85 TREENING: KÄIMINE VÄIKESE UJUMISEGA

Üldiselt ei arvaks ju, et käimine tohutu treening on või nii? Aga kui käia 3 päeva järjest söögipausidega - kas see läheks arvesse? Ma arvan et läheb ikka küll, ühe treeninguna vähemasti. Veetsime Triinuga Barcelonas kokku 4 sellist päeva, aga kuna esimene ja viimane päev olid poolikud, siis ma ei tihkaks siia panna rohkem kui 3 päeva käimist. Aga see eest intensiivset. Sest kuidas ikka muidu linna näed, kui mitte ei käi. Ja me käisime nii et aitas, ühest linnajaost teise. Ühelt mäetipult teisele. Sealjuures nägime me ka ohtralt Barca linna. Suurepärast arhitektuuri, meeldivaid inimesi - kes oma lõunamaisele meelelaadile vaatamata võivad olla uskumatult täpsed, luua väärtusi, millest oleks õppida igal põhjamaalasel.

Ka ujumine oli ka minu Barcelona treeningus - ujumine Vahemeres, et mitte vahepeal kaotada veetunnetust, mis, mööngem, on Vahemeres küll hoopis midagi muud kui Kalev Spas, ent ometi on veel nii seal kui siin märkimisväärseid sarnasusi. Ujusin ma Barcelonetta rannavetes, ilusa ja pika liivaranna juures. Triin, mu käimistreener istus kaldal ning jälgis punase pontooniga iga mu liigutust, et vajadusel appi tormata. (See oli kirjanduslik liialdus). Igal juhul oli mõnus ujuda, sest päike lõõskas 35 kraadiga vastu pead ja kui te juhtute n. kiilaspea olema, nagu mina seda olen, siis mõistate, et see muutub ühel hetkel väga kuumavaks :)

Sellised olid siis minu treeningud Barcas, nooruslikus Hispaania linnas, mille külastust võin lahkesti kõigile soovitada. Ning millega tutvumist soovitan küll julgesti kõigile. Oluline on veepudel ligituses hoida ning siis pole midagi karta, veepudel sellepärast, et dehüdratsioon ei hakkaks kummitama - mis kahtlemata sellises kliimas võib juhtuda. Ühtlasi - kõigile kel on vähem juukseid - soovitan soojalt heledat mütsi - sest sedasi ei saa te päikesepistet ning teil on võimalik nautida Hispaaniat täiel rinna, nii nagu meie seda Triinuga tegime.













Hispaanias oli ka muid treeninguid, aga neist teame vaid meie Triinuga ja nii see ka jääb ;)

NOORPAAR TÄNAB!

Head sõbrad,
Oleme Teile väga tänulikud kaunite õnnesoovide eest! Veetsime kahekesi pika ja mõnusa nädalavahetuse Barcelonas, mistõttu pole siiani saanudki korralikult aitäh öelda. Seda siis nüüd teemegi. Teie ilusad soovid tähendavad meile palju. Rohkelt armastust ja rõõmu Teile kõigile!
Triin ja Tomm

TRIIN JA TOOMAS LUHATS

Kallid lugejad! Täna on minu ja Triinu jaoks väga oluline päev. Me abiellusime!
Sestap ei ilmu siia ühtegi sissekannet esmaspäevani.
Palju armastust Teile!

84 TREENING: JOOKSUGA METSA, ENNE JAANIPÄEVA

Tänane treening toimus pühadele vaatamata. Ja tuleb tunnistada, et hea, et toimus, sest nüüd on tubli tunne kontides. Ühest küljest on tubli tunne sellepärast et treening oli täitsa asine - metsajooks tund aega. Teisalt on tubli tunne sellepärast, et pühad ei lajatanud oma lõkkevorstide ja grilllihadega otsaette sellist pauku, millest mitu päeva tuleb taastuda.

Niisiis: trenn leidis aset mulle juba armsaks saanud Pirita metsas ning minu treeningkaaslane oli minu oma Triin. Tema sõitis jalgrattaga, mina jooksin. Mul on üks selline suur ring, mida ma tavaliselt jooksen, mis lookleb metsas mööda radu ning läheb vahepeal jõega paralleelselt, läbin reeglina kaks taolist ringi. Nii ka seekord.
Ma sain Trincust aru, et talle sobis samuti väga see rattatiir, seda enam et see sündis väga ad hoc see mõte meil koos minna. Ma olin juba arvestanud et lähen üksi, aga ülimeeldiv oli, et Triin kaasa tuli, sest koos on mõnusam trenni teha kui üksi. Eriti joosta. Teadupärast pole jooksmises ma kõige säravam täht, mistõttu annab kellegi meeldiva kaaslase rajalviibimine väga palju positiivset energiat juurde. Nii et suur tänu...


Võidupüha õhtu lõppes meil Vabaõhumuuseumis, kus oli meeleolukas Jaanipäev. See toimub seal muide igal aastal ning mul on tunne, et peaaegu kõik inimesed kes linna on jäänud, käivad tiiru Rocca al Marest läbi, sest seal on rahvast tõesti palju ning pidu jäi meist kestma. Aga tõesti, kui te olete põhjusel või teisel Tallinnas, mitte kusagil kaunis Eesti külas, kus Jaanilaupäeval inimesed võiksid olla - siis teadke, et Vabaõhumuuseum on alati sel päeval avatud ning seal on mahe jaanituli.

Kaunist ööd!

83 TREENING: TUUL TAHTIS SOOME PUHUDA

Täna oli kõige kõvem tuul, millega ma trenni olen teinud. Trenn oli rattasõit ja väga auväärses seltskonnas. Priit Salumäe ja Margus Püvi olid täna minu kaaslased. Kui keegi ei tea juhuslikult, kes need mehed on, siis tuleb vaadata seda linki. Seega ma sõitsin koos kõrbekuningatega, mis tähendab et mul väga vedas.

Nii, aga kuivõrd oli meeletu tuul, siis me Suurupisse täna ei läinud vaid mõõtsime kilomeetreid Kakumäel. Väntasime tund nelikümmend-viis, keskmise kiirusega 27 km/h - mis tuule tugevust silmas pidades on minu meelest väga tubli kiirus. Distantsiks tuli 47 km ja tippkiirus oli ka kusagil 47/48 km/h. Mis tegelikult pole ju midagi märkimisväärset - silmas pidades seda väikest nüanssi, et Saaremaa velotuuril oli mõnedel meestel selline keskmine kiirus. Vat aga minu jaoks, on see ikka kiire küll. Eriti kui võtta, et see tuli sirgel, mitte mäest alla sõites, sest eriti suuri mägesid nagu me teame Kakumäe kandis ei olegi.

Nii, aga rattasõit on kõva. Isegi tuulega meeldib see mulle. Naljakas värk - kuidas vahel leiad elus mõne spordiala siis kui ise oled juba 30. Oleks ma n. rattasõidu enda jaoks avastanud kasvõi 20 aastaselt, oleks ilmselt ka võistlemas käinud ja ehk midagi saavutanudki.. Samas tol ajal tegin ma korvpalli ja mõtlesin, et ehk on korvpall ikkagi see, mis minu jaoks parim sport on. Täna ma saan üsna selgelt aru, et see oli mahavisatud aeg. Kahju mul samas pole. Ju see oli millekski hea ka. Igal juhul ei keela praegu kolmekümnesena keegi mul sõbralike tüüpidega veeremas käia ning kilomeetreid koguda. Hea on ja mõnus ka. Kahju, et ma ei saa Teile seda tunnet täpselt edasi anda, mis rattasõiduga tekib. Aga kui veidi püüda, siis kujutlege sellist pilti. On suvi, soe. Sõidate autoga, millel on katuseluuk - panete pea katuseluugist välja - tunnete kuidas tuul sasib Teie juukseid (eeldusel et teil need on). Soe tuul paitab, silmad muutuvad natukene vesiseks ja korraks on selline tunne, et suudate lennata. No parem muidugi kui te istute kõrval, ohutum. Teine variant - kui olete kunagi unes lennanud - siis maanterattaga sõitmine meenutab veidi seda lendamist.

Oluline on siinkohal eristada ka maanterattaga sõitu maastikuratta sõidust. Maastikuratas on tore, aga see ei anna edasi parimat, mida jalgrattal inimesele pakkuda on. Alles maanteratas on see, mis avab õiged tšakrad kui neid nii võib nimetada. Igal juhul kui keegi täna mõtleb, mis ratast omale osta, siis mina soovitan maanteratast, mõnuaisting on sellega tugevam.

Tahan õnne soovida ka kõigile tublidele HWX tiimi poistele, kes Saaremaa velotuuril käisid ning head tulemused saavutasid. Eriti Virgole, kes tegi seal seekord parema sõidu kui kunagi varem. Äge!

82 TREENING: ENESEPIITSUTUS

Jooksutreening Mütsiga Metsakalmistu lähedal algas paljutõotavalt. Müts lasi must sellise vingaaliga mööda, nagu kusagil oleks tuli lahti. Ma talle järele ei jõudnudki - tunni aja pärast tuli Müts samasuguse vingaaliga metsast välja ja trenn oli läbi :) Tema jaoks oli see ikka selge jalutuskäik pargis. Minul nii lihtsalt ei läinud.

Kõigepealt olin ma laisk. Oi kui laisk ma olin. Ma ei viitsinud üldse trenni teha. Ning sellepärast pidingi pärast 12 minutit endale lihtsalt armutult piitsa andma, et seda treeningut läbida (aga joosta oli vaja tund aega). Kuni poole tunnini oli taas raske, siis sai kuidagi üle sellest vastikust laiskusest ja viimane pool tundi olid täitsa head. Mulle meeldib joosta Metsakalmistu lähedal metsas. Seal on head jooksurajad ja võrdlemisi vähe inimesi ka. Samas on mägesid ja laskumisi, mis on ka head ja treenivad kenasti.

Tundub, aga, et nüüd pean tõesti tegema väljamineku ja ostma korralikud jooksutossud, sest põlved saavad muidu põrutada ja muutuvad veidi hellaks. Samas on hästi oluline osa ka söögil. N. eile tundsin selget valgupuudust: sõin kohupiima nii et vähe polnud ja täna hommikul on hellus põlvedest läinud. Nii et väga oluline on oma keha kuulata (kõlan juba nagu mingi treener või toitumisspetsialist)... ning süüa vastavalt sellele, mis isud käivad. Ja mitte segamini ajada joogijanu söögiisuga.

Jõudes koju, ootas mind suurepärnae Caesari salat, tänan Trincut. Salat koosnes küüslaaugust, ciabattast, Rooma salatist, Caesari kastmest, kanast, tomatist ning väikesest magicust, mida mu Triin alati toidu sisse doseerib, nõnda et söök saab imemaitsev. Aitäh!

TEREVISIOON ON LÕPPENUD, ELAGU TEREVISIOON

Täna, 19. juunil oli viimane Terevisiooni saade sellisel kujul, nagu Te olete seda kolm aastat harjunud nägema. See tähendab seda, et Kaileen, Wend, Tuuli, Elis ja Tomm Terevisiooni rohkem ei tee. Sügisest on uued saatejuhid ja uued tuuled.

Mu jaoks on see olnud väga töine, väga rõõmus ja vahva aeg. Mul on olnud selle aja jooksul neli toredat naist, lisaks kodusele - mis kahtlemata on suurepärane - Katrin Vaga, Liis Lusmägi Tuuli Koch ja Elis Aunaste. Lisaks sellele olen teinud varastel hommikutundidel otseeetris kolme aasta jooksul umbes 750 intervjuud põnevate inimestega.

Ma tahan tänada meie režissööre, valgustajaid, kokki, kaameramehi, administraatoreid, tehnikuid, helirežissööre, jumestajaid, produtsente ja kõiki, kes mingilgi moel on olnud selle saatega seotud. Aga ennekõike tahan ma tunnustada ja esile tõsta Ivo. Ivo Laev on Terevisiooni toimetaja. Tema tugevus peitub tema ajus, tema teadmistes ning mõtte vaheduses. Usun siiralt, et Ivo on parim teletoimetaja ja ilmselt humanoid, sest ega tavaline inimene ei suudakski iga päev koos saatejuhtidega ettevalmistada kahe tunni pikkust saadet, milles on viis intervjuud. Seega suurim tänu ja kummardus Ivo Sulle, sest ma olen Sinult kõvasti õppinud ning Sinuga on olnud au koos töötada.

Suur tänu ka kõigile inimestele, kes meid vaatasid. Usun ja loodan, et muutsime nende aastate jooksul Teie hommikud veidikenegi helgemaks, aga hommikud on tundlik aeg, see on selge. Aitäh, et meid vaatasite!

Kunagi, kui me tegime Vaiko Eplikuga Raadio2s hommikuprogrammi "Silmad Lahti" oli meil kombeks lõpetada reedel saadet väljendiga: "Oli emotsionaalne". See passib ka täna siia lõppu kenasti. Seega siis head Terevisiooni sõbrad -

OLI EMOTSIONAALNE!

81 TREENING: MÜTS KUKKUS, TALL SÕITIS VASTU TUULT JA LUHATS PROTOKOLLIB

Üldiselt oli meeleolukas sõit Tammneeme. Saime Mütsi (vaata üleeelmist sissekannet) ja minu sõbra Hannes Talliga Russalka juures kokku ning hakkasime Viimsi poole veerema. Hannesel on hübriidratas, mis on peaaegu nagu maantekas, Mütsil oli sõber Lauri vana maastikuratas, mille tahtis tee peal üks muuseumi tüüp ära osta - et saaks ilusa eksponaadi, aga muidu täiesti korralik velo.



Sellised nägid siis Müts ja Hannes välja.

Täna oli päris karm tuul. Alguses küljepealt veidi tagant, hiljem vastu nagu vaenlane. Need, kes pole rattaga vastutuules sõitnud, ei oska ilmselt seda tuulefaktorit eriti hinnata. Aga tegelikult on tugev vastutuul päris vastik. Raskendab kiiret sõitu ikka olulisel määral.

Sõitsime Tammneemeni. Seal on ühe kurvi peal graniitkillustik, see millega löökauke parandatakse lahti. Hannes ja mina sõitsime sealt kenasti üle, aga Mütsil nii hästi ei läinud. Ta kukkus. Aga õnnelikult. Kukkumise tulem oli natukene katkised püksid, tossud, purunenud tossupael ja muuseumiratta sadul, mis sai vähe kriimustada ning ühtlasi hakkas sadul raskelt käima üles alla. Müts ise on jätkuvalt terve nagu purikas - verd välja ei tulnud, muljuda luud liikmed ei saanud - nii et kõik on paremas korras, seda enam et pool treeningut oli ju veel tol hetkel ees.

Tagasiteel rohkem mingeid ekstsesse ei juhtunud ning meie kamp naases 1 tund ja 32 minutit hiljem Russalka juurde. Kus mõistagi tegime väikese fotoshooti, misjärel läks iga roju oma koju. Müts läks hotelli, tal pole Eestis kodu. Tema kodu on USAs :)

Ma käisin vahepeal ka vanemate pool kus tegime maheda kohupiimakoogi apelsinimahlaga ning sai pisut ka lobisetud väga erinevatel teemadel.

Nii, aga minu kodus ootas ees väike pidzhaamapidu, sest Triinu vennalaps Anette (8.a) oli meil külas. Lisaks oli head sööki: viinerid, rosolje ja kartulisalat - nii et pidu läks tõusvas joones.

Anette on selline:

Nüüd aga mu armsad lugejad, lubage teatada - et ma lähen magama. Suur sportlane on väsinud... Ilusaid unenägusid!

AIN-ALAR TULI SAAREMAA VELOTUURI PROLOOGIL KOLMANDAKS

Esiteks on see kõva saavutus sellepärast, et Ain-Alar Juhanson on triatleet, mitte rattur. Teiseks on see tubli tulemus sellepärast, et ta on 100 kg - see tähendab et ta kaalub ühe tsentneri. Kolmas, miks minu arvates on see väga äge uudis on see, et Ain-Alar - tagasihoidlik nagu ta on, ütles et ta läks lihtsalt Saaremaa velotuurile selleks et treenida. Ja selle trenni pärast tehtud kolmanda koha üle on mul ropult hea meel! Tubli poiss on minu treener :) kui ma võin endale sellist infantiilset rõõmupuhangut lubada. Samas jällegi - minu oma blogi - tahan kuulan transistorit, tahan blogin ja röögin rõõmust kui sõbral hästi läheb :)

Teistel sõpradel ei läinud ka halvasti: Virgo Neeme - minu sagedane treningpartner lõpetas 78 kohaga ning Priit Salumäe - minu peamine treeningpartner oli 105. Mis on isegi väga tublisti tehtud, sest minu aegluse tõttu pole ta mitmel puhul saanud korralikku trenni teha vaid on pidanud aeglast sõpra järgi aitama... Aga seda enam on siinkohal paslik märkida, et rattatrenn on teatud mõttes nagu merejalavägi - langenud kaaslasi maha ei jäeta. Ning vähemasti on Priidul minu soojad sõnad.

80 TREENING: SAMAL RAJAL TULEVASE OLÜMPIAVÕITJAGA

Täna oli siis selline lugu, et tegin trenni koos Barret O'Brockiga - USAst pärit triatleediga, kes on praegu sugulastel Eestis külas. Väga muhe vana. Eesti nimi on tal Müts. 21. aastane. Miks ma arvan, et ta on tulevane olümpiavõitja?

Aga sellepärast, et tal on sisu ja sihikindlust. Müts ei lõhu ennast liiga - ta treenib pikalt ning põhjalikult. Ujub suurepäraselt, usun ka et jookseb ja sõidab ratast - seda pole me veel koos treeningud, aga ikkagi. Hea näide tema kohta on see, et kui Eesti sõbrad küsisid, et palju Sa siis täna ratast sõitsid - siis Müts ei osanud täpselt öelda, aga ära oli pool päeva ja ütles et sõitis kahest linnast rattaga läbi... :)

Aga siis treeningust: läbisin 2200 meetrit ning raske oli. Polnud sugugi nii, nagu võinuks toreda nädalavahetuse põhjal arvata. Tegelikult plaanisin alguses ujuda 2500 meetrit - aga ei tulnud välja. 2200 peal tundsin, et tänaseks aitab.

Mingi uus ujumisvõte tekkis ka. Ma kusjuures ei tea kas see on õige, aga edasi läks kiiremini. See on selline kõigutamine. Et mitte ainult sinna poole ei kõiguta keha kuhu hingad, aga ka teisele poole. Alguses oli veider, aga pärast oli päris hea nii edasi minna. Pean Ain-Alari käest uurima, mis värk sellega on ja kas nii on õige teha. Eks ma siis annan märku ka - kui olen taga kontakti saanud. Võimalik, et ta ütleb et unusta ära - see on täielik kräpp ja nii ei tohi.

Homme tahaks ratast sõita - aga kui ilm on ikka sügisene nagu praegu, siis tuleb ilmselt rahulduda jooksu või ujumisega.

79 TREENING: MAGAMISTREENING PISIKESE RATTA JA UJUMISEGA

Nii, semud ja semutarid. Arvasite et ma sel nädalavahetusel trenni ei teegi? Tegin küll. Tegelikult juhtus nii, et reedel kihutasime Triinuga Saaremaale Iffi sünnipäevakontserdile, sest Rock-Hotell on siiski mu lemmikansambel, eksole. Aga nagu öeldakse, et kui inimene on loll, siis pikaks ajaks. Nii ka minuga. Ma nimelt ei pidanud vajalikuks pikki pükse kaasa võtta, sest mul tekkis Tallinnas selline tunne, et ka Saaremaal on soe. 13 kraadi aga pole eriti soe ning plätadega veel eriti. Seega siis tuli vaadata kaubandusest pikad püksid - õnneks olid kaasas botased. Aga kuivõrd reede õhtul oli jube külm, siis jäi Iffi kontsert meie jaoks poolikuks ja selle üle on mul siiani tuline kahju. Järgmine kord ma võtan kontserdile minnes hästi soojad riided kaasa ja ei ole enam nii rumal. Aga see selleks. Reedel muud midagi ei juhtunudki.

Laupäev algas paljutõotava vihmaga ning terve päeva sadas - nõnda et laupäeval oli meil korralik magamistrenn. Magamistreening on vajalik siis kui miski eriti enam ei huvita ja trenni teha ka ei jaksa või ei taha. Tegelikult olin ma täiesti väljapuhkamata. Palju tööd ja trenni viimase 10 päeva jooksul ja väga vähe unetunde - (keskmiselt 6 öö kohta) olid mu tühjaks pigistanud nagu svammi. Ja siis polegi midagi imestada, et laupäeva me sisuliselt magasimegi maha :)

See eest pühapäeva hommik algas kell 7:30 hommikusöögiga. Triin on selline tüdruk, keda hakkab see väike vastik nälg hommikul kohe piinama. Võrdlemisi vara. Muu ei aitagi kui tuleb tal kõht korralikult täis sööta, siis on kohe hea tuju ja rõõmus meel. Nii siis juhtuski. 8:30ks olime valmis ning pakkisime ennast vihma vastu sisse. Järgnes rattasõit nii rattateel kui metsas.

Trincu uus ratas ja minu Tomm30 said väga korralikult Saaremaa poriga kaetud ning testitud nii metsas terviserajal, kruusateel kui asfaldil. Head rattad, pidasid kenasti vastu. Sõitsime tegelikult üsna vähe u 12 km - aga asi seegi. Metsas on muide km hoopis pikem kui maanterattaga mööda teed mõõta. Aga selle eest oli lõbus.

Sportlik päev jätkus GOSPA basseinis - mille keskel on selline ümar post. Ujuda tuligi ringe ümber posti, mis oli päris naljakas. Ujumistreeningut võib samuti pidada pigem veetunnetuse saamiseks - sest ega korralikku trenni seal täna ei tehtud.

Igal juhul võin ma kokkuvõtvalt öelda, et see kirjeldatud nädalavahetuse trenn oli üliväärtuslik. Ilmselt palju olulisem kui kõik teised eelmise nädala treeningud kokku. Sest see taastas. Aitas taas inimeseks saada ning ennast leida. Lisaks usun, et homme olen ma treeningus palju tugevam kui eelmisel nädalal. Sest tunnen ennast puhanuna ja heas vormis olevana.

Saaremaa kohta võib öelda kokkuvõtvalt, et selles saares on midagi mis lõõgastab. Võtab pinged maha ja teeb Sinust Inimese suure algustähega - nagu kunagi öeldi. Kuidagi on sattunud nii, et ma olen Saaremaale mingi nipiga jõudnud alati siis kui on julm väsimus või lihtsalt raske olla. Ning ilma eranditeta tulen ma sealt tagasi rõõmsana ja puhanuna. Selline mõju on sel väikesel armsal saarel minule.

78 TREENING: PIIBELEHTEDE JÄRELE LÕHNAV METS

Täna tegime treeningu koos Ain-Alariga. Ta on kodumaal käimas, värske Lanzarotte Iron Mani 7s mees, nagu ta on. Ja kuivõrd mul on olnud praktiliselt seitsmes pikk päev järjest tööl, siis oli treening kerge ja lühike. Oluline on märkida, et kui on pingelised ja pikad päevad, siis on liigesed hellad. Ja vigastused on lihtsad tulema. Sel põhjusel Ain-Alar konkreetselt keelas täna tund aega joosta. Jooksime pool. Pirita metsas, natukene kõrval suurtest radadest ja ringidest.

Mets lõhnas värskete piibelehtede ja mändide järele. Ainuüksi see lõhn kaalub üles kõik pingutused. See on kevade või varasuve, armastuse, värskuse, puhtuse lõhn. Mingi imelik looduslik kombinatsioon, mida linnas tegelikult ei olegi tunda - ainult metsas. Selline metsatrenn annab pärast tööd võimsa energia. Sõber Priidul on teooria, et kui kohe pärast tööd trenn ära teha, siis oled kodus palju parem isa, partner, mees, sõber jne. Sõnaga oluliselt parem mees kui siis kui lihtsalt autoga koju sõidad, 2 õlut teed ja telekat passima hakkad. Tõsi, treeningu peale läheb mingi aeg - 2 tundi ja nii. Aga ülejäänud tunnid kodus - puhas kvaliteetaeg.

Nii ja kojujõudes oli meil Teriakikastmega nuudliroog tallehakkliha ja suhkruhernetega. Kõrvale oli veel pasteedisaia. Ma ei tahaks tegelikult maitset siin kirjeldama hakata, sest mõnel, kes praegu seda sissekannet loeb, võib kõht tühi olla...
Aga kirjutan ma seda sissekannet praegu Triinu uue beebiga. See on MacBook. Ja lepime nii kokku, et ta on tõesti ilus nagu väike beebi! Virtuaalne beebi või IT beebi mõistagi.

77 TREENING: SUURUPISSE JA TAGASI

Kõigepealt kokkuvõte

Rattatreening: Kadriorg-Suurupi-Kadriorg
Kestvus: 2 tundi ja 12 minutit
Keskmine kiirus treeningus 31 km/h, kogu sõidus 26 km/h
Maksimum kiirus: 60 km/h
Kaaslased: Priit Salumäe Hawaii Teamist

Amüsantne treening oli. Saime Priiduga kokku Kadriorukandis ning uhasime Suurupini välja. Rääkisime elust ja inimestest, tööst ja kõigest muust ka. Tegime kokkuvõtteid. Priidul on n. ka nüüd juba paar päeva koer - igavene vahva röövel on.

Rattatrenn on nagu väga hea intervjuu. Kusjuures tuleb olla korraga nii intervjueeritav kui intervjueerija. Kõik see toimub vabas meeldivas ja lõõgastavas atmosfääris. Taust vaheldub, vahepeal on hirmus raske - kui mäest üles rassid - aga treeningulisi lähendab see raskus. Piirisituatsioonides õpime me ikka inimesi tundma paremini kui kusagil kontorilaua taga. Ja Priit Salumäe peale võib loota raskel hetkel, seda ma Teile ütlen. Lisaks sellele on ta mind tohutult aidanud rattatreeningute asjus, nagu ka muidugi Virgo Neeme, kes on samuti tubli mees.

76 TREENING: TREENING PÄRAST VÄSIMUST

Te olete olnud nii väsinud, et ei jaksa oma kõrvu ka kanda? Kindlasti olete. Kõik on. Ma olin eile. Päev lõppes veidi enne kella 23 ja oli u 4 selline päev järjest. Reedel ma veel mõtlesin, et esmaspäeval teen trenni. Esmaspäeval sain ma aga väga selgelt aru, et kui ma trenni teeksin, siis ma saaksin tõenäoliselt a) mõne vigastuse või b) jääksin trenni käigus magama. Kui on eriti suur väsimus ja magamatus, siis hakkavad isegi vahel liigesed valutama ja käivad külmavärinad. Siis tuleb palju juua ja korralikult süüa. Läheb lahedamaks, aga päris klaariks muidugi ei löö enne kui magada saab.

Täna tegin kõik tasa. Ujusin 2000 meetrit. See on suur asi. Ujuda 2000 meetrit - vähemasti minu jaoks. Muidugi on olemas vendi kes ujuvad korraga ka 5 km ja isegi rohkem. Aga see on juba nende probleem. U 300 m pealt sain sisse korraliku rütmi ja siis oli tegelikult see 2 km juba vormistamise küsimus. Rütm on pikemas ujumises minu meelest võtme tähtsusega. Kui rütmi sisse ei saa või see läheb käest, siis on mured.

Praegu on ikka veel kätel ja kogu kehal väike kloori lõhn juures, aga minu meelest pole see halb. See on kuidagi selline trenni lõhn, mis mulle isiklikult meeldib. Mul on küll nö pärast-ujumist-shampoon, mis peaks seda lõhna vähemaks võtma, aga ei võta mu meelest. Ujula lõhn püsib ikka järgmise hommikuni, käi dušši all palju tahad.

Nii, aga homme on vaja taas vara tõusta, sest pean ärkama kella 5:30st ning 6:55 olema suhteliselt värske ja heatujuline. Seniks ilusat ööd. Tehke palun kellelegi veel täna pai.

LUULETUS EESTI LIPULE

Tegin twitteris laupäeval üleskutse teha Eesti lipule luuletus. Väga palju vastuseid ei tulnud, ent piisavalt, et luuletus saaks valmis. Seega siis, siin on trikoloorile tehtud luuletus, sini-must-valge 125 sünnipäevaks. Selle autorid on: Veiko Tubin, Marko Lillemägi, Liina Luhats, Andres Peets, Jaanus Ojangu, Helen Uustalu, Toomas Tanni.

Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida
Käigu üle meist tuhandeid sõjardeid, ei lipust üle nad sõida.
ükski tank sellest üle ei sõida
aidaku vaenlast kasvõi kuus tuhat nõida
ükski jõud ei vii meie lootust
Suvi käes ja varsti puhkus, tunnen lipu üle uhkust
Uhkelt vapub trikoloor, üllas meel I. Orava pool
Me lipu all on tuhandeid. Meie lipp meid kokku köidab.

AIN-ALARI VASTUS UJUMISTRIKOODE ASJUS

Et kuidas siis on kõige mõistlikum neid ujumistrikoode asju ajada? Ain-Alar vastas nii:

Kuna Pühajärve Triatloni ujumine on järves ja kesk suvel siis on suht tõenäoline, et vee temperatuur on rohkem kui 17 C ja see lubab 1.9km ujuda ka ilma ujumiskombeta. Kui mingil ime põhjusel on vesi soojem kui 22C siis on ujumis kombed selle distantsil keelatud :)

Triatloni ujumis kombe peab vastama teatud reeglitele ehk põhiline on jälgida kombe paksust (see mõjutab otseselt ujuvust) 3mm peaks minu teadmiste kohaselt lubatud olema. Reeglite järgi peaks olema torso osa max paksus kuni 5mm ja käed 2,5 mm.
Nii öelda "Trussikute" väel ujujatele soovitaks kindlasti enne starti ennast kas vaseliini või massagi õliga kokku määrida mis aitab pisut kehal sooja hoida.

75 TREENING: JOOKS VASTU TAHTMIST

Tänase treeningu kohta võib ma julgelt öelda, et kui mul oleks natukenegi nõrgem iseloom, siis poleks seda treeningut lihtsalt toimunud. Ma oleksin olnud kodus koos Trincu ja koertega, vaadanud kuidas mu tulevane naine toimetab ja ise lihtsalt peeru lasknud diivani peal ja telekat vaadanud või koertega chillinud. Selle asemel panin selge dressid, sidusin kinni tossupaelad ning siirdusin Piritale. Tegelikult juhtus enne seda veel selline vahva nüanss, et sõber Hannes helistas minule ning küsis, mis teen. Kutsusin ta Pirtale jooksma - ent kuivõrd temal oli tänane jooks juba tehtud, siis ta tuli ja saatis mind rattaga. Mis oli Hannesest äärmiselt kena ning mul oli kellegagi jooksu ajal lobiseda.

Trenn kestis 1:10 ning kulges väga keskmiselt. Esimesed 30 minutit olid võrdlemisi rasked ning tujutud, siis sain surnud punktist üle ning kõik läks oluliselt lihtsamaks. Mulle tundub et ka tempo tõusis, samm läks pikemaks ning sörk asendus korraliku jooksuga. Hannes saatis mind oma uue Hübriidrattaga ning väga tervendav oli meievaheline dialoog. Üleüldse on minu meelest trennide parim osa suhtlus. Rattatreeninguski saad palju uut teada ja on aega mõtiskleda, samamoodi jooksus - kui mõni sõber on nii hea ja viitsib Suga kaasa teha. Ujumises on hea üksi mõelda - sest rääkida pole peale kalade eriti kellegagi. Ja ka need mõtisklused on üldiselt edasiviivad. Nii et kokkuvõtvalt ma võin öelda, et treeningutes peituv kasu on alati kahe kui mitte rohkema otsaga.

Käisime Triinuga täna kinos. Vaatasime seda filmi: http://www.forumcinemas.ee/movie/5058/ ja oli päris muhe, igal juhul võib soovitada. Meie järgmised kinokülastused on ilmselt Terminaator 4 ja Öö muuseumis 2. Me oleme tublid kinosõbrad - ühest küljest on see seotud minu tööga, teisalt olema lihtsalt filmihuvilised ning üritame kõik vähegi head uued filmid alati ära vaadata.

Lõpetuseks, täna oli veel ka see tore - et nägin jooksurajal Helelyni koos ta imeilusa valge koeraga. Koerad on imelised!

74 TREENING: VIHM

Vihmaga on hea ujuda. Kuidagi vesi ja vesi sobivad kokku. See on siis basseini vesi ja vesi mis taevast tuleb. Kuigi, kui basseinis ujuda, ega siis aru ei saa, mis ilm õues on ja ega ausalt öeldes eriti ei huvita ka. Eile ujusin pikima distantsi siiani - 2km. 2000 m. 40 otsa, mis on 50 m pikad. Tegelikult tundub 2 km jube lihtne eksole - kirjapildis selline lühike ja konkreetne suurus. 2000 m tundub juba vähe pikem. Ujudes tunned distantsi aga väga väga pikana, nii et isegi 40 otsa, mis on 50 m pikad - ei anna tegelikult seda treeningut piisavalt hästi edasi.

Ma olen siin oma sissekannetes olnud võrdlemisi positiivne. Ja enamasti ongi hea treenida. Õige on tegelikult aga ka see, et ega see treenimine ei ole ainult rõõm, lust ja nauding. Vahel on hirmus raske. Aega võtab palju ja teinekord seesmiselt üldse ei viitsi. Vahel sunnid ennast tuimalt minema treeningusse, olles eelnevalt kujutlenud endale ette stsenaariume - kuidas võiks teha sadat muud asja, ainult mitte trenni. Eneseületust on üksjagu. Distsipliinist kinnihoidmist ka.

Mõnipäev tundub mulle, et ma treenin rohkem oma iseloomu ja vaimu kui keha. Ilmselt nii ongi. Seda enam, et ajad on praegu rasked kõigile. Ka mulle. Viimased nädalad on toonud tagasilööke, millest mõned on olnud ebaõiglased ja inetud. Aga päeva lõpuks - määrame me ise oma näo. Me ise defineerime oma väärtuse, oma aated, iseloomu ja oma olemuse inimesena. Ebaõiglus ei anna mulle õigust käituda nõmedalt, ei anna mulle õigustust muutuda kurjaks, kuigi väga suur kiusatus vahel on.

Kokkuvõtvalt: mul on väga hea meel, et otsustasin treenida triatloniks. See treenib vaimu isegi rohkem kui füüsist. Täna rohkem kui kunagi varem tahan ma läbida 8. augustil Pühajärve triatloni ning usun ka, et suudan.

Ilusat Eesti lipu päeva kõigile!



(http://www.riigikantselei.ee/failid/elipp.jpg)

73 TREENING: TREENING JÄÄTISE PEATUSEGA

Kui eile oli palav ja lämbe ilm, siis rattasõidu jaoks on see ideaalne. Tekib tuul, mis nii mõnusalt paitab, et lihtsalt lust. Palav on ainult siis, kui teed peatuse ja päike peale paistab. Meil n. oli eile treeningus jäätise peatus, mis iseenesest oli super. Ma soovitangi kõigil ratturitel palava ilmaga väikest jäätispeatust teha. Kulub ära :).

Nii, aga treening kestis 2 tundi, kiirus ei olnud sel korral väga suur, sest Virgo ja Priit taastusid rattarallist, kus neil muide läks vägagi kenasti. Läbisime 45 km - st kõigil ilmselt tuli see suurus natukene erinev - sest me ei alustanud ega lõpetanud koos ning igaüks sõitis oma koju või baasi pärast trenni lõppu.

Aga tähelepanelik tuleb olla küll. Nagu spioon pead olema või nagu terane riigimetsa orav, sest kunagi ei tea, mis liikluses tulla võib. Eilsest selline näide. Sõidame paari kaupa Vabaõhumuuseumi juures teel. Korralikult tee ääres, ei vänderda, kiirus keskmisel 30 ligi. Järsku mingi vend laseb signaali ja kihutab mööda. Mille eest signaali? Mis me valesti tegime? Ei teinudki mitte midagi. Lihtsalt võtsime sõidukijuhi kiiruse 10ks sekundiks, mis ta meie taga pidi ootama maha - sest teiselt poolt tuli auto vastu ja ta ei saanud kohe mööda.

Teine näide eilsest. Sõime Jazzi autopesula juures jäätist Virgoga ja nägime pealt kõksu. Rattatee on peatee - Selverist tuleb auto välja ja sõidab ratturile otsa - kes liigub peateel. Õnneks oli ratturi kiirus väike ja autol samuti - midagi ei juhtunud. Aga oleks võinud palju hullemini minna.

Jutu mõte on see - ratturid on niikuinii tähelepanelikud ja peavadki olema. Autojuhid paljud ka. Aga üksteise elu tuleb võimalikult lihtsaks teha. St tuleb rattureil arvestada autojuhtidega aga ikka ka autojuhtidel ratturitega. N. Itaalias või Hispaanias on selline liiklusseadus, et autojuht jääb nõrgemale otsasõites alati süüdi. Ja uskuge mind, kokkupõrkel on rattur nõrgem. Nii et mõistmist ja sõbralikkust tahaks soovida. Ja lugupeetud autojuhid, võimalusel palun ärge minge närvi, kui te peate 10 sekundit ratturite taga ootama. Nad ei tee seda selleks, et Teid närvi ajada, vaid seetõttu, et kiiremini lihtsalt ei saa...