Lõppsõna õpetaja Lauri konverentsil 28.11.2013

Austatud õpetajad, Minu nimi on Toomas Luhats ning kõigepealt ma tänan selle au eest, et tänase konverentsi lõppsõna mulle usaldati. 21. Sajandi õpetaja Laur – käegakatsutav tulevik või võimatu muutus …. Minu side õpetajatega on laias laastus jäänud kolme perioodi. Esimene faas saabus sündimisega, sest minu ema ja isa on mõlemad õpetajad. Teine tsükkel ja kõige pikem saabus kooliminemisega ja kolmas „Üheksandike“ sarjaga, mida mul on õnnestunud produtsendina kureerida. Kuna kolmas tsükkel on kõige värskem siis kahtlemata mõjutab see ka minu arvamusi kõige põhjalikumalt – kuid arusaadavalt on esimeses ja teises faasis minu endaga toimunud arengud olnud eelduseks kolmanda tekkimisele. 21. sajandi õpetaja on minu arvates robot! Ta peab olema – kui vaadata temale esitatavaid nõudmisi. Palka, sisuliselt ei saa, hoidja või säilitaja asemel oodatakse temalt konservatiivsete väärtuste hülgamist ning innovatsiooni, uusi õpetamismeetodeid – seda mõistagi lisaks kasvatamisele – sest ka kasvatamine võiks ideaalis toimuda õpetaja ja kooli poolt, mitte kodus – seal on muudki teha ning vanematel on muresid lisaks lastele ka. Siis peaks õpetajal kogu aeg silmad entusiasmist särama – nagu robotil lambikesed silmis – parem oleks kui ta ei jaura ja on kogu aeg heas tujus, teab süvitsi ja väga põhjalikult oma ainet, oskab selle andmise eriti huvitavaks teha, on psühholoogia kalduvustega psühhiaater ning vabal ajal aitab noortel veel ka inimeseks saada, oma elu arvelt. Ilmselgelt peab õpetaja olema ka fänn ning tahtma seda kõike kohutaval kombel, ja seda konstantse negatiivse tagasiside tingimustes. Selline oleks õpetaja Laur 21. Sajandil, tal oleks oma seerianumber. Viiulit ta mängida aga ei oska. Viiulit mängida ei saa, sest see libiseb metalselt pinnalt maha ning poogen on ka roboti jaoks ebamugav. Mida me aga oma lastele tegelikult tahame ei ole robot. Me tahame et ka 21. sajandil oskaks õpetaja panna noore inimese hingekeeled helisema. Keerates poogna jõhvid pingule, häälestades viiuli ning ennekõike tahame me et õpetaja ka 21. sajandil õpetaks meie lastele inimeseks saamist, mitte robotiks olemist. Tulles tagasi nõudmiste juurde, mida me oleme ühiskonnas õpetaja peale pannud – aga demokraatlikus ühiskonnas on kõrgem võim rahva käes, seega me oleme seda kui mitte ise teinud, siis vaikides pealt vaadanud kuidas need nõudmised on tekkinud – siis need ei ole enam realistlikud. Piltlikult öeldes on viimasel ajal õpetajad sõitnud põleva bensiini tulega – jah võib-olla saab niimoodi isegi 50 km edasi, võib-olla 100 km – aga siis jääb auto seisma. Siis jääb inimene seisma. Kütust ei ole rohkem, esituled võivad olla halogeenlampidega ja särada tõesti ilusti, aga entusiasmiga edasi ei saa. Kütust on vaja. Seega on minu arvamus see, et meil tuleb ühiskonnana koos üle vaadata see, mida me õpetajatelt nõuame ja mida me tahame. Kui nõudmised on nii kõrged nagu nad täna on, siis tuleb see välja öelda, kirja panna, väärikalt tasustada ning seda igal muul moel hinnata. Kui meil selleks vahendeid ei ole – siis tuleb leppida robotitega. Kui roboteid ka ei ole, siis tuleb leida vahendeid. 2014 aasta riigieelarve on 8 miljardit eurot, see on 349 miljonit eurot enam kui eelmisel aastal. Valikute küsimus. Tuleb teha õigeid. Aga nagu õpilaste hulgas on igasuguseid noori, on ka õpetajaid erinevaid. On ka neid, kes ei suuda eelarvamustevabalt õpilastesse suhtuda ning see viib õpetajate mainet alla. On ka selliseid õpetajaid kes peavad ennast spetsialistiks igal alal, sest nad on sama ametit pidanud pikalt ja ei kavatsegi ja ei tahagi kuidagi ajaga kaasas käia. See ei ole hea, aga see on ka mõttekoht, miks on nii läinud ja kuidas neid inimesi motiveerida. On selleks rotatsioon, et kui direktorile tundub, et vajadus oleks õpetajale pakkuda motivatsiooni siis suunatakse ta järgmisesse kooli – kuid sellest rotatsioonist ei saa kujuneda ka nõiaring, kus üritatakse soovimatust inimesest vabaneda. Aga õpetaja töö ei ole 8-st 5ni. Pastakas ei saa kukkuda siis kui kell saab 16:57. Õpetaja peab ka personaalselt paljudel juhtudel lähenema noorele inimesele, üritama välja selgitada vahel hääletu karje põhjuseid ning vajadusel aitama leida lahendusi. Olen märganud et vanemad ei teagi sageli, mis koolis toimub ja kui teavad, siis ei taha seda tunnistada. Nii on lihtsam. Üheksandikud on saade ERRis, ETVS ja Vikerraadios, mille mõte oli see, et me vahetasime välja 5 õpetajat sõlmainetes ühe nigela klassi jaoks terveks õppeaastaks ning vaatasime, kas väga head õpetajad toovad tulemust, parandavad õppeedukust. Ma ei saa sarja lõppu välja rääkida, aga saan öelda et jah toovad küll. 21.sajandi õpetaja Laur on reaalne, ta eksisteerib. Meil oli 5 õpetaja Lauri – kõik nad olid erinevad, kõigi stiilid olid täiesti isemoodi, nende vanuseline vahe oli juba väga suur. Aga neil oli kõigil sisemine viiul, mis pani meie 9b lapsed helisema. Mis moel või teisel suutis nad õppima panna, neid aidata, jõuad nende muredeni ja luua koos rõõmu. Rõõm on miski, mida ei ole võimalik üle hinnata. See kas on või seda pole – aga rõõm võib ka kaduda. Meie asi on koos seista selle eest, et õpetajad oleksid õnnelikud, sest ainult nii saame me õnnelikud lapsed, kooli ja õnneliku Eesti. Jah me oleme palju panustanud koolidesse - majadesse. Vahel mulle tundub, et me oleme ehitaja rahvas. Kui ei saa mõnel aastal ühtegi suurobjekti valmis, ei saa valada midagi betooni ja klaasi, siis läheb tuju pahaks. Tühjad koolimajad võivad olla teate jube ilusad, aga kui seal ei ole enam õpetajaid, kes õpetaksid – rõõmsaid õpetajaid, kes õpetaksid rõõmsaid lapsi, siis võivad need betoonist kahtlemata väga ilusad majad olemata olla. Aga hea küll. Me oleme praegu tegelenud vormiga, olgu nii. Me oleme tegelenud vormiga ja jõudnud kriitilise piirini. Kui Tallinna ja Tartu peale tuleb aastas ülikoolist üks uus füüsika õpetaja – siis see tähendab, et õpetajaks ei taheta enam saada, et olukord on hull aga selle eest juba peaaegu lootusetu. Nii edasi ei ole võimalik. Sellepärast tahan ma öelda ja ma ütlen seda südame verega. Kui me tahame, et 21. sajandil oleks ka pärast 2020 aastat Eestis õpetajaid – siis on aeg kellu nurka visata ja võtta inimestel käes kinni. On aeg võtta käest, vaadata üksteisele otsa ja väärtustada inimest. Väärtustada õpetajat. Öelda talle aitäh, maksta talle palka, mis on elamisväärne, millega saab teatris ja kinos käia ja osta erialast kirjandust – ilma et peaks muretsema kas elektriarve jaoks ikka jagub. Mina olen Eesti vabariigi kodanik Toomas Luhats, õpetajate laps, tänane maksumaksja ja mina nõuan - et õpetajaid väärtustatakse, et eesti keelne haridus säiliks ning et õpetajad saaksid nautida nendele õigusega kuuluvat kohta riigi eliidi hulgas. Kõigile õpetajatele aga kuulub minu tänu ja poolehoid, mu austus ja lugupidamine. Ja ka siiras imestus, et ikka on veel neid, kes pole muutunud robotiteks, kes suudavad ja tahavad muuta Eestit paremaks paigaks. Tänan Teid!