HOMMIK PÄRNU ELIITKOOLIS

Tänane hommik algas veidi teisiti kui kõik muud, nimelt käisin korra Pärnus, esinemas Pärnu Hansagümnaasiumis. Väga hubane koht, ülimalt meeldivad noored ja vahvad õpetajad. Tagasiteel tabas mind ka siis mõtisklus teemal eliitkool vs. tavaline kool. Nimelt olen seisukohal, et nii minu Tallinna 4. keskkool kui ka n. Pärnu Hansagümnaasium on eliitkoolid. Või teine variant, ei olegi olemas eliitkoole. Aga mis eliitkoolid? Sellepärast, et nad on hubased, sest mulle näib, et seal hoolitakse noortest ja muretsetakse nende käekäigu pärast. Ning sellepärast, et kes tahab, see saab neist koolidest kaasa kõik vajaliku, et elus ilusasti hakkama saada.

Mis loom on üldse eliit? Eliit - on Vaiko Epliku bänd, väga hea sealjuures. Aga mis asi on eliit Eestis? Definitsiooni järgi peaks eliit olema paremik, valitud osa, peenemrahvas või ka härrasrahvas. Ma võin nüüd küll eksida, aga mulle tundub, et neid möödunud sajandi alguses väljamõeldud sõnu võiks vahepeal veidi kaasaegsemas kastmes serveerida.

Kujutage n. ette, kui keegi eestlane läheb USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal või minu pärast kasvõi Monacos ülikooli ning põrutab, ma olen käinud Eestis eliitkoolis. Usutavasti ei kaasne selle väljaütlemisega erilist austust, ega ka mitte privileege. Pigem vastupidi.

Kui eliitkooliks pidada n. Tallinnas 21. kooli, Reaali, GAGi, Inglise kolledžit või Prantsuse lütseumi - siis minu hinnangul on tegu väga heade koolidega, kuid ei mingilgi moel parematega kui Tallinna 4. keskkool või Pärnu Hansagümnaasium. Igas koolis õpivad õpilased, õpetavad õpetajad ning kõigil neil on üks eesmärk - harida Eesti noori. Anda neile teadmisi, aga ennekõike õpetada inimeseks olemist. Kui kool täidab selle eesmärgi, siis minu määratluse järgi on tegemist väga hea kooliga. Sellisega, kuhu tahaksin kunagi oma lapse panna.