92 TREENING: PÜHAPÄEV JA VAHETUSALA

Üldiselt on nii, et mul algas puhkus. Töölt! Mitte trennist! Treeningutes pole puhkust ette näha vähemalt augustini. Nii, aga siis minu pühapäevane treening koosnes tegelikult kolmest osast. Esiteks oli maastikurattatreening 2 tundi ja 15 minutit. Kus see täpselt kulges, seda on väga raske öelda. Lihtsam on loetleda ette mõned punktid. Kõigepealt Tahkuranna, sealt sõitsime Trincuga edasi Jõulumäe poole, vaatasime üle Jõulumäe treeningrajad (mis on uskumatult head - triatlonitreeninguteks - seda enam, et ei planeerinud neid puhkuseks enda lähedusse, aga nad tulid ise).

Jõulumäelt kulgesime edasi president Pätsi sünnikohta, kus on kaunis ausammas ning kenasti piiritletud aed. Käisime ausamba juures ka, väga lihtne, südamlik ja kaunis paik. Edasi jõudsime väikese tiiruga oma mereäärsesse peatuskohta. Võtsime koerad, vahetasime jalanõusid ning jooksime mere äärde koeri ujutama, pärast jooksime tagasi ka. Jooks ei kestnud kümnest minutist kauem. Koerad ujusid pikemalt. Üritasin just kogeda seda rattalt üleminemise tunnet. Polnud hullumidagi. Et aga liiga lühike jooks jäi mul natukene kripeldama, siis Otsustasin õhtul veelkord jooksma minna. Triin ja koerad olid ka kaasas ning seda korda liikusime juba metsa sisse - suurepärane männimets, väga mitte suurepäraste sääskedega. Aga kui kiiresti joosta, siis sääsed ei pääse sööma. Seega oligi siis pühapäevane treening selline: 2 tundi ja 15 minutit ratast, 10 minutit jooksu kohe ratta järgi ja 30 minutit jooksu päeva lõpetuseks. Mul on tõsiseid plaane teha ka suuremaid ja pikemaid otsi maanterattaga, kuid nendest juba puhkuse edenedes. Ujumist ja jooksmist ei kavatse ka kuidagi rooste lasta, pigem vastupidi.

Ahjaa, uute jookustuossude kiituseks tuleb öelda, et need on suurepärased. Võin soovitada kõigile pardijalgsetele noortele amatöörsportlastele, nagu ma ise. Jalg on kindlalt, valus pole kusagilt ning mis põhiline, üldse ei põruta. See vast on kõige tähtsam, eriti kui on asfaldil jooksmist ja mure põlvede pärast.

Ja veel, võib juhtuda, et ma nüüd igapäevaselt ei saa blogida, sest majas kus me peatume ei ole telerit, wifit ega ka mitte raadiot. Aga siis teen ma nii, et kirjutan oma sissekanded valmis ning kui pääsen tsivilisatsiooni manu, tulistan kõik korraga blogisse üles.

Järgmise sissekandeni siis ja palun ärge Teiegi spordiga võõraks jääge!

91 TREENING PÕRMUSTAS MU VAIMUVÄLGATUSED HEAST RATTAVORMIST

Praegu käib Tour de France 2009. Ning eile mõnusas seltskonnas paika pandud treeninguplaanid Priit Salumäega olid innustust leidnud just sellest samast maailma olulisemast rattavõistlusest.

Igal juhul kohtusime me täna kell 14 Kadriorust ning võtsime suuna Tabasalule. Algus oli hea. Saime ilma olulisemate viperusteta linnast läbi, palju liiklust ei olnud.

Sõitsime Kalamaja kaudu Stroomi randa, sealt edasi Paldiski mnt.-le, Rocca-al Mare kaudu edasi Tabasalu peale. Kuigi vahepeal pidasin ma suhteliselt hästi Priiduga sammu või ratast või tempot - või kuidas iganes seda rattaga ühessõitmist nimetatatksegi, siis Tabasalu mägi tõmbas mu jõust tühjaks. Hea oli, et üles sain. Okei, tuul oli muidugi karmilt vastu jne, aga midagi oli ka minus - ja sellega ma ei saa rahul olla. Tabasalust keerasime Harku poole, veidi taastusin Priidu tuules sõites, aga kõigele vaatamata olin ma punases. (Nii nimetatakse kustunud sportlast :))

Muidugi suutsin ma panna ka sel korral pikad dressid selga, mis oli ka selgelt vale valik, sest oli palav! Ainus hea trenni juures oli see, et Priit oli kaasas, kes aitas ning õpetas kuidas koormusega toime tulla, teisalt muidugi mu ratas - Scott Speedster S40, mis pärast väikest hooldust lausa lendab - kui ainult sõitja ka vähegi hea oleks...

Keila (Paldiski) mnt.d pidi Tallinna poole tagasi sõita oli küll puhas lust, aga ikkagi olin läbi. Tuul oli kenasti tagant ning tippkiirus 62,9 km/h tuli mäest alla sõites. Vastutuul aga kõigele vaatamata karm nähtus. Kui selline peaks Pühajärvel tabama, siis on mitte ainult minul, aga ka kõigil teistel triatleetidel ilmselt üsna raske sõita.

Aga tänased statistilised näitajad olid siis sellised. Treeningu pikkus, 1 tund ja 45 minutit. Kilometraaž 45,15 km. Keskmine kiirus 26 km/h. Ja väga läbi võttis. Aga ega midagi, tuleb aga edasi harjutada.

Üks oluline uudis on veel. Täna ostsin omale uued jooksuketsid. Olen käinud nüüd mõnda aega poodides ja proovinud väga erinevaid tosse. Aga midagi väga sobivat siiani polnud leidnud, sest jalg on lai nagu labidas ning vaja on hästi laia liistuga tossu. Igal juhul tänud mu armsale Trincule ning muidugi Mari-Liisile ja Gerdile, kes mu murega tegelesid ja mind ses küsimuses nõustasid on mul nüüd uued jalanõud, Nike Air Zoom Structure Triax+ 11 ketsid, mis näevad välja sellised:

Loodan et nendega on hea joosta ka, igal juhul annan märku, mida nad jalas teevad. Ja peangi hakkama neid korralikult sisse kandma ja jooksma. Tõenäoliselt homme teen juba pikema jooksutreeningu. Nüüd on meil võimalik Trincuga koos hakata jooksutrenni tegema ja meil on tõsine plaan hakata ka koeri jooksutama. Nemad seda ise veel ei tea, aga varsti saavad teadma. Nii. Aga kell on palju - Teile kõigile mõnusat õhtut ning uute kohtumisteni virtuaalses reaalsuses!

90 TREENING: KUI TRIATLON OLEKS TÄNA, SIIS VÄHEMALT UJUMISES MAHUKSIN AJANORMI SISSE

Tänases treeningus ei olnud ma eriti tugev. Pean silmas seda, et on trenne, mis kulgevad märkimisväärse sisemise kindluse ja hea toonusega. Ning on trenne, mille käigus mõtled et küll ma olen ikka vilets. Täna oli see teine treening.

Aga enesetundele ja sisemisele ohkimisele vaatamata oli treeningeesmärgiks 2,5 km ujumist. Ning täpselt nii pikalt ma ka ujusin. Kõigepealt 100 m sissejuhatuseks konna. Seejärel 400 meetrit soojenduseks. Ja pärast 400 m ujumist, jõudsin arusaamisele ja tundmusele, et tahan vaatamata oma nigelale entusiasmile, proovida, kas 1900 m ujumist tuleb ära ning kui tuleb, siis kas mahun ka ajalimiidi sisse (ajalimiit Pühajärve triatlonil on 1 tund ja 10 minutit) Täna ma oma meelest sellise õige ujumisrütmini ei jõudnudki. Kogu aeg oli mingeid puudujääke jne. Aga kõigele vaatamata ujusin ma triatloni distantsi 1,9 km ära 51 minutiga. Ilma kordagi puhkamata, ilma vahepeatusteta, ilma prille kohendamata jne. Puhtalt ja järjest 51 minutit. Need ei olnud küll kerged minutid, aga sellele vaatamata on praegu üsna hea tunne. Annab nagu lootust või nii.

Päris treeningu lõppu lasin veel 100 meetrit konna väga aeglaselt ja rahulikult. Nimelt lubasin endale viimasel krooli 100-l meetril millegi pärast spurdi, mis tegelikult pole hea idee kui triatloni teed ning 90 km ratast ja 21 km jooksu veel ees on, aga ilmselt tänase treeningu kontekstis keegi mulle seda pahaks ei pane.

Säherdune treening siis täna ning mis positiivne, pool päeva on veel ees :)

89 TREENING: JÄI VIHMA TÕTTU LÜHIKESEKS

Täna olime siis treeningu Priiduga juba aegsasti kokku leppinud. Sain oma ratta Hawaii parandusest kätte - suur tänu meistritele ning olin isegi kohe natukene elevil, et üle tüki aja taas sõitma saab. Läksimegi väikese tibutamise saatel Pirita Hawaii juurest veerema. Saime sõita 2 ringi Pirta ringrajal kui vihm muutus nii tugevaks, et olime mõlemad läbimärjad ning selge oli see, et mina olin ka väga ettevaatamatult õhukeselt riides. Lühikeses sõiduvormis. Pool tundi, tuli tänase trenni pikkuseks, mis on kahtlemata vähe!

Otsustasime, et mul on parem süveneva vihma tingimustes lõpetada. Ja ilusa ilmaga taas teha. Mõni kriitik võib öelda, et ega Sa suhkrust pole - ja mis siis saab kui Pühajärvel ka sajab? Siis ma sõidan Pühajärvel sajuga. Ja suhkrust ma pole küll. Aga homme tahan jälle trenni teha, haigest peast aga ei saa treeninguid läbi viia. Sellpärast ongi vahel targem teha väike trenn ja loobuda hambad ristis vihmas uhamisest kui uhada vihmas ja pärast teha kaks nädalat sinepiplaastreid.

Priit oma pika kollase uhke kombinasooniga, aga laksis edasi ning sõitis koju. Ma väga loodan, et ta käis ka kuuma dušši all, sest see aitab pärast külmetust ja trenni sageli haigustest hoiduda. Homme ilmselt ujun jälle kaks ja pool kilti.

88 TREENING: TEMPOKAS METSAJOOKS

Kui eelmistel kordadel oli minu jooksustiili kõige paremini iseloomustavaks sõnaks sörk, siis sel korral võib seda nimetada juba tempokamaks metsajooksuks. Ma ei oska öelda, kas asi on selles, et algas puhkus või milleski muus, igal juhul tundsin ma ennast treeningu alguses nagu noor põder. Lihastes pakitas jõud ja meeled olid värsked. Nii ma siis kappasingi mööda metsa, Triin sõitis maastikurattaga ees ja mina muudkui aga jooksin. Väga mahe treening tuli kokku. Ka üsna pikk 1 tund ja 15 minutit. Tõsi, treeningu lõpuks olin ma väsinum kui tavaliselt, sest tempo oli ka oluliselt kiirem kui tavaliselt, ent sellele vaatamata oli hea joosta.

Seekord ma jooksin korvpalli ketsidega. Aga mulle näib, et kõige parem on ikkagi teha panuseid joosuketsidele - st õigete maratoni jooksmise ketsidele. Täna usutavasti on see päev mil ma need endale ka ostan. Eks ma pärast kaubanduses valikuga tutvumist annan märku, milliste kasuks ma otsustasin.

Aga puhkus on mõnus. Magad hommikul kaua, siis teed koertega tiire, võib-olla väisad abikaasaga turgu, külastad vanemaid - õhtul treenid. Tööd üldse tegema ei pea. Tegelikult on ikka nii, et kui muul ajal tugevalt pingutad - peaaegu terve aasta, siis oledki puhkuse alguseks täiesti soss. Ja esimestel päevadel on kogu aeg uni ja tahaks palju lebada :) Puhkusega on paras ennast taas täis laadida ja taas inimeseks saada.

Ühtlasi muidugi algavad ka raskemad treeningud, täna on Pühajärve triatlonini aega üks kuu. Vahepeal tuleb väike treeninglaager - harjutame avavee ujumist, vahetusala treeninguid teeme, lisaks muidugi tublilt ratast ja kõvasti ujumist ja jooksu. Ja nii ta vaikselt tuleb. Igal juhul olen endiselt sihikindel ning pole püssi põõsasse visanud. Päris tore on mõelda, et ma olen nüüdseks treeninud juba üle poole aasta. Aeg on läinud küll lennates, aga selle eest tundub mulle, et treeningutest hakkab ka tulu tõusma. Mõnus!

87 TREENING: 2,5 KM VEES

Eile õhtul tegin oma elu pikima ujumistreeningu. 2,5 km. See võib olla väike samm Phelpsi jaoks, aga minu jaoks on see suur samm. Isegi hiiglaslik. Treeningu lõpuks oli selline tunne, et mul on üks suur lest jalgade asemel. Ujusin seda kõike veidi üle tunni aja.

Kõigepealt tegin 100 m krooli, seejärel 200 konna, siis uuesti 100 krooli ja siis veel 100 konna. See kõik ajas mind vihale. Tundsin ennast sellise lollaka veiderdajana, kes ei suuda korralikult ettevõetud eesmärke alistada - seetõttu otsustasin end karistada.

Esimene karistus oli 1000 meetrit krooli järjest, ilma puhkuseta. Aeg 25 minutit ja esimene karistus sai kantud. Korra isegi mõtlesin, et lasen edasi - selle teise kilomeetri ka kohe otsa, aga kuivõrd tõmbasin käega prillid kogemata viltu, misjärel tulvas tekkinud praost vesi sisse - siis tegin ikkagi 1000 m peal pausi, kohendasin prille ja ootasin minuti.

Aga kuna midagi väga põrutavat vahepeal basseini juures ei toimunud, peale sukeldujate treeningu ja veepallivõistluse paar rada eemal, siis võtsin vastu ka endale määratud teise karistuse - ehk teise kilomeetrise järjestikuse marsruudi. See võttis aega kauem, 26 minutit. Kokku niisiis ujusingi 2500 meetrit, mis oli tegelikult vägagi tehtav ning meeleolu pärast treeningut, ma ütleks, oli suurepärane. Sealt oligi paras Laulupeo Tuletulemise proovi minna, mis kestis u 23ni, aga samas oli ülivajalik tänase kommentaari tarbeks.

Aga trennijutu kokkuvõtteks: soovitan ma kindlasti kõigil ujuda nii enne tööd kui pärast tööd. Sest igal juhul lööb see pea klaariks ja meeleolu värskeks.

86 TREENING: KATKINE KODAR

Kui rääkida eilse treeningu tulemustest, siis kõige olulisem tulemus on see, et mu maanterattal on üks kodar katki ning pean minema seda parandama, lisaks vajab ratas muidu ka reguleerimist ja puhastamist. Aga kui rääkida treeningust - siis oli selline väga raske rattasõit, vaatamata tegelikult ideaalilähedastele tingimustele - polnud eriti mingit tuult ja toredad kaaslased olid jne.

Nädal pole eriti pikk aeg - kui me mõtleme näiteks tavaelu kontekstis, aga kui me räägime treenimisest, siis võib nädal olla nagu kuu. Eriti kui pole nädal otsa rattatrenni teinud. Mida see mõistujutt tähendab? Aga seda, et ma alustasin peaaegu nagu uuesti rattatrenne. Raske oli vändata, kiirus ei tahtnud kuidagi üle 26 km/h tõusta ja hingeldama ajas ka. Tõsi, trenni lõpuks kõik näitajad paranesid ning allusid minu diktaadile, kiirus tõusis 31 km/h ja hingeldamine kadus ära. Aga nädal ilma õigete triatlonitreeninguteta andis ikka väga selgelt tunda. Õnneks oli see minu treeningprogrammi sissearvestatud, nõnda et väga hull see asi pole. Aga seda kindlameelsemalt tuleb käesoleval nädalal trenne teha, mis taas on mõneti keeruline tööga kokku klapitada, ent siiski võimalik. Töö osas on ees väga olulised Laulupeo ülekanded, mille ettevalmistamine võtab suurema osa minu ajast. Aga ega ma kurda. Ise olen oma tee valinud ja seda mööda ma ka käin, seda enam et Laulupidu on midagi nii võimast, et seda sõnadesse panna on pea võimatu. Tõenäoliselt lihtsalt tuleb mõnel hommikul teha hommikul varane tõustmine ning varahommikune treening otsa - mis ehk on isegi päris huvitav vaadata - kuidas mõjub ning millise toonuse annab algavale päevale.

Nii, aga nüüd õhtuni. Mina plaanin peale tööd jõuda ujuma, kus ootab mind 2,5 km pikkune vesine rada. Õigemini töö ja töö vahel, sest õhtul kell 20 on Tuletulemise proov :) Ciao-Ciao.