11. TREENING: H20 JA VÄHEM ON ROHKEM

Tänases treeningus olin ma tugev. Esiteks juba sellepärast et põskkoopa põletik mõjub väga hästi - selline võimas jõud oli sees kogu aeg. Tundus et ma liigun u 3 korda kiiremini kui viimane kord ja väsitav ka polnud.

Aga kõige šikim oli üks harjutus - õigemini harjutuste komplekt. Pidin lugema, mitme tõmbega ma läbin 50 meetrit. Alguses läks mul 50 tõmmet 50 meetri peale. Ülesanne oli, et iga korraga vähendada tõmbeid. Treeninu lõpuks jõudsin 43ni. Ja huvitav selle asja juures on see, et mida vähema tõmmete arvuga Sa ujud, seda kiiremini tegelikult edasi lähed.

Vägevad on treenimise juures väikesed võidud, mis maailmarevolutsiooni kõrval on muidugi tühised, aga annavad indu juurde ning isu treenida kasvab mitte päevade, vaid tundidega. Homme tahaks jälle ujuda, aga ma muidugi ei tea, mida treener Ain-Alar Juhanson sellest arvab. Muide ta peaks olema praegu San Diegos ning varsti on tal seal fotosessioon maailma suurima Triatloni ajakirja tarvis. Ja mitte lihtsalt fotosessioon, vaid mees on esikaanel. Ain-Alar on ise selline suhteliselt tagasihoidlik tüüp - st ta ei lähe seda kellelegi nina alla hõõruma, et näe ma olin sellise ajakirja esikaanel jne. Aga eks selles peitubki inimese tõeline suurus. Ühed vennad on need, kes lähevad kohe ja helistavad mõnesse kollasesse lehte kui natukenegi kõvemini puuksu lasevad. Teised on taolised, kes teevad oma asja ausalt, tulemuslikult, hästi ja südamega ning keda selle eest maailmas ka tunnustatakse.

Pedro Paramo on halb ja kuri hispaanlane!

Te tahate kindlasti nüüd teada, kuidas Pedro Paramo oli? Inimesena on ta ilge! St teatris öeldi, et Pedro Paramos on kõvasti kurjust.

Aga tükist siis. Ma usun, et nii palju väga häid näitlejaid ühes tükis ma pole tükk aega näinud. Võib-olla ka muidugi sellepärast, et ma pole eriti tihedalt saanud teatrisse. Väga head olid Lembit Ulfsak, Mait Malmsten, Viire Valdma, Merle Palmiste ja muidugi teised kõik ka. Tükk kui selline mulle ei meeldinud. Ei ei. Ärge saage valesti aru - mulle meeldis väga teatris ja meeldib sisuliselt alati. Teatris käimine kui selline on juba niivõrd äge, et ainuüksi selle rituaali pärast tasub minna.

Ma pole päris lõpuni veendunud, kas asi on siin lavastajas - öeldakse küll et kui näidend on hea, siis on head näitlejad ja kui kehv, siis on vilets lavastaja. Pigem ma arvan et tegemist on meie kultuuriliste iseärasustega. Ma ei suuda lõpuni mõista hispaaniakeelse kultuuri sügavamaid nüansse. Hispaanias ja ka Ladina-Ameerikas on teatavasti väga oluline koht suruntel, omamoodi surnute kultus. Eestlastel seda pole ja seepärast on ka Pedro Paramo, kus surnuid on kohati rohkem kui elavaid, näidendina meile ilmselt suts kauge. Ja täiesti võimalik on, et asi on minus - st et mõnele teisele eestlasele on Pedro Paramo super etendus.

Võimalik et ma pole Hispaania tüüp ka. Mul on paar sõpra, kes lähevad Hispaania peale täiesti hulluks - st nende meelest ei ole maailmas paremat paika, ägedamaid inimesi, ilusamat keelt jne. Minu jaoks on oluliselt huvitavamad ja sealhulgas ka ilusamad n. Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Šveits, Austraalia, Uus-Meremaa. Ma ei tea miks nii on - aga on.

Ja samas olen mõtisklenud ka selle üle - et kui vahel mõni paneb oma lemmikraamatuks kusagil Orkutis või Facebookis Sada aastat üksindust. Siis kas see ikka tegelikult ka on inimese lemmikraamat? St ma üritasin seda tõepoolest lugeda, sest kõik teised viimasele pikemale reisile kaasa võetud raamatud olid läbi loetud. Aga ma ei suutnud. Minu jaoks oli see kauge, igav ja arusaamatu. Ja mis kõige hullem, ma ei suutnud ennast ka mobiliseerida seda raamatut lugema. Nüüd ehk mõni arvab et ma olen lihtsalt küündimatu ja ei oska tõelist kirjandust hinnata. Seda kindlasti. Teised raamatud, mida ma endasse sel reisil ahmisin olid Märtsi Iidid ja Šaakali päev, need meeldisid väga väga väga.

Ah ei tea kah, äkki veel võtan ennast kokku ja suudan kunagi selle 100 aastaga ka ühele poole saada. Ja äkki ei ole minu praegune vanus ka päriselt õige sellise raamatu lugemiseks - peaks veidi vanemaks ja loodetavasti ka targemaks saama.

Lõppkokkuvõttes, tasub kasvõi enese harimise mõttes Pedro Paramo ära vaadata ja nautida näitlejaid, head seltskonda ja teatri võlumaailma - mis meid alates välisuksest haarab.

Igal juhul, hommikul olin emaga shoppamas ja lõuna ajal käisime Triinuga Kadriorus jalutamas ja kohvikus. Nüüd lähen ujuma. 1 km. Täna ujun kolmapäeva treeningut!

Pedro Paramo

Kuivõrd inimene peab seest ka ilus olema - st hea oleks ilus olla nii seest kui väljast, siis seesmiseks arenguks on vajalik vahel teatris käia. Pedro Paramo on ees - kui ta on tänaseks õhtuks seljataga, siis muljetan.

10 TREENING: PARIM ASI PÄRAST KEPINGUT ON PLOMBIIR POHLADEGA!

Praegu just lõpetasin plombiiri pohladega, see oli suure teekruusi sees. Uskumatu kui maitsev ja pärast treeningut ka imemõnus! Täna oli siis 1,5 tunnine keping Kadrioru pargis. Kusjuures enne just sõber Õunapuu ütles, et eesti keeles on olemas sõna kõmping, mis peaks siis sümboliseerima kepingut või kepikõndi. Ma küll pole ausalt öeldes kuulnud, et keegi oleks käinud kõmpingul. Ja kuidas huvitav saarlased siis peaksid seda hääldama kömping või? See ei lähe minu meelest mitte. Ikka keping on kuidagi etem ja suupärasem.

Aga treeningust siis - tegelikult polegi midagi eriti selle kohta öelda, keping nagu kepikõnd ikka, veidi libe oli - aga muidu väga mõnus. Ilm polnud liiga külm ega liiga soe. Pulss oli 120 ja 130 vahel. Ahjaa, üks väike nüanss küll. Enne kehalist pingutust ei tohi süüa. Ma sõin u tund aega enne trenni väga maitsvat pastat (aitäh Trincu) ja siis oli alguses selgelt seda pastat tunda ka kui kõndisin. Aga pärast 20 minutit läks lihtsamaks. Aga sellegi poolest - vähemalt 2 tundi enne trenni ei tohiks süüa. Endal väärikam tunne.

Nüüd aga tänaseks kõik ja keskendun Foorumile.

PÜHENDUS

http://priitsalumae.blogspot.com/2009/01/puhendatud-vanale-oinale.html

Mul on väga hea meel, et üleeelmisele postitusele on tulnud head vastukaja (loe kommentaare) ning isegi hr. Salumäe oli niivõrd meeldiv, et pidas võimalikuks oma blogiruumi veidikene siin algajate peale raisata. Mõtted on igal juhul head usutavasti nii mulle kui Teile - seega siis pisikene kokkuvõtlik mõtisklus - kuidas pukiga käituda...

TÄNA KELL 20 KEPING KADRIORUS

Kuivõrd paljud toredaid inimesed on küsinud, et kas koos võiks ka miskeid vahvaid kepinguid korraldada, siis võiks täna ju vabalt õhtul minna pooleteiseks tunniks Kadriorgu Kepingule?

Igal juhul mina ja Triin läheme. Kell 20 oleme korraks siis Kadrioru lossi juures - päris ette ei lähe, ilus pole segada inimesi seal - aga kui tulla linna poolt, siis oleme seal paigas kus lossi ette keerab - seega kenasti viisakad ja kepinguks valmis.

Mind tunneb ära selle järgi et ma kannan musta mütsi ning mul on suur pea!

9 TREENING: KAS VELOERGOMEETER ONGI NII USKUMATULT NÜRI VÕI OLEN MINA LIHTSALT VANA OINAS?

No nii nüri trenni polegi enne olnud. Veloergomeeter või siis jalgratta pukk või pedaalidega post - kuidas õige öelda on, seda ma ei teagi. Igal juhul on tegemist ilmselt maailma kõige suuremat pingutust nõudva treeninguga, sest see on lihtsalt nii igav, et hale hakkab.

Väntasin siis 40 minutit. Pärast 12 minutit oli tõsiseid raskusi jätkamisega. Vaja oligi vändata 40 minutit, sealjuures hoida pulsisagedust 120 ja 130 vahel - mida ma ka kenasti suutsin, rattal olid pulsimõõtjad küljes. Alguses üritasin Autolehte lugeda, aga siis ei näinud jälle pulssi. Nõnda ma siis viskasin Autolehe üsna kärmelt kõrvale.



Õnneks oli Triin minuga kaasas, ta tegi hantlitega jõusaaliharjutusi, hüppas sinise palliga ja tegi mulle muud moodi nalja - nii et see leevendas mu vaimset valu, mida veloergomeetri nüri surin mulle kogu aeg nina alla hõõrus.

Igal juhul oli tegemist karmi elukooli ja iseloomu kasvatamisega, nõnda et ma tõepoolest olin võrldemisi üllatunud kui 40 minti täis sai.

Pärast seda ergomeetrit tegin veel kõhu ja seljalihase harjutusi peale - neid on Ain-Alari sõnul vaja selleks, et tööle panna lihased, mille olemasolust muidu teadlik ei olda. Ja ausalt öledes oli päris raske neid harjutusi teha.

Aga tulles tagasi nüüd selle neetud veloergomeetri juurde, siis äkki on kellelegi mingeid häid nippe kuidas selle aparaadiga hakkama saada? St kuidas see muutuks huvitavamaks või ei oleks nii nüri. Ilmselt üks variant on kuulata muusikat või siis vaadata midagi arvutist. Või ma ei tea ka - samas üks teooria ütleb, et polegi kasulik ratta trenni ajal muusikat kuulata. Nii et mine Sa võta kinni. Igal juhul kui Teil on häid nõuandeid, siis palun kirjutage.



Aga muidugi positiivset on ka. Treening on tänaseks tehtud ja nüüd on õhtu vaba :) Muide, ETVst on täna õhtul hea film VESI - arthouse muidugi, aga need kes teisipäeva õhtuseid filme vaadanud on, teavad küll millest ma räägin. Need kes pole - võibolla tasub täna alustada? Igal juhul mõnusat teisipäeva õhtut!