KULTUURIST JA SOOJUSEST

Reedel oli üks neist vahvatest õhtutest, kus mul oli võimalus käia ja kuulata Linnateatri laulvate näitlejate esinemist Vene teatris. Laulev näitleja ei kõla muidugi eriti veenvalt - ma nimetaksin pigem neid lauljateks, sest tasemelt tuleb möönda, on tegemist ju tippudega. Eriti kui silmas pidada, et tänapäeval võib põhimõtteliselt ka tumm inimene kanda starlaulja tiitlit. EDU23 või mis iganes selle portaali nimi on, võiks veidi tagasi tõmmata oma siltide kleepimisega, see on veider.

Esitamisele tulid Heino Elleri, Olav Ehala, Valter Ojakääru, Uno Naissoo, Evald Vainu ja Edgar Arro laulud. Lisaks Linnateatri lauljatele, kes ühtlasi on ka näitlejad osalesid Tallinna Kammerorkester, konfereeris Andrus Vaarik ning luuletusi lugesid Anu Lamp ja Elisabet Tamm. Laulsid: Andero Ermel, Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Anu Lamp, Indrek Ojari, Anne Reemann, Rain Simmul, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla. Riina Roosel muide on siin ka väga suur roll et midagi ettekandele tuli - sest tema nende laulvate näitlejate taga vaikselt kuid kuldselt seisab.

Enne kui ma üldse midagi ütlen, siis tuleb tõe huvides kohe selgeks teha et ma olen kultuuri nautimisel äärmiselt peps isend. See on minu sügavalt isiklik probleem ja ma olen üritanud sellega tööd teha, aga kahjuks siiani üsna tulemusetult. St kui mulle mõni kontsert, muusikal, film jne ei meeldi, siis ma ei suuda seda lõpuni vaadata vaid lahkun varakult. Tõsi - vahel on olnud lahkumise põhjuseid ka muid, eriti viimase 10 kuu jooksul, mil üks väike sõber kodus vahel oma vanemaid hakkab igatsema, ent laias laastus nii on. Teater tuleb siit välja jätta, sest teatrit ma pigem kaldun nautima. Kontserdite puhul aga olen oma hinnangutes sama karm kui televaatajad saadete suhtes, see tähendab evin tugevat oma arvamust ning hääletan jalgadega.

Õnnelik õhtu oli aga selline kontsert, mida ma nautisin esimesest taktist kuni viimase kummarduseni välja. Kõiki lugusid, kõiki esitusi ja kogu kontserti seda enam. Et mitte hakata esile tõstma eraldi Evelin Võigemasti, Hele Kõrvet, Veiko Tubinat, Indrek Ojarit või Andero Ermeli - mida ma just muidugi tegin, või ka Andrus Vaariku erakordset konfereerimisannet, mis ilmselt oleks suutnud ka palju kehvema kontserdi meeldejäävaks teha, siis tuleb osundada, et pealkiri oli õige tabavalt välja mõeldud - Õnnelik õhtu. Nii minu kui minu Triinu jaoks oli see tõesti õnnelik õhtu ja seda ei suutnud rikkuda isegi Ühisteenuste hämmastava järjekindlusega süvenev parkimisprobleem - st kui juhuslikult pargite masina Vabaduse väljaku alla asetsevasse parklasse, siis võite kindel olla, et pärast 22 selle kättesaamisel "probleemi on!"

Õnnelikuks tegi selle õhtu aga ülimalt soe atmosfäär, mida eriti oskab minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt luua Linnateater. Lahkudes mõtisklesime, miks alati kipub Linnateatrist saadav elamus olema 5 palli süsteemis 5+. Suure tõenäosusega ongi konks tõigas, linnateaterlased on oma eesmärgiks seadnud publiku meele lahutamise, neile rõõmu valmistamise ja nende õnnelikuks tegemise. Isegi kui see õnnetunne kestab 2-3 tundi, on seda 2-3 tundi rohkem kui muidu.
Mis oli ka veel eriti kaunis - mulle tundub, et need lood ja see atmosfäär sobinuks suurepäraselt ka esimesse Eesti vabariiki või meie riigi algusaegadesse. Oli kuidagi selline väga peetud, viisakas, kaunis, häid inimesi, ilusat muusikat ja luulet koondav õhtu.

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et kultuur võib olla väga mitmetahuline - aga mulle meeldib, kui ta on selline, sest sellist kultuuri oskan ja tahan ma nautida ning sellise kultuuri osa tahan ma olla. Ma nimelt saan sellest aru ja see kõneleb minuga mu omas ja muusika keeles.