98 TREENING: UJUMINE PÜHAJÄRVES ÜMBER SAARE JA 10 KM JOOKSU OTSA

See oli minu kõige raskem treening siiani. Ilmselt saab olema kõige raskem treening muidugi võistlus 8. augustil Pühajärvel, ent seekordne treening oli ka ikka eriline piitsa andmine. Kõigepealt oli ilm nii halb, et tavaline Eesti halb ilm on selle kõrval nali. Hoovihm, suhteliselt külm jne. Kuigi, ma möönan, et pärast trenni läksid olud üsna palju meeldivamaks, siis ikkagi, vaatasin ma kogu sellele asjale sellise näoga:

Et aga teha polnud midagi ning kedagi süüdistada nagu ka polnud ilmas, siis pikka juttu ei olnudki, asusime selga ajama kombet. See oli mul esimene kord kombega ujuda ja seetõttu oli kõik natukene uus ja huvitav ka. Kombet selga ajada on omaette kunst, alustada tuleb jalgadest, küüned peavad olema korralikult lõigatud, et mitte vigastada materjali ning lõppkokkuvõttes tuleb ennast nagu sardelli sisse pakkida. Pärast võib sõber aidata lukuga, et kõik kindlalt kinni oleks. Oluline on et ei jäeks mingeid volte, kõik voldid tuleb välja tõmmata - nii et kombe istukski konkreetselt seljas nagu viineril kile. Lühikirjeldus kombe selgatõmbamisest:









Ujumismüts on muide vajalik. Mõnel võib tekkida küsimus, milleks, kui Sa ise oled kiilakas? Aga põhjus on lihtne, et vältida liigset jahtumist. Ilma ujumismütsita hakkab lihtsalt palju kiiremini külm ja see on paha. Ain-Alar varustas mind uue ujumismütsi ja ka uute ujumisprillidega, mis on hiiglama tarvilikud ja head, nii et ma läksin Pühajärvele vastu triatloniks hambuni relvastatult.

Eesmärk oli niisiis ujuda ümber järve. Arvasime algul, et see on kusagil 1, 5 km, hiljem selgus, et distants oli siiski pikem, kokku umbes 1, 7 km. (Tuleb ujuda 1, 9)
Algus oli rahulik. Kombe idee on selles et ta laseb natukene vett sisse - misjärel ei lase see enam vett ei sisse ega välja. Kombe ja keha vahel olev vesi soojeneb ning terve ujumise vältel on suhteliselt hea ja mõnus ning mis peaasi soe. Lisaks sellele, hoiab kombe ka oluliselt paremini keha veepealt ning väidetavalt paneb ka kiiremini ujuma, st lühendab distantsi läbimiseks kulutatavat aega.

Kui esimesest ennatusest üle sain, läks edasi üsna heas tempos ja kenasti. U 200 - 300 meetrit on tavaliselt ikka selline aeg, mis võtab harjumiseks ning heas mõttes ujumisrutiini tekkimiseks, kui sellest punktis üle saad, siis läheb võrdlemisi libedalt lõpuni.


Me ujusime kolmekesi. Ain, Anti ja mina. Kui saime teisele poole saart, siis tuli kerge laine, mis natukene lõi tempo segamini, aga mitte liiga hullusti. Lasime aga edasi. Kuni ühel hetkel tuli meie suunas suhteliselt kiire tempoga vetelpääste paat. Me nimelt unustasime neile öelda, et läheme järve saarele tiiru peale tegema ja nad tundisd muret, et missugused hullud need sellise ilmaga järsku saare käänu tagant paistma hakkasid. Seletasime asja vees ära ja läksime sõpradena lahku, st vetelepääste siirdus Pühajärve ranna suunas ja meie ujusime aga edasi. Midagi keerulist enam ei olnud ning 39 minutit pärast starti olime endale eesmärgiks seatud finishis. Anti, kes ujub nagu hüljes pidi küll taas tegema sikk sakke, sest minu tempo oli tema jaoks selgelt natukene aegalane, ent Ain-Alar ujus mu kõrval ning kontrollis tehnikat ja kõike muud.

Ujumine tehtud, läksime SPA jõusaali dušši alla ning edasi riietusime jooksu jaoks. Jooksu algus oli paljulubav. Võtsime eesmärgiks 10, 5 km ehk ühe jooksuringi. (Tuleb läbida kaks) Kõigepealt kulgeb ring Pühajärvest vasakule, kui seljaga olla järve poole - u 3 km edasi tagasi ning seejärel tagasi vahetusala juurde (tenniseväljakud) ning siis u 7 km teisele poole. See osa, mis jääb vasakule - on joostav, seal on 1 paha tõus, aga muidu pole hullu. See eest paremale jääva osaga on minu meelest rajameister Ain-Alar Juhanson ennast ületanud, sest see on nii raske, et ma usun et on u 10 meest kokku, kes sel distantsil kordagi ei kõnni. Mina nende hulgas pole ning rasked tõusud on mul plaanis võtta kõndides. Jooksurada kulgeb paljuski Pühajärve äärt mööda ning mitmeid kordi on selline tunne, et tahaks hüpata jahutuseks järve.

Kuivõrd ma sissekande alguses kirjeldasin ilmaolusid, siis jooksu pealt otsustas vihm meid samuti saatma hakata ning enamus jooksust kulges paduvihmas. Mis ühest küljest oli hea ja jahutav, teisest küljest tüütu, sest mu särk muutus u 4 kg raskemaks ning oli tore pallast seljas. Kõigele vaatamata alistasime me ka treeninglaagri teisel päeval oma eesmärgi. Ning rampväsinuna jõudsin riietusruumi. Soe dusšš oli oi kui mõnus ning samuti spordijook, mida ma jõin vist esimese hooga kohe pudeli ära.

Aga ma pole nii väsinud olnud ikka tükk aega kui pärast seda trenni. Mis see siis nii väga ära oli? 1, 7 km ujumist ja 10, 5 km jooksu? Aga läbi võttis, midagi pole teha. Olin nagu rääbis. Täielik soss. Tegime pubis ka lõuna ning see rammestas veel enam, nii et kui me jõudsime tagasi oma baasi siis ma lubasin omale 4 tunnise une. Mis muide taastas kenasti. Aga selliset väsimust ma pole tõesti tükk aega tundnud. Ja kui uni tuli, siis see oli sügav ning pikk.

Selline oli siis mu 98 treening ja treeninglaagri teine päev. Kolmas päev ei tõotanud aga midagi lihtsamat. 20 minutit ujumist ning 3 ringi ratast (üks ring 31,5 km) otsa. Aga sellest juba järgises sissekandes.