Milline on James Bondi ja jalgratta suhe, seda ma raudkindlalt öelda ei oska. Pigem arvaksin, et ta sõidab maanteerattaga küll vahel nii treeningu mõttes. Küll ma tean, et Daniel Graig, James Bondi osatäitja sõidab hea meelega rattaga..
Mind aitas 007 aga küll jalgrattaga sõidus ning seda väga oluliselt. Vaatasin Quantum of Solace'i ja muudkui väntasin. Tund aega tuli kontole. Mis staatilise jalgratta kohta mu meelest täitsa tubli. Pärast tegin peale jõusaaliharjutusi - põhiliselt hantlitega ja tundsin, et tehtud on täitsa tubli treening.
Hämmastav on muidugi see, kui kiiresti läheb aeg - kui vaatad põnevat filmi. Muidu nii staatiline trenn - väntad ja vaatad seina on audio-visuaalsete elementide lisamisega hämmastavalt palju rikkam. Ma kipun arvama, et edaspidi lähen enne kodust spinningut videolaenutusest läbi ja nõnda tulevad treeningud tunni asemel poolteist pikad. Ootan ka tegelikult ikkagi juba korralikke spinningutrenne, mida alustan usutavasti kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Eelmise aasta MyFitnessi kogemus oli selles valdkonnas küll väga meeldiv. Täna pole veel otsustanud, mis trenni teen - kas ujumist või suuska. Aga suusailma on -1 kraadi juures minu meelest küll...
pühapäev, 31. jaanuar 2010
kolmapäev, 27. jaanuar 2010
13: 60 MINUTIT POOLA SARJA "PRIME MINISTER" VAATAMIST
Miks ma panen sarja vaatamise treeningu alla? (numbrid postituse ees tähendavad justnimelt siin blogis uue eesmärgi suunas tehtavaid treeninguid). Sellepärast, et ma küll vaatasin Poola sarja "Prime minister" (tänud Olavi Paide), aga samal ajal väntasin täpselt 60 minutit jalgratast kah. Sari muide, on väga põnev, poliitikast intriigidest ja kõigest muust.
Treeningust: mitte ükski võim ei sunni mind minema -20 õue jooksma, kõndima, kepingutama, suusatama, võimlema, kelgutama või tegema midagi muud. Jah kui kellegi heaolu sellest sõltuks, siis ma ilmselt läheksin. Kui ei sõltu, siis lihtsalt lolli mängima ma ei taha minna. Oleks -15, läheks, oleks ehk isegi -17 ka võib-olla veel läheks. Aga -20ga ma ei lähe ja kõik. Pole vist ka väga tark ennast õues piinata. Siin tugevamad mehed kui mina on saanud kurgu haigeks sellistes tingimustes õues treenimisega. Seepärast jäingi tagasihoidlikuks ning treenisin sisetingimustes. Kuidagi on juhtunud nii, et meie maja all on olemas üks ratta-trenažöör, mis on võrdlemisi hea. Selle peal kannatab trenni teha küll. Mida ma ei kannataks, see on selline tuim sõtkumine. Et lihtsalt istud rattale ja annad ühe koha peal kuuma. See ei ole eriti vaheldusrikas treening ning ajab suhteliselt kärmelt juhtmed kokku. Kui aga võtad ühe laua, asetad selle peale tooli - asetad selle kaadervärgi trenažööri ette, paned sinna peale arvuti ning vaatad mõnusat sarja või filmi samal ajal kui väntad - siis see ma ütleks on täitsa lõõgastav ning 60 minutit tundub väga kiirelt mööduva ajaühikuna.
Igal juhul tundsin ma ennast täna veidi rumalana, sest pole varem trenni teinud eriti seal allkorruse pisikeses jõusaalis. Viskasin pilgu masinatele ka peale ja mulle näib, et kui õues on -15, siis saan ma sisuliselt kodust lahkumata paljud trennid edaspidi tehtud. Tõsi - siin ei tohi muidugi laisaks minna ja hakata kõiki treeninguid siseruumides tegema, ent praegu ma seda ohtu eriti ei näe. Eeldusel muidugi, et meile pole saabunud minijääaeg, missugust võimalust ma päris lõpuni ei välistaks... :)
Treeningust: mitte ükski võim ei sunni mind minema -20 õue jooksma, kõndima, kepingutama, suusatama, võimlema, kelgutama või tegema midagi muud. Jah kui kellegi heaolu sellest sõltuks, siis ma ilmselt läheksin. Kui ei sõltu, siis lihtsalt lolli mängima ma ei taha minna. Oleks -15, läheks, oleks ehk isegi -17 ka võib-olla veel läheks. Aga -20ga ma ei lähe ja kõik. Pole vist ka väga tark ennast õues piinata. Siin tugevamad mehed kui mina on saanud kurgu haigeks sellistes tingimustes õues treenimisega. Seepärast jäingi tagasihoidlikuks ning treenisin sisetingimustes. Kuidagi on juhtunud nii, et meie maja all on olemas üks ratta-trenažöör, mis on võrdlemisi hea. Selle peal kannatab trenni teha küll. Mida ma ei kannataks, see on selline tuim sõtkumine. Et lihtsalt istud rattale ja annad ühe koha peal kuuma. See ei ole eriti vaheldusrikas treening ning ajab suhteliselt kärmelt juhtmed kokku. Kui aga võtad ühe laua, asetad selle peale tooli - asetad selle kaadervärgi trenažööri ette, paned sinna peale arvuti ning vaatad mõnusat sarja või filmi samal ajal kui väntad - siis see ma ütleks on täitsa lõõgastav ning 60 minutit tundub väga kiirelt mööduva ajaühikuna.
Igal juhul tundsin ma ennast täna veidi rumalana, sest pole varem trenni teinud eriti seal allkorruse pisikeses jõusaalis. Viskasin pilgu masinatele ka peale ja mulle näib, et kui õues on -15, siis saan ma sisuliselt kodust lahkumata paljud trennid edaspidi tehtud. Tõsi - siin ei tohi muidugi laisaks minna ja hakata kõiki treeninguid siseruumides tegema, ent praegu ma seda ohtu eriti ei näe. Eeldusel muidugi, et meile pole saabunud minijääaeg, missugust võimalust ma päris lõpuni ei välistaks... :)
TÄHELEPANEKUID VÄRBAMISEST NING TÖÖOTSIJA SAATEST
Olukord Eesti tööturul ei ole vist siis nii hull, kui tundub. Me oleme olnud küll ja küll, viimati üleeile situatsioonis – kus 3 nn. finalisti hulgast on 1 inimene puudu ning seda mitte töökoha tõttu vaid selletõttu, et kardetakse televisiooni. Mida oleks kaotada?
- Iga jumala kord saatepäeva lõppedes kuuleme me Tööotsijatelt seda, et kartused olid asjatud.
- Erakanal ja reality ei ole sama mis Rahvusringhäälingu telekanal. Esimesel juhul on tark olla ettevaatlik. ETV puhul ei tarvitse muretseda – sest meie ülesanded on teised. Tööotsija on meie jaoks tähtis, inimene on meie jaoks oluline ning mitte kedagi, mitte üheski saates ei naeruvääristata. Parandan: Mitte kedagi peale saatejuhi ei naeruvääristata, aga see on juba formaati sissekirjutatud ning kui ma ei eksi, siis saatejuht elab selle üle.
- Mida Tööotsijas osalemine annab? Suure tõenäosusega töökoha – kui mitte seda, siis tasuta nõustamise, telekogemus, enda tutvustamismomendi hea kvaliteediga lugupeetud saates. Võimaluse saada muud tööd tänu tööandjale meeldejäämisele. Uusi võimalusi.
- Lõbusaid juhtumeid on iga kord: juba ainuüksi algused on naljakad. Tiim mõtleb sellele, kuidas on kõige paremini võimalik saatejuhi üle nalja visata – sest reeglina ei saa ta ametiga hakkama. Õiged vanasõnad saabuvad pahatihti alles saate lõpus ning selleks peab juhtoperaator tavaliselt olema mõned minutid üksi suletud ruumis, kuhu meil kõigil on mõned korrad päevas asja. Sest nii tulevad kõige paremad moodsad vanasõnad.
- Mis teeb kurvaks: Saatejuhina kurvastab mind see, kui mõni tööotsija ei õiguste annast. Seda on juhtunud paar korda. Ning tavaliselt ei ole siiani tingitud olnud mitte eelduste puudumisest või rumalusest või tööga mitte hakkama saamisest. Vaid laiskusest või alkoholiprobleemist – mida saate salvestamise käigus oli võimatu märgata. Sellisel juhul tundub mulle, et me oleme justkui Tööandjat petnud. Ning kuigi need nö võimalused on viidud 0ni, esineb neid siiski.
- Rõõmsaks teeb mind aga lootus. Lootus, mida meie saade annab inimestele, kes otsivad tööd. Lootus ei lõpe kunagi saate tiitritega, 2 tööotsija jaoks, kes saatest tööd ei saa lootus ei lõpe saatega, sest tavaliselt saabuvad telefonikõned neile kas pärast saadet või mõnel juhul ka hiljem.
- Sotsiaalvõrgustikke tasub ja minu meelest lausa peab enam kasutamata. See võiks olla ikkagi värbaja esimene tööriist.
- Tänu Tööotsijale on tekkinud nn. Tööotsija süsteem – mida täna kasutatakse n. Maratis – ning ma olen Marati inimestest aru saanud, et mitte kedagi ei võetagi pärast saate kogemust muul moel tööle. So siis tööintervjuu kombineerituna praktiliste ülesannetega. Päeva jooksul näeb palju rohkem, avanevad varjatud küljed – nii positiivsed kui negatiivsed ja seda ka tööandja juures.
- Nii tööandjad kui tööotsijad kipuvad ennast alati näitama kõige paremast küljest. Tööotsija avab kõik küljed mõlema poole jaoks – mis seab aluse ausale partnerlusele.
- Tööotsimisprotsess on mu meelest nagu õnnelik abielu. Head abielud toimivad vastastikuse usalduse tingimustes, kus ennast ei valetata ilusamaks või koledamaks. Pühapäeva hommikuses pannkoogilauas meil ju maske pole. Seega on mõistlik olla ilma ka tööotsimisprotsessi käigus.
Kokkuvõtteks: Mul on hea võimalus palju jälgida ja küsida ning ise suhteliselt vähe rääkida selle saate juures. Mistap ma teen tähelepanekuid. Ning minu peamine tähelepanek on see: et tööotsimise protsessis ausus loeb.
Loeb pikemas perspektiivis leob tööotsija puhul ausus. Jätkusuutlikud ning pikad koostööd saavad alguse sellest kus tööotsija ei karda ennast näidata nii tugevatest kui nõrkadest pooltest. Ma olen kuulnud palju õõnsaid sõnu – mille taga tavaliselt peitub hoolsalt päheõpitud jutt või mõnel juhul müügimehelik surnuksrääkimine. See ei tööta või töötab ametite puhul, kuhu mina kandideerida ei tahaks. Siirus loeb. Ning siirad inimesed on võitnud alati jutumehi.
Lõpetuseks: midagi ei juhtu halba kui inimene kes on siiras ja lõpuni aus töökohta ei saa. Sest kui ta n. valetaks ennast ilusamaks, paremaks ja tublimaks – siis ühel hetkel tunneb ta ennast isegi töökohta saades kehvasti ning see kooselu lõpeb ikkagi. Siirus loeb. Sõbralikkus loeb. Professionaalsus loeb. Tööd ei tohi karta, samuti õppimist ja veel vähem Tööotsija saadet.
- Iga jumala kord saatepäeva lõppedes kuuleme me Tööotsijatelt seda, et kartused olid asjatud.
- Erakanal ja reality ei ole sama mis Rahvusringhäälingu telekanal. Esimesel juhul on tark olla ettevaatlik. ETV puhul ei tarvitse muretseda – sest meie ülesanded on teised. Tööotsija on meie jaoks tähtis, inimene on meie jaoks oluline ning mitte kedagi, mitte üheski saates ei naeruvääristata. Parandan: Mitte kedagi peale saatejuhi ei naeruvääristata, aga see on juba formaati sissekirjutatud ning kui ma ei eksi, siis saatejuht elab selle üle.
- Mida Tööotsijas osalemine annab? Suure tõenäosusega töökoha – kui mitte seda, siis tasuta nõustamise, telekogemus, enda tutvustamismomendi hea kvaliteediga lugupeetud saates. Võimaluse saada muud tööd tänu tööandjale meeldejäämisele. Uusi võimalusi.
- Lõbusaid juhtumeid on iga kord: juba ainuüksi algused on naljakad. Tiim mõtleb sellele, kuidas on kõige paremini võimalik saatejuhi üle nalja visata – sest reeglina ei saa ta ametiga hakkama. Õiged vanasõnad saabuvad pahatihti alles saate lõpus ning selleks peab juhtoperaator tavaliselt olema mõned minutid üksi suletud ruumis, kuhu meil kõigil on mõned korrad päevas asja. Sest nii tulevad kõige paremad moodsad vanasõnad.
- Mis teeb kurvaks: Saatejuhina kurvastab mind see, kui mõni tööotsija ei õiguste annast. Seda on juhtunud paar korda. Ning tavaliselt ei ole siiani tingitud olnud mitte eelduste puudumisest või rumalusest või tööga mitte hakkama saamisest. Vaid laiskusest või alkoholiprobleemist – mida saate salvestamise käigus oli võimatu märgata. Sellisel juhul tundub mulle, et me oleme justkui Tööandjat petnud. Ning kuigi need nö võimalused on viidud 0ni, esineb neid siiski.
- Rõõmsaks teeb mind aga lootus. Lootus, mida meie saade annab inimestele, kes otsivad tööd. Lootus ei lõpe kunagi saate tiitritega, 2 tööotsija jaoks, kes saatest tööd ei saa lootus ei lõpe saatega, sest tavaliselt saabuvad telefonikõned neile kas pärast saadet või mõnel juhul ka hiljem.
- Sotsiaalvõrgustikke tasub ja minu meelest lausa peab enam kasutamata. See võiks olla ikkagi värbaja esimene tööriist.
- Tänu Tööotsijale on tekkinud nn. Tööotsija süsteem – mida täna kasutatakse n. Maratis – ning ma olen Marati inimestest aru saanud, et mitte kedagi ei võetagi pärast saate kogemust muul moel tööle. So siis tööintervjuu kombineerituna praktiliste ülesannetega. Päeva jooksul näeb palju rohkem, avanevad varjatud küljed – nii positiivsed kui negatiivsed ja seda ka tööandja juures.
- Nii tööandjad kui tööotsijad kipuvad ennast alati näitama kõige paremast küljest. Tööotsija avab kõik küljed mõlema poole jaoks – mis seab aluse ausale partnerlusele.
- Tööotsimisprotsess on mu meelest nagu õnnelik abielu. Head abielud toimivad vastastikuse usalduse tingimustes, kus ennast ei valetata ilusamaks või koledamaks. Pühapäeva hommikuses pannkoogilauas meil ju maske pole. Seega on mõistlik olla ilma ka tööotsimisprotsessi käigus.
Kokkuvõtteks: Mul on hea võimalus palju jälgida ja küsida ning ise suhteliselt vähe rääkida selle saate juures. Mistap ma teen tähelepanekuid. Ning minu peamine tähelepanek on see: et tööotsimise protsessis ausus loeb.
Loeb pikemas perspektiivis leob tööotsija puhul ausus. Jätkusuutlikud ning pikad koostööd saavad alguse sellest kus tööotsija ei karda ennast näidata nii tugevatest kui nõrkadest pooltest. Ma olen kuulnud palju õõnsaid sõnu – mille taga tavaliselt peitub hoolsalt päheõpitud jutt või mõnel juhul müügimehelik surnuksrääkimine. See ei tööta või töötab ametite puhul, kuhu mina kandideerida ei tahaks. Siirus loeb. Ning siirad inimesed on võitnud alati jutumehi.
Lõpetuseks: midagi ei juhtu halba kui inimene kes on siiras ja lõpuni aus töökohta ei saa. Sest kui ta n. valetaks ennast ilusamaks, paremaks ja tublimaks – siis ühel hetkel tunneb ta ennast isegi töökohta saades kehvasti ning see kooselu lõpeb ikkagi. Siirus loeb. Sõbralikkus loeb. Professionaalsus loeb. Tööd ei tohi karta, samuti õppimist ja veel vähem Tööotsija saadet.
teisipäev, 26. jaanuar 2010
12: MILLAL LOOBUDA TREENINGUST JA MILLAL SURVESTADA
Eile päeval ei tundnud ma end kuigi hästi. Külm oli, ka kampsuniga tööl ja silmad olid kuidagi veidrad. Palavikku ei olnud, nohu ka mitte eriti. Aga pea valutas ja selline kehv enesetunne oli. Nii terve päeva. Õhtul läksin töölt koju ja otsustasin, et jätan esmaspäevase treeningu vahele. Või õigemini, lükkan ühe päeva edasi. Minu treeningkavas on tähtis see, et 4 päeva nädalast oleksid treeningud. Sama oluline on tegelikult, et vähemalt 2 päeva oleksid puhkepäevad.
Eilse otsuse õigsust tunnetasin ma kogu täiega alles täna hommikul. Ärgates olin täiesti puhanud, suurepärases löögijõus ja ideaalse enesetundega. Kell 7 äratus, 8:30ks tööle ja umbes 19 paiku jõudsin tagasi koju. Nimelt "Tööotsija" oli täna võttel Europargis ja leidsime töökoha parkimiskorraldajale. Lisaks kokkupuutele väga meeldivate inimestega Europargist oli ülimalt produktiivne võte, sain sõita Segway'ga ja mis kõige olulisem - üks inimene sai taas töökoha. Kummaline on see, et kui kui tavaliselt olen ka mina mõelnud parkimiskontrolöridest pahasti - siis tutvudes väheke parkmist korraldava ettevõttega lähemalt - tundub mulle see üsna inimlik olevat. N. on Europargil selline kord, et n. Olümpsi juures, kus vist kõik inimesed on vähemalt ühe korra trahvi saanud, k.a. mina - sõidavad nad enne oma kleebistega masinaga tiiru, siis käivad demonstratiivselt autode juures ning kontrollivad neid - andes inimestele aega mobiilne parkimine peale panna. Sest teine kontrolli ring on alles otsustav. Ning kõige lõpuks kui juba kviitungit kirjutavad ja inimene tuleb ning jõuab autoni ja on viisakas - siis nad tühistavad trahvi. Lisaks meeldis mulle nende roheline maailmanägemine (sorteerisid oma office'is prügi jne) Nii et igavesti toredad sellid.
Nii, aga miks ma seda kõike räägin? Kui kell 7 tõused ja kell 19 jõuad koju - siis ega eriti treenima minna sellist põletavat kihku ei ole, lepime nii kokku. Polnud ka mul. Aga kuivõrd ma olen tuntud enesepiinaja ja sisemisedistsipliinijuurutamisspetsialist, siis suunasin ennast 21. kooli ujumistreeningule, kus ERR kui teine väga tubli tööandja oma töötajatel ujumist võimaldab. Et trenni minek iseenesest oli täna väike eneseületus, siis ma ei soovinud oma heatahtlikust enda suunal kuritarvitada ning välistasin eos 2tunnise treeningu võimaluse. Võtsin plaani 1000 meetrit ujumist. Selle väikese eesmärgi ma ka alistasin. Ega ei ole teab mis saavutus, mööngem. Ei pikkuselt ega ka pingutuselt kilomeetrine ujumistrenn. Aga selge on see, et toonust see hoiab, vormi säilitab ning igal juhul on 1 km ujumist parem kui 0 km ujumist. Igal juhul on mul tuju parem kui vahel pärast 2 ja poole tunnist trenni - sest seekord on asjasse segatud võit enese üle. Need võidud aga, kui ma ei eksi, on need kõikse magusamad.
Loodan väga head lugejad, et ka Teie olete viimasel ajal ennast mingis valdkonnas või spordis ületanud ja võitnud. Kui ei, siis kindlasti proovige. Väikestest eneseületustest saavad alguse suured. Suurtest eneseületustest ilusad ja maailma paremaks muutvad sündmused. Oli emotsionaalne.
Eilse otsuse õigsust tunnetasin ma kogu täiega alles täna hommikul. Ärgates olin täiesti puhanud, suurepärases löögijõus ja ideaalse enesetundega. Kell 7 äratus, 8:30ks tööle ja umbes 19 paiku jõudsin tagasi koju. Nimelt "Tööotsija" oli täna võttel Europargis ja leidsime töökoha parkimiskorraldajale. Lisaks kokkupuutele väga meeldivate inimestega Europargist oli ülimalt produktiivne võte, sain sõita Segway'ga ja mis kõige olulisem - üks inimene sai taas töökoha. Kummaline on see, et kui kui tavaliselt olen ka mina mõelnud parkimiskontrolöridest pahasti - siis tutvudes väheke parkmist korraldava ettevõttega lähemalt - tundub mulle see üsna inimlik olevat. N. on Europargil selline kord, et n. Olümpsi juures, kus vist kõik inimesed on vähemalt ühe korra trahvi saanud, k.a. mina - sõidavad nad enne oma kleebistega masinaga tiiru, siis käivad demonstratiivselt autode juures ning kontrollivad neid - andes inimestele aega mobiilne parkimine peale panna. Sest teine kontrolli ring on alles otsustav. Ning kõige lõpuks kui juba kviitungit kirjutavad ja inimene tuleb ning jõuab autoni ja on viisakas - siis nad tühistavad trahvi. Lisaks meeldis mulle nende roheline maailmanägemine (sorteerisid oma office'is prügi jne) Nii et igavesti toredad sellid.
Nii, aga miks ma seda kõike räägin? Kui kell 7 tõused ja kell 19 jõuad koju - siis ega eriti treenima minna sellist põletavat kihku ei ole, lepime nii kokku. Polnud ka mul. Aga kuivõrd ma olen tuntud enesepiinaja ja sisemisedistsipliinijuurutamisspetsialist, siis suunasin ennast 21. kooli ujumistreeningule, kus ERR kui teine väga tubli tööandja oma töötajatel ujumist võimaldab. Et trenni minek iseenesest oli täna väike eneseületus, siis ma ei soovinud oma heatahtlikust enda suunal kuritarvitada ning välistasin eos 2tunnise treeningu võimaluse. Võtsin plaani 1000 meetrit ujumist. Selle väikese eesmärgi ma ka alistasin. Ega ei ole teab mis saavutus, mööngem. Ei pikkuselt ega ka pingutuselt kilomeetrine ujumistrenn. Aga selge on see, et toonust see hoiab, vormi säilitab ning igal juhul on 1 km ujumist parem kui 0 km ujumist. Igal juhul on mul tuju parem kui vahel pärast 2 ja poole tunnist trenni - sest seekord on asjasse segatud võit enese üle. Need võidud aga, kui ma ei eksi, on need kõikse magusamad.
Loodan väga head lugejad, et ka Teie olete viimasel ajal ennast mingis valdkonnas või spordis ületanud ja võitnud. Kui ei, siis kindlasti proovige. Väikestest eneseületustest saavad alguse suured. Suurtest eneseületustest ilusad ja maailma paremaks muutvad sündmused. Oli emotsionaalne.
pühapäev, 24. jaanuar 2010
11: KAKS TUNDI RATAST
Kõlab uskumatult? Olgu, täpsustan: 2 tundi spinningut oli täna Fittesti spordiklubis Priit Ailti juhendamisel. Pean ütlema et ei olnud sugugi nii hirmus, nagu esimese hooga võiks arvata... Esimene tund läks väga kärmelt, edasi veidi aeglasemalt. Aga muusika oli mõnus ja Priit treenerina eeskujulik.
Spinning on siis sisuliselt selline trenn, kus kuni 30 inimest istub saalis ratta-ergomeetritel ning väntab treeneri juhendamisel. Muusika ning rütm loovad mõttelise maastiku ning kui kellelgi on väga hea ettekujutusvõime, siis võib ennast mõelda peaaegu kusagile soojale maanteele veerema. Näiteks Lõuna-Prantsusmaale. Võetakse mägesid, tempo vaheldub.
Oluline on, et kaasas oleks pudel vett või spordijooki, sest vedelikku läheb kõvasti. Meie kliimas aga ilmselt on talvel spinning ikkagi kõige lähem asi rattasõidule, mis võimalik. Sest -20ga ratast sõitma minna, naelkummidega või ilma, mina ei soovita. Jah, ilmselt on see võimalik ning on mehi kes suudavad seda teha. Ma nende hulka ei kuulu ning ei soovita ka teistel algajatel proovida. Las läheb vähemasti -10 peale tagasi :)
Spinning on siis sisuliselt selline trenn, kus kuni 30 inimest istub saalis ratta-ergomeetritel ning väntab treeneri juhendamisel. Muusika ning rütm loovad mõttelise maastiku ning kui kellelgi on väga hea ettekujutusvõime, siis võib ennast mõelda peaaegu kusagile soojale maanteele veerema. Näiteks Lõuna-Prantsusmaale. Võetakse mägesid, tempo vaheldub.
Oluline on, et kaasas oleks pudel vett või spordijooki, sest vedelikku läheb kõvasti. Meie kliimas aga ilmselt on talvel spinning ikkagi kõige lähem asi rattasõidule, mis võimalik. Sest -20ga ratast sõitma minna, naelkummidega või ilma, mina ei soovita. Jah, ilmselt on see võimalik ning on mehi kes suudavad seda teha. Ma nende hulka ei kuulu ning ei soovita ka teistel algajatel proovida. Las läheb vähemasti -10 peale tagasi :)
reede, 22. jaanuar 2010
10: KEPING MIS MURDIS KÜLMA
Kuivõrd eile ma trenni ei jõudnud, sest vaja oli teha töiseid liigutusi - siis täna õhtul ei lubanud ma koju jõudes endale mitte mingisuguseid muid toiminguid kui ainult spordiriietesse hüppamine ning kepingule minek. Triin tuli kaasa ning kulgesime kepsaka sammuga Kadrioru turvalisse rüppe, et teha üks tubli tunnine keping. Termomeeter näitas -15 kraadi, mis mööngem ei ole liiga soe. Esimesed 10 minutit oligi raudkülm. Aga mida edasi kõndisime, seda soojemaks läks. 15 minuti pärast tekkis meeldiv treeningrütm ning adutavat külmatunnet enam ei olnud.
Tõsi. Umbes 40 minuti möödudes hakkasid põsed veidi tundetuks muutuma, mistap tuli neid veidi hõõruda, et külm ära ei võtaks, aga muus osas ilmastule pretensioone ei olnud. Põski külm ära ei võtnud ja tempo püsis hea treeningu lõpuni. Kummaline seik on veel see, et kui enne väsitas tunnine treening kuidagi ära, siis pärast Pühajärvet enam sellist asja ei ole. Tund ja 5 minutit kõndi ja pulss hoopis aeglustus, mitte ei tõusnud. Nii et see lubab positiivselt tulevikku vaadata. Keha on treeningutega rohkem harjunud kui aasta aega tagasi. Aga eks see on muidugi loomulik asjade kulg.
Praegu on muhe enesetunne. Trenn on tehtud, kõht täis ja telekast tuleb iluuisutamine. Koerad muidugi kaklevad natuke omavahel - aga see on ka nii loomulik, et omamoodi armas. Näed, väiksem loom tuligi minu juurde peitu.
Ilusat nädalavahetust ja kui ilma mõttes vähegi kannatab, siis homme ikka suusatama...
teisipäev, 19. jaanuar 2010
8 ja 9: LÄBIKUKKUNUD TREENINGUST TUBLI METSAMATKANI
Esmaspäeval üritasin Piritale suusatama minna. Läksingi peale tööd. Ilgelt jahe ilm oli. Näitas -13, aga tundus -26. Teadjamad mehed pärast rääkisidki, et kui on niiske ja külm ilm, siis tegelik tajutav temperatuur muutub oluliselt külmemaks. Vahet ei ole - läksin suusarajale ja hakkasin vaikselt uisku sõitma. Suhteliselt algusest oli selge, et see oli väga halb idee suusatama tulla. Sest räme tuul tuiskas lund näkku ja mitte mingisugust suusatamistuju tegelikult ei olnud. Mõtlesin, et lasen ikka hambad ristis veidi edasi - aga mu vähene suusaoskus ja füüsikaseadused kohtusid ning maa külgetõmbejõu tulemusena leidsin ennast lumelt pikali. Kindad läksid vähe märjaks ja käed hakkasid külmetama. Aitas. Läksin autosse ja lahkusin häbiga suusarajalt. Võib-olla 10 minti olin seal kokku - aga mitte üle 15e kindlasti.
Sõitsin koju, endal meel must. Mõte sellest lohutas veidi, et parem pooleli jätta ja mitte haigeks jääda kui haige olla. Igal juhul koju jõudes otsustasin ma et nii ei saa - tegin kätekõverduste, seljalihaste ja kõhulihaste seeriaid umbes pool tundi. See lohutas sutsu, aga ikkagi oli tunne, nagu oleksin võlgu endale. Ja see oli jube nigel moment.
Lepime nii kokku, et tänane päev algas väga selge tõdemusega: eilne häbi tuleb õhtul maha pesta, mistap juba õige varakult leppisime Salumäega kokku, et õhtul tuleb metsamatk. Priit hakkas kohe kahest tunnist rääkima, ma oli ettevaatlikum ja arvasin et poolteist vast piisab küll. Moel või teisel, olime kell 18:36 rendez-vouz punktis Harku järve taga ning matk läks lahti, kulgedes piki Harku järve tagumist äärt kuni Tabasalu teeni, sealt edasi Tabasallu ning sealt ringiga tagasi Harkusse. Suurem osa matkast kulges looduses, pikkuseks tuli kusagil 14km. Kestis kogu möll 2 tundi ja 5 minutit. Soojalt olime riides kõik, isegi ehk liiga soojalt, mul hakkas mütsi alt üsna kiirelt higi tilkuma. Aga samas poleks julgenud väga palju õhemalt ka panna, sest -9 kraadi oli täna õhtul külma küll, vähemalt alustades, pärast oli juba üle 10ne. Kummaline värk on selle matkamisega. Kui 2 tundi tundub n. telekat vaadates selline lühike aeg - siis matkates näeb 2 tunni jooksul oluliselt rohkem ja aeg läheb teistmoodi. Aeglasemalt. Samas tunned kuidas oled kasutanud neid kahte tundi palju paremini. Ja pärast on äärmiselt nauditav olla. Peesitad siis diivanil oma füüsilisest rahmeldamisest tingitud kujutletava nimbuse paistel ja tunned väikest rahulolu.
Aga tublid matkajad oli täna:
Epp Hunt, Priit Salumäe, Virgo Neeme, Triin Luhats, Malamuudipoiss Välk ja ma.
Sõitsin koju, endal meel must. Mõte sellest lohutas veidi, et parem pooleli jätta ja mitte haigeks jääda kui haige olla. Igal juhul koju jõudes otsustasin ma et nii ei saa - tegin kätekõverduste, seljalihaste ja kõhulihaste seeriaid umbes pool tundi. See lohutas sutsu, aga ikkagi oli tunne, nagu oleksin võlgu endale. Ja see oli jube nigel moment.
Lepime nii kokku, et tänane päev algas väga selge tõdemusega: eilne häbi tuleb õhtul maha pesta, mistap juba õige varakult leppisime Salumäega kokku, et õhtul tuleb metsamatk. Priit hakkas kohe kahest tunnist rääkima, ma oli ettevaatlikum ja arvasin et poolteist vast piisab küll. Moel või teisel, olime kell 18:36 rendez-vouz punktis Harku järve taga ning matk läks lahti, kulgedes piki Harku järve tagumist äärt kuni Tabasalu teeni, sealt edasi Tabasallu ning sealt ringiga tagasi Harkusse. Suurem osa matkast kulges looduses, pikkuseks tuli kusagil 14km. Kestis kogu möll 2 tundi ja 5 minutit. Soojalt olime riides kõik, isegi ehk liiga soojalt, mul hakkas mütsi alt üsna kiirelt higi tilkuma. Aga samas poleks julgenud väga palju õhemalt ka panna, sest -9 kraadi oli täna õhtul külma küll, vähemalt alustades, pärast oli juba üle 10ne. Kummaline värk on selle matkamisega. Kui 2 tundi tundub n. telekat vaadates selline lühike aeg - siis matkates näeb 2 tunni jooksul oluliselt rohkem ja aeg läheb teistmoodi. Aeglasemalt. Samas tunned kuidas oled kasutanud neid kahte tundi palju paremini. Ja pärast on äärmiselt nauditav olla. Peesitad siis diivanil oma füüsilisest rahmeldamisest tingitud kujutletava nimbuse paistel ja tunned väikest rahulolu.
Aga tublid matkajad oli täna:
Epp Hunt, Priit Salumäe, Virgo Neeme, Triin Luhats, Malamuudipoiss Välk ja ma.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
