92 TREENING: PÜHAPÄEV JA VAHETUSALA

Üldiselt on nii, et mul algas puhkus. Töölt! Mitte trennist! Treeningutes pole puhkust ette näha vähemalt augustini. Nii, aga siis minu pühapäevane treening koosnes tegelikult kolmest osast. Esiteks oli maastikurattatreening 2 tundi ja 15 minutit. Kus see täpselt kulges, seda on väga raske öelda. Lihtsam on loetleda ette mõned punktid. Kõigepealt Tahkuranna, sealt sõitsime Trincuga edasi Jõulumäe poole, vaatasime üle Jõulumäe treeningrajad (mis on uskumatult head - triatlonitreeninguteks - seda enam, et ei planeerinud neid puhkuseks enda lähedusse, aga nad tulid ise).

Jõulumäelt kulgesime edasi president Pätsi sünnikohta, kus on kaunis ausammas ning kenasti piiritletud aed. Käisime ausamba juures ka, väga lihtne, südamlik ja kaunis paik. Edasi jõudsime väikese tiiruga oma mereäärsesse peatuskohta. Võtsime koerad, vahetasime jalanõusid ning jooksime mere äärde koeri ujutama, pärast jooksime tagasi ka. Jooks ei kestnud kümnest minutist kauem. Koerad ujusid pikemalt. Üritasin just kogeda seda rattalt üleminemise tunnet. Polnud hullumidagi. Et aga liiga lühike jooks jäi mul natukene kripeldama, siis Otsustasin õhtul veelkord jooksma minna. Triin ja koerad olid ka kaasas ning seda korda liikusime juba metsa sisse - suurepärane männimets, väga mitte suurepäraste sääskedega. Aga kui kiiresti joosta, siis sääsed ei pääse sööma. Seega oligi siis pühapäevane treening selline: 2 tundi ja 15 minutit ratast, 10 minutit jooksu kohe ratta järgi ja 30 minutit jooksu päeva lõpetuseks. Mul on tõsiseid plaane teha ka suuremaid ja pikemaid otsi maanterattaga, kuid nendest juba puhkuse edenedes. Ujumist ja jooksmist ei kavatse ka kuidagi rooste lasta, pigem vastupidi.

Ahjaa, uute jookustuossude kiituseks tuleb öelda, et need on suurepärased. Võin soovitada kõigile pardijalgsetele noortele amatöörsportlastele, nagu ma ise. Jalg on kindlalt, valus pole kusagilt ning mis põhiline, üldse ei põruta. See vast on kõige tähtsam, eriti kui on asfaldil jooksmist ja mure põlvede pärast.

Ja veel, võib juhtuda, et ma nüüd igapäevaselt ei saa blogida, sest majas kus me peatume ei ole telerit, wifit ega ka mitte raadiot. Aga siis teen ma nii, et kirjutan oma sissekanded valmis ning kui pääsen tsivilisatsiooni manu, tulistan kõik korraga blogisse üles.

Järgmise sissekandeni siis ja palun ärge Teiegi spordiga võõraks jääge!