Otsing sellest blogist

kolmapäev, 23. märts 2011

KEVADE ALGUS

Esmaspäev oli selle kevade esimene päev. Nagu juba vähemalt 22 varasemalgi aastal - algas ka sel korral meie kevad isaga Musumäel. Meil juhtub alati nii. Tiina Mägi Kodulinnast on selline tore inimene, kes on tekitanud 40 aastat kestva traditsiooni - laulab segakoor Noorus, mängib puhkpilliorkester ning kohal on rõõmsad linnaelanikud. Täpselt sel minutil, kui saabub kevad, puhume me isa Toivoga karjapasunaid ehk Piibareid. Minul on see traditsioon mõistetavatel põhjustel lühem kui isal, aga ikkagi - esimest korda olin umbes kümnene, kui puhusin. Igavene armas traditsioon on see meie perel ja ma loodan et kestab lahedasti edasi ka. Sealjuures on naljakas minu esimene puhumine - nimelt saab Piibarit puhuda alles siis kui esihambad on suhu kasvanud. Nii ma siis pidingi esimest puhumist veidi ootama, sest muidu pasunat mängida ei saa.

Päris alguses oli pasun pikem kui mina, täna olen mina pasunast pikem. Ilmselt sellepärast isa kinkiski mulle eelmine aasta uue pasuna, mis peaks olema pikim Piibar üldse. See on isegi nii pikk, et teda on veidi raske pikemalt püsti hoida. Aga saame hakkama. Ehk järgmisel aastal mängin juba uue pilliga :)

Siin on minu isa pasunaga. Mitte selle uuega.

reede, 11. märts 2011

ALANDUSED KODAKONDSUS MIGRATSIOONI AMETI NARVA MAANTEE ESINDUSES

Esimese hooga mõtlesin et panen väga vulgaarse pealkirja ja kasutan Ühtse Eesti suurkogu katusemonoloogi esimest kahte sõna Kodakondsus ja Migratsiooni ametist kirjutamiseks. Siis mõtlesin et ei kasuta ja seda ainult tänu proua Zojale, kes oli ainus - kes meisse täna veidigi inimlikult suhtus.

Lõuna aeg - mul on tunnike söömise arvelt varastatud aega, otsustasime selle kasutada selleks, et käia ja meie uuele ilmakodanikule ID kaart saada. Läksime rõõmsasti Foorumi keskuse Kodakondsus ja Migratsiooniameti büroosse, võtsime korralikult sappa, täitsime taotluse ning olime natuke ootusärevad ja väga heas tujus. Meie järg jõudis kätte - esitasin paberi ja dokumendid (laps oli turvahälliga ka kenasti kaasas) ja siis hakkas pihta.

Elektrooniliselt ei saa lapse pilti saata, kui tahate siis tehke see siin putkas, pange omale põll kaela ja tehke pilt ära, aga võib teha ka fotograafi juures. Olin veidi üllatunud, veel mitte väga vihane ja küsisin, miks ei saa siis meiliga n. pilti järele saata. Sain vastuseks, et meie süsteem ei toeta seda ja nii lihtsalt ei saa. Tehke pilt fotograafi juures või siin putkas. Nii palju siis E-riigist mõtlesin - täna saab ju kõike teha elektrooniliselt - nüüd siis sellist väikest asja ei saa. Mida pekki. Hakkasin närvi minema.

Okei - võtsin siis lapse riidest lahti, panin omale kaela luitunud valge plastmassist põlle, mis rippus musta rihma otsas ning siirdusin putkasse pilti tegema. Saba, ootame. Laps ärkas. Palav oli. Okei meie järg - vajutasime vajalikele nuppudele - pilt ei tule välja, sest oleme liiga lähedal. Astun kaugemale - ikka liiga lähedal, astun veel kaugemale, putka sein tuleb eest ära ja mingi pilt vist tuleb välja. Nüüd ma olen juba räigelt närvis ja vihane. Miks minu oma riigi Kodakondsus ja migratsiooniamet teeb beebidele nii ebamugavaks isikutunnistuse saamise. Mille eest? Kas esimene kogemus riigiga peab olema negatiivne ja vastik? Selle asemel, et see võiks olla pidulik ja meeldiv?

Okei - läheme tagasi oma proua juurde, kes meid pildistama suunas, istume ja ootame, eelmise kliendiga läheb aega. 5 minutit, 10 jne - mulle aitab - nüüd tuleb ainus helge koht selles loos. See proua Zoja, kes oli meeldiv inimene hõikab üle saali - kas te ikka veel ootata lapsega - ta aitab meid. Laps muutub virilaks. Hakkan teda riidesse panema ja läheme autosse. Laps naeratab mulle riietumisel tänulikult. Abikaasa jääb maksma ja ootama. Laps nutab. Ma tahaks ka, mitte just nutta, aga vihast röökida.

Seiklused pole veel lõppenud. Triin ootab kassa juures, sest prouad lobisevad omavahel. Kui lõpuks märgatakse nähvatakse kassast - kaardiga maksate ve, siis tuleb panga teenustasu juurde. Ta ütleb vastu, ma tean, tehke oma tööd palun.

Edasi läheb nii, et ootan autos ja ei pea vastu, helistan KMA mingile infoliinile. Ja nüüd saabub asja püant. Naine infoliinis vastab mulle, et oi - aga see on nüüd mingi möödarääkivus - kõike seda oleks saanud elektrooniliselt teha kodust lahkumata. Ja paberi, mida pidi täitma, saanuks saata ka elektrooniliselt, sinna lisada pildi lapsest ja kõik. Kas kohapeal keegi mulle mainis seda võimalust? Loomulikult mitte.
Nii käivad meil lood Eriigis.

Kokkuvõtteks: Kõik võinuks olla olemata kui saanuksin inimliku ja empaatilise suhtluse osaliseks. Kurat küll, kõike võib seletada kahte moodi, meeldivalt ja ülbelt. Kui nendele asjadele tähelepanu ei pööra siis need jäävadki kestma.
Aga KMAle on mul palve. Võtke midagi ette oma struktuuris ja mõelge, kuidas kohelda 10 nädalasi Eesti vabariigi kodanikke inimlikult, ma ei ütle väärikalt, sest seda ma enam ei looda.