan? Väga lihtsalt, võtan tööle jooksuasjad kaasa - pärast käin dušši all ja rahu majas. Võiku oli ka külmkapis. (tervislik kanawrap).

Natsa jahe oli ilm küll, aga egas sellest väga heituda ei saa, sest pärast 100m hakkab soe. Tiir kulges ringil Telemaja, Kadriorg, Presidendi loss, Kumu, Kadrioru staadion, Kadriorg, Telemaja. Ja kui ma ei eksi, siis sellest valmib nädala pärast ka väga meeleolukas olustikukirjeldustega lugu Ringvaate tarbeks. Maratoniks ja Vätternrundani rattasõiduks valmistumise lõigud on eetris igal reedel. Mis kell täpselt - seda on päris raske öelda, aga samas Ringvaade on nii hea saade, et terve saate võib rahulikult ära vaadata. (19:00 - 20:00) :)

23: SÖRK KOOS VAIKO EPLIKUGA

Kõigepealt on ikka ütlemata suurepärane see, et Kristina Šmigun-Vähi tuli Olümpiamängudel hõbemedalile. Sisukas ja tubli tüdruk. Ja ka see kulla võitnud rootslanna Kalla tundus selline lõbus sell. Aga kui Kristinal on selline minek, siis mulle tundub küll - et suusavahetusega sõidus tuleb kuldmedal ka veel :) Vägev värk.

Nii, aga enne kui suurepärane õhtu teleri ees algas jõudsin ma teha pisikese treeningu - mis omavahel öeldes tegi Kristina võidu nautimise veel mõnusamaks - sest diivanil oli heameel tunda - et ka mina tegin täna sporti.

Jooksin. 40 minutit Kadrioru piirkonnas. Vaiko Eplik isiklikult minuga muide jooksmas ei käinud, küll aga tema album "Neljas", mis minu kõrvas mängis. Üldiselt ma eriti ei ole seda meelt, et sporti tehes peaks tingimata muusikat kuulama, aga vahel võib. Täna oli see muusikaline Kadriorg küll mu jaoks nagu rusikas silma auku. Kohati on Vaiko Neljas nii ilus, et külmavärinad tulevad peale. Sealjuures mitte külmast, sest olgugi et talv, ega külma tunnet joostes ei tunne. Jooksmisega on muusika vahel vajalik - sest kui sõpru parasjagu ligi pole, kellega lobiseda, siis pakub muusika Sulle kenasti seltsi. Mõnikord on kahtlemata hea ka rahulikult oma mõtteid mõlgutada ja üldse mitte suhelda.

Pärast jooksu olid jalad natukene kanged, aga sellest pole midagi, sest homme ja ülehomme on puhkepäevad. Üks asi veel - ma pean muidugi möönma, et õige ei ole kasutada väljendit jooks, sest ma sörgin. Sörk on õigem, sest see kirjeldab aeglast jooksu. Samas tuleb mulle meelde, et mängisime isaga kanneldega kunagi sellist lugu nagu Sürk - minu küsimus on, kas see võis kuidagi olla sörgiga seotud? Mine võta kinni, igal juhul lugu oli pärit Räpina kandist ning kui järele mõelda, siis tempo oleks sörgi jaoks sobinud küll. Peaks ise käest järele küsima :)

No nii semud ja semutarid, aga pidutsegem siis kui mitte sõna sõnalt, siis vähemasti oma südameis - sest Kristina hõbemedal on äge saavutus!

22: UUE AASTA ESIMENE TRENN: 1 TUND 25 JOOKSU

Täna, elik siis Valge tiigri aasta esimesel pühapäeval oli mul aega ropult vähe, aga sellele vaatamata leidsin ma aega treeningu jaoks. Kell 16:17 läksime koosseisus Priit Salumäe, Välk ja mina Rocca al Mare rajale ning kindel plaan oli terve ring läbi teha. Eelmine kord me täit ringi ei teinud ning kulgesime rahuliku sörgi tingimustes piki Tanuma tänavat tagasi. Ent nagu selgus, siis meie neljajalgne sõber Välk äratas sel tänaval ebatervet tähelepanu kõigi teiste koerte hulgas, kellest mõned eriti ei hinnanud meie väikese jooksuseltskonna visiiti sellesse naabruskonda. Mistap tegelikult igasugune varem tagasikeeramine oli sel korral ka välistatud. Mingeid ekstsesse ei toimunud, aga pole ka viisakas ausalt öeldes teisi ärritamas käia niimoodi.

Nii, aga umbes Rocca al Mare kooli juures tekkis meie jooksuseltskonda lisaks ka Rene Meimer, kes tuli pikemalt ringilt kusagilt Stroomi metsa kandist ning liitus meiega, siis juba neljakesi, suundusime me joostes edasi. Ja midagi pole öelda. Tõeliselt raske ei olnudki, mis oli tõele au andes isegi veidi üllatav, silmas pidades minu tõrksust jooksmise kui sellise suunal. Asi läks mingis mõttes isegi hullemaks, sest mida rohkem me jooksime, seda lahedam see mulle tundus. Kui keegi oleks aasta tagasi öeldnud, et aasta aja pärast jooksed talvel pika treeningu ja pole raske, siis ma oleks suhtunud sellesse küll hiiu tasakaalukuse, kuid ilmselt ka päris suure skepsisega. Tänane trenn aga tõestas, et hullu pole mitte midagi.

Niisiis, 1 tund ja 25 minutit piki lumiseid (koristatud) kõnniteid oli sel korral täiesti tehtav. Ja nagu tänaseks legendaarses YouTube'i klippis küsitakse "Mis Sul Viga On?" siis vastust mul ei ole. "Millest ma aru ei saa" on see, et kuidas saab jooksmine tunduda vahva. Mulle, kes ma olen tuntud pekinägu ja kujutletava Anti Jooksumeeste Seltsi asutajaliige? Igal juhul ootan ma järgmist jooksutrenni rohkem kui n. järgmist kepingutrenni. Ja milleni see kõik viib, seda ma öelda ei oska. Aga suur edasiminek, tõsiselt rääkides, on see, et jooks muutub üha meeldivamaks ning tundub, et ma olen esimese nn. vaimse jooksmise etappi sissetöötamise algfaasis olnud edukas. Tänase treenigu tulemus on see, et usun jooksmisesse. Elu on kummaline!

21: RÕÕMUS METSAS-KÄIK

Laupäeval kell 16 põrutasime Trincuga Harku metsa suusatama. St Trincu filmis natukene suusatamist ja mina suusatasin. Mõned sõbrad tulid ka, kuid neid me peaaegu suusarajal ei näinud, sest meil läks stardis kaameraga natukene rohkem aega kui olime planeerinud. Igal juhul kokkuvõtvalt tuli 50 minutit suusatamist. Peamiset vabastiili, aga natukene ka paaristõukeid ja klassikat - kuigi mööngem, et tõepoolest pole suurem asi klassikat vabastiili suusaga sõita, sest erilist pidamist pole. (See tähendab seda, et libised pahasti tagasi, kui täpselt suusasaapa alla pole vastavat määret pandud - mida klassikasuuskadele kahtlemata pannakse). Klassikastiil on minus tekitanud küll vägagi suure huvi ja eriti Tartu Maratoni valguses. Aga ma pole nii naiivne, et arvaksin - et olen praegu Tartu Maratoni kõlbulik materjal. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui on lumine talv. Sel aastal aga selgelt jääb veel kogemusist puudu.

Aga muus osas on ikka väga mõnus metsa-all vaadata, kuidas toredad inimesed harrastavad sporti. On noori, on vanu - aga pea kõigil on ninad rõõmsalt punased ja näod säramas. Kummalise vungi annab sporditegemine sisse ja minu meelest vabastab ka igapäeva pingetest, mida vahel tahab vägisi meie kõigi õlule koguneda. Aga siis lähed ja teed metsas 50 minutit, tunni või kaks ja tagasi tuleb hoopis teine inimene kui see, kes metsa läks. Need metamorfoosid, mis meiega metsas toimuvad on hämmastavad. On see lumise metsa ilu, sporditegemise rõõm, füüsiline aktiivsus või midagi muud - selge on see, et neis metsas käimistes peitub mingi salapärane rõõm, mis muudab meid inimestena paremaks ja see on äge!