Täna juhtus siis nii, et sain veega sõbraks tagasi. Alguses rääkisime rahulikult oma asjad läbi. Korra mõlemad vihastasime, aga siis otsustasime koos edasi minna kenasti. Mina olin eile väsinud ja vesi oli ka vähe tusane. Nii et nii oligi.
Täna ujusin jälle ühe kilomeetri nagu eilegi. Aga vahe oli sellest et oluliselt paremini tuli välja. Ei vänderdanud keha enam ka nagu siug. Vastupidi, üritasin keskenduda sellele, et ujuksin otse, kindlalt, libisedes ja nagu sirutades. Loodetavasti oli nii õige. Trilife'i treenerid soovitasid mul aega võtta mõne pikema otsa ujumisel. Nii ma ka tegin. Ujusin 300 meetrit 7 minuti ja 30 sekundiga. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Usutavasti Ain-Alar annab peagi teada. Igal juhul ma möönan, et treeneriga on igal juhul parem ujuda kui üksi. Treeneri pikk piits ulatub igale meetrile sel 50 meetripikkusel otsal ja see on hea kui see piits Sul seljas tantsib. Saad kohe aru kui midagi valesti teed ja ilmselt ka pingutad rohkem. Kuigi, ega mind täna küll mittepingutamises süüdistada ei saa.
Sedasi siis. Miks ma 2 päeva järjest ujusin? Aga sellepärast, et homme sõidan Inglismaale ja seal ma pole kindel kas ujuda saab. Joosta ilmselt saab - sest Brightonis on kena rannapromenaad. Ja selle tunni päevas leian ma ikka, et väikene treening teha.
neljapäev, 19. veebruar 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar