94 TREENING: JOOKS RAEKÜLA METSAS VÄIKESE ÄRAEKSIMISEGA

Möödunud nädalal oli ka tore jooksutreeningu kogemus. Mis päeval, seda ma päris täpselt ei mäeleta, sest nagu ma kirjutasin, olen puhkusel ja siis on mul nädalapäevade nimesid vaja täpselt sama palju kui seal pühapäevast päeva. Aga see selleks.

Ühel toredal päikesepaistelisel päeval saime Pärnu lähedal Raeküla metsas kokku sõpradega: Kati, Lauri, Heiki - ning meie pere poolt Troll & Smirre (Jack Russelli terjerid), Triin ja mina. Poisid ja Smirre läksid pikemat tiiru jooksma, tüdrukud ja Troll lühemat kõndima ning natukene jooksma.

Kuna meil oli Smirre kaasas, kes natukene kipub joostes vedama, siis läks meil kohe algusest tempo natukene kiireks. Algne plaan oli küll sörkida, aga see sörk kippus korralikuks jooksuks üle minema, nii et vestelda jooksu käigus oli väga raske. Smirre oli küll alguses hirmus tubli, aga u kolmandal km tundus mulle, et koer hakkab veidi väsima. Keel oli suust väljas ja lõõtustas keskmisest rohkem. Seega tekkis meil idee, et jookseme siis kaks 5 km ringi ja anname poole pealt Smirre Triinule ja Katile, et neil nagu rahulikum minek või nii.

Ilmselt oleks kõik nii kenasti läinudki, kui poleks juhtunud seda väikest nüanssi, et me võtsime ühe teeotsa valesti ning suundusime 5 km-se ringi asemel hoopis pikemale ringile. Ning mis kõige kummalisem, ühel hetkel leidsime ennast kruusateelt, eespool laiumas kartulipõllud ning seljataga mets, kust just tulime. Õnneks on Lauri ja Heiki päris tublid jooksusellid ning nad leidsid üsna õige tee kätte - tuli ainult ületada oksarisuga lagendik ning sealt läks edasi juba valgustatud rada. Igaks juhuks võtsin lagendiku läbimiseks Smirre sülle, sest selline oksarisu kipub olema väga mokkamööda Eestis elutsevatele roomajatele nagu anakondad, lõgismaod, kobrad ja mustad mambad - okei, tegelikult pelgasin rästikuid. Aga ilma asjata, sest neid ei olnud seekord kodus. Nii, aga lagendik ületatud jõudsime õigele rajale ning Lauril oli ka GPSiga telefon ühes, mis oli nii kena ning kenasti kinnitas meile valitud tee õigsust.

Sedasi siis. Vahepeal - Smirre, kes mulle nii kangesti väsinuna paistis polnud väsinud ega kedagi. Kui jõudsime tagasi - siis palus ta mul endale pulka visata ning mitte kord või paar vaid paarkümmend kuni nelikümmend korda. Meil tuli jooksu kokku umbes 8 km kanti, aga tore ikkagi. Isegi see äraeksimine oli mõnes mõttes tore - väike seiklus või nii :)

Ahjaa, ja seda ma muide treeninguna sisse ei arvesta, aga ma olen praktiliselt iga päev kord või kaks ka meres ujumas käinud, nii ka sel päeval. Meri on mõnusalt soe, nagu ka ilm. Ja miski ei taasta pärast treeningut paremini kui mõnus suplus Pärnu lahe vees. Ühtlasi ei arvesta ma treeninguna neid rattaretki, mis me Triinuga maastikul läbisime. Tõsi mitte just iga päev, aga üle päeva küll. Nii et selline keskmisest suurem mõnus füüsiline koormus on olnud iga päev.

Aga mis Heikit ja Laurit puudutab, siis nad on kõvad jooksumehed ja kui ma siin alguses ütlesin et meil oli raske rääkida, sest tempo oli kiire, siis ma pidasin ennast silmas eks, nemad oleksid võinud ilmselt joodeldada ka samal ajal kui vähegi lusti oleks olnud. Säherdune jooksutreening siis.