Kui Teil on mõni treening selline, kus tundub, et üldse edasi ei lähe ja oled vilets - siis tasuks järele mõelda, kas korralikult lõunat sõite? Mul oli eile selline päev. Ma mäletan väga täpselt, et lõunale minnes nagu väga isu polnud ja jõin ühe kohvi ja sõin rosinasaia. Ning oligi õhtul ujumas tulemus käes. Nõrk. Edasi ei lähe, ujud ujud aga kuhugi ei jõua. Okei, ehk nüüd päris nii hull see asi ka ei olnud, aga tuntav vahe on sees - kas teed korraliku lõuna pealt trenni või korraliku hommikusöögi ja olematu lõuna pealt. Korralik toitumine on tähtis ja rohkem ma endale sellist mittesöömist ei luba, söön kasvõi hambad ristis natukene suppi vms.
Aga treeningust. Treeningplaan, nagu ma paar postitust tagasi juba kirjutasin, näeb ette koormuste langemist. Ning seda kuni Pühajärveni välja. Kõik distantsid on tavalisest poole lühemad ja kergemad. Täna on näiteks üldse puhkepäev, aga see on ka mõistetav, sest homme on Elvas kontrollstart.
Kummaline oli ka see, et kui oled viimased paar kolm nädalat ujunud järvedes või avaveekogudes, siis tagasi basseini minna on ikka ülimalt raske. Järves ujumine on minu meelest lihtsam. Vesi on oma koostiselt ka teine ja kuidagi sõbralikum, kui vee kohta nii üldse öelda võib. Eriti mulle muide meeldibki Pühajärve vesi - võib-olla see on ainult minu ettekujutus, kuid mulle tundub, et see on hästi puhas. Teine asi on muidugi ka kombe. Kui harjud kombega kenasti ära, siis kombe pealt ujumispükste peale tagasiminek on umbes selline nagu maanterattalt baigi peale minek. Kui oled ikka harjunud maantekaga kilomeetreid mõõtma ja pead sama järsku tegema baigiga (pean asfaldil sõitu silmas), siis on vaks vahet sees.
Nii, aga tänaseks kõik. Homme kirjutan õhtul sellest, mis Elvas sai. Igal juhul ei oska praegu midagi eriti karta. Võitma ma ei lähe ja kaotada pole mul ka midagi. Nii et saab siis näha - milline mu elu esimene triatloni võistlus tuleb. Ma palun ette vabandust kui ma Teile juhuslikult tere ei ütle - sest ma kahjuks kõiki toredaid inimesi nägupidi ei tea, kes siia kommenteerinud on või kes blogi loevad. Aga igal juhul, kellega koos rajal oleme - siis soovin Teile edu ja hoian pöialt, et kõik hästi läheks!
reede, 31. juuli 2009
neljapäev, 30. juuli 2009
102 TREENING: KAKS MAANTEHUNTI JA MÕNUS TRENN
Eile peale tööd saime me kell 17:31 kokku Virgoga Russalka juures. Me polnud päris tavaliselt riides, mõlemal olid seljas punased rattariided, jalas veidrad klõpatsitega kingad. Mõisagi olime me maanteratastega ning läksime pisikesele tiirule.
Muide, ma arvan et Virgo on nagu elav rattaleksikon. Ta teab rattaspordist praktiliselt kõike, alates rattaprillidefirma rajajatest kuni NSVLiidu rattakoondise eestlasteni välja ja meie treeningud on minu jaoks mitte lihtsalt füüsilised vaid ka mõnes mõttes nagu väikesed loengud : Sissejuhatus rattateadusesse - mis on hiiglama huvitav. Lisaks sellele oskab Virgo sättida ka Su ratta paika nii, et kõige parem oleks sõita, ökonoomsem ja asendi mõtted õige jne. Seda nimetatakse passatkaks. Passatka tuleb paika panna! Nii et jällegi - mis nii viga trenni teha, eriti kui oled algaja.
Aga trennist. Esmalt tegime ühe Ringraja ringi, tavalisest vastupidises suunas - mis on kusagil 6 km pikk. Sealt kulgesime edasi Tammneeme poole, tegeime vahepeal ka Lubja tõusu, Randvere jäi teepeale siis edasi Pärnamäe, Lasnamäe, Pirita-Kose, uuesti Ringrada, Pirita ning lõpuks Kadriorg. Kokku 1 tund ja 45 minutit - keskmise kiirusega kusagil 27 km/h - või veidi kiiremini. Üsna hea oli. Kuigi viimastes trennides on veider see, et algus on nagu raske. Ütleme esimesed pool tundi? Siis läheb väga heaks. Aga tegelikult ju vahet pole - nii pidi on palju etem. Viletsam oleks kui alguses on väga hea ja lõpus hullult raske...
Nii, aga kui rattatrenn läbi sai, siis ma sugugi mitte ei lõpetanud, vaid läksin 15 minutilisele jooksuringile. Muidu oli väga okei - ainult et alguses võtsin liiga kiire tempo ja korraks lõi see kopsu kinni. Sain oma veast suhteliselt kärmelt aru ning edasi saabus taas see mõnus tiksumine, millest ma kirjutasin siis kui jooksin Pirita randa ja tagasi.
Erilist väsimust pärast trenni ei tundnud, janu oli suur ja kõht oli jube tühi. Aga muidu oli kõik kenasti. Ahjaa, ja siis võib välja öelda ka sellise väikese nüansi, et laupäeval lähen ma Elvasse triatlonile kontrollstarti tegema. Et saaks õige võistluse maitse suhu enne Pühajärvet ning ühtlasi ka korraliku trenni.
Muide, ma arvan et Virgo on nagu elav rattaleksikon. Ta teab rattaspordist praktiliselt kõike, alates rattaprillidefirma rajajatest kuni NSVLiidu rattakoondise eestlasteni välja ja meie treeningud on minu jaoks mitte lihtsalt füüsilised vaid ka mõnes mõttes nagu väikesed loengud : Sissejuhatus rattateadusesse - mis on hiiglama huvitav. Lisaks sellele oskab Virgo sättida ka Su ratta paika nii, et kõige parem oleks sõita, ökonoomsem ja asendi mõtted õige jne. Seda nimetatakse passatkaks. Passatka tuleb paika panna! Nii et jällegi - mis nii viga trenni teha, eriti kui oled algaja.
Aga trennist. Esmalt tegime ühe Ringraja ringi, tavalisest vastupidises suunas - mis on kusagil 6 km pikk. Sealt kulgesime edasi Tammneeme poole, tegeime vahepeal ka Lubja tõusu, Randvere jäi teepeale siis edasi Pärnamäe, Lasnamäe, Pirita-Kose, uuesti Ringrada, Pirita ning lõpuks Kadriorg. Kokku 1 tund ja 45 minutit - keskmise kiirusega kusagil 27 km/h - või veidi kiiremini. Üsna hea oli. Kuigi viimastes trennides on veider see, et algus on nagu raske. Ütleme esimesed pool tundi? Siis läheb väga heaks. Aga tegelikult ju vahet pole - nii pidi on palju etem. Viletsam oleks kui alguses on väga hea ja lõpus hullult raske...
Nii, aga kui rattatrenn läbi sai, siis ma sugugi mitte ei lõpetanud, vaid läksin 15 minutilisele jooksuringile. Muidu oli väga okei - ainult et alguses võtsin liiga kiire tempo ja korraks lõi see kopsu kinni. Sain oma veast suhteliselt kärmelt aru ning edasi saabus taas see mõnus tiksumine, millest ma kirjutasin siis kui jooksin Pirita randa ja tagasi.
Erilist väsimust pärast trenni ei tundnud, janu oli suur ja kõht oli jube tühi. Aga muidu oli kõik kenasti. Ahjaa, ja siis võib välja öelda ka sellise väikese nüansi, et laupäeval lähen ma Elvasse triatlonile kontrollstarti tegema. Et saaks õige võistluse maitse suhu enne Pühajärvet ning ühtlasi ka korraliku trenni.
esmaspäev, 27. juuli 2009
101 TREENING: JOOKS PIRITALE JA TAGASI
Kuivõrd ma kaudselt vihjasin, et jooksmises pole ma ehk kõige kirkam kriit karbis, siis seepärast olengi kaks nädalat enne Pühajärvet otsustanud seda veidi rohkem järele aidata. Täna oli üks sellistest päevadest. Esimese hooga tundus mulle väga tore ja lihtne mõte - joosta kodust Piritale ujuma ja tagasi. Triin oli nii kena ning lubas mind lahkesti rattaga saata - ilm oli kena ja tõepoolest, takistusi polnud.
Panin siis jooksuriided selga, vaatasin oma seljakoti üle, panin sinna sisse rätiku ja joogipudeli ning sportimine võis alata. Elan Kadriorus, üsna Kadrioru alguses linna poolt vaadatuna kui täpne olla - nõnda et algas kõik väga paljulubavalt. Weizenbergist jooksin Russalkani, sealt edasi juba mööda sportimismeka rada ranna poole. Aga üsna raskeks läks pärast Russalkat - samm ei tahtnud kuidagi klappida ja higi lahmas ka nagu saunas.
Vaatamata sellele väikesele tagasilöögile ei andnud alla, vaid jätkasin jooksu ning kusagil Langevarjuri ausamba juures läks lihtsamaks. Kütsin aga edasi kuni jõudsime rannani. Triin oli vahepeal teinud mitu-setu head tiiru edasi tagasi, sest ega ma väga kiiresti ei jooksnud - pigem sörkisin, kuid see ongi asja mõte - minu puhul vähemalt.
Päris mõnus oli siis kui jõudsin Pirita sillani - sest rand polnud enam kaugel. Ja rannas oli väga mõnus vette söösta - vesi oli soe, inimesi oli vähe ja väga hea värske tunde tõi pisike kümblus.
Ainuke mis pärast suplemist väga tore ei olnud oli see, et täpselt pool teed oli veel ees. Aga üllatus üllatus, teine pool teed läks täiesti lennates. Leidsin kohe mingi totaka rütmi ja õige sammu - mis toimis nii hästi, et kui veidi rohkem aega olnuks, võinuksin vist sellises rütmis tiksuma jäädagi. Edasi läkski selles rütmis lahedasti kuni peaaegu koduni. Teel märkasime veel kahte sõpra, mis oli tore nägemine - aitasime neil mõned asjad üles korrusele visata - ja nii mu treening läbi saigi.
Ja polnudki sugugi nii lihtne, nagu alguses tundus et on. Kui nüüd Tallinna kaart ei valeta ja kui ma oskasin õigesti sellega navigeerida (online kaarti pean silmas), siis mulle näib et see distants oli veidi üle 10 km, mis on tore. Samas aega läks küll rohkem kui tund aega selle kõige läbimiseks, nii et mine Sa võta kinni. Aga tunde järgi, mis kontides, võib öelda küll, et sinna kanti see jooksmine täna tuli.
Mõnusat õhtut või ööd kõigile ja uute sportlike kohtumisteni!
Panin siis jooksuriided selga, vaatasin oma seljakoti üle, panin sinna sisse rätiku ja joogipudeli ning sportimine võis alata. Elan Kadriorus, üsna Kadrioru alguses linna poolt vaadatuna kui täpne olla - nõnda et algas kõik väga paljulubavalt. Weizenbergist jooksin Russalkani, sealt edasi juba mööda sportimismeka rada ranna poole. Aga üsna raskeks läks pärast Russalkat - samm ei tahtnud kuidagi klappida ja higi lahmas ka nagu saunas.
Vaatamata sellele väikesele tagasilöögile ei andnud alla, vaid jätkasin jooksu ning kusagil Langevarjuri ausamba juures läks lihtsamaks. Kütsin aga edasi kuni jõudsime rannani. Triin oli vahepeal teinud mitu-setu head tiiru edasi tagasi, sest ega ma väga kiiresti ei jooksnud - pigem sörkisin, kuid see ongi asja mõte - minu puhul vähemalt.
Päris mõnus oli siis kui jõudsin Pirita sillani - sest rand polnud enam kaugel. Ja rannas oli väga mõnus vette söösta - vesi oli soe, inimesi oli vähe ja väga hea värske tunde tõi pisike kümblus.
Ainuke mis pärast suplemist väga tore ei olnud oli see, et täpselt pool teed oli veel ees. Aga üllatus üllatus, teine pool teed läks täiesti lennates. Leidsin kohe mingi totaka rütmi ja õige sammu - mis toimis nii hästi, et kui veidi rohkem aega olnuks, võinuksin vist sellises rütmis tiksuma jäädagi. Edasi läkski selles rütmis lahedasti kuni peaaegu koduni. Teel märkasime veel kahte sõpra, mis oli tore nägemine - aitasime neil mõned asjad üles korrusele visata - ja nii mu treening läbi saigi.
Ja polnudki sugugi nii lihtne, nagu alguses tundus et on. Kui nüüd Tallinna kaart ei valeta ja kui ma oskasin õigesti sellega navigeerida (online kaarti pean silmas), siis mulle näib et see distants oli veidi üle 10 km, mis on tore. Samas aega läks küll rohkem kui tund aega selle kõige läbimiseks, nii et mine Sa võta kinni. Aga tunde järgi, mis kontides, võib öelda küll, et sinna kanti see jooksmine täna tuli.
Mõnusat õhtut või ööd kõigile ja uute sportlike kohtumisteni!
pühapäev, 26. juuli 2009
100. TREENING: LÕÕGASTAV UJUMINE
Kuivõrd pärast treeninglaagrit soovitas Ain-Alar Juhanson mul vähekene lihtsamalt võtta ja mitte trenne teha, siis ma selle nõuande järgi ka talitasin kuni eilseni, mil tundsin endas taas pakitsemas treeninghimu. Täpsemalt tahtis selline kilomeetrine ujumisdistants väga tulla. Andsin alla ja tegingi kilomeetri. Ajaliselt u 20 minutit, Viljandis Paala järves. Viibisin seal seoses Folgiga.
Folk oli väga meeldiv, eriti istusid mulle vene Balalaika mängija, ansambel Zetod koos Lenna Kuurma ja Tsibihärblastega ning Vägilased olid ka vahvad nagu ikka.
Nii, aga ujumisest siis. Eks inimesed veidi imelikult mind rannas vaatasid kui ma oma ujumiskombega vette siirdusin, ent mul ükskõik. Mina teen oma trenni ja minu pärast vaadaku imelikult, naergu pihku, näidaku näpuga või mida iganes - mul on oma eesmärk ja asi ajada. Tegin sellele toredale järvele tiiru peale ja väga hea oli. Raske polnud kordagi, külm ei hakanud - sest kombe aitab imeliselt allikate vastu ning kiirus oli ka päris hea. Triin, kes on ikka mu ujumisi jälginud arvas isegi, et ma ujun oluliselt kiiremini kui paar kuud tagasi. Igal juhul pärast kilomeetrit oli selline tunne, nagu oleks lihtsalt korra solberdamas käinud. Ja see mulle meeldib.
Muide, minu treeningkava näeb ette nüüd märgatavat jahtumist - hetkest mil 2 nädalat on võistluseni. Kõik distantsid on kuidagi kokku kuivanud ning treenima peab rahulikumalt. Mis ühest küljest on ilmselt õige, teisalt tunnen, et jooksmisele peab siiski rõhku edasi panema, sest ma pole jooksus endiselt liiga kiire. Olles tutvunud aga rajaga, siis tuleb kasutada igat treenimismomenti, mis võimalik, sest Pühajärve jooksurada on kõike muud kui jalutuskäik pargis!
reede, 24. juuli 2009
99 TREENING: 15 MINUTIT UJUMIST JA 103 KM RATAST
Kui Te küsite, mida ma tegin neljapäeva hommikupoolikul, siis võin lahkesti öelda, et tegin neli ja pool tundi trenni. Seda koos Antiga, sest Ain-Alar oli siirdunud Muhu saarele. Meie treeningud algasid taas Oru-Hansu talust Restu külas, kus me sättisime kõigepealt natukene mu ratta sadulat, mille ots oli liiga kõrgel.
Kui olime sadula korda saanud, läks sõit lahedasti lähedalasuvasse karjääri.
Karjääris vahetasime aga rattariided uuesti ujumiskombede vastu ning 15 minutine ujumisiir alustas selle päeva treeninguid. Muide, ka mu koerad lubasid endale vahepeal väikese ujumise, seda küll meie baaslaagri tiigis, ent see nägi välja selline:
Välja tulime väga efektse jooksuga, täpselt nii nagu suured triatleedid. Ma usun et isegi Ain-Alar poleks häbenenud sellist soliidset vahetusalasse saabumist. Igal juhul siis võtsime korra aja maha ja vahetasime rahulikult ujumiskombed rattariiete vastu.
Edasi algas aga üsna raske treening. Kolm ringi Pühajärve rattarajal on kokku veidi üle 90 km. (10% võib reglemendi järgi olla rada kas lüheb või pikem) Esimene ring ei olnud väga raske, ent kohe alguses tundus mulle, et seda korda on kiirus veidi aeglasem kui esimesel korral, mil seda ringi sõitsime. Anti poolest oleksime me võinud ma arvan u 40km/h sõita, minu pärast tuli keskmiseks ringi ajaks ikkagi 26,5 km tunnis. Aga kõigest järgemööda.
Veel enne treeningut tegin omale valmis spordijoogi - selle panin ühte pudelisse, mis asetses muu uues rattakorvis (aitäh Priit Salumäe ja Hawaii), teise pudelisse panin vee, sest geelile peab korralikult peale jooma. Geel on siis see toit, mida triatloni kestel tuleb süüa, et ei tekkiks krampe ja muud negatiivset, mis võib pärssida tulemust.
Teine ring oli alguses okei, poole pealt muutus raskeks. Ja sellest momendist kus raskeks muutus olid järgmised 30 km kõige raskemad. Viimasel ringil läks jällegi mingist hetkest kui kõige raskemad tõusud selja taha jäid, lihtsamaks. Üldiselt on õige ilmselt see, et raskemad mehed saavad võita laskumistel ning kergemad mehed tõusudel. Sel korral jäi mul ilmselt see laskumiskiirus veidi aeglasemaks kui esimesel korral ning sealt ka siis 2 km aeglasemad keskmised ringiajad. Üks muutuja oli veel, mul on sadul natukene katki läinud ning paremal pool on u 2 cm pikkune katkine riba. See ei paistagi esimese hooga nii väga välja, nii pisikene on see, aga sõites hakkab tunda andma. Ning muidugi kõige õrnemast kohast. Nõnda et ühel hetkel oli hiiglama keeruline ja raske nii rattaseljas püsti tõusta kui istuda.
Jooma peab regulaarselt. Nii spordijooki kui vett. Ma usun et 4 pudelit, ehk isegi 5 on see, millega peaks arvestama. 2 saab ise kaasa võtta ning igal ringil antakse ka üks pudel lisaks, seega kokku peakski tulema 5. Spordigeelidest nii palju, et esimene (tavaline geel) läks nagu mutiauku ning organism suutis vaevu oma ükskõiksust tagasi hoida selles küsimuses, et just olin manustanud ühe ära. Teine geel - kofeiiniga aitas oluliselt rohem edasi ning taastas jõu.
Mis spodijookidesse puutub, siis need soovitan pigem teha kangemad kui lahjemad. Ma tegin omale ilmselgelt liiga lahja ja siis on tulemus sama mis vett juues.
Kui rattaringist veel rääkida, siis muidugi on alates Sihvast tõusud, Pühajärvel ja Otepääni välja, rasked. Samuti ei tohi alahinnata neid salalikke tõuse, mis tulevad pärast Otepääd u 5 km edasi. Vahepeal on kaks pinnatud teelõiku, mis on samuti rattakummide seisukohast ohtlikud. Aga mingeid erilisi karisid teel ei ole. Võib öeleda, et Ain-Alar on teinud ka rattaringi väga asjatundlikult ning muidugi mitte eriti kerge. See minu meelest iseloomustabki Pühajärve triatloni rada, et kui ujumine välja arvata, siis ratas ja jooks on üsna raske rajaga ning raskusaste läheb tõusvas joones, et ikka kõik mahlad korralikult sportlastest välja pigistada. Vahepeal on väga raske pead hoida, sest see tahab väga ära väsida, sellepärast tasub vahepeal vaadata ka alla ning nii paremale kui vasakule ka veidi võimelda. Sellega ei tohi aga liiale minna, sest sõidu ajal peaga vehkimine võib kurvalt lõppeda, nii et tuleb jälgida, et mitte liiga hoogsaks oma võimlemises minna...
Sellega saigi treeninglaager läbi. Südamlikud tänud Ain-Alarile ning muidugi Antile, Evelinile ning Laurale, kes olid meie lahked ja lahedad sõbrad ja võõrustajad ning kelle talus paiknes meie laagri staap koos lõõgastava sauna, suurepärase köögi ning heade mõtetega. Aitäh ka mu armsale Trincule, tänu kellele on ka pilte, mida lisada siia blogisse. Lisakas sellele, jääb mu jaoks laagrit meenutama ka korralik ratturipäevitus, mis on lõbus!
Täna on mul puhkepäev, sest kurnatud keha tahab veidi puhkust. Järgmine treening saab olema sajas - nii et pisike juubel :)
Kui olime sadula korda saanud, läks sõit lahedasti lähedalasuvasse karjääri.
Karjääris vahetasime aga rattariided uuesti ujumiskombede vastu ning 15 minutine ujumisiir alustas selle päeva treeninguid. Muide, ka mu koerad lubasid endale vahepeal väikese ujumise, seda küll meie baaslaagri tiigis, ent see nägi välja selline:
Välja tulime väga efektse jooksuga, täpselt nii nagu suured triatleedid. Ma usun et isegi Ain-Alar poleks häbenenud sellist soliidset vahetusalasse saabumist. Igal juhul siis võtsime korra aja maha ja vahetasime rahulikult ujumiskombed rattariiete vastu.
Edasi algas aga üsna raske treening. Kolm ringi Pühajärve rattarajal on kokku veidi üle 90 km. (10% võib reglemendi järgi olla rada kas lüheb või pikem) Esimene ring ei olnud väga raske, ent kohe alguses tundus mulle, et seda korda on kiirus veidi aeglasem kui esimesel korral, mil seda ringi sõitsime. Anti poolest oleksime me võinud ma arvan u 40km/h sõita, minu pärast tuli keskmiseks ringi ajaks ikkagi 26,5 km tunnis. Aga kõigest järgemööda.
Veel enne treeningut tegin omale valmis spordijoogi - selle panin ühte pudelisse, mis asetses muu uues rattakorvis (aitäh Priit Salumäe ja Hawaii), teise pudelisse panin vee, sest geelile peab korralikult peale jooma. Geel on siis see toit, mida triatloni kestel tuleb süüa, et ei tekkiks krampe ja muud negatiivset, mis võib pärssida tulemust.
Teine ring oli alguses okei, poole pealt muutus raskeks. Ja sellest momendist kus raskeks muutus olid järgmised 30 km kõige raskemad. Viimasel ringil läks jällegi mingist hetkest kui kõige raskemad tõusud selja taha jäid, lihtsamaks. Üldiselt on õige ilmselt see, et raskemad mehed saavad võita laskumistel ning kergemad mehed tõusudel. Sel korral jäi mul ilmselt see laskumiskiirus veidi aeglasemaks kui esimesel korral ning sealt ka siis 2 km aeglasemad keskmised ringiajad. Üks muutuja oli veel, mul on sadul natukene katki läinud ning paremal pool on u 2 cm pikkune katkine riba. See ei paistagi esimese hooga nii väga välja, nii pisikene on see, aga sõites hakkab tunda andma. Ning muidugi kõige õrnemast kohast. Nõnda et ühel hetkel oli hiiglama keeruline ja raske nii rattaseljas püsti tõusta kui istuda.
Jooma peab regulaarselt. Nii spordijooki kui vett. Ma usun et 4 pudelit, ehk isegi 5 on see, millega peaks arvestama. 2 saab ise kaasa võtta ning igal ringil antakse ka üks pudel lisaks, seega kokku peakski tulema 5. Spordigeelidest nii palju, et esimene (tavaline geel) läks nagu mutiauku ning organism suutis vaevu oma ükskõiksust tagasi hoida selles küsimuses, et just olin manustanud ühe ära. Teine geel - kofeiiniga aitas oluliselt rohem edasi ning taastas jõu.
Mis spodijookidesse puutub, siis need soovitan pigem teha kangemad kui lahjemad. Ma tegin omale ilmselgelt liiga lahja ja siis on tulemus sama mis vett juues.
Kui rattaringist veel rääkida, siis muidugi on alates Sihvast tõusud, Pühajärvel ja Otepääni välja, rasked. Samuti ei tohi alahinnata neid salalikke tõuse, mis tulevad pärast Otepääd u 5 km edasi. Vahepeal on kaks pinnatud teelõiku, mis on samuti rattakummide seisukohast ohtlikud. Aga mingeid erilisi karisid teel ei ole. Võib öeleda, et Ain-Alar on teinud ka rattaringi väga asjatundlikult ning muidugi mitte eriti kerge. See minu meelest iseloomustabki Pühajärve triatloni rada, et kui ujumine välja arvata, siis ratas ja jooks on üsna raske rajaga ning raskusaste läheb tõusvas joones, et ikka kõik mahlad korralikult sportlastest välja pigistada. Vahepeal on väga raske pead hoida, sest see tahab väga ära väsida, sellepärast tasub vahepeal vaadata ka alla ning nii paremale kui vasakule ka veidi võimelda. Sellega ei tohi aga liiale minna, sest sõidu ajal peaga vehkimine võib kurvalt lõppeda, nii et tuleb jälgida, et mitte liiga hoogsaks oma võimlemises minna...
Sellega saigi treeninglaager läbi. Südamlikud tänud Ain-Alarile ning muidugi Antile, Evelinile ning Laurale, kes olid meie lahked ja lahedad sõbrad ja võõrustajad ning kelle talus paiknes meie laagri staap koos lõõgastava sauna, suurepärase köögi ning heade mõtetega. Aitäh ka mu armsale Trincule, tänu kellele on ka pilte, mida lisada siia blogisse. Lisakas sellele, jääb mu jaoks laagrit meenutama ka korralik ratturipäevitus, mis on lõbus!
Täna on mul puhkepäev, sest kurnatud keha tahab veidi puhkust. Järgmine treening saab olema sajas - nii et pisike juubel :)
kolmapäev, 22. juuli 2009
98 TREENING: UJUMINE PÜHAJÄRVES ÜMBER SAARE JA 10 KM JOOKSU OTSA
See oli minu kõige raskem treening siiani. Ilmselt saab olema kõige raskem treening muidugi võistlus 8. augustil Pühajärvel, ent seekordne treening oli ka ikka eriline piitsa andmine. Kõigepealt oli ilm nii halb, et tavaline Eesti halb ilm on selle kõrval nali. Hoovihm, suhteliselt külm jne. Kuigi, ma möönan, et pärast trenni läksid olud üsna palju meeldivamaks, siis ikkagi, vaatasin ma kogu sellele asjale sellise näoga:
Et aga teha polnud midagi ning kedagi süüdistada nagu ka polnud ilmas, siis pikka juttu ei olnudki, asusime selga ajama kombet. See oli mul esimene kord kombega ujuda ja seetõttu oli kõik natukene uus ja huvitav ka. Kombet selga ajada on omaette kunst, alustada tuleb jalgadest, küüned peavad olema korralikult lõigatud, et mitte vigastada materjali ning lõppkokkuvõttes tuleb ennast nagu sardelli sisse pakkida. Pärast võib sõber aidata lukuga, et kõik kindlalt kinni oleks. Oluline on et ei jäeks mingeid volte, kõik voldid tuleb välja tõmmata - nii et kombe istukski konkreetselt seljas nagu viineril kile. Lühikirjeldus kombe selgatõmbamisest:
Ujumismüts on muide vajalik. Mõnel võib tekkida küsimus, milleks, kui Sa ise oled kiilakas? Aga põhjus on lihtne, et vältida liigset jahtumist. Ilma ujumismütsita hakkab lihtsalt palju kiiremini külm ja see on paha. Ain-Alar varustas mind uue ujumismütsi ja ka uute ujumisprillidega, mis on hiiglama tarvilikud ja head, nii et ma läksin Pühajärvele vastu triatloniks hambuni relvastatult.
Eesmärk oli niisiis ujuda ümber järve. Arvasime algul, et see on kusagil 1, 5 km, hiljem selgus, et distants oli siiski pikem, kokku umbes 1, 7 km. (Tuleb ujuda 1, 9)
Algus oli rahulik. Kombe idee on selles et ta laseb natukene vett sisse - misjärel ei lase see enam vett ei sisse ega välja. Kombe ja keha vahel olev vesi soojeneb ning terve ujumise vältel on suhteliselt hea ja mõnus ning mis peaasi soe. Lisaks sellele, hoiab kombe ka oluliselt paremini keha veepealt ning väidetavalt paneb ka kiiremini ujuma, st lühendab distantsi läbimiseks kulutatavat aega.
Kui esimesest ennatusest üle sain, läks edasi üsna heas tempos ja kenasti. U 200 - 300 meetrit on tavaliselt ikka selline aeg, mis võtab harjumiseks ning heas mõttes ujumisrutiini tekkimiseks, kui sellest punktis üle saad, siis läheb võrdlemisi libedalt lõpuni.
Me ujusime kolmekesi. Ain, Anti ja mina. Kui saime teisele poole saart, siis tuli kerge laine, mis natukene lõi tempo segamini, aga mitte liiga hullusti. Lasime aga edasi. Kuni ühel hetkel tuli meie suunas suhteliselt kiire tempoga vetelpääste paat. Me nimelt unustasime neile öelda, et läheme järve saarele tiiru peale tegema ja nad tundisd muret, et missugused hullud need sellise ilmaga järsku saare käänu tagant paistma hakkasid. Seletasime asja vees ära ja läksime sõpradena lahku, st vetelepääste siirdus Pühajärve ranna suunas ja meie ujusime aga edasi. Midagi keerulist enam ei olnud ning 39 minutit pärast starti olime endale eesmärgiks seatud finishis. Anti, kes ujub nagu hüljes pidi küll taas tegema sikk sakke, sest minu tempo oli tema jaoks selgelt natukene aegalane, ent Ain-Alar ujus mu kõrval ning kontrollis tehnikat ja kõike muud.
Ujumine tehtud, läksime SPA jõusaali dušši alla ning edasi riietusime jooksu jaoks. Jooksu algus oli paljulubav. Võtsime eesmärgiks 10, 5 km ehk ühe jooksuringi. (Tuleb läbida kaks) Kõigepealt kulgeb ring Pühajärvest vasakule, kui seljaga olla järve poole - u 3 km edasi tagasi ning seejärel tagasi vahetusala juurde (tenniseväljakud) ning siis u 7 km teisele poole. See osa, mis jääb vasakule - on joostav, seal on 1 paha tõus, aga muidu pole hullu. See eest paremale jääva osaga on minu meelest rajameister Ain-Alar Juhanson ennast ületanud, sest see on nii raske, et ma usun et on u 10 meest kokku, kes sel distantsil kordagi ei kõnni. Mina nende hulgas pole ning rasked tõusud on mul plaanis võtta kõndides. Jooksurada kulgeb paljuski Pühajärve äärt mööda ning mitmeid kordi on selline tunne, et tahaks hüpata jahutuseks järve.
Kuivõrd ma sissekande alguses kirjeldasin ilmaolusid, siis jooksu pealt otsustas vihm meid samuti saatma hakata ning enamus jooksust kulges paduvihmas. Mis ühest küljest oli hea ja jahutav, teisest küljest tüütu, sest mu särk muutus u 4 kg raskemaks ning oli tore pallast seljas. Kõigele vaatamata alistasime me ka treeninglaagri teisel päeval oma eesmärgi. Ning rampväsinuna jõudsin riietusruumi. Soe dusšš oli oi kui mõnus ning samuti spordijook, mida ma jõin vist esimese hooga kohe pudeli ära.
Aga ma pole nii väsinud olnud ikka tükk aega kui pärast seda trenni. Mis see siis nii väga ära oli? 1, 7 km ujumist ja 10, 5 km jooksu? Aga läbi võttis, midagi pole teha. Olin nagu rääbis. Täielik soss. Tegime pubis ka lõuna ning see rammestas veel enam, nii et kui me jõudsime tagasi oma baasi siis ma lubasin omale 4 tunnise une. Mis muide taastas kenasti. Aga selliset väsimust ma pole tõesti tükk aega tundnud. Ja kui uni tuli, siis see oli sügav ning pikk.
Selline oli siis mu 98 treening ja treeninglaagri teine päev. Kolmas päev ei tõotanud aga midagi lihtsamat. 20 minutit ujumist ning 3 ringi ratast (üks ring 31,5 km) otsa. Aga sellest juba järgises sissekandes.
Et aga teha polnud midagi ning kedagi süüdistada nagu ka polnud ilmas, siis pikka juttu ei olnudki, asusime selga ajama kombet. See oli mul esimene kord kombega ujuda ja seetõttu oli kõik natukene uus ja huvitav ka. Kombet selga ajada on omaette kunst, alustada tuleb jalgadest, küüned peavad olema korralikult lõigatud, et mitte vigastada materjali ning lõppkokkuvõttes tuleb ennast nagu sardelli sisse pakkida. Pärast võib sõber aidata lukuga, et kõik kindlalt kinni oleks. Oluline on et ei jäeks mingeid volte, kõik voldid tuleb välja tõmmata - nii et kombe istukski konkreetselt seljas nagu viineril kile. Lühikirjeldus kombe selgatõmbamisest:
Ujumismüts on muide vajalik. Mõnel võib tekkida küsimus, milleks, kui Sa ise oled kiilakas? Aga põhjus on lihtne, et vältida liigset jahtumist. Ilma ujumismütsita hakkab lihtsalt palju kiiremini külm ja see on paha. Ain-Alar varustas mind uue ujumismütsi ja ka uute ujumisprillidega, mis on hiiglama tarvilikud ja head, nii et ma läksin Pühajärvele vastu triatloniks hambuni relvastatult.
Eesmärk oli niisiis ujuda ümber järve. Arvasime algul, et see on kusagil 1, 5 km, hiljem selgus, et distants oli siiski pikem, kokku umbes 1, 7 km. (Tuleb ujuda 1, 9)
Algus oli rahulik. Kombe idee on selles et ta laseb natukene vett sisse - misjärel ei lase see enam vett ei sisse ega välja. Kombe ja keha vahel olev vesi soojeneb ning terve ujumise vältel on suhteliselt hea ja mõnus ning mis peaasi soe. Lisaks sellele, hoiab kombe ka oluliselt paremini keha veepealt ning väidetavalt paneb ka kiiremini ujuma, st lühendab distantsi läbimiseks kulutatavat aega.
Kui esimesest ennatusest üle sain, läks edasi üsna heas tempos ja kenasti. U 200 - 300 meetrit on tavaliselt ikka selline aeg, mis võtab harjumiseks ning heas mõttes ujumisrutiini tekkimiseks, kui sellest punktis üle saad, siis läheb võrdlemisi libedalt lõpuni.
Me ujusime kolmekesi. Ain, Anti ja mina. Kui saime teisele poole saart, siis tuli kerge laine, mis natukene lõi tempo segamini, aga mitte liiga hullusti. Lasime aga edasi. Kuni ühel hetkel tuli meie suunas suhteliselt kiire tempoga vetelpääste paat. Me nimelt unustasime neile öelda, et läheme järve saarele tiiru peale tegema ja nad tundisd muret, et missugused hullud need sellise ilmaga järsku saare käänu tagant paistma hakkasid. Seletasime asja vees ära ja läksime sõpradena lahku, st vetelepääste siirdus Pühajärve ranna suunas ja meie ujusime aga edasi. Midagi keerulist enam ei olnud ning 39 minutit pärast starti olime endale eesmärgiks seatud finishis. Anti, kes ujub nagu hüljes pidi küll taas tegema sikk sakke, sest minu tempo oli tema jaoks selgelt natukene aegalane, ent Ain-Alar ujus mu kõrval ning kontrollis tehnikat ja kõike muud.
Ujumine tehtud, läksime SPA jõusaali dušši alla ning edasi riietusime jooksu jaoks. Jooksu algus oli paljulubav. Võtsime eesmärgiks 10, 5 km ehk ühe jooksuringi. (Tuleb läbida kaks) Kõigepealt kulgeb ring Pühajärvest vasakule, kui seljaga olla järve poole - u 3 km edasi tagasi ning seejärel tagasi vahetusala juurde (tenniseväljakud) ning siis u 7 km teisele poole. See osa, mis jääb vasakule - on joostav, seal on 1 paha tõus, aga muidu pole hullu. See eest paremale jääva osaga on minu meelest rajameister Ain-Alar Juhanson ennast ületanud, sest see on nii raske, et ma usun et on u 10 meest kokku, kes sel distantsil kordagi ei kõnni. Mina nende hulgas pole ning rasked tõusud on mul plaanis võtta kõndides. Jooksurada kulgeb paljuski Pühajärve äärt mööda ning mitmeid kordi on selline tunne, et tahaks hüpata jahutuseks järve.
Kuivõrd ma sissekande alguses kirjeldasin ilmaolusid, siis jooksu pealt otsustas vihm meid samuti saatma hakata ning enamus jooksust kulges paduvihmas. Mis ühest küljest oli hea ja jahutav, teisest küljest tüütu, sest mu särk muutus u 4 kg raskemaks ning oli tore pallast seljas. Kõigele vaatamata alistasime me ka treeninglaagri teisel päeval oma eesmärgi. Ning rampväsinuna jõudsin riietusruumi. Soe dusšš oli oi kui mõnus ning samuti spordijook, mida ma jõin vist esimese hooga kohe pudeli ära.
Aga ma pole nii väsinud olnud ikka tükk aega kui pärast seda trenni. Mis see siis nii väga ära oli? 1, 7 km ujumist ja 10, 5 km jooksu? Aga läbi võttis, midagi pole teha. Olin nagu rääbis. Täielik soss. Tegime pubis ka lõuna ning see rammestas veel enam, nii et kui me jõudsime tagasi oma baasi siis ma lubasin omale 4 tunnise une. Mis muide taastas kenasti. Aga selliset väsimust ma pole tõesti tükk aega tundnud. Ja kui uni tuli, siis see oli sügav ning pikk.
Selline oli siis mu 98 treening ja treeninglaagri teine päev. Kolmas päev ei tõotanud aga midagi lihtsamat. 20 minutit ujumist ning 3 ringi ratast (üks ring 31,5 km) otsa. Aga sellest juba järgises sissekandes.
97 TREENING: TREENINGLAAGER PÜHAJÄRVEL
Tegelikult olen tänaseks juba mitu head aega Pühajärvel laagris olnud. Täpsemalt Oru-Hansu talus Restu külas. Aga pole siin olnud sellist aega, et võtan kätte ja kirjutan. Täna näiteks olin nii väsinud, et magasin päeval neli tundi pärast treeningut.
Aga see selleks .
97. treening leidis aset ratastel ja päris õigel Pühajärve triatloni rattarajal. Sõitsime koosseisus Anti, Ain-Alar ja mina. Anti on ka meie talu peremees ja tubli triatleet. Tõsi, ta viimastel aegadel pole väga palju võistelnud, aga samas n. käis ta 2007 aastal Zürichi Ironmanil - ja kui täna ujusime, siis pidi ta sikk-sakke tegema, sest ma olin veidi aeglane :)
Nii, aga siis treeningust. Vihma sadas praktiliselt kogu aeg. Nõnda, et sokid ja rattakingad olid märjad esimese 5 minutiga. Alguses oli isegi natukene jahe, ent kuivõrd Ain-Alar ja Anti on triatlonikunnid, siis väga pikalt ei lastud külmatunnet tunda. Keskmiseks kiiruseks kujunes meil 28,5 km tunnis, mis on väike samm inimkonnale, ent hiiglaslik samm minule. Kui siin parafraseerida olulisi tähtpäevi, mis möödudnud nädalal aset leidsid. Treening kestis üle 2 tunni - palju täpselt, seda ma isegi enam ei mäleta, aga kilomeetreid tuli kokku 67.
Väsimuseaste pärast treeningut ei olnud liiga suur. Pärastine saun ja soe dušš võtsid enesetunde inimlikuks üsna kärmelt. Oluline oligi just pärast tegelikult sooja saada, sest vihm oli seekord jahe. Isegi nii jahe, et kui kingad jalast ära võtsin, siis kohe jalgu ei tundnud. Aga saun ja möllud värgid - ja kõik oli okei.
Aga see selleks .
97. treening leidis aset ratastel ja päris õigel Pühajärve triatloni rattarajal. Sõitsime koosseisus Anti, Ain-Alar ja mina. Anti on ka meie talu peremees ja tubli triatleet. Tõsi, ta viimastel aegadel pole väga palju võistelnud, aga samas n. käis ta 2007 aastal Zürichi Ironmanil - ja kui täna ujusime, siis pidi ta sikk-sakke tegema, sest ma olin veidi aeglane :)
Nii, aga siis treeningust. Vihma sadas praktiliselt kogu aeg. Nõnda, et sokid ja rattakingad olid märjad esimese 5 minutiga. Alguses oli isegi natukene jahe, ent kuivõrd Ain-Alar ja Anti on triatlonikunnid, siis väga pikalt ei lastud külmatunnet tunda. Keskmiseks kiiruseks kujunes meil 28,5 km tunnis, mis on väike samm inimkonnale, ent hiiglaslik samm minule. Kui siin parafraseerida olulisi tähtpäevi, mis möödudnud nädalal aset leidsid. Treening kestis üle 2 tunni - palju täpselt, seda ma isegi enam ei mäleta, aga kilomeetreid tuli kokku 67.
Väsimuseaste pärast treeningut ei olnud liiga suur. Pärastine saun ja soe dušš võtsid enesetunde inimlikuks üsna kärmelt. Oluline oligi just pärast tegelikult sooja saada, sest vihm oli seekord jahe. Isegi nii jahe, et kui kingad jalast ära võtsin, siis kohe jalgu ei tundnud. Aga saun ja möllud värgid - ja kõik oli okei.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
