VÄTTERNRUNDAN 2010

Rootsi keeles tähendab Vätternrundan minu meelest ümber Vätterni järve sõitu ja iseenesest võiks ju küsida, mis siis selles nii erilist on? Ümber Harku järve n. joostakse ja samuti ümber Viljandi järve, asi see siis jalgrattaga ümber Vätterni järve sõita pole? Tegelikult on küll, sest see tiir tuleb kokku 300 km. Seda on umbes sama palju, nagu 3 korda ümber Võrtsjärve – kui siin võrdlusi tuua Eesti siseveekogudest. Ja nagu mu selle aastane võistluskalender ette nägi, oli suve teine suurvõistlus 2 nädalat peale Stockholmi maratoni just seesama ümber järve sõit. Kui maratoni kohta öeldakse, et jooksust taastumine võtab aega 42 päeva, siis kahjuks nii palju aega meil Priit Salumäega ei olnud, oli napp 14 päeva ja sellega pidi hakkama saama.

Seiklus algas Tallinna Sadamas neljapäeval peale tööd. Istusime Priidu autos, Endel, Priit ja mina. Endel on Priidu töökaaslane ja muhe sell, kes oli nõus meid sõidutama – kuna pärast Vätternrundanit ei tohi võistlejad 6 tundi autoga sõita – seda aga oli täpselt nii palju, et meie oleksime oma laevast maha jäänud – kui Endel poleks saanud tulla. Ja muide politsei kontrollis seda, et osalejad ei sõidaks.



Nii, istusime Tallinna sadamas, rattad katusel, ja ootasime pääsu laevale – mis sujus imehästi, sest Tallinki inimesed olid ülimeeldivad ja muide ka pärast hiljem mitmes situatsioonis demonstreerisid sõbralikku ja inimese poole pööratud asjaajamist. Saime laeva, panime oma kodinad kajutisse ära ja tutvusime laevaga – misjärel otsustasime rootsi lauda sel õhtul mitte minna – vaid tegime Priiduga pastapeo. Pastapidu on üsna tavaline nähe enne vastupidavus-võistlusi või pikemaid sõite, sest see laeb süsivesikutega, mida sõites või joostes kõvasti kaotatakse. Koorene kukeseenepasta oli ja pidu seisnebki selles, et süüakse pastat. Endel sealjuures lubas enesele pisikese hamburgeri friikatega, et olla menüü asjus nüüd täpne, kuid ka tema oli meie peol täieõiguslik ja oodatud külaline. Pärast pastapidu midagi märkimisväärset ei toimunudki enam – vaatasime veel kajutis jalkat ja uni tuli päris kärmelt.

Hommikul olime Stockholmis õigel ajal ning põrutasime kohe E4ja pidi Motala poole. Motala on siis see linnake, kust Vätternrundan alguse sai. Eriti seiklema ei pidanud, sest meil oli GPS, aga natukene pidi ummikus passima, sest märkimisväärseid ümberkorraldusi oli seoses kuningatütre pulmadega Stockholmi liikluses. Siinkohal ka õnnesoovid Printsess Victoriale ning Prints Danielile nende tähtsa päeva puhul. Kaunis paar ja palju armastust.



Motala poole liikus palju masinaid, millel rattad katusel – meie sealhulgas. Tegime vahepeal ühes ette juhtunud Statoilis peatuse – mõtlesime et läheme kõrvalolevasse restorani, aga kokkuhoiu mõttes läksime ikkagi Statoili ja tegime võikud, sest restoranis midagi üliisutavat ka parasjagu silma ei hakanud. Sõime veel toredalt ühe suurema kaljunuki peal, märkamatult hakkas hinge hiilima juba pisike ärevus.

Motalas olime kohal umbes 3 tundi enne starti. Esimese hooga oli me märgitud stardiaeg kell 1:42 öösel, aga me pidime selle ära muutma, sest kui me startinuks siis, siis laevale ei jõudnuks. Sestap 100 SEKi nägu ja saime stardi tõsta varasemaks – kella 19:42ks. Tore. Kohapeal selgus, et olgugi et nii Priidu kui minu Scotil olid peal esituli ja tagatuli, siis peab veel ropult helkureid peale kruvima, mida meil mõistagi polnud. Aga meie masin parkis nii kenasti rattapoe ees, et saime vajaminevad helkurid siiski suuremate takistusteta peale. Vahepeal oli aga kell juba lõunatunnist ammu üle läinud. Meie söök oli aga olnud hommikune puder laevas ning lõunane võiku kolmnurk Statis – seda oli selgelt vähe. Seega läksime ja tegime veel ühe pasta Bolognese kohalike türklaste juures, kes pidasid pizza ja pasta kohta samuti sisuliselt meie auto vastas. Siis selgus, et ma, vana oinas, olin siiski unustanud osta sisekummid – seega siis tuli see ka veel siva osta – ja seda me ka koos Endliga tegime – sest lisaks kõigele muule on Endlil veel selline suur väärtus, et ta on ilmselt üks parimaid rattapoe asjatundjaid, keda üldse on võimalik leida. (ja mitte ainult Eestis, sest ka rootslased pidid tunnistama tema jõulist asjatundlikkust).

Riietusime autos. Alussärk, rattapüksid, pikad rattapüksid, rattajakk – windstopper, rattamüts, kiiver, prillid, sokid, kingad selga ja jalga. Rattajaki taskusse 3 geeli, tagavarakumm, vihmajakk, 3 salvrätikut igaks petteks, rattale külge 2 pudelit kange energiajoogiga, juba olid küljes niisiis eelpoolkirjeldatud lambid – millest viimasel hetkel selgus, et Priidu tagumine lamp ei töötanud, mistap ka väike lisanärvipinge, sest polnud päris selge, kas starti lubatakse või mitte.

Meie stardigrupi number oli 333 ning jõudsime õigel ajal starti. Tulega löömaks ei läinud, seega täpselt kell 19:42 võeti meie eest nöör. Start!



Alguses oli tempo väga rahulik, sest ees sõitsid 2 mootorratturit, aga kohe nende järel olime ka meie, sest me põrutasime Priiduga ikka kohe ees minema. Pärast kilomeetrit lasid mootorratturhiired minekut ja edasi läks piki järvekalda teid sõit esmalt lõunasse, Jönköpingi poole. Kui sõidetud sai 60 km, ütles Priit, et näed veel 5 korda samapalju veel sõita. Aga esimesed 100 km olidki päris mõnusad, ilm oli päikeseline, pealtvaatajaid oli palju, need innustasid vägevalt ja hea oli sõita. Depood ehk peatuspunktid olid umbes iga 40 km järel. Esimesse depoosse ja viimasesse depoosse me kunagi ei keeranudki, teistest käisime läbi ja tankisime oma joogipudeleid ja ennast. Peamiselt banaani, hapukurgi, magusate saiakeste, tee, energiajoogi, veega. Depoodes käisime ka ennast kergendamas, sest seda tuli teha tihedalt, kuna jõime päris palju.

120 km kandis läks minul isiklikult raskeks. Enne seda oli olnud just mõnus sisetingimustes depoo, aga oli pimenemas ja sealt edasi läks ainult keerulisemaks. Isegi ütleme 150 km oli võimalik veel nautida sõitu, kõik see, mis pärast tuli, oli julm. Minu jaoks vähemalt. Kui pimedaks läks, siis hakkas kohe ka sadama. Ratas oli muidugi kõva, pidas kogu valule kenasti vastu ning sealjuures veel vägagi hästi, ühtegi järeleandmist ei toimunud – siinjuures on oluline tänada ka Hawaii Expressi mehhaanikuid, kes tegid väga head tööd.

Priit Salumäe kohta tahan ma öelda seda, et kui teda ei oleks minuga koos sõitmas olnud, siis üksi poleks ma seda sõitu ka läbinud. Priit aitas mind ülimalt palju ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Hea on, kui Sul on Sõber, kes rohkem teeb kui räägib, aga kelle peale võib kindel olla. Okei – korra me läksime peaaegu riidu ka – sest enne sõitu oli meil juttu poole peal tehtavast lasagne peatusest – kus pidime sööma nii et küll saab. Kui see peatus tuli, siis Priit tungivalt soovitas mitte kuiva, sooja, maitsva lasagnega sööklasse minna, vaid tegime mingi näruse 3 minutilise saiapeatuse, joogipudelid täis ja kohe edasi. Vihma sadas nii et tolmas, aga tagantjärele mõeldes oli see hea otsus, sest kui ikkagi väga kehva ilmaga korra sooja sööki mao täis sööd ja juba elu natukene ilusamana tundub – ning siis pead minema koerailma kätte, siis see võib olla raske. Riidu me mõistagi oleksime peaaegu läinud sellepärast, et mina tahtsin omale lubatud lasagnet ja viimased 50 km olin ma sellest ka päris palju mõelnud. See selleks, seda lasagnet kunagi ei tulnud.

Vihmajakid olime mõlemad juba ammu selga pannud, tuled ratastel põlesid ja sõitsime edasi, nüüd juba pikalt põhja suunal. Siga raske oli. 200 km sai sõidetud – põlved juba valutasid natukene, peamiselt sõitsin Priidu tuules, aga kasutasin ta abi ka tõusudel – selge oli see, et hakkan väsima ning midagi tuli ette võtta, et mitte 15 km/h kulgeda. Kui kiiruseni juba jõudsime, siis meie keskmine kiirus oli kogu distantsi vältel 27,3 km/h – tippkiirus 63,2 km/h. Peale ühte peatust, sattusime kokku kahe kogenud ratturiga, kes sõitsid Bianchi ratastega – istusime nende taha – seal oli veel 5,6 meest ning peagi oli selge, et see oli ülimalt hea otsus. Ma nimelt olin juba hakanud nii väsima et ei saanudki aru – kas olin saanud haamri või on veel midagi sees, mida välja panna. Igal juhul vilistasin ja palusin Priidul aeglasemalt sõita vist vähemalt 100l korral küll kogu selle distantsi jooksul. Nii, ja hoolimata 208ks kilomeetriks juba väljakannatamatuks muutunud põlvevalule otsustasin hammastega kinni hoida sellest grupist ja see ka õnnestus. Kuigi alguses oli valus nii mis kole, punnisin edasi. Ja saime seal grupis edasi sõidetud ligi 50 km. Priit oli muidugi ülitubli – ta oleks sõitnud ilmselt 45 km/h selle sõidu algusest lõpuni läbi. Pealegi on ta kahel korral läbinud Norra 500 km rattasõidu ning mis siin pattu salata – ta on ju Paris-Dakari rattaralli võitja ka. Aga see selleks. Mind see tol hetkel eriti ei lohutanud, et Priit tubli on, sest ise pidin ka pingutama ja nii ma siis ka tegin.

Istusime oma Scottidega Bianchi meeste tuules kuni saabus 260 km depoo. Vihma sadas endiselt, aga oli läinud juba valgeks. Tegime viimase peatuse jõime kohvi ning otsustasime, et nüüd põrutame maksku mis maksab lõpuni välja, viimases peatuses ei peatu, ent meie tuuletegijad peatust ei teinud, mistap pidime uue grupi leidma. Jalgratta seljast maha saamine oli juba üsna raske. Nii, aga peale saime taas ja sõit läks edasi. Leidsime erinevaid gruppe, aga päris lõpuni üheski sees ei istunud. Miks grupis on parem? Seda põhjusel, et tuuletakistus on väiksem ning kui keegi teeb ees teed, siis on väiksema pingutusega võimalik sõit ära sõita. Öeldakse ka, et grupis sõidad nagu ema süles.

Viimane 280 km depoo läks mööda, sõitsime edasi, nüüd tekkis juba mingi sportlik viha – nii vähe on jäänud, sõitsime ja vajutasime edasi. 15 km lõpuni, 10 km lõpuni, 6 km lõpuni – teeääres oli mehi, kelle kumm oli katki läinud n. 5 km ja 2 km enne lõppu – milline nöök see võis olla – 2 km ja sa pead läbikülmununa kukkuma veel kummi vahetama.

Meil oli Priiduga õnne. Läbi olime külmunud küll, aga vaatamata sellele pidasid rattad, kummid ja mehed ise vastu. Ajaga 12 tundi ja 5 minutit olime Priiduga finishis. Siit saab vaadata meie perekonna nimede järgi ka tõendust: http://brm1.vatternrundan.se/default_vr_en.htm Mingit tunnet peale heameele eriti ei olnud, õnne eriti ei tundnud, hea meel oli sellepärast et see sõit läbi sai. Umbes 7 tundi 12st sadas, sõitsime öö läbi ja kell oli hommikul 8 paiku. Ajasime autos maganud Endli üles, sõitsime pesemisruumide juurde, saime vahetusriided kätte ja tegime pikema sooja dushshi. Ühtegi kuiva kohta ei olnud, riided olid läbiligunenud ja jalad olid väga valusad, eriti põlvedest. Aga kõigele vaatamata, on see üpris vägev, et me selle Vätternrundani ära tegime. Seda pole just väga paljud eestlased läbinud – aga mõned on. Minu koolivend Matti Maasikas näiteks ütles, et tema jaoks oli see aastake või paar tagasi väga raske kogemus. Minu jaoks oli see kindlasti elu kõige raskem katsumus siiani. Midagi nii julma, pole ma pidanud põhjusel või teisel läbi tegema, aga samas on seda parem tunne praegu, et see siiski on võimalik ja läbitud. Priit Salumäe ja Toomas Luhats koos suutsid läbida Vätternrundani. Võimas värk!

STOCKHOLMI MARATON 2010 OLI SELLINE...

Algas meie reis maratonile reedel kell 17 Tallinna sadamast, mil siirdusime kooseisus Triin Luhats, Priit Salumäe ja ma Stockholmi suunduvale Tallinki reisilaevale. Igavene tore laev oli ja ma pean ütlema et ka ülimalt meeldiv laevapersonal. Meil oli aknaga kajut ja kui olime oma kodinad kohale vedanud, siis läksime laeva vaatama. Poed, söögikohad ja muu sai suhteliselt kiiresti selgeks, misjärel tegime kerge eine Rootsi lauas. Rõhk sõnal kerge, sest enne maratonijooksu ei ole oma naha vahet väga mõtet täis parkida ka. Mingit karaoket, tantsu, pidu meie jaoks sel õhtul ei toimunud ja nii rohke huumori saatel igaüks oma koikule kobiski. Erilist närvi ei olnud ja mu meelest magasid kõik suhteliselt kergesti selle öö üle.

Hommikul kui laev hakkas sadamasse jõudma ja sööma läksime, siis oli juba olukord teine. Kuivõrd Trincu sõi varem ja veidi paremini, siis meie Priiduga läksime suhteliselt mõtlike nägudega putru sööma. Väga ei isutanud ja eriti ka süüa ei tohtinud. Putru võis. Arutasime natuke jooksu üksikasju, aga ei midagi väga sügavat. Selline väike murenoot jäi nagu õhku, muidu väga positiivse ellusuhtumise varjus.

Tore seiklus oli Stockholmis kohe sadamas taksoga. 3 kuud Stockholmis elanud, ilmselt egiptlasest taksojuht, ei suutnud aru saada meie hotelli nimest, ega aadressist ning olles kõigi sadamas olnud taksojuhtide käest asja uurinud asusime ikkagi siis hotelli poole teele, et asjad ära panna. Tal oli küll ka masinas GPS, aga seda ta kahjuks käsitseda ei osanud, see selleks, appi tuli kaardilugeja Triin, kes näitas näpuga kuhu tuleb sõita. Kui me olime jõudnud hotellile juba võrdlemisi lähedale, siis otsustasime oma pakkidega teed jätkata jalgsi, sest egiptlasest noormees ei osanud kaugemale meid kahjuks viia. Aga see selleks, kõik mis kehvasti algab, ei pea veel kehvasti lõppema.

Hotelli jõudsime kella 11 paiku, õnneks saime ühe toa kohe ka kätte (aga check-in time oli umbes 15, 16 ajal), mis osutus äärmiselt heaks ja vajalikuks – seda eriti meie järgmisi toiminguid silmas pidades.

Et maratonil hästi läheb – peab ennast korralikult vaseliiniga kokku võidma. Strateegilised kohad siis eelkõige. Jah see kõlab võikalt ja veidralt, aga tuleb igasugune vastikustunne uihjaaih unustada, tuub lahti keerata ning asjaga pihta hakata. Ma küsisin eelmisel õhtul laeva poest kummikindad, mida nägin ühel tootenäidiseid pakkuval proual terve kasti olevat, mistap oli enda võidmine oluliselt lihtsam.



Aga ilma naljata – vaseliiniga võidmine on oluline seepärast, et pärast ville, hõõrunud kohti ja muud sellist poleks. Kokku tuli teha tagumikuvahe, jalgade vahe, varbad, kaenlaalused, kintsude siseküljed. See tehtud – hakkasime nibusid teipima (jutt käib minust ja Priit Salumäest). See on vahalik selleks, et pärast maratoni särk verine poleks. Nimelt hõõrub särk rinnanibud nii ära, et need hakkavad verd jooksma. Kui nibud kinni teipida, siis jääb see ebameeldiv kogemus ära.



Riietumine, pulsivöö ja kell peale, sokid, tossud, müts, dressipluus, võistlejaankeet ja me olime valmis.



Edasi läksime metrooga olümpiastaadioni peatusesse. Mõtlesime veel, et näed läheme natukene, vara, aga parem sörts varem seal olla kui hiljaks jääda. Meie ettevaatus osutus mitte ainult vajalikuks vaid isegi hädavajalikuks. Nimelt selgus kohapeal, et registreerimine lõppes kell 12:30, meie olime kohal 12:52. Ma ei tea kuidas Priit, aga mina jõudsin korraks ehmatada. Siiski juhatati meid siva kotti võtma ning saime registreeritud ja asjad kätte. See oli ikka eriline nibin-nabin värk kui nüüd kristalselt aus olla. Sest ilma numbrita joosta ja pärast öelda, et tegin sellise ja sellise ajaga – see olnuks sama hea mis üldse mitte joosta.





Kotis olid number, ilus valge müts, kiip – mis kinnitati vasakule jala tossule ning mõned bukletid, millega polnud midagi teha. Tund enne starti oli mul vaja ära ängistada maitsev lõuna – ehk siis üks powerbari shokolaad, mis eriti hea välja ei näinud, aga maitses enam vähem. See andis siis nö stardikiirenduse. Numbrid ja kiibid peale, kotid hoidlasse, Trincule musi (ainult mina, Priit mitte) ja oma stardikoridori otsima. Meie stardigrupp oli F ning selleks, et sinna jõuda tuli palju seista ja oodata. Kell 13:45 olime aga kenasti laial tänaval Stockholmi olümpiastaadioni ees ning hakkasime starti ootama. Priit veidi eemal, mina veidi tagapool.

Läksin vastu maratonile võrdlemisi väljaarenenud reaalsustajuga, st ootasin aega kusagile 5:15 ja 5:30 vahele, saades aru, et 5:15 oleks ehk liiga roosiline, aga samas ega väga palju midagi rohkem seal vahtida rajal ka pole, sest 6 tundi on kontrollaeg ja kui lõpetad pärast seda, siis medalit ja särki ei saa ja endal on ka vilets enesetunne ilmselt.

Oodates sain teada, et stardis on ligi 120 tubli eestlast, et Soome välisminister Stubb jookseb koos abikaasaga ning et kohe läheb lahti.

Kell 14:00 kostis kõlaritest lask ning maraton algas. Algas ta küll sellega, et mitte midagi ei juhtunud – sest minu number oli 11050 ja see tähendas seda, et olin kusagil tagumiste startijate hulgas. Vaatasin pulssi, see näitas 65, see oli ühtlasi viimane kord kui nii madalat pulssi nägin maratoni käigus. Ja läks lahti, kõigepealt rahulik kõnd, siis kiiremaks (nii kestis see umbes 7 minutit) ja siis kui stardirajatiseni jõudsime, siis läks jooksuks. Algus oli teadagi lihtne. Märkasin lipumehi, kes alguses kandsid ka suuri õhupalle. Lipumehed on siis lippudega 4:30, 5:15, 5:30 – need inimesed, kes lähevad kindlalt sellist aega jooksma. Elik siis kui tahad n. saada aega 5:15 – siis on mõistlik hoida ennast selle lipumehe taha. Ei hoidnud ma ennast kellegi taha vaid alguses läksin ikkagi väga selgelt vastavalt pulsile jooksma. Ma tahtsin et pulss ei läheks üle 158, see oli mu selline soovituslik piir, mida jälgida.



Kulgesime piki armsaid Stockholmi tänavaid ühtlase inimjoana – mis pikkamisi hakkas pikemaks venima. Alguses jooksin üksi ning testisin – kuidas siis on ka nö maratonijooksu joosta. Vaatasin väga täpselt pulssi, enesetunne oli hea – aga 5 km peal tundus mulle, et olen veidi liiga aeglane – protokoll näitab 7:18 min/km. Hea olnuks sinna 7 kanti saada – seega tõstsin veidi tempot ning loogiliselt tõusis ka pulss sinna ülemise piiri peale, kuhu ta jäi pea 30 km-ni. Mul ilmselt vedas – sest märkasin enda ees kahte triibuliste nö kohtunike särkidega soomlast. Ühel oli peas Soome maanteerattameeste müts, teisel olid lihtsalt tumedad juuksed ja parema jalapeal veeni laiendid. Miks ma neid üksikasjalikult kirjeldan? Sest järgmised 25 km veetsime koos – st nemad ees ja mina nende järel. Toredad soomlased olid. Aitasid mind väga kõvasti. Ja sealjuures nad ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt jooksid minu ees. Aga tempo – see oli neil ideaalne. Ma sain oma puuduliku soome keele oskusega neist aru, et nad rihivad kusagile 4:30 kanti aega, aga võimalik et nad ka ütlesid, et jooksevad praegu 4:30 tempos. Tegelikult vahet pole, sest nad rääkisid seda nii ehk naa omavahel, aga märgatav oli ka minu 5 km vaheaegade oluline paranemine. 10km peal oli juba 6:54 km ja 15 km peal koguni 6:46 minutit kilomeeter.

Söömisest joomisest ka. Olin väga tubli jooja, st külastasin kõiki joogipunkte rajal peale ühe. Sinna ma ei põiganud, sest see oli eelmisest ainult km kaugusel vist – või vähemasti ei olnud janu. Kuni 30 km jõin vett. Iga energiageeli peale jõin samuti vett peale. Geele oli mul kaasas rajal 6. Iga 45 minuti järel lubasin enesele geeli, peamiselt siis joogipunktides, sest seal sai juua. Pärast 30 km hakkasin ka energiajooki jooma ja ühe korra jõin pakutavat cola-jooki ka. Samuti võtsin poole peal kusagil ühe tüki banaani ning 35 kandis tüki shokolaadi. Kasutasin ära ka kõik piserdusdushshid – elik siis sellised veekardinad – kus alt läbi joostes sai ennast vahvasti värskendad. Kastsin ka kõigil võimalustel oma läbimärja valge mütsi veetünnidesse, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks ja ka käsnade jaoks olid mõelnud (paljud jooksjad värskendasid ennast ka märja käsnaga, mis oli samuti eelpool kirjaldatud maratoonari baasvarustuse kotis, seal samas kus bukletid ka olid ja number J)

12 km ja 37 km kandis nägin Triinu, kes tegi pilte. See andis ka jõudu, kui oma kallim on raja ääres. Sealjuures esimesel ringil nägin ma teda selja tagant – kohe ei näinudki teda rahva hulgas, aga miski sundis mind joogipunktis pöörduma ja tagasi vaatama – ja seal ta oligi. Minu ilus naine!



Poole maa peal – elik siis 21 km juures oli kõik suhteliselt tibens, ainult et siirdusime jooksuga natukene äärelinna – sellisesse tühermaa moodi parki – mis oli sisuliselt nagu maakoht – tee äärse sõid hobused (mis ma kahtlustan oli sinna toodud spetsiaalselt maratoni jaoks) ja u 7 km oli küll rohelist, kuid ikkagi natukene söötis karjamaad, kus polnud ka värskendus dushshe ning mu meelest oli ja joogipunkte vähem.

Kusagil 28 km paiku tabas mind aga loomulik vajadus. St pidi minema ennast kergendama raja äärde. (me räägime number 1st) Aga oli hakanud ka natukene jooksmine raskeks minema. Parasjagu oli alanud teine ring. See neetud tühermaa ei tahtnud ikka veel ära lõppeda. Ajasin oma asja ära ning jooksin kohe edasi. Selleks et oma soomlasteni jõuda – oli vaja nüüd pisike spurt teha. See ei olnud hea idee. Ega ma ka ei tea muidugi, kas oleks jaksanud nende soomlastega pikalt sammu pidada. Aga igal juhul kui jõudsime linna tagasi, siis oli selge, et edasi jooksevad nad ilma minu meeldiva seltskonnata J, mis neile polnud ilmselt suurem kaotus. Valutama hakkas põlv. Mitte väga, aga no andis oma olemasolust selgelt märku. Jooksin veel 1 km, siis kadus põlvevalu ära, saabusid krambid. Hakkasin käima. Samas krambid polnud ka tapvad. Jah nad on vastikud, aga krambid jalalihastes on vist küll 90% jooksjatel, seega polnud sellest midagi imelikku ning ma olin neid isegi veidi juba oodanud või vähemasti olin ma nende saabumisega arvestanud.



30 km tuuris, siis algaski vaheldumisi jooks/käimine. Vaheldusid ka muide krambid, kui kõigepealt olid nad jala ülal osas, siis vaheldumisi käisid läbi kõik lihased põlveni. Mulle kohati tundus, et käimisega oli krampe rohkem kui jooksuga. Aga 12 km oli veel lõpuni. Mingeid katkestamise mõtteid polnud mul kordagi. Ma olin arvestanud et kui tervis (me räägime siin pumbast, vererõhust, kõhuvalust jne) alt ei vea, siis ma pooleli ei jäta. See et jalad veidi valusad on, see on ilmselge. Nii ma siis jooks-käisin. N. siis kui tuli teist korda silla tõus – mis on suhteliselt raske koht teisel ringil, siis mulle näiski et joosta on vähem valus kui kõndida. Aga lauskmaal oli muidugi vastupidi. Kusagil 38 km märkasin korraga 5:30 lipuga naist. Võtsin aga nendele sappa. Seal oli palju inimesi, kes üritasid 5:30st aega maratonist välja võtta. Ja sealt edasi oli käimist oluliselt vähem. Jooksu rohkem. Aga õnneks siiski vahepeal käidi ka, nii et ma suutsin kusagil 40,5 km-ni neist kujundlikult väljendudes hammastega kinni hoida. Edasi ei jaksanud. Nad käima ka rohkem ei hakanud, nii et siis käisin pool km. Kuni 41 km – kus ühel nurgal märkasin eestlasi – kes olid ise juba lõpetanud, neil oli käes väike eesti lipp ja märgates rahvuskaaslast hakkasid ergutama raja äärest. Sellest oli abi. Eesti lipp koos lahkete eestlastega, andis jõudu. Käes oli viimane kilomeeter. Rohkem ma ei käinud, sellest punktist edasi Jooksin lõpuni välja. Nii et siinkohal aitäh Teile, head eestlased – kes iganes te olite!

Jõudsin Stockholmi olümpiastaadionile. Hea tunne oli äkki, kohe saab see katsumus läbi. Vaatasin finishi tablood – jõuan 5:30ga mõtlesin, seda vaatamata faktile, et lipunaine oli juba finishis. Ju nad siis jõudsid 5 minutit varem. Esimese hooga näitaski tabloo 5:29:34 ning pidasin seda oma lõpuajaks. Nägin Triinu, sain auhinnasuudluse, sealt edasi siis läksin medali järgi. Nimelt sai iga lõpetaja vahva medali, mis tunnistab, et oled maratoni läbinud. Samuti sain Trincult telefoni ja helistasin kohe muretsevale emale, et öelda kõik on hästi.



Kohe sai aga selgeks ka see, et seoses sellele alguse ootamisele – ei läinud mu aeg käima kell 14:00 kui maraton algas, vaid 7 minutit hiljem – kui ma reaalselt stardist edasi sain, seega siis lõplik aeg 5:22:02. Lõpukoht 10892, oma vanuserühmas 5225s. Keskmine aeg – 7,38 minutit kilomeetri kohta.



Edasi oli vaja võtta paar treppi – mis olid juba rasked, sain lõpetamise puhul kena musta särgi – misjärel liikusin oma kotti võtma. Seal kohtusime Priit Salumäega, kes oli lõpetanud ajaga 4:04 – hiiglama vägev ja tubli saavutus, eriti arvestades et täpselt nädal enne maratoni lõpetas ta Tartu Rattaralli (130 km) 49. kohaga!



Emotsioonid olid üleval, tuju oli vägev ja hakkasid saabuma ka juba sõprade ja tuttavate SMSid. Komberdasime Priiduga söögiputkasse ning saime hotdogi ja õlu, mis igale lõpetajale anti lisaks särgile ja medalile. Ning edasi juba siis Triinuga kohtumispaika ja sealt edasi metrooga hotelli. Hotellis dushshid ja õhtu lõpetas õhtusöök kohalikus Wapianos (mis oli meile kõige lähem toidukoht, sest käia ei tahtnud rohkem kui absoluutselt vaja oli).

Jalad on endiselt veidi haiged, eriti treppidest käimise asjus – aga see on ka kõik. Ja alles 2 päeva hiljem hakkab kohale jõudma, et tegelikult on ikka hiiglama äge, et maraton joostud sai.

Ma tahaks tänada Triinu, Ema ja Isa, Priit Salumäed, Priit Ailti, õde-Liinat, Heikit ja Estrit, Triinu perekonda, Hannest, kõiki blogi-lugejaid ja pöidlahoidjaid ning sõpru kes abiks olid. Samuti tahan ma öelda seda, et inimvõimed on päris sügavad ning vahel tuleb neid võimete piire veidi edasi lükata, selleks et eluga edasi minna. Minu jaoks oli maratoni läbimine ühe mehe võitlus enesega. Võitlus mugavuse, lodevuse ja keskpärasusega. Kuid samas, loodan, et see sportlik teekond jaanuarist juunini innustas inimesi sportima, liikuma ja oma tervise eest hoolt kandma.

Inimene suudab!

Stockholmi maraton 2010 vol.1

Eile 6htupoolikul l2bisin Stockholmi maratoni. Aeg 5.22.04, 42 km. Olen ypris 6nnelik ja tuju on hea. Tervis on tiptop, kui pisut kangeid jalgu mitte arvestada :), see on aga loomulik. Pikem sissekanne koos piltide ja emotsioonidega juba homme.