Tänane treening toimus pühadele vaatamata. Ja tuleb tunnistada, et hea, et toimus, sest nüüd on tubli tunne kontides. Ühest küljest on tubli tunne sellepärast et treening oli täitsa asine - metsajooks tund aega. Teisalt on tubli tunne sellepärast, et pühad ei lajatanud oma lõkkevorstide ja grilllihadega otsaette sellist pauku, millest mitu päeva tuleb taastuda.
Niisiis: trenn leidis aset mulle juba armsaks saanud Pirita metsas ning minu treeningkaaslane oli minu oma Triin. Tema sõitis jalgrattaga, mina jooksin. Mul on üks selline suur ring, mida ma tavaliselt jooksen, mis lookleb metsas mööda radu ning läheb vahepeal jõega paralleelselt, läbin reeglina kaks taolist ringi. Nii ka seekord.
Ma sain Trincust aru, et talle sobis samuti väga see rattatiir, seda enam et see sündis väga ad hoc see mõte meil koos minna. Ma olin juba arvestanud et lähen üksi, aga ülimeeldiv oli, et Triin kaasa tuli, sest koos on mõnusam trenni teha kui üksi. Eriti joosta. Teadupärast pole jooksmises ma kõige säravam täht, mistõttu annab kellegi meeldiva kaaslase rajalviibimine väga palju positiivset energiat juurde. Nii et suur tänu...
Võidupüha õhtu lõppes meil Vabaõhumuuseumis, kus oli meeleolukas Jaanipäev. See toimub seal muide igal aastal ning mul on tunne, et peaaegu kõik inimesed kes linna on jäänud, käivad tiiru Rocca al Marest läbi, sest seal on rahvast tõesti palju ning pidu jäi meist kestma. Aga tõesti, kui te olete põhjusel või teisel Tallinnas, mitte kusagil kaunis Eesti külas, kus Jaanilaupäeval inimesed võiksid olla - siis teadke, et Vabaõhumuuseum on alati sel päeval avatud ning seal on mahe jaanituli.
Kaunist ööd!
kolmapäev, 24. juuni 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kuidas sul jooksmise vorm on, kas oled ka kuskil võistlusel jooksmas käinud, et ennast testida? Nt täiskiirusel 5 või 10km läbida oleks prooviks päris hea.
VastaKustuta