Sisu on kuningas

Eesti eratelekanalid teatavad järjest vabalevist lahkumisest ning paljud inimesed on mures. Vaatame siis tulevikku, mis edasi saab. Kaabellevi operaatorite, nagu Elion, ning satelliidioperaatorite, nagu Viasat, kliendid muretsema ei pea. Küll aga on 86 000 eesti perel lähiajal võimalus otsustada, kellega oma telerivaatamise harjumused siduda. Aga mida see televisioon 2015. aastal üldse tähendab? See pole ju ammu enam lihtsalt lineaarne telekanal, kus kell 21 algab «Aktuaalne kaamera» ja kui sa selleks ajaks kodus pole, siis sa Astrid Kandle kipsis jalga ka ei näe. Hagi Šein kostitab oma noori teletudengeid BFMis pildiga hauakivist, millel on lineaarse televisiooni lahkumisaasta. 2018, kui ma ei eksi. Tegelikult pole ka lineaarsed telekanalid praegu enam päriselt lineaarsed – neid saab salvestusest järele vaadata. See tähendab ajanihkega vaatamist – ehk saated ootavad daamid ja härrad alati ära. Elioni filmiriiuliga on koos lineaarkanalitega kaasas juba praegu ligi sada eestikeelset filmi ja kümneid sarju. Pole mingisugust vahet, kuidas inimene talle meeldivat sisu tarbib, mis ajal ning missuguselt ekraanilt. Sisu on kuningas – kõik muu on kaunis teisejärguline. Vaataja tahab praegu, aga eriti tulevikus, näha oma lemmiksisu kohe. Mitte siis, kui keegi teine otsustab. Kes suudab selle sisu kõige kiiremini ja mõistlikuma hinnaga vaatajani tuua, on võitja. Siin on väga suured trumbid endiselt käes nn sisukantsidel nagu ERR, Kanal 2, TV 3 ja Viasat. Just neis ettevõtetes toodetakse kõige suurem hulk eestikeelset sisu – mis on vaadatavuselt kõige populaarsem. Loorberitele puhkama jääda ei ole aga kahjuks võimalik. Varem või hiljem lisanduvad mängu voogedastusteenused, nagu Netflix. Tõsi, Netflix tegutseb kuutasulise mudeliga ja reklaami ei näita, aga kui ta Eestisse jõuab, siis on tuhandeid inimesi, kes võtavad omale Netflixi ning vilistavad igasuguse muu sisupakkumise peale – küsimus on, kuidas Netflix suurde telekasse jõuab ja kellega nad koostööle asuvad. Koostöö saabki võtmeküsimuseks ning moodustuvad heade partnerite grupid, kes siis bundeldavad erineva sisu kokku ning pakuvad seda inimestele vaatamiseks. Aga Netflix on tegelikult varsti eelmine suur haip, sest miljardid, mida investeerivad Facebook, Google, Mircosoft, Sony, HTC jt, toovad lähemal ajal uued Netflixid, Hulud ja Rokud. Mis ka ettevõtte nimi ei oleks, ägedat sisu tuleb igal juhul näidata. Uued «Kaardimajad», «Troonide mängud» ja «Bansheed» (populaarsed sarjad) on vaatajate seas endiselt palavalt armastatud ja oodatud. Mismoodi neid näidatakse – seda teab ehk Peter Diamandis Singulaarsuse Ülikoolist, aga võimalik, et ka tema veel päris täpselt ei tea. Mis veel juhtub? Singulaarsus muudab maailma. Internet ühendab kümne aasta perspektiivis inimesed, asjad, seadmed jne. Me jõuame kaheksa miljardi «ühendatud» inimeseni, tekib nn ideaalne teadvus – kus vastused mistahes küsimustele on olemas sekundiga, sest satelliidid, kaamerad, autod, droonid, kantavad riided, kellad on kõik ühendatud. Ekraanid, nagu me neid praegu mõistame – telefoni, arvuti, teleka, tahvelarvuti jne omad –, liiguvad tõenäoliselt silma – kas siis prillide, läätsede või mõne muu võimaluse abil. Paremal juhul mõni suur ekraan koju ikka jääb – mis on millimeetripaksune ning mida on võimalik rullida seinale nagu plakatit või veel parem, mis lihtsalt häälkäsklust kuuldes seinavärvist eraldub ja näitab sisu, mida peremees nõuab. Lõpetuseks, ühte saab lubada. Vaatajal ei ole vaja muretseda, temani üritatakse jätkuvalt tuua võimalikult hea sisu nii kärmelt kui võimalik, väga pingutama peavad aga ettevõtted, kes seda teha soovivad.