KOHUSTUSLIK (TELEAJA)KIRJANDUS

Kui Te juhuslikult ei vaadanud laupäeval saadet Sind otsides, siis ma julgustaksin väga Teid seda saadet ETV kodulehelt järele vaatama. Kuivõrd ma töötan televisioonis 7 aastat, olen seda õppinud ning teen ise saateid, siis need kolm nüanssi annavad mulle õiguse midagi saadete kohta arvata.

Vahur Kersna "Sind otsides" oli minu hinnangul ERRi ajaloo kõige parem saade. Pärast selle vaatamist tundsin ma end liigutatult, hästi, veidi õnnelikultki. Nii peakski juhtuma inimestega. Selline võikski olla televisioon.

Ma ei tea, mida Vahur täpselt tunneb pärast sellise saate valmimist. Kahtlemata on ise teha midagi muud kui kõrvalt vaadata. Ent ometi, ma usun et tal on vaikselt hea meel, et midagi nii ilusat ja head ilmavalgust nägi.

Samuti julgen ma arvata, et kõigile tudengitele ja teletöötajatele Eestis, peaks see olema kohustuslik lektüür, samuti kõigile kriitikutele paberväljaannetes. See on standard. "Sind otsides" on peaaegu, et ideaal.

KLIMAATILISED ISEÄRASUSED

Kui jaanuarist septembrini on meie kliima ju põhimõtteliselt talutav, siis oktoober, NOVEMBER eriti ja natukene ka detsember (kuni jõuludeni) on kliima poolest minu meelest jälgid. See avaldub eriti ka erinevates haigustes, mida inimesel on võimalik endale külge saada ning seda eriti kliimast tulenevalt. Mind tabas siin mõni aeg tagasi taas põskkoopa põletik, millest ma vist päriselt polegi siiani terveks saanud. Igal juhul käisin täna hommikul taas arstil - nina-kurgu-kõrva arsti juures ja sain rohu, millega hävitada põskkoopa põletiku viimased sümptomid.

Tahangi siinkohal öelda aitäh dr. Millerile, kes on kui ma ei eksi üks kõige paremaid nina-kurgu-kõrva arste üldse. Igal juhul vaatas ta mulle asjatundlikult kurku, ninna ja kõrva ning andis edasised juhised, millest mulle näib on kõvasti abi, et terveks saada.

Ja terveks ma tahan saada kohe. Sest minule ei meeldi haige olla. Või mis haige ma olen? Haigust kui sellist ju pole, on lihtsalt veidi paksem tunne nina taga ja vahel selline tuim peavalu - mida valuks on isegi palju nimetada. Aga mulle tundub, et ma pole nii terav kriit karbis kui tavaliselt ja see häirib mind. Rääkimata spordist, mida ei saa teha haigest peast. St saab - aga pärast on tagajärjed ilmselt palju hullemad.

Nii ma siis ravingi ennast ja mu taasleitud treeningind peab natuke ootama, et ma terveks saaksin. Aga kui tõepoolest polnud tükk aega motivatsiooni trenne teha, siis nüüd on hakkanud see lausa põletama. Kohutaval kombel tahan ujuma, spinningusse, kepingule. Asi on läinud isegi nii hulluks, et korduvalt olen mõelnud ka jooksmise peale. Nii et küllap peagi alustan taas oma väikeste toredate treeningutega, kohe kui tervis lubab.

ÕUDNE VÄSIMUS JA LAISKUS

Kahtlemata ei oska ma öelda, kas see ongi normaalne nähe, aga igal juhul on mind tabanud pärast augustit kohutav treeningväsimus. No ei suuda ennast praktiliselt motiveerida treeningulainele. Eile õhtul ma murdsin hambad ristis sellest ahelast vähemasti ajutiselt välja ning ujusin 1000 meetrit. Ei olnud eriti raske trenn, kerge ka mitte. Samas oli pigem raskemapoolne, ütleme sajasel skaalal 65.

Aga mulle näib, et pärast mingit suuremat kokkuvõtmist ja pingutust ei saagi sellest väsimusest ja motivatsiooni puudusest üle ega ümber. Rääkisin ühel päeval Priit Ailtiga - Pühajärve triatloni 2. mehega. Temal n. on olnud samamoodi - kuigi mitte sel korral, aga üldiselt. Tekkibki väike auk, millest on välja roomata üsna raske.

Aga väljaroomamine tuleb, sest keha nõuab. Imelikud peavalud ja veidrad viirused hakkavad ligi hiilima nii kui treeningmahtu vähendad. Sellised haigused, millest varem polnud kuulnudki. Käid korra treeningus ära ja ongi kohe puhtam kuivem ja muretum tunne, nagu öeldakse..

Vaatame mis edasi saab, aga praegu tundub, et ehk hakkavad taas toimuma korralised treeningud ning suudan ennast piisavalt palju piitsutada, et sellest väsimus/laiskus treeningaugust välja murda.