Alustasin uut raamatut - August Gailiti "Isade maa". Hea lugemine. Vabadussõjast pole meil teatavasti liiga palju raamatuid kirjutatud, mõned on mul tänaseks läbi loetud. Üldse on mul teatav selline Vabadussõa, Eesti vabariigi sünni ja teise maailma sõja huvi eestlaste kontekstis - laiemalt siis Eesti ajaloo huvi.
Iga kord kui ma mõtlen nende poiste ja meeste peale, kes 90 aastat tagasi võtsid kätte relvad, juhul kui juhtus olema - kui polnud siis teravama noa, ja astusid Eesti nimel lahingusse, tunnen ma teatud aukartust ja samas ka heameelt. Natuke hoomamatu tundub see täna isegi. Astuda väga suure vastase vastu, ilma suurema võidulootuseta. Astuda aadete nimel sõtta. Paljudel juhtudel ainult entusiasmi ja unistusega. Unistusega oma riigist...
Kui tihti me täna tegelikult sellele mõtleme? Hindame üldse seda, et elame demokraatlikus ja vabas Eestis. Et meil on oma rahvuslipp, vapp, hümn ja maa? Mida need poisid, kes võitlesid Vabadussõjas arvaksid täna Eestist ja meist? Oleksid nad rahul? Tahaksid nad midagi muuta?
Ja ma ei tea vastust. Ilmselt keegi ei tea. Ma küll aga väga tahaks, et me oskaksime rahvana hoida ühte. Olla üksteisele toeks ja abiks - kui rasked ajad on ees. Ja hinnata seda, mis meil siin head on - kas me seda ka suudame - seda näitab aeg!
(ma ei kuulu ühtegi erakonda, ei kavatse kandideerida valimistel ega muud sellist...)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar