Sisu on kuningas

Eesti eratelekanalid teatavad järjest vabalevist lahkumisest ning paljud inimesed on mures. Vaatame siis tulevikku, mis edasi saab. Kaabellevi operaatorite, nagu Elion, ning satelliidioperaatorite, nagu Viasat, kliendid muretsema ei pea. Küll aga on 86 000 eesti perel lähiajal võimalus otsustada, kellega oma telerivaatamise harjumused siduda. Aga mida see televisioon 2015. aastal üldse tähendab? See pole ju ammu enam lihtsalt lineaarne telekanal, kus kell 21 algab «Aktuaalne kaamera» ja kui sa selleks ajaks kodus pole, siis sa Astrid Kandle kipsis jalga ka ei näe. Hagi Šein kostitab oma noori teletudengeid BFMis pildiga hauakivist, millel on lineaarse televisiooni lahkumisaasta. 2018, kui ma ei eksi. Tegelikult pole ka lineaarsed telekanalid praegu enam päriselt lineaarsed – neid saab salvestusest järele vaadata. See tähendab ajanihkega vaatamist – ehk saated ootavad daamid ja härrad alati ära. Elioni filmiriiuliga on koos lineaarkanalitega kaasas juba praegu ligi sada eestikeelset filmi ja kümneid sarju. Pole mingisugust vahet, kuidas inimene talle meeldivat sisu tarbib, mis ajal ning missuguselt ekraanilt. Sisu on kuningas – kõik muu on kaunis teisejärguline. Vaataja tahab praegu, aga eriti tulevikus, näha oma lemmiksisu kohe. Mitte siis, kui keegi teine otsustab. Kes suudab selle sisu kõige kiiremini ja mõistlikuma hinnaga vaatajani tuua, on võitja. Siin on väga suured trumbid endiselt käes nn sisukantsidel nagu ERR, Kanal 2, TV 3 ja Viasat. Just neis ettevõtetes toodetakse kõige suurem hulk eestikeelset sisu – mis on vaadatavuselt kõige populaarsem. Loorberitele puhkama jääda ei ole aga kahjuks võimalik. Varem või hiljem lisanduvad mängu voogedastusteenused, nagu Netflix. Tõsi, Netflix tegutseb kuutasulise mudeliga ja reklaami ei näita, aga kui ta Eestisse jõuab, siis on tuhandeid inimesi, kes võtavad omale Netflixi ning vilistavad igasuguse muu sisupakkumise peale – küsimus on, kuidas Netflix suurde telekasse jõuab ja kellega nad koostööle asuvad. Koostöö saabki võtmeküsimuseks ning moodustuvad heade partnerite grupid, kes siis bundeldavad erineva sisu kokku ning pakuvad seda inimestele vaatamiseks. Aga Netflix on tegelikult varsti eelmine suur haip, sest miljardid, mida investeerivad Facebook, Google, Mircosoft, Sony, HTC jt, toovad lähemal ajal uued Netflixid, Hulud ja Rokud. Mis ka ettevõtte nimi ei oleks, ägedat sisu tuleb igal juhul näidata. Uued «Kaardimajad», «Troonide mängud» ja «Bansheed» (populaarsed sarjad) on vaatajate seas endiselt palavalt armastatud ja oodatud. Mismoodi neid näidatakse – seda teab ehk Peter Diamandis Singulaarsuse Ülikoolist, aga võimalik, et ka tema veel päris täpselt ei tea. Mis veel juhtub? Singulaarsus muudab maailma. Internet ühendab kümne aasta perspektiivis inimesed, asjad, seadmed jne. Me jõuame kaheksa miljardi «ühendatud» inimeseni, tekib nn ideaalne teadvus – kus vastused mistahes küsimustele on olemas sekundiga, sest satelliidid, kaamerad, autod, droonid, kantavad riided, kellad on kõik ühendatud. Ekraanid, nagu me neid praegu mõistame – telefoni, arvuti, teleka, tahvelarvuti jne omad –, liiguvad tõenäoliselt silma – kas siis prillide, läätsede või mõne muu võimaluse abil. Paremal juhul mõni suur ekraan koju ikka jääb – mis on millimeetripaksune ning mida on võimalik rullida seinale nagu plakatit või veel parem, mis lihtsalt häälkäsklust kuuldes seinavärvist eraldub ja näitab sisu, mida peremees nõuab. Lõpetuseks, ühte saab lubada. Vaatajal ei ole vaja muretseda, temani üritatakse jätkuvalt tuua võimalikult hea sisu nii kärmelt kui võimalik, väga pingutama peavad aga ettevõtted, kes seda teha soovivad.

Lõppsõna õpetaja Lauri konverentsil 28.11.2013

Austatud õpetajad, Minu nimi on Toomas Luhats ning kõigepealt ma tänan selle au eest, et tänase konverentsi lõppsõna mulle usaldati. 21. Sajandi õpetaja Laur – käegakatsutav tulevik või võimatu muutus …. Minu side õpetajatega on laias laastus jäänud kolme perioodi. Esimene faas saabus sündimisega, sest minu ema ja isa on mõlemad õpetajad. Teine tsükkel ja kõige pikem saabus kooliminemisega ja kolmas „Üheksandike“ sarjaga, mida mul on õnnestunud produtsendina kureerida. Kuna kolmas tsükkel on kõige värskem siis kahtlemata mõjutab see ka minu arvamusi kõige põhjalikumalt – kuid arusaadavalt on esimeses ja teises faasis minu endaga toimunud arengud olnud eelduseks kolmanda tekkimisele. 21. sajandi õpetaja on minu arvates robot! Ta peab olema – kui vaadata temale esitatavaid nõudmisi. Palka, sisuliselt ei saa, hoidja või säilitaja asemel oodatakse temalt konservatiivsete väärtuste hülgamist ning innovatsiooni, uusi õpetamismeetodeid – seda mõistagi lisaks kasvatamisele – sest ka kasvatamine võiks ideaalis toimuda õpetaja ja kooli poolt, mitte kodus – seal on muudki teha ning vanematel on muresid lisaks lastele ka. Siis peaks õpetajal kogu aeg silmad entusiasmist särama – nagu robotil lambikesed silmis – parem oleks kui ta ei jaura ja on kogu aeg heas tujus, teab süvitsi ja väga põhjalikult oma ainet, oskab selle andmise eriti huvitavaks teha, on psühholoogia kalduvustega psühhiaater ning vabal ajal aitab noortel veel ka inimeseks saada, oma elu arvelt. Ilmselgelt peab õpetaja olema ka fänn ning tahtma seda kõike kohutaval kombel, ja seda konstantse negatiivse tagasiside tingimustes. Selline oleks õpetaja Laur 21. Sajandil, tal oleks oma seerianumber. Viiulit ta mängida aga ei oska. Viiulit mängida ei saa, sest see libiseb metalselt pinnalt maha ning poogen on ka roboti jaoks ebamugav. Mida me aga oma lastele tegelikult tahame ei ole robot. Me tahame et ka 21. sajandil oskaks õpetaja panna noore inimese hingekeeled helisema. Keerates poogna jõhvid pingule, häälestades viiuli ning ennekõike tahame me et õpetaja ka 21. sajandil õpetaks meie lastele inimeseks saamist, mitte robotiks olemist. Tulles tagasi nõudmiste juurde, mida me oleme ühiskonnas õpetaja peale pannud – aga demokraatlikus ühiskonnas on kõrgem võim rahva käes, seega me oleme seda kui mitte ise teinud, siis vaikides pealt vaadanud kuidas need nõudmised on tekkinud – siis need ei ole enam realistlikud. Piltlikult öeldes on viimasel ajal õpetajad sõitnud põleva bensiini tulega – jah võib-olla saab niimoodi isegi 50 km edasi, võib-olla 100 km – aga siis jääb auto seisma. Siis jääb inimene seisma. Kütust ei ole rohkem, esituled võivad olla halogeenlampidega ja särada tõesti ilusti, aga entusiasmiga edasi ei saa. Kütust on vaja. Seega on minu arvamus see, et meil tuleb ühiskonnana koos üle vaadata see, mida me õpetajatelt nõuame ja mida me tahame. Kui nõudmised on nii kõrged nagu nad täna on, siis tuleb see välja öelda, kirja panna, väärikalt tasustada ning seda igal muul moel hinnata. Kui meil selleks vahendeid ei ole – siis tuleb leppida robotitega. Kui roboteid ka ei ole, siis tuleb leida vahendeid. 2014 aasta riigieelarve on 8 miljardit eurot, see on 349 miljonit eurot enam kui eelmisel aastal. Valikute küsimus. Tuleb teha õigeid. Aga nagu õpilaste hulgas on igasuguseid noori, on ka õpetajaid erinevaid. On ka neid, kes ei suuda eelarvamustevabalt õpilastesse suhtuda ning see viib õpetajate mainet alla. On ka selliseid õpetajaid kes peavad ennast spetsialistiks igal alal, sest nad on sama ametit pidanud pikalt ja ei kavatsegi ja ei tahagi kuidagi ajaga kaasas käia. See ei ole hea, aga see on ka mõttekoht, miks on nii läinud ja kuidas neid inimesi motiveerida. On selleks rotatsioon, et kui direktorile tundub, et vajadus oleks õpetajale pakkuda motivatsiooni siis suunatakse ta järgmisesse kooli – kuid sellest rotatsioonist ei saa kujuneda ka nõiaring, kus üritatakse soovimatust inimesest vabaneda. Aga õpetaja töö ei ole 8-st 5ni. Pastakas ei saa kukkuda siis kui kell saab 16:57. Õpetaja peab ka personaalselt paljudel juhtudel lähenema noorele inimesele, üritama välja selgitada vahel hääletu karje põhjuseid ning vajadusel aitama leida lahendusi. Olen märganud et vanemad ei teagi sageli, mis koolis toimub ja kui teavad, siis ei taha seda tunnistada. Nii on lihtsam. Üheksandikud on saade ERRis, ETVS ja Vikerraadios, mille mõte oli see, et me vahetasime välja 5 õpetajat sõlmainetes ühe nigela klassi jaoks terveks õppeaastaks ning vaatasime, kas väga head õpetajad toovad tulemust, parandavad õppeedukust. Ma ei saa sarja lõppu välja rääkida, aga saan öelda et jah toovad küll. 21.sajandi õpetaja Laur on reaalne, ta eksisteerib. Meil oli 5 õpetaja Lauri – kõik nad olid erinevad, kõigi stiilid olid täiesti isemoodi, nende vanuseline vahe oli juba väga suur. Aga neil oli kõigil sisemine viiul, mis pani meie 9b lapsed helisema. Mis moel või teisel suutis nad õppima panna, neid aidata, jõuad nende muredeni ja luua koos rõõmu. Rõõm on miski, mida ei ole võimalik üle hinnata. See kas on või seda pole – aga rõõm võib ka kaduda. Meie asi on koos seista selle eest, et õpetajad oleksid õnnelikud, sest ainult nii saame me õnnelikud lapsed, kooli ja õnneliku Eesti. Jah me oleme palju panustanud koolidesse - majadesse. Vahel mulle tundub, et me oleme ehitaja rahvas. Kui ei saa mõnel aastal ühtegi suurobjekti valmis, ei saa valada midagi betooni ja klaasi, siis läheb tuju pahaks. Tühjad koolimajad võivad olla teate jube ilusad, aga kui seal ei ole enam õpetajaid, kes õpetaksid – rõõmsaid õpetajaid, kes õpetaksid rõõmsaid lapsi, siis võivad need betoonist kahtlemata väga ilusad majad olemata olla. Aga hea küll. Me oleme praegu tegelenud vormiga, olgu nii. Me oleme tegelenud vormiga ja jõudnud kriitilise piirini. Kui Tallinna ja Tartu peale tuleb aastas ülikoolist üks uus füüsika õpetaja – siis see tähendab, et õpetajaks ei taheta enam saada, et olukord on hull aga selle eest juba peaaegu lootusetu. Nii edasi ei ole võimalik. Sellepärast tahan ma öelda ja ma ütlen seda südame verega. Kui me tahame, et 21. sajandil oleks ka pärast 2020 aastat Eestis õpetajaid – siis on aeg kellu nurka visata ja võtta inimestel käes kinni. On aeg võtta käest, vaadata üksteisele otsa ja väärtustada inimest. Väärtustada õpetajat. Öelda talle aitäh, maksta talle palka, mis on elamisväärne, millega saab teatris ja kinos käia ja osta erialast kirjandust – ilma et peaks muretsema kas elektriarve jaoks ikka jagub. Mina olen Eesti vabariigi kodanik Toomas Luhats, õpetajate laps, tänane maksumaksja ja mina nõuan - et õpetajaid väärtustatakse, et eesti keelne haridus säiliks ning et õpetajad saaksid nautida nendele õigusega kuuluvat kohta riigi eliidi hulgas. Kõigile õpetajatele aga kuulub minu tänu ja poolehoid, mu austus ja lugupidamine. Ja ka siiras imestus, et ikka on veel neid, kes pole muutunud robotiteks, kes suudavad ja tahavad muuta Eestit paremaks paigaks. Tänan Teid!

PISIKE JOOKS

(foto: Ants Laidam)

Kuna igasugused jooksud on iseenesest viimasel ajal veidi tahaplaanile jäänud ja lapse pudrukausid, lusikad, mänguasjad, raamatud ja muu taoline on esiplaanile tõusnud, siis olen teadlikult olnud umbes aasta jagu võrdlemisi närb sportlane. Mitte et see nüüd peaks kuidagi vabandav jutt olema, vastupidi. Olen sellega arvestanud ja ma olen siiski ennekõike isa ja alles siis tervisesportlane. Aga pean möönma, et minus on tekkinud viimasel ajal soov taas rajale saada, kas siis joostes või suusatades või ujudes. Kohtusin muide nädalavahetusel Tiina Saarega, karjäärinõustajaga, kes käib praegu talisuplust harrastamas - nii vahva vunts ma siiski ei ole - sisebassein kõlbaks mulle kenasti.

Niimoodi, küll aga tekkis mul võimalus spordihärg Salumäe vahendusel ja suurel utsitusel teha üks talvine jooks. See oli DNB jooks ja nagu ikka oli mul vaja mingit motivaatorit, miks oma paks hästisöönud kere spordiriietesse pressida ning kõiki neid vaevaga kogutud kaloreid põletama minna. Antud juhul oli motivaatoriks see, et see aastalõpujooks oli heategevuslik - st osa jooksuga kogutud rahast läks varakult lahkunud sportlaste laste toetuseks. Sellisele asjale võin ma juba allakirjutada küll.

Võtsin kilest välja oma uued spordiriided ning ettevaatlikult panin selga. Sardell kiles - on sealjuures vägagi tabav võrdlus, oleme ausad. Kuid nagu ma ei oleks mitte kunagi enne sporti teinud, siis avastasin end Rocca al Mare Hawaii juurde jõudes - kus sõber Priiduga oli kohtumine kokkulepitud, ilma kinnasteta. Selge on see, et kui inimene on loll, siis pikaks ajaks. Nii ka mina. Õnneks oli Priit ettenägelik ning arvestades oma sõbra hajameelsust taibanud kaasa võtta lisaks koerale ka kaks paari kindaid. Koeraks oli VÄLK, kellest ma olen ka varem kirjutanud ning temagi pidas võimalikuks meiega selle väikese sportliku afääri kaasa teha.

Distants polnud iseenesest pikk, kuid piisav et ära väsitada, meil tuli kokku umbes 10 km, sest lubasime endale veel väikese poogna ka. Kuna meil oli neljajalgne sõber kaasas, siis jooksime natukene rahulikumas tempos - sest mina kiiremini ei jõudnud. Sattusime koos jooksma perekonnaga, kuhu kuulusid naine, mees ja laps vankris. See andis tegelikult suurepärase mõtte, et vankriga on täiesti võimalik sportimas käia. Kui ilmad peaksid veel kunagi soojaks minema, milles ma tänase seisuga siiralt kahtlen, siis ma igal juhul üritan seda sama võimalust kasutada ning proovida ka vankriga jooksu.

Kokkuvõtteks saab öelda, et oli üks sulnis jooksupäev ja kuigi pärast olid kaks päeva luud liikmed kanged, siis asi oli seda väärt ning jooksupisik arenes taas peaaegu haiguseks. Näis kas saan tast lahti või ei saa. Endale oleks muidugi parem kui ei saaks.

Kõigile Tartu maratoni huntidele, aga edu suusatamises ja valmistumises. Te olete kõvad naised ja mehed, seda ma ütlen. Minust läheb see suusamaratoni karikas ka sel aastal õnneks mööda.

KULTUURIST JA SOOJUSEST

Reedel oli üks neist vahvatest õhtutest, kus mul oli võimalus käia ja kuulata Linnateatri laulvate näitlejate esinemist Vene teatris. Laulev näitleja ei kõla muidugi eriti veenvalt - ma nimetaksin pigem neid lauljateks, sest tasemelt tuleb möönda, on tegemist ju tippudega. Eriti kui silmas pidada, et tänapäeval võib põhimõtteliselt ka tumm inimene kanda starlaulja tiitlit. EDU23 või mis iganes selle portaali nimi on, võiks veidi tagasi tõmmata oma siltide kleepimisega, see on veider.

Esitamisele tulid Heino Elleri, Olav Ehala, Valter Ojakääru, Uno Naissoo, Evald Vainu ja Edgar Arro laulud. Lisaks Linnateatri lauljatele, kes ühtlasi on ka näitlejad osalesid Tallinna Kammerorkester, konfereeris Andrus Vaarik ning luuletusi lugesid Anu Lamp ja Elisabet Tamm. Laulsid: Andero Ermel, Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Anu Lamp, Indrek Ojari, Anne Reemann, Rain Simmul, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla. Riina Roosel muide on siin ka väga suur roll et midagi ettekandele tuli - sest tema nende laulvate näitlejate taga vaikselt kuid kuldselt seisab.

Enne kui ma üldse midagi ütlen, siis tuleb tõe huvides kohe selgeks teha et ma olen kultuuri nautimisel äärmiselt peps isend. See on minu sügavalt isiklik probleem ja ma olen üritanud sellega tööd teha, aga kahjuks siiani üsna tulemusetult. St kui mulle mõni kontsert, muusikal, film jne ei meeldi, siis ma ei suuda seda lõpuni vaadata vaid lahkun varakult. Tõsi - vahel on olnud lahkumise põhjuseid ka muid, eriti viimase 10 kuu jooksul, mil üks väike sõber kodus vahel oma vanemaid hakkab igatsema, ent laias laastus nii on. Teater tuleb siit välja jätta, sest teatrit ma pigem kaldun nautima. Kontserdite puhul aga olen oma hinnangutes sama karm kui televaatajad saadete suhtes, see tähendab evin tugevat oma arvamust ning hääletan jalgadega.

Õnnelik õhtu oli aga selline kontsert, mida ma nautisin esimesest taktist kuni viimase kummarduseni välja. Kõiki lugusid, kõiki esitusi ja kogu kontserti seda enam. Et mitte hakata esile tõstma eraldi Evelin Võigemasti, Hele Kõrvet, Veiko Tubinat, Indrek Ojarit või Andero Ermeli - mida ma just muidugi tegin, või ka Andrus Vaariku erakordset konfereerimisannet, mis ilmselt oleks suutnud ka palju kehvema kontserdi meeldejäävaks teha, siis tuleb osundada, et pealkiri oli õige tabavalt välja mõeldud - Õnnelik õhtu. Nii minu kui minu Triinu jaoks oli see tõesti õnnelik õhtu ja seda ei suutnud rikkuda isegi Ühisteenuste hämmastava järjekindlusega süvenev parkimisprobleem - st kui juhuslikult pargite masina Vabaduse väljaku alla asetsevasse parklasse, siis võite kindel olla, et pärast 22 selle kättesaamisel "probleemi on!"

Õnnelikuks tegi selle õhtu aga ülimalt soe atmosfäär, mida eriti oskab minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt luua Linnateater. Lahkudes mõtisklesime, miks alati kipub Linnateatrist saadav elamus olema 5 palli süsteemis 5+. Suure tõenäosusega ongi konks tõigas, linnateaterlased on oma eesmärgiks seadnud publiku meele lahutamise, neile rõõmu valmistamise ja nende õnnelikuks tegemise. Isegi kui see õnnetunne kestab 2-3 tundi, on seda 2-3 tundi rohkem kui muidu.
Mis oli ka veel eriti kaunis - mulle tundub, et need lood ja see atmosfäär sobinuks suurepäraselt ka esimesse Eesti vabariiki või meie riigi algusaegadesse. Oli kuidagi selline väga peetud, viisakas, kaunis, häid inimesi, ilusat muusikat ja luulet koondav õhtu.

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et kultuur võib olla väga mitmetahuline - aga mulle meeldib, kui ta on selline, sest sellist kultuuri oskan ja tahan ma nautida ning sellise kultuuri osa tahan ma olla. Ma nimelt saan sellest aru ja see kõneleb minuga mu omas ja muusika keeles.

ABIKS ALGAJALE

Kirjutasin Tervis Plussi juuni numbrisse kolumni ja mõtlesin, et kui äkki keegi soovib seda enda huvides ära kasutada, siis palun väga.



Sportimise puhul pole kõige raskem füüsiline pingutus, ei ole mõtet pugeda ka vabanduse taha, et on kiire või et pole spordiriideid. Kõige raskem on sportimise juures alustamine. Amatöörsport on sada korda võluvam kui profisport. Ainuüksi sellepärast, et suurem osa meist ei saa kunagi proffideks, ja pole ka vajadust. Kõigist meist võib aga saada tubli tervisesportlane. Tahtmata kuidagi vähendada profispordi olulisust ja citius, altius, fortius põhimõtet, on ikkagi võimalik sportida teistmoodi - nii, et see on mõnus kulgemine. Võta vabalt, naudi elu!

KUIDAS SIIS IKKAGI ALUSTADA? Esmalt peab sind tabama äratundmine, et muudmoodi enam ei saa. On see siis looduslik päästerõngas kõhu ümber, 100 kg ületav kehakaal, peavalud, vilets enesetunne või midagi muud. Äratundmine peab saabuma koos tõdemusega, et midagi on vaja ette võtta. Miks peaks? Kas või sellepärast, et mitte hakata paari aasta pärast tablette neelama, arstide vahet voorima, aga ennekõike enda pärast. Enesetunde paranemise pärast.

Nüüd tasub valida sobiv spordiala. Kõikse lihtsam on alustada rattasõidu, ujumise või kepikõnniga. Ujumisel töötavad kõik keha lihased ja kepikõnd on Iiigestele palju vähem koormav kui jooks. Ja rattasõit - see on uskumatult äge ajaviide. Hea oleks osta pulsikell. Piisab täiesti tavalisest. Treenimist võiks alustada väikese pulsisagedusega, sest see põletab rasvu kõige paremini - kui selline peaks olema eesmärk. Pulsikell aitab seda jälgida.

Edasi - kui oled selline üksik hunt - põruta metsa kepingule või basseini ujuma. Kui keping igavaks läheb, siis aitavad podcastid (vt ka www.vikerraadio.ee või www.r2.ee) ja muidugi muusika, mida saab klappidega kuulata.
Kui sulle meeldib sõpradega koos aega veeta, siis palun kaasa ka nemad trenni, sest nii läheb aeg kiiremini ja saab juttu ajada. Üldse me räägime üksteisega liiga vähe. Ei pea ainult Feissaris laikirna - midagi võib otse ka öelda.

Üks oluline asi veel: kasuta ära võimalused jala käia. Ei sõida tööl liftiga, ei lähe hommikul 2 km autoga tööle. Vali selleks oma kaks jalga, sest nagu ütles Churchill: "Neile, kes jalutavad, sosistavad inglid kõrva." Kui veidi rohkem jala käid, saad aru, mida ta silmas pidas.

Rattasõitjatele: tee ratas korda, saad suurema naudingu osaliseks. Kiiver - see on kohustuslik, mõistagi juhul, kui sa endast ja oma peast lugu pead. Ja üks inimkonna ägedamaid leiutisi võib su kindla juhtimise all avada sulle maailmad, mille olemasolust polnud enne aimu.

Nii - ja nüüd, kui oled leidnud oma ala, tuleks teha kolm või rohkem trenni nädalas. Ei, kaks ei aita ja ei ole mõtet siin kauplema hakata. Vaata peeglisse ja mõtle uuesti sellele, miks sa jõudsid mõtteni, et trenni peab tegema. Võtagi kohe selline hoiak, et minimaalselt kolm trenni nädalas ja kui sul ei ole piisavalt motivatsiooni, siis vali mõni võistlus või rahvaspordiüritus, kus osaleda.

KOHE ALGUSES POLE MÕTET PAUGUTADA, valides esimeseks võistluseks täispika ironmani. Rahulikult. Kõigepealt väike rahvakeping, siis jooks, siis ujumine, siis rattavõistlus - niimoodi väiksemast suuremaks. Sama kehtib kõnni kohta - kui oled juba kaks kuud kõndinud, siis hakka vaikselt sörkima. SÖRKIMA, mitte jooksma. Sörkides jõuad ka 10 km läbida, seevastu joostes on 1 km pärast kumm tühi ja toss väljas, rääkimata sellest, mida see südamele teeb. Poole aasta plaanides võib panna mõne suurema võistluse ette sirama. Paljud inimesed vajavad eesmärke. Võistlused aitavad hoida regulaarsust sportimises. Teine võimalus on pidada päevikut, bIogi. Kirjutada üles oma tunded ja mõtted pärast trenni - see aitab ka end motiveerida ja pärast on uhke lugeda.

NÜÜD TULEB NII HOIDA. Käid vähemalt kolm korda nädalas trennis, kaasad sõpru ja vaikselt hakkab maailma tekkima rohkem värve, kaal hakkab vähenema, muutud enesekindlamaks, julgemaks - isegi sihikindlamaks -, meeldid endale natuke rohkem, teistele ka.
Oot, aga kuhu need peavalud ja liigsed kilod nüüd jäid?
Nii küsid endalt poole aasta pärast, sest siis hakkad maitsma oma tubliduse esimesi vilju. Mäletad, kui raske oli alustada? Pärast seda, kui sa ennast kätte võtsid, oli kõik muu juba vormistamise küsimus.

MISMOODI ENNAST MOTIVEERIDA?

Kolmapäeval alustab Kadriorus 2011 Eesti Energia tervisejooksu sari, mis on üks mõnus variant natukene liigutada. See pole kiire kiire, kes võidab keda jooks - kuigi soovijad saavad ka selliselt joosta. Minu meelest on see mõnus sörgivõimalus, mis aitab jalad kõhu alt välja tõmmata ja väikese jooksupoogna teha. Kui inimene pole üldse ennast tükk aega liigutanud, siis tasuks alustada muidugi neljapäevasest kepingust. Liigestele parem ja saab sõpradega rahulikult rääkida. Jooksmise juures on ka tähtis see sotsiaalne moment. Teha kellegagi koos sörki on oluliselt meeleolukam kui üksi kilomeetreid mõõta. Kuigi suure tõenäosusega n. maratonil oled ikka ise enda eest väljas ja seal pole mingit jutuajamist - kui just ei leia tempolt sarnast tüüpi, kellega mõnusalt koos kulgeda. Mulle meeldib n. sörkimise ajal juttu ajada - nagu ka ratta sadulas, mis siin salata.

Aga motivatsioonist - kuidas aitab üks korraldatud jooksusari kedagi motiveerida? Väga lihtsalt - see on üks võimalus, miks peaks kodunt välja tulema. Jooksmise juures teatavasti ei ole raske mitte füüsiline pingutus, vaid ennekõike ikka vana hea kodust väja tulemise moment. Kui juba väljas oled, siis suure tõenäosusega kohe boksi ei keera. Ja sellise koos jooksmise juures (aga Energia jooksul on võimalus joosta oma tiimiga) on suureks plusiks ka see, et ei saa ju jooksukolleege alt vedada. Seega ilma mõjuva põhjuseta ilmumata jätmine võrdub minimaalselt halva enesetundega.

HOMMIK PÄRNU ELIITKOOLIS

Tänane hommik algas veidi teisiti kui kõik muud, nimelt käisin korra Pärnus, esinemas Pärnu Hansagümnaasiumis. Väga hubane koht, ülimalt meeldivad noored ja vahvad õpetajad. Tagasiteel tabas mind ka siis mõtisklus teemal eliitkool vs. tavaline kool. Nimelt olen seisukohal, et nii minu Tallinna 4. keskkool kui ka n. Pärnu Hansagümnaasium on eliitkoolid. Või teine variant, ei olegi olemas eliitkoole. Aga mis eliitkoolid? Sellepärast, et nad on hubased, sest mulle näib, et seal hoolitakse noortest ja muretsetakse nende käekäigu pärast. Ning sellepärast, et kes tahab, see saab neist koolidest kaasa kõik vajaliku, et elus ilusasti hakkama saada.

Mis loom on üldse eliit? Eliit - on Vaiko Epliku bänd, väga hea sealjuures. Aga mis asi on eliit Eestis? Definitsiooni järgi peaks eliit olema paremik, valitud osa, peenemrahvas või ka härrasrahvas. Ma võin nüüd küll eksida, aga mulle tundub, et neid möödunud sajandi alguses väljamõeldud sõnu võiks vahepeal veidi kaasaegsemas kastmes serveerida.

Kujutage n. ette, kui keegi eestlane läheb USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal või minu pärast kasvõi Monacos ülikooli ning põrutab, ma olen käinud Eestis eliitkoolis. Usutavasti ei kaasne selle väljaütlemisega erilist austust, ega ka mitte privileege. Pigem vastupidi.

Kui eliitkooliks pidada n. Tallinnas 21. kooli, Reaali, GAGi, Inglise kolledžit või Prantsuse lütseumi - siis minu hinnangul on tegu väga heade koolidega, kuid ei mingilgi moel parematega kui Tallinna 4. keskkool või Pärnu Hansagümnaasium. Igas koolis õpivad õpilased, õpetavad õpetajad ning kõigil neil on üks eesmärk - harida Eesti noori. Anda neile teadmisi, aga ennekõike õpetada inimeseks olemist. Kui kool täidab selle eesmärgi, siis minu määratluse järgi on tegemist väga hea kooliga. Sellisega, kuhu tahaksin kunagi oma lapse panna.

KEVADE ALGUS

Esmaspäev oli selle kevade esimene päev. Nagu juba vähemalt 22 varasemalgi aastal - algas ka sel korral meie kevad isaga Musumäel. Meil juhtub alati nii. Tiina Mägi Kodulinnast on selline tore inimene, kes on tekitanud 40 aastat kestva traditsiooni - laulab segakoor Noorus, mängib puhkpilliorkester ning kohal on rõõmsad linnaelanikud. Täpselt sel minutil, kui saabub kevad, puhume me isa Toivoga karjapasunaid ehk Piibareid. Minul on see traditsioon mõistetavatel põhjustel lühem kui isal, aga ikkagi - esimest korda olin umbes kümnene, kui puhusin. Igavene armas traditsioon on see meie perel ja ma loodan et kestab lahedasti edasi ka. Sealjuures on naljakas minu esimene puhumine - nimelt saab Piibarit puhuda alles siis kui esihambad on suhu kasvanud. Nii ma siis pidingi esimest puhumist veidi ootama, sest muidu pasunat mängida ei saa.

Päris alguses oli pasun pikem kui mina, täna olen mina pasunast pikem. Ilmselt sellepärast isa kinkiski mulle eelmine aasta uue pasuna, mis peaks olema pikim Piibar üldse. See on isegi nii pikk, et teda on veidi raske pikemalt püsti hoida. Aga saame hakkama. Ehk järgmisel aastal mängin juba uue pilliga :)

Siin on minu isa pasunaga. Mitte selle uuega.

ALANDUSED KODAKONDSUS MIGRATSIOONI AMETI NARVA MAANTEE ESINDUSES

Esimese hooga mõtlesin et panen väga vulgaarse pealkirja ja kasutan Ühtse Eesti suurkogu katusemonoloogi esimest kahte sõna Kodakondsus ja Migratsiooni ametist kirjutamiseks. Siis mõtlesin et ei kasuta ja seda ainult tänu proua Zojale, kes oli ainus - kes meisse täna veidigi inimlikult suhtus.

Lõuna aeg - mul on tunnike söömise arvelt varastatud aega, otsustasime selle kasutada selleks, et käia ja meie uuele ilmakodanikule ID kaart saada. Läksime rõõmsasti Foorumi keskuse Kodakondsus ja Migratsiooniameti büroosse, võtsime korralikult sappa, täitsime taotluse ning olime natuke ootusärevad ja väga heas tujus. Meie järg jõudis kätte - esitasin paberi ja dokumendid (laps oli turvahälliga ka kenasti kaasas) ja siis hakkas pihta.

Elektrooniliselt ei saa lapse pilti saata, kui tahate siis tehke see siin putkas, pange omale põll kaela ja tehke pilt ära, aga võib teha ka fotograafi juures. Olin veidi üllatunud, veel mitte väga vihane ja küsisin, miks ei saa siis meiliga n. pilti järele saata. Sain vastuseks, et meie süsteem ei toeta seda ja nii lihtsalt ei saa. Tehke pilt fotograafi juures või siin putkas. Nii palju siis E-riigist mõtlesin - täna saab ju kõike teha elektrooniliselt - nüüd siis sellist väikest asja ei saa. Mida pekki. Hakkasin närvi minema.

Okei - võtsin siis lapse riidest lahti, panin omale kaela luitunud valge plastmassist põlle, mis rippus musta rihma otsas ning siirdusin putkasse pilti tegema. Saba, ootame. Laps ärkas. Palav oli. Okei meie järg - vajutasime vajalikele nuppudele - pilt ei tule välja, sest oleme liiga lähedal. Astun kaugemale - ikka liiga lähedal, astun veel kaugemale, putka sein tuleb eest ära ja mingi pilt vist tuleb välja. Nüüd ma olen juba räigelt närvis ja vihane. Miks minu oma riigi Kodakondsus ja migratsiooniamet teeb beebidele nii ebamugavaks isikutunnistuse saamise. Mille eest? Kas esimene kogemus riigiga peab olema negatiivne ja vastik? Selle asemel, et see võiks olla pidulik ja meeldiv?

Okei - läheme tagasi oma proua juurde, kes meid pildistama suunas, istume ja ootame, eelmise kliendiga läheb aega. 5 minutit, 10 jne - mulle aitab - nüüd tuleb ainus helge koht selles loos. See proua Zoja, kes oli meeldiv inimene hõikab üle saali - kas te ikka veel ootata lapsega - ta aitab meid. Laps muutub virilaks. Hakkan teda riidesse panema ja läheme autosse. Laps naeratab mulle riietumisel tänulikult. Abikaasa jääb maksma ja ootama. Laps nutab. Ma tahaks ka, mitte just nutta, aga vihast röökida.

Seiklused pole veel lõppenud. Triin ootab kassa juures, sest prouad lobisevad omavahel. Kui lõpuks märgatakse nähvatakse kassast - kaardiga maksate ve, siis tuleb panga teenustasu juurde. Ta ütleb vastu, ma tean, tehke oma tööd palun.

Edasi läheb nii, et ootan autos ja ei pea vastu, helistan KMA mingile infoliinile. Ja nüüd saabub asja püant. Naine infoliinis vastab mulle, et oi - aga see on nüüd mingi möödarääkivus - kõike seda oleks saanud elektrooniliselt teha kodust lahkumata. Ja paberi, mida pidi täitma, saanuks saata ka elektrooniliselt, sinna lisada pildi lapsest ja kõik. Kas kohapeal keegi mulle mainis seda võimalust? Loomulikult mitte.
Nii käivad meil lood Eriigis.

Kokkuvõtteks: Kõik võinuks olla olemata kui saanuksin inimliku ja empaatilise suhtluse osaliseks. Kurat küll, kõike võib seletada kahte moodi, meeldivalt ja ülbelt. Kui nendele asjadele tähelepanu ei pööra siis need jäävadki kestma.
Aga KMAle on mul palve. Võtke midagi ette oma struktuuris ja mõelge, kuidas kohelda 10 nädalasi Eesti vabariigi kodanikke inimlikult, ma ei ütle väärikalt, sest seda ma enam ei looda.

VABARIIGI AASTAPÄEV

Uhke tunne on täna olla eestlane. Naudin seda, kui igal majal lehvivad sinimustvalged, kui inimesed on pidulikus meeleolus ja kui kordki aastas tundub, nagu kõik intriigid ja jamad on hetkeks ebaolulised. Küll oleks äge kui samasugune hoiak valitseks aasta läbi - kui inimesed oleksid vastutulelikud ja sõbralikud - isegi tähelepanelikud üksteise suhtes.

Seda ma soovingi, et see pidulikkus ja austus jääks püsima, et me poleks kahekeelsed, õelad ja väiklased. Et me laseksime sinimustvalge lipu ajaloolisel auväärsusel püsida igapäevaselt kusagil kuklas ning et tänane aatelisus viiks meid edasi ja aitaks tõepoolest saada ükskord rahvusena suureks.

Hoia Jumal Eestit!

KORVPALL EI TULE ENAM VÄLJA

Sügisest ma mõtlesin, et võiks proovida kord nädalas korvpalli mängida. Ikkagi vana suur armastus ja nii. Aga ma ütlen Teile, soendatud supp, ei ole sama mis värske. Korvpalli korvil oli minu poolt vaadates kaas peal ja sisse lihtsalt ei lähe.
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.

Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.

Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.

Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.

Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...

TOPELT: ABEBE BIKILA

Sõber Maria palus vaadata ühte filmi PÖFFi tarbeks ja ma olin meeleldi nõus, seda enam et minu katsetused maratonijooksus, rattasõidus ja triatlonis on mind mõnevõrra teemadega lähendanud, millest The Athelete meile jutustas ja filmid kuuluvad mu töö valdkonda ka - mis on veel eriti meeldiv.

Lugu on Abebe Bikilast. Etioopia jooksjast, kes iseenesest on vahest minu ealistele tundmatu suurus, mõned aastad vanemad inimesed aga mäletavad seda meest eikusagilt, kes tuli ja jooksis paljajalu Rooma olümpiamängudel. Mitte siis ainult ei jooksnud, vaid võitis muuhulgas ka kuldmedali. Nagu ka 4 aastat hiljem Tokyos, ainult et siis olid mingid käimad jalas.

Filmi nimi niisiis The Athlete (Atleet), valminud 2009 aastal. Režissöör Davey Frankel ja ka Rasselas Lakew, kes ühtlasi mängis filmis ka peaosa. Ma ütleks üsna veenvalt tuleb tal välja. Kuigi ma mõistagi pole kohtunud Bikilaga päris elus. Aga kui Bikila oli selline mõtlik ja vaikne tüüp, siis igal juhul teeb Lakew hea rolli.

Ümberjutustust ma Teile tegema ei hakka, soovitan lihtsalt soojalt spordisõpradel vaatama minna, ütleme nii et igale sportijale on see PÖFFil minu meelest kohustuslik programm. Aga laias laastus oli kaks asja, mis mulle selle filmi puhul meeldisid. Esimene neist oli see, kuidas režissöörid suutsid näidata loodust. Filmis kasutati arhvukalt dokumentaalkaadreid jooksust ja OMist ja suurvõistlustest, aga need jätsid mind pigem külmaks. Mulle meeldis, kuidas etiooplased kujutasid Etioopia loodust. Tavaliselt kui räägitakse Aafrika mandrist, siis on kaks varianti - kas on selline häda ja viletsus, et võtab silmanägemise ära. Või teine variant - on selline maaliline aasake, kus krõmpsutavad kaelkirjakud ja lõvipoiss teeb hopp hopp. Siin filmis näeb Aafrikat hoopis teise nurga alt ja mulle see kohutaval kombel meeldib. Ma pakun, et see on see nö reaalne Aafrika, mida inimesed tegelikult näevad. Seal on hästi palju ilu, aga on ka täiesti tavalisi maastikke. See on paeluv.

Teine asi, mis meeldib on see, et Bikila spordifilosoofia on minu omale täiesti vastupidine. Bikilaga juhtub nimelt üks õnnetus, mille tõttu on ta poolest kehast halvatud - pärast oma võite ja saavutusi siis. Tema ei suuda teha sporti lihtsalt spordi pärast, vaid ta leiab oma elu elamisväärse ainult võistluse tõttu olevat. Niisiis asub ta ratastoolis vibulaskmisega tegelema, võidab isegi paraolümpial kulla, samuti teeb ta läbi koerterakendite võistluse Norras, kus samuti peab võitma. St Bikila peab iga hinna eest võitma. Ma ei ütle et see on õige või vale. See on lihtsalt Bikila viis.

Minule jällegi on spordis oluline see, teekond. Ma saan joosta ja midagi läbida - ma saan sõpradega kokku ja teeme rattatiiru, ujun 2 km ja tunnen ennast hästi. Sportides näen ma sageli, väga sageli aga näiteks 30+ amatööre - kes tahavad olla ka nagu Abebe Bikila. Suusarajal tingimata rada röökides sust mööda minna, et siis kilomeetri pärast puu najal köhida. Või siis rattureid, kes teevad meeletuid ponnistusi, et Sulle koht maastikurattaga kätte näidata, kui Sina sõidad rahulikult oma maantekaga kolmandat tundi kiirusega 30 km/h. See kõik käib spordi juurde. Kuid oluline erinevus, mis on ja jääb Abebe Bikila ja eelpool kirjeldatud 30+ amatööri vahele on see, et üks oli olümpiavõitja, teine selleks ei saa. Ning kui on selge, et OM medalile asja ei ole - siis sama hästi võiks ju mõelda ka oma tervisele ning protsessi nautida...

Sellised olid mõtted, mis mind seda filmi vaadates tabasid. Ja igal juhul ma loodan väga, et Teile see film istub samamoodi nagu mulle. Soovitan igal juhul:

Linastumisajad PÖFFil:

Artis 27.11.2010 17:00 English
Kumu 29.11.2010 22:00 English
Von Krahli Teater 04.12.2010 15:00 English


Muide, Priit Salumäe teeb samuti sellest filmist kokkuvõtte. Me nimelt leppisime nii kokku, et vaatame seda lugu eraldi ning ei loe üksteise blogisid enne kui oleme mõtted ära kirjutanud. Siis on põnev näha, mismoodi kaks inimest ühest filmist erinevalt aru saavad. :)

KUIDAS ÜKS VANN PANEB MÕTLEMA

Pole ammu kirjutanud, mis? Pole nagu eriti midagi öelda olnud. Selle blogimisega teatavasti nii vist on, et kui midagi nagu suurt öelda pole, siis pole mõtet kirjutada. Aga mis mind kirjutama ajendas oli üks mõtisklus, õigemini muudatused, mis elus on toimumas ning mille tõttu on paar korda olnud asja Soomes asuvasse Rootsi mööblipoodi IKEA.

Kui ma õigesti tean, siis on see paljuski ühe Eesti tuntud ärimehe teene, et IKEAt Eestis ei ole. Põhjenduseks kodumaised töökohad ning muidugi, mis siin salata inimese enda ärihuvid. Oleksin ma ise nimetatud ärimees, võiks isegi teatud uhkust tunda, sest väga selgelt on ära hoitud konkurendi tulek, sealjuures veel sellise konkurendi, kes oleks minu ettevõttega suure tõenäosusega põrandat pühkinud, kui mitte enamat.

Punkt vaadake on selles, et see pisikene nüanss, et IKEAt täna Eestis pole - on minu arvates kuritegu meie väikese rahva ja eriti noorte perede vastu. Olen kaugel sellest, et idealiseerida kõike, mida nimetatud mööblitootja teeb, kaugel sellest. Ilmselgelt puuduvad mul ka omad huvid - olen lihtsalt nende klient. Sealjuures lojaalne klient. Sest mulle meeldib kui mööbel kenasti kokku käib, hea välja näeb ja odav on sealjuures. Ostsin hiljuti ühelt kodumaiselt tootjalt lastevoodi. Väga äkiline - ütleme disainiauhindadega pärjatud ja kõik asjad. Kui aga hakkad kokku panema, siis lähed lihtsalt peast halliks - osad kruvid on liialt väikesed, mingid siinid on puudu jne. IKEAst toodud asjadega sellist jama pole olnud kordagi.

Teine pull värk: lastevann. Vaatasin ühes Tallinna poes lastevanni hinnaga 695 krooni. Oli selline kitsas suhteliselt tavaline plastmassist vann. Ma veel mõtlesin, et võimalik et mina olen loll ning et laste asjad nii palju maksavadki, aga kurat seitse sotti laste vanni eest on palju. Eile tõin IKEAst ilusa valge vanni, olgu öeldud et laiema kui eelpool kirjeldatud isend, mille hind oli 6,95 EURi elik siis 108 krooni ja 75 senti.

Selliseis näiteid võib siin tooma jäädagi ja sellepärast on mul südamest tuline kahju, et Eestis IKEAT pole.

Üks tore nüanss ka. Vist kõik padjad ja tekid, või siis valdav enamus, mis IKEAs müüakse on Eestist tehtud. Aasta Ettevõtja 2010 Peter Hunt ASist Wendre on paljuski selle taga. Aga päris armas on IKEAs patja valides lugeda, et Made in Estonia.

PRANTSUSE FILMIKUU ETV2s

Täna õhtul hakkab siis pihta, ehk neljal kolmapäeval kell 21:30 paiskuvad ETV2 kanalil vaatajani Prantsuse filmikuu filmid (millest üks on - tõsi Belgia, Prantsuse, Itaalia ja Saksamaa koostööfilm). Meil on selline uudis siis kõigile, kes pole veel märganud, et kolmapäeviti kell 21:30 ongi uus filmislott nö Maailma kino. Elik teisipäeviti pärast OP!i ei ole ETVn enam nn väärtfilmi, vaid on kolmapäeviti kell 21:30 ETV2s maailma kino film. Valiku printsiibid on samad ning kuigi väärtfilmiks me isekeskis pole seda filmislotti enam aastaid nimetanud, siis kiputakse teda ikka väärtfilmiks hüüdma. Ja lõpuks pole ju vahet, kas me ütleme väärtfilm, maailmakino või lihtsalt film - seni kuni filmid on head ja kaasa mõtlema sundivad, seni on kõik hästi ma mõtlen.

Aga siit siis Prantsuse filmikuu info:

Oktoobrikuus kolmapäeva õhtuti algusega kell 21.30 pakub ETV2 vaatamiseks Prantsuse filmikunsti viimaste aastate linateoseid. Filmid jõuavad ekraanile koostöös Prantsuse Kultuurikeskusega.


6. oktoobril Tuukrikell ja liblikas (Le scaphandre et le papillon, Prantsuse/USA 2007)
Eduka moeajakirja toimetajat tabas ootamatult insult, mille tagajärjel tekkis haruldane „locked-in“ sündroom: ta jäi oma halvatud kehasse luku taha, olles ise samal ajal täie mõistuse juures ja loomingulises tippvormis. Pealaest jalatallani halvatud mees suutis koguni oma läbielamistest raamatu kirjutada.
Hinnatud maalikunstniku ja iseõppinud režissööri Julian Schnabeli tundeküllane draama maalib erakordse ja emotsionaalse pildi sellest, kuidas võiks maailma tajuda mees, kes on pärast insulti üleni halvatud. Väärtfilm võitis parima välisfilmi Kuldgloobuse. Schabel pälvis lisaks Kuldgloobusele parima režissööri auhinna Cannes’is. Osades Mathieu Amalric, Emmanuelle Seigner, Max von Sydow jt.

13. oktoobril Lorna vaikimine (Le silence de Lorna, Belgia, Prantsuse, Itaalia ja Saksamaa 2008)

Noor albaanlannast emigrant Lorna on Belgias oma „euroopaliku unelma“ täitumise nimel valmis abielluma narkosõltlasest Claudyga, mis oleks kiire ja lihtne võimalus Belgia kodakondsuse saamiseks. Tehing osutuks võimalikuks ainult elukogenud abiliste toel. Kui kodakondsus käes, peaks Lornast omakorda saama fiktiivne abikaasa venelasest mafioosole Andreile, et too saaks samuti kodakondsuse.
Vendade Dardenne’ide realistlik draama võitis Cannes’is auhinna parima stsenaariumi eest, Euroopa Parlamendi filmiauhinna LUX ja aasta parima prantsuskeelse filmi auhinna Lumiere.
Režissöörid Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne. Osades Arta Dabroshi, Jérémie Renier, Alban Ukaj jt.

20. oktoobril Hadewijch (Prantsuse 2009)
Film räägib tänapäeva noore pariisitari enese- ja jumalaotsinguist. Režissöör Bruno Dumont uurib linateoses habrast piiri märterluse, fanatismi, usu ja pettekujutelmade vahel. Peategelane Celine saadetakse kloostrist minema, sest ta on oma pühendumuses liiga äärmuslik, ja tütarlaps hakkab uurima maailma naiivsel pilgul. Filmi käigus näib aga, nagu toimuks tüdrukuga omamoodi transformatsioon, temas leidub palju sarnast 13. sajandil elanud Madalmaade müstiku, nunna vande andmisest loobunud Hadewijchiga. Muu hulgas ühendab naisi see, et mõlemad on pärit jõukast perest. Filmi lõpp on äkiline ja ootamatu, vaatajad jäetakse küsima mitte ainult, mis võiks juhtuda järgmiseks, vaid juurdlema ka selle üle, kuhu filmi autor meid õigupoolest juhtis.
Peaosas Julie Sokolowski.

27. oktoobril LOL (Laughing Out Loud, Prantsuse 2008)
Prantsuse teismeliste elust jutustava filmi keskmes on Lola ehk "Lol", kes peab hakkama saama koolis ja oma peres toimuvaga, samal ajal aga ka noorte sõpruse ja armastuse probleemidega. Lola ema, keda mängib Sophie Marceau, on aga keeruliste suhete tõttu emakohustuste ning vastutustundetu täiskasvanuelu vastuolulises segadikus. Tänapäeva suhtlemine, kus valida on iPod, mobiiltelefon, MSN või mõni muu tehniline vidin, toob teismelise ja lapsevanema läbisaamisse veel omad keerukused.

MAHAJÄÄMUS

Teinekord juhtub nii, et midagi toredat on maailmas sündinud, aga sina ei tea sellest mitte. Nii näiteks olen mina maha maganud Ükssarvik Charlie seiklused, millele kolleeg Elina asjalikult tähelepanu juhtis. Ja ei sama asi poleks tabanud Teid, siis igaks petteks panen siia lingid, mille omanikuks ise sain alles eelmisel nädalal:


http://www.youtube.com/watch?v=Q5im0Ssyyus
http://www.youtube.com/watch?v=QFCSXr6qnv4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=eaCCkfjPm0o&feature=channel

1KM UJUMIST & 2LK TÖÖD

Meil on ERRis nüüd nii, et tööandja hoolitseb oma töötajate ihu eest, elik siis me saame käia Audenteses kord nädalas ujumas. Kes tahab võib muidugi käia ka jõusaalis ja paljud mehed, sealhulgas ka mina käime korra ka kossu tagumas samas paigas, õigemini hakkame käime, sest praegu on olnud 2 trenni. See selleks. Ujunud ja tegelikult ka korralikult sportinud pole ma juuli kuu lõpust, teatavatel ebamugavatel põhjustel, mis kaasnevad meditsiiniliste protseduuridega ning mille tõttu tuleb spordist paari kuu vältel pigem hoiduda, kuid samas on need protseduurid eluliselt tähtsad, nõnda et neist mööda vaadata ka ei saa.


allikas: http://www.audentesfitness.ee/sample-templates/

Seega siis olen taas vormis ja teen sporti. Täna ujusin kilomeetri ja täitsa aitas. Sõber Hanno rassis samal ajal kangidega ning pärast istusime niisama saunas ja ajasime juttu. Igavesti mahe laupäevane pärastlõuna. Ujumist mäletasin kenasti ning 35 minutit vaheldumisi konna ja krooli ujuda väikeste pausidega oli pigem nagu soojendus, aga kindlasti mitte nagu karm trenn. Järgmine kord tean veidi tempot ja distantsi ka tõsta. Momendil mingeid eesmärke pole ja liigutan lihtsalt sellepärast, et tahan ja naudin seda kõike.

Märkimisväärne on muidugi aga see, kuidas kerge kehaline koormus aitab tööd teha. Ma arvan et ma kirjutasin praegu ehk umbes 25 minutiga 2 lk võrdlemisi rasket ja olulist teksti, sealjuures mõte jooksis sama kiiresti nagu gepard, kes kõige muu hulgas peaks olema maailma kõige kiirem loom, saavutades lühemal distantsil kiiruse 120 km/h.



Allikas: http://www.flickr.com/photos/schani/32966097/

Nii et tänase päeva mõte võiks olla lühidalt siis selline, kui Sul on vaja tegeleda mõttetööga, siis tasub selleks ettevalmistada ennast kerge ujumisega. Head laupäevaõhtut!

EESTI FILM - PALUN LAHKESTI KOMÖÖDIAID!

Eesti film saab 2012 aastal saja aastaseks. Kuidas olete rahul viimase kümne aasta eesti filmtoodanguga. Mis on meelde jäänud ja mis kohe üldse ei meeldi? Filme on tehtud meil igasuguseid – kuid millegipärast on viimasel ajal väga paljud filmid pigem pessimistlikud ja kurvemad kui rõõmsad ja lõbusad. Samas on olnud ju Eestis suurepäraseid komöödiaid – Ervin Aabel ja Sulev Nõmmik. Enam millegipärast ei tehta komöödiaid, vähemasti mitte sellises mahus. Kas režissöörid ja produtsendid kardavad komöödiaid? Kardavad oma tõsiseltvõetavuse pärast? Kas see kartus on üldse põhjendatud? Hea komöödia pole kellelegi halba kuulsust toonud.

Või on naljakat nalja teha raske? Miks on vähemalt 75% eesti viimase aja linalugudest kurvameelsed? Kust tuleb see eesti filmile omane äng ja taak mis parmupilli saatel võtab pea kaks tundi meie elust? Filmisõbrad tahavad ju ka nalja! Raadiokuulajad on teretulnud mõtisklema eesti filmide teemal - ning saate lõpuks jõuame loodetavasti kokkuvõteteni, mis peaksid eelkõige olema huvitavad eesti režissööridele, aga ka kindlasti Eesti Filmi Sihtasutuse spetsialistidele - sest rahva hääl on teadagi ... oluline. Kell 16:05 avaneb Vikerraadio stuudiotelefon 6410613 ning on avatud kella 17:40ni. Samuti võib jätta oma mõtte siia blogisse või MisMõttes foorumisse.

16:05 KEERAKE PALUN VIKRI PEALE

Lugupeetud raadiokuulajad, sõbrad, tuttavad, blogi-lugejad ja kõik teised toredad inimesed. Kell 16:05 algab Vikerraadios saade Mis mõttes? Ning mul on eriline hea meel väljakuulutada tänase saate teema, milleks on: Tervisesport.

Pühapäeval on autovaba päev ning seoses sellega toimub ka esimene Tallinna maraton ja Sügisjooks. Millised on raadiokuulajate suhted tervisespordiga? Kas me liigume piisavalt? Kui paljud tervisehädad võivad kuulaja hinnangul olla tingutud vähesest liikumisest? Sõidame autodega liiga palju – samas kui kasutada võiks alternatiive – käia jala, sõita rattaga või kasvõi rulaga.

Olge kenad, öelge sõna sekka ning kirjutage või helistage 6410613 otse eetrisse. Kõik muu on lubatud, ainult ropendada ei tohi.

KUULMISENI!

MÕNUS VIIS LAUPÄEVA VEETMISEKS

Üldiselt on nõnda, et mingid katsumused ja raskused seovad inimesi. Nii on näiteks Priit Salumäe ja minuga, kes me mitte ammu tagasi läbisime 300 km ratastel. Täna läbisime selle distantsiga võrreldes lausa nalja-vahemaa. Ma isegi ei tea kui palju, aga tore oli ikkagi. Sõitsime rahulikult ja luusisime niisama Rocca-al-mare, Kakumäe kandis. Tunnike ja natukene ehk peale olime teel, lobisesime juttu rääkida ja nautisime veel viimaseid ilusaid ilmu. Sest rattasõidujaoks oli tegelikult tänane pärastlõuna täitsa mahe. Kätel oli alul natukene külm, kuid ei enamat. Samas on veidi nukker juba see, et peab pika dressiga sõitma. Lühikese dressi ajad on möödas seks suveks. Aga mis seal ikka pikalt nukrutseda, kui meenutada, et eelmisel talvel käisime me -20ga matkamas ja -15ga jooksmas, siis ausalt öeldes hullu pole siin küll midagi :)



siin väike fotomeenutus meie juunikuisest mammutsõidust:

Aga sportlik nädalavahetus tundub jätkuvat, sest homme mängin üle paari aasta taas korvpalli. Pole küll teab mis kibe käsi korvis enam, aga vanade koolikaaslastega väike sportlik pärastlõuna - see tundub väga ahvatlev plaan olevat. Meie koolisüsteem on teatavasti selline pikk - et 12 aastat veedad mõne selliga koos. Seegi on piisavalt pikk aeg, et isegi kui vahepeal pole 3 aastat näinud, siis jällenägemise üle on ühest küljest hea meel, teisalt aga on tunne, nagu üleeile oleksid viimati suhelnud. Viimane lause sai veidi segane, aga kell on palju ja loodetavasti andsin siiski mõtte edasi - st koolivennad on koolivennad ja selle sõna teise poolega on juba kõik öeldud.

Sport seob inimesi ja reeglina positiivselt.

SEVILLA HABEMEAJAJA

Taasiseseisvusmispäeva õhtul käisime Triinuga ooperis. Et Moskva Novaja Opera oli nii meeldiv ja leidis võimaluse Birgitta festivali asjus läbi astuda, siis ei pidanud ka meie paljuks seda suurepärast võimalust kasutada. Piletid olid 400 krooni tükk ja neid oli saada vaid viimasesse ritta, aga see meid eriti ei morjendanud, sest tahtmine väga heas esituses väga lõnusat ja toredat ooperit näha oli suurem. Juhatas Eri Klas - muhe ja vahva nagu ikka, orkester oli samuti Moskva uue ooperi oma. Solistide kohta võib muidugi öelda, et Figaro osatäitja on muuhulgas seotud näiteks Metropolitaniga. Ei mingit pingutust võrdlemisi tehniliste aariate soorituses. Mõnus. Päris tore oli see ka, et kogu lugu oli toodud 1920. aastatesse. Tore kiiks.



(pilt novayaopera.ru)

Mis mulle aga sugugi ei meeldinud oli ebaviisakus. Ja ebaviisakus justnimelt publiku poolelt. Kui ikka käes on etenduse finaal - siis Sa ei tõuse püsti ja ei lähe riietehoidu, WCsse, suitsu tegema, parklasse või ma ei tea kuhu kohta osad külastajad läksid. See on esinejatele ja teistele ooperikülastajatele näkku sülitamine. Ma ei ole eriline vingukott, aga selline matslus ajas mul harja punaseks küll. Kui inimene on võtnud tulle Birgitta festivalile, ooperit vaatama - siis kannata see 5 minutit veel ära ehk? Teine lahe asi on muidugi see, et parklasse jõudes kaob ju alati igasugune üksteisemõistmine. Nii keeras mulle üks Toyota Priusega (NB! tegemist on loodustsäästva autoga) vend ette - nö kiilus vahele, ei suunda, ei midagi - et lihtsalt võita 15 sekundit ning söösta ummikusse enne mind. Sellistes olukordades tunnen ma ennast kurvalt. Mul tekib kohe küsimus, kas see tähendabki seda ühtehoidmist ja kartulikoorte söömist, mida me nii kangesti 20 aastat tagasi üksteisele lubasime? Kas selleks on meil oma riik, oma lipp ja oma keel - et me saaksime teineteise vastu olla ebaviisakad, nõmedad ja ülbed? Ma loodan et mitte.

Vot selline Taasiseseisvumispäeva lõpp siis. Aga ooperielamust ei suutnud see väike vahejuhtum siiski vähendada.